Luuletuskogus märgitakse avarale kultuuri- ja ajalootaustale tunnetuse väärishetki, osutatakse tuntud asjade sügavamatele seostele, püütakse mõista elu ja surma müsteeriumi.


Oh kurba õpetlast, kes õpilasteta!
Tal õpetus on küll, kuid selle vastet ta
reaalsuses ei näe. Oh roosi, mis ei puhke,
kui teda hardal käel ei iial kasteta!

Ain Kaalepi (1926–2020) luulekogu „Aomaastikud“ (1962) on tema esimesi raamatuid, mis tõi eesti kirjandusellu värske ja maailmakirjandusest mõjutatud poeetilise hääle. Kogu avab lugejale eriilmelise pildi, kus kohtuvad kodumaa looduse motiivid ja filosoofiline mõtisklus elu ning tuleviku üle.