Luule: eesti autorid
"Tantsisklevail lehtedel ta keerleb" on kakskeelne (eesti- ja hiinakeelne) haikukogu, mis kirjutatud kahel järjestikusel kevadel Hong Kongis. Lühikeses klassikalises vormis värsid lõimuvad vabalt kulgevaks narratiiviks, mis mõtiskleb paiga erinevate kihistuste ja vastuolude üle, kuid vaatleb ümbritseva taustal ka omaenda sisemise üleelamisi ja soove. Tulemus on ühtpidi peegeldus kättejõudnud ajastust, aga samas ka isiklik päevikuline pihtimuskiri.
Luuletusi täiendavad Kairi Orgusaare lakoonilised illustratsioonid, hiinakeelsed tõlked on loonud William Lau.
"Rõõmustajad tumedas" on sisekaemuslik poeetiline päevik, mis kujutab erinevaid inimesi, kohti, unenägusid, tundeid, mõtisklusi ja olukordi. Autoritekstid on kolmes keeles Emakeelne põhiosa kirjeldab rännakuid ajas. Ingliskeelne poeem kujutab sisepuhastust ning venekeelne poeem keskendub filosoofiale.
Võrumaalt pärit Artur Adson oli kaasaegsetele sõjakas ja raske sõnaga mees, järeltulijatele veidrik, kelle suur armastus tegi armastatust Suure Luuletaja. Marie Underile pühendumisega paralleelselt kujunes Artur Adsonist iseseisev ja kandva mõjujõuga kirjanik, kelle sulest on ilmunud 33 algupärast raamatut ja kes on tõlkinud 61 teost, neist 54 teatrile.
Lisaks loomingule oli ta veel tarmukas organisaator ja kaasosaline paljudes omaaja ühiskondlikkultuurilistes üritustes ning sündmustes. Eesti kirjanduslikus traditsioonis omab suurt püsiväärtust Artur Adsoni valdavalt võrukeelne värsiloome.
Tema isikut avada ja mõista aitab just käesolev kogutud luuletustele lähenev luuleraamat. Raamatut ilmestavad Artur Adsoni enda joonistused.
Lüüriline luulekogu „Ohvrikivi” sisaldab Indrek Hirve 2016–2017 talvel Andaluusias kirjutatud luuletusi. Siit leiab lugeja armastuse ja surmaga seotud meeleolud ja mõtisklused, mis on seotud kindla kompositsiooniga väikesteks tervikuteks. Luuletuste taustaks on tavaliselt Emajõgi või Toomemägi, kirjutamise käivitajaks autori isiklik elu ja armastus. Teos on illustreeritud Ülo Soosteri abstraktsete tušijoonistustega Heldur Viirese kogust.
“Kuu Luul” on Elina Naani teine luulekogu, mis ilmutab end sel korral kahes formaadis- raamatuna ja sõsarprojektina heliteosega "Kuu Luul. Sõna on sõnal" - digitaalselt ning vinüülil. Raamat jätkab sealt, kus esikteosega naiseks kasvamine pooleli jäi. Lühemate ridade kõrvale on sündinud filosoofilised arutlused ja seisundisõnastused, mis poeetiliselt lugeja siseilma sukelduma kutsuvad.
Elina on öelnud: "See projekt on julgus esitada mustandeid ja tulla välja siis, kui pole veel valmis." “Kuu Luul” on justkui kaheosaline postkaart tulevikuminale, et tagasi vaadata inimkogemusele naisena. Sügav, otsekohene, müstiline, tabav. Rännak inimhinge.
Eda Ahi on tundliku keelekasutusega ja enamasti rütmilis-riimilist luulet kirjutav luuletaja ja tõlkija. Ta on saanud oma loomingu eest Betti Alveri kirjandusauhinna, Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna ja 2018. aastal ka Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia. „Maailma avastamine” on Eda Ahi kuues luulekogu, mis püüab näidata üht võimalikku emadusekogemust. Krossilt laenatud pealkirjaga kogu räägib tavapärasest retkest, mille jooksul üks inimene avastab muutunud maailma eufooria, ahastuse, väikeste rõõmude ja suure pidetuse saatel. Luulekogu koosneb 49 tekstist, mille hulgas on nii luuletuse mõõtu välja andvaid tekste kui ka lühikesi mänglevamaid salme ja argipäevakilde.
Kogumikus on valik Aira Kaalu luulet kogudest "Ma ei anna relva käest", "Võidurakett", "Vaba kodumaa", "Meretuuled", samuti seni avaldamata luuletusi.
Valikkogu sisaldab suurema osa ta 1953-1986 kirjutatud luulest, mida iseloomustab intellektuaalsus, üldhumanistlikud tõekspidamised ja mõtterännakud-igatsused tagasi koju, mis on eriti tuntavad poeemis "Verandaraamat". Osa teksti inglise ja saksa keeles.
"Päevad käivad päripäeva" on terviklik ja sisukas luuleraamat meie rahvakalendri tähtpäevadest – küünlapäevast, vastlapäevast, jüripäevast, jaanipäevast jne. Selles kogus põimuvad loodusmotiivid isikupäraste ehedate elamustega, siin on värvikat kujundlikkust ning sõnaseadmisleide. See on meeleolurännak läbi aasta. Rahvakalendri-luulekogu on omalaadne järg raamatule "Vana sõna vallatused", milles Sulev Oll kirjutas luuletusteks vanasõnad.
Nende kaante vahel on 120 luuletust, mis aitavad inimeseks olemise tuuma avada või sinna sisse piiluda. Mul on olnud suur au ja rõõm saada erinevatest ajastutest pärit ilusatelt häältelt nii palju tuge. Kui hulgaliselt on Eesti kultuuriloos olnud ja on ka praegu autoreid, kes osanud inimeseks olemise erinevaid tahke sõnastada. Nii, et sünnivad luuletused, laulud ja lood, mis puudutavad inimeses paiku, kuhu käed iial ei ulatu. Siinsetelt lehekülgedelt leiab tekstid, mis on mind puudutanud ja pannud mõtlema ning mõtisklema, et mis on see inimeseks olemise tuum. Raamatu koostaja Lauri Räpp.
Minu kodulinn on Tartu. Kolmkümmend aastat olen elanud Põlvamaal. Oma mõtteid ja tundeid hakkasin kirja panema ajendatuna oma elust ja sellest, mis toimub minu ümber. Selles raamatus on valik aastatel 1985–2004 kirja pandud mõtetest naise elu eri etappides. Raamat sündis tänu Inga Läänemetsale, kes on mulle nagu mu oma laps. Temaga olen oma mõtteid jaganud, tema leidis, et need väärivad jagamist ka teistega, tema leidis ka meid ühendava mõttekaaslase – noore kunstniku Maria. Nii said kokku kahe erineva põlvkonna naise sõna ja pilt. Eva Raup Maria Viidalepp: Olles erialalt dokumentaalfilmi režissöör, paeluvad mind tähendusrikkad momendid ja situatsioonid – hetked elust, mis dokumenteerimata unustataks. Salvestan igapäevaelust mälupilti kaadreid, millest valitumad lõuendile kannan. Nagu filmi, nii ka maalide puhul on minu jaoks oluline (isiklik) lugu ning loo kõnekus sümbolite keeles. Luuleraamatu "Elus on ajad" kolm maali – "Magav poiss", "Valu" ja "Lootus" – on valminud illustratsioonidena luuletaja Eva Raupi sõnadele, mis ka piltide enda lugusid avavad.
Luulet nooremale koolieale.
Naerukild
Täna päike üle aasa
justkui helmeid pilluks.
Ühe neist võid võtta kaasa
väikseks naerukilluks.
Lähed - sild on silla taga,
küll on palju sildu!
Ära pihust pilla aga
oma naerukildu ...
Õhtul, kui ei ole päikest,
tuhmub sammukaja,
hädasti on seda väikest
naeruraasu vaja.
Vabaduse tee Mitte mingist hoost või rahust seotud saada, olles hull või hardushelge kirjut, käratsevat rõõmu hiiglalaada tundes või siis templi kolmetahust vaikset ilu. Mitte mingit ööd või lõõmu. Olgu mõte külm, pilk selge, veri vilu. See, võibolla see on vabaduse tee.