Luule: eesti autorid
Jürgen Rooste 22. luulekogu "Libahundilaul" on korraga ajalauludekogu ja piiluauk me mütoloogiasse, nii tänasesse kui läinusse, mis ometigi nii silmnähtavalt ikka veel kohal... Siit leiab loitse ja manamisi, autopsühhograafiat, milles rännatakse mööda rämpstoiduradu, lootuse ja mure heitlust, laule inimlikust lollusest ja vana hää Kitzbergi enese karust (s.t hundist) käppa. Toimetanud Maria Esko. Kujundanud ja küljendaud Asko Künnap. Näo Kirik, 2024. 144 lk (kurapidi), mõnusas taskuformaadis.
"Elektro" räägib sihi otsimisest ja armastuse hoidmisest elektrit täis ajal, kui usk kindlana tundunud asjadesse on kõikuma löönud. Autor kirjeldab tundmusi ja värelusi siin ja sealpool Atlandi ookeani. Ärevus väljendub kõikjal omal moel, see on naha alla pugenud, see säriseb sügaval närvide niidistikus. Rännak suubub aegajalt kunagise kodupaiga sumedusse ja valgust pakub ka muusika, mis on üks neist asjadest, millest saab pilguga läbi sirutuda, sõrme läbi torgata, hingeõhu läbi puhuda, üks neist õrnadest asjadest, mis usku hoiavad.
Martin Algus on hinnatud stsenarist, dramaturg, tõlkija, kirjanik ja näitekirjanik. Tema proosadebüüt “Midagi tõelist” pälvis 2018. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ning Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna. 2020. aastal ilmus Alguse jutukogu “Tagamaa” ning 2021. aastal luulekogu “Paranemine”. “Elektro” on autori teine luulekogu.
Berit Petolai loomingus jääb kõlama lihtsa ja vahetu mõtiskleja ning askeldaja, loodusega tihedalt üheskoos hingava ja tuikava inimelu ilu. Aeg ja kulgemine, inimlikud pidepunktid ajapöörises, koovad tiheda koe, millest aimdub ajastuülest südametarkust ja taju, et igapäevane elukulg võib olla midagi argiselt püha ja kosutavat. Loodus koos kõigi oma pisimate osalistega annab Beriti tekstidele elava, pulbitseva ning tänumeelest kantud eheda maigu. Tundlikult tabatud paigavaim looritab ballaadidena voogavad luulelood teatava salapäraga, mis laseb lugejal tunda, et tal on võimalus piiluda maailma, kus on veel alles maagia, muinasjutt ning sõna ilus ja puhas vägi.
Berit Petolai luulelugusid on tõlkinud oma keelde kuuseriisikad, karihiired, karud ja karik-porosamblik. Tema loomingut on viisistanud kodukakud, kõrvukrätsud ja kimalased.
Berit Petolai on väikeses Meoma külas elav luuletaja, kirjutav korilane ja kolme tütre ema. Beritilt on ilmunud luulekogu “Meoma ümisevad tuuled”, tema tekste on avaldatud ajakirjades Looming ja Värske Rõhk, ajalehtedes Müürileht ja Sirp, kogumikes „Metsik sõna”, „Armastuse planeet” ja metsaluule antoloogias „Südames laulavad metsad”.
2017. aasta kevadel pälvis Berit debüüdiauhinna „Esimene samm” ja tema esikkogu valiti üheks Betti Alveri debüüdipreemia nominendiks. 2021. aastal pälvis ta Juhan Liivi luuleauhinna luuletuse „Tõnkadi-lõnk” eest.
Eeva Pargi esimene luulekogu "Mõrkjas tuul" ilmus 1983. aastal. Selle raamatuni siin on kirjanik läbi käinud pika teekonna. "Hundirattas" vaatleb luuletaja maailma ühtaegu isiklikust ja üldisest perspektiivist. Ta tunnetab omaenda keha reaktsiooni katsumustele ja vaatleb terava pilguga seda maailma, kuhu kirjanikuteekond on teda viinud, olgu see Helsingi, Iirimaa, laulupidu või kaubanduskeskus. Siin on luuletusi, mis on inspireeritud armsatest kaasteelistest, ja luuletusi, mis kannavad endas Eeva Pargile omast ilmaelu ja loodusilma läbipõimