Luule: eesti autorid
Päiv Dengo luule on laululine, kehaline, keelemänguline ja puudutav. Selles on nii süngust kui helgust ning oskust kehastuda ajas ja ruumis hoopis kellekski teiseks. Sõber tuli põleb pliidi all, nälja korral saab söönuks ka veest ja riisiteradest, kurvastus ja rõõm käivad käsikäes sama päikese all. Päiv Dengo luule on elav tõestus sellest, kuivõrd rikkad on keele ja luule väljendusvahendid ning kuivõrd elav võib inimese kujutlusvõime olla ka siis, kui ta „ei ole sünnist saati vihkugi valgust näinud“.
Kätlin Kaldmaa “Mu tiivad on mu juured” jutustab maailmast, mis on me üks ja ainus kodu. Luuletajal on salaside tiivulistega ja õhkutõus on alati võimalik. Ja maailmaränduri tiibadest saavad rändjuured, mis kinnituvad ja toidavad mullatagi. Kus tahes võib nõnda leida kodu ja seal sünnivad lood, kus õigeid sõnu ja animaalseid nõkse valdav autor loob püsivad sidemed kõige elusaga.
Kaldmaa maailmas leidub veel paiku, kus tiibu puhata. Nii jaksab süda ikka tuksuda. Ja kaugus ja lähedus on üks ja sama. Ja muld ja õhk. Ja tiivad on juured ja juured on tiivad.
“Grafomaania III. Korje” on Eesti Kirjanike Liidu noorte sarja kolmas almanahh, mis oma hiliskevadisel ilmumisel on tumepunane ja küps, valmis korjamiseks. Kuus tuumiku liiget korjasid kokku 20 noore luuletaja ja kahe prosaisti tekstid ning köitsid need tervikuks koos fotode ja illustratsioonidega. Lugeda saab näiteks vuntsmõtetest, pasknääridest, mao sünnipäevast, Kaarsillast, telekineesist, konnade tiigi vabariigist ja Bussijaama-Jaanist. Almanahhi kolmas osa anti välja Eesti Kultuurkapitali abiga.
„Ikka veel“ on nii ajakajaline kui ka autori lapsepõlve vaatav luulekogu. Kuidas rääkida sellest, millest kõnelemiseks pole sõnu? Kuidas leida üles hääl, kui eluaeg on õpitud vaikima? Selles luulekogus saab isiklikust poliitiline, sisekaemusest kasvab välja otsekohene pilguheit süsteemile, mis vaikimisi loob võimalused vägivallaks. „Ikka veel“ astub vaikusest välja, hülgab dogmad, loob end uueks.
Carolina Pihelgas (1986) on mitmeid kirjandusauhindu pälvinud autor, kes on avaldanud nii luuet kui ka proosat. Temalt on ilmunud muu hulgas luulekogud „Kiri kodust“, „Pimeduse pisiasjad“ ja „Valgus kivi sees“ ning romaanid „Vaadates ööd“ ja „Lõikejoon“, viimane pälvis 2025. aastal Eesti naiskirjanduse preemia. „Ikka veel“ on Carolina Pihelga seitsmes luulekogu.
Valikkogu „Tuul polnud enam kellegi vastu“ koondab luulet aastatest 2006–2020. Kogudes ilmunud tekstide kõrval on raamatus ka perioodikas ilmunud ning varem avaldamata tekste. Raamatu on koostanud ja järelsõna kirjutanud Hasso Krull.
Anne Kahro (sündinud 1974) on metafüüsilisest isikust ettevõtjana (MFIE) andnud koos käesolevaga välja viis luuleraamatut, kalambuurikogumiku ja ühe biograafilise teose. Ta on mitmete koorilaulude ja muusikateoste tekstide autor. Avaldanud esseesid ajakirjanduses.
„6,6“ on Euroopa luuleprõmmu võitja Joonas Veelmaa teine luulekogu. Mõtteliselt on raamat üks luuleõhtu, kus tõsine poeet räägib vaheldumisi enesearengust, toolide vihkamisest, oma menüüst ja muidugi sellest, kui suurepärane luuletaja ta on. Küsimusele, kas tegemist on hea luulega, vastab viimasel leheküljel uuringufirma Emor läbiviidud küsitluse tulemus, kus 514 Eesti inimest said käesoleva luulekogu kõiki tekste hinnata 10-palli süsteemis. Luulekogus on teiste seas nii tekstid, mis tõid Euroopa meistritiitli, kui ka Loomingu aastapreemia (2025).
Mis on see luuletaja luule?
See on: kui mõtled elule
ja millelegi muule.
Mis on see inimese osa
siin laias ilmas?
End mitte ära magada.
Pea seda silmas.
Kristel Algvere debüütkogu „Merehurmarohi“ on looduslähedane luuleraamat, mis on värskendavalt lihtne ja kerge. See on märkamiste ja äratundmiste luule, mille tekstid kulgevad mööda Hiiumaa maastikke, aga ka Berliini ja Tartut. Algvere luulekeel on täpne ja õhuline, siin on mõnusat huumorit ja helgeid hetki.
„Merehurmarohi“ on kirjandusajakirja Värske Rõhk raamatusarja Värske Raamatu 20. raamat.
Aliis Aalmann on uus täht Eesti luuletaevas, Alveri kirjanduspreemia laureaat (2021). Luulekogu „Väe võim“ on autori teine raamat, kus ürgsed laulud kõlavad autori esituses veel veenvamad. „Ma lasin rahvalaulul ennast kanda,“ ütles Aalmann ühes intervjuus.
Eesti luulet Suure Isamaasõja aastatest.
Nele ületas luuletamise abil kriisi ja hoidis selle abil sidet eluga. Väljendades oma mõtteid ja tundeid, püüdis ta ennast mõista, leevendada kannatusi ja leida kriisist väljapääs. „Kevadel uuena tuleme taas“ on tema debüütluulekogu, kus ta avab ilustamata depressiooni käes vaevleva inimese (või naise) seisundeid ja püüab sõnades väljendada valu, tühjust, üksindust ning selle taga olevat lootust ja armastust.
Lugedes „Kevadel uuena tuleme taas“ läbi, on mul psühholoogina hea meel selle raamatu sünni üle. See on aus ja kehastunud rännak pimeduse ja hapruse juurest valguse poole, kus sõnad ei seleta, ei lohuta liiast, vaid lubavad kogeda, ära tunda ja tasapisi taas elu poole hingata. Signe Uustal, psühholoog
Ei saa kunagi olema, et mõlemal õlal on sama olend, ikka ühel üks ja teisel teine. Me lihtsalt ei taha vahepeal seda teist näha. Emil Rutiku, muusik
Õpik sisaldab ülevaate eesti rahvaluule historiograafiast, etnograafiast, eesti rahvaluule liikidest ja kujunemist, rahvajuttude liikidest ja funktsioonidest, vanasõnadest, kõnekäändudest ja mõistatustest ning peatükki rahvaluule ja kirjanduse suhetest.
Arvi Siig (1938–1999) on eesti luules tuntud eriti oma linnateemaliste luuletuste poolest. Paremini kui keegi teine kirjeldas ta 1960. aastate linnapilte ja rahutuid noori oma vaimseis otsinguis. Peale linnateema leidub Siia luules ka loodus-, rännu- ja armastusluulet ning teravmeelseid epigramme. Tähtis on tema roll vene poeetide (Vladimir Majakovski, Jevgeni Jevtušenko jt) eestindajana.
Raamat sisaldab Heljo Männi seni avaldamata luulet. Koostanud Ebe-Ruuta Eelmäe.
Mari-Liis Müürsepa neljas luulekogu läheb otse sündmuste keskpunkti ehk kuidas on olla 21. sajandi naine.
Tahad teada, kuidas on seotud seks, male ja kaenlaalused, loe seda raamatut.
Tahad teada, mis tunne on Tinderi-mehega matkale minna, loe seda raamatut.
Tahad teada, kuidas on kasvada Annelinnas, loe seda raamatut.
Tahad teada, mida armastada ja mida karta, loe seda raamatut.
Mari-Liis Müürsepp näeb, tunneb, hingab, ega karda sellest kirjutada. Lisaks eesti keelele on raamat kirjutatud südamekeeles.
