Luuletuskogus märgitakse avarale kultuuri- ja ajalootaustale tunnetuse väärishetki, osutatakse tuntud asjade sügavamatele seostele, püütakse mõista elu ja surma müsteeriumi.


Oh kurba õpetlast, kes õpilasteta!
Tal õpetus on küll, kuid selle vastet ta
reaalsuses ei näe. Oh roosi, mis ei puhke,
kui teda hardal käel ei iial kasteta!

Ain Kaalepi (1926–2020) luulekogu „Aomaastikud“ (1962) on tema esimesi raamatuid, mis tõi eesti kirjandusellu värske ja maailmakirjandusest mõjutatud poeetilise hääle. Kogu avab lugejale eriilmelise pildi, kus kohtuvad kodumaa looduse motiivid ja filosoofiline mõtisklus elu ning tuleviku üle.

 

Eesti üheks omapärasemaks luuletajaks peetava Ain Kaalepi loomingus avaldub luule kogu selle mitmekesisuses – vabavärsist eepiliste ja eksootiliste vormideni. Eriti iseloomustavad tema intellektuaalseks või akadeemiliseks nimetatud luulet antiigiihalus ja huvi idamaiste motiivide vastu. Luulekogu «Muusad ja maastikud», mis on ühtlasi õpetlik vaade maailma kultuurile, hõlmab suure osa Ain Kaalepi enam kui 60 aasta jooksul kirjutatud luuletustest. Sealhulgas leidub ka palju selliseid, mida pole varem trükituna avaldatud.

Ain Kaalepi aastakümnete jooksul kirjutatud esseed, artiklid, sonavotud, väikepalad - siia raamatusse pole kaasatud koiki teaduslikke uurimusi ja korvale on jäetud ka följetonistlik publitsistika - on vorsunud siitmaa arvamuste ja tavade olemuse ja eeskuju varal.

Raamat sisaldab publitsistlikke, kriitilisi ja esseistlikke kirjutisi, milles kõneldakse maailmakirjanduse autoreist (Boccaccio, Brecht, Daudet, García Lorca, Goethe, Grillparzer, Molière, Nazim Hikmet, Pessoa, Tagore jt.) ja nõukogude rahvaste (armeenia, ukraina, usbeki, vene jne.) kirjandustest ja kirjanikest nii vastava maa kui kogu maailmakultuuri kontekstis, vaadeldes ühtlasi nende kirjanduse resp. kirjanike retseptsiooni Eestis; neidsamu kontekste peavad silmas ka raamatus leiduvad eesti kirjanduse käsitlused.