Luuletuskogus märgitakse avarale kultuuri- ja ajalootaustale tunnetuse väärishetki, osutatakse tuntud asjade sügavamatele seostele, püütakse mõista elu ja surma müsteeriumi.


Oh kurba õpetlast, kes õpilasteta!
Tal õpetus on küll, kuid selle vastet ta
reaalsuses ei näe. Oh roosi, mis ei puhke,
kui teda hardal käel ei iial kasteta!

Ain Kaalepi (1926–2020) luulekogu „Aomaastikud“ (1962) on tema esimesi raamatuid, mis tõi eesti kirjandusellu värske ja maailmakirjandusest mõjutatud poeetilise hääle. Kogu avab lugejale eriilmelise pildi, kus kohtuvad kodumaa looduse motiivid ja filosoofiline mõtisklus elu ning tuleviku üle.

Ain Kaalepi luulekogu, mis kutsub mõtisklusele järvede ääres. Autor kirjutab: „Ma arvasin, et mul on kõnelda järvedest aeg. Järved ei ole jõed ega mered. Ärevi südami on jõgedega kaasa mindud ja meredeni jõutud. Ei saa järvedega kaasa minna nõnda nagu jõgedega ega ole järvedeni jõudmine see, mis meredeni jõudmine. Järved seisavad kaua oma kohal otsekui mõteldes ja mõtlema kutsudes.“