Igas erksamaks läinud tajuga olendis on veidi nõida. Enamasti me ei tea, kuhu võiksid ulatuda meie piirid, kuhu avarduda vaim, kui sisemus veidigi korda saaks. Siis oleks väge paljugi teostamiseks. Vägi hoiabki elu liikumas. See on vald, kus igalyhel on oma õpetajad. Ainult Jumal on iseõppija. Mu silmade avaja Uku Masing kirjutas kunagi oma märkmete hulgas: „Milline oleks kultuur: nõidmees ja -naine?“ Seda lugedes taipasin, et olen asja yle omaette juba kaua mõelnud. Sihuke kultuur põhineks osaduslikul tajueksperimendil, mida hoiaks – minu sõnadega – käigus nõidade õrnus. See õrnus on siin ja nyyd saavutatav eelaste armastusele, mille tulevast olemust me praegu ehk ei aimagi. Õrnuse vaimsest plaanist täieneb keha, tekib uusi suhtlemisviise (jõetaoline energiate yhendamine, unenäos koos viibimine, aimamine, mõtete saatmine ja koos mõtlemine, sygava mõistmise toel tehtavad yhised loomingulised leiutused, mis võiksid laieneda tervenisti improviseeritud Eluks, ehitada yles selgemaid maailmu) ja iga kohtumine enda ja teistega toimub avaramal pinnal kui „minad“ või sugupooled. Nagu hulk valguskybemeid liituks tuleks, mis valgustab tundmata või unustatud teeradu. Minu jaoks pole praegu midagi raskemat ja huvitavamat. Need luuletused on rännud, otsingud ja selgitused.
Poetessi luuletuskogu kõneleb luule igavestel teemadel – saatusest, kodumaast, õitsemisest, hääbumisest, surmast merilaaslikult lihtsalt ja sugestiivselt.
Ain Kaalepi luulekogu, mis kutsub mõtisklusele järvede ääres. Autor kirjutab: „Ma arvasin, et mul on kõnelda järvedest aeg. Järved ei ole jõed ega mered. Ärevi südami on jõgedega kaasa mindud ja meredeni jõutud. Ei saa järvedega kaasa minna nõnda nagu jõgedega ega ole järvedeni jõudmine see, mis meredeni jõudmine. Järved seisavad kaua oma kohal otsekui mõteldes ja mõtlema kutsudes.“
Selle raamatu leheküljed kätkevad endas eaka väliseestlasest autori Eerik Purje sõbrasõnumit sünnimaa lugejaile. Seda läkitama ajendas teda Tõnu Õnnepalu poolt Kanadas Kotkajärvel kirjutatud teos „Aaker“, mis kujutab väliseestlust äärmiselt negatiivses valguses ning kuulutab viljaka koostöö kodu- ja väliseesti kogukondade vahel välistatuks. „Aaker“ on monoloog: autor jutlustab ja serveerib oma hinnanguid vastuvaidlematu tõena. „Vakamaast aakriteni“ on monodialoog: autor kõneleb küll üksinda, kuid soovib lugejaga dialoogi – lootuses, et ta siiralt välja sirutatud käsi vastu võetakse.
Oma 1989. aastal ilmunud luulekogus on luuletaja Aleksander Suuman temale harjumatult groteskne ja aforistlik, mõnusa irooniaga elu- ning kunstinähtusi jälgiv, ta sõnum jääb tihti jäämäelikult sügavamale peitu.
Elav inimlaps seisab täies pikkuses püsti
tahavad puritaanid näha vaid tema büsti
Vähikäik kulutab tõrva tüürita paadi päral
Mis temast jääb kui on ta ükskord tõeliselt päral
Noore autori esikkogu iseloomustavad vaikelulised looduspildid, meditatsioonid, luuletajamina.
Noore autori luule on valdavalt maa-aineline, loodusetundlik. Napi kujundi läbi, värsi näilise lihtsuse tagant aimub elu püsisidemeid, töö ja tehtu järjekestvust, inimese valutlevat seismist maailmataeva all.
Eesti kirjanduskriitiku, luuletaja ja pedagoogi Rolf Liivi (1979) esimene, 2003. aastal ilmunud luulekogu.
Minni Nurme (1917–1994) luulekogu, mis sisaldab niisuguseid luuletusi nagu „Oma maast“, „Sina oled sääl...“, „Mägestikukülas“ ja „Hommik“.
Luuletuste ja poeemide kogu, mis väljendab sõjaaja koduigatsust. Kogu kuulub Minni Nurme (1917–1994) varase loomingu hulka ja sisaldab traditsioonilisi luulevorme.
Rootsis elanud eesti luuletaja Kalju Lepiku (s. 1920) ulatuslik valikkogu, mis on koostatud tema üheteistkümne luulekogu paremikust ja annab mitmekülgse läbilõike autori üle viiekümne aasta kestnud luuleteest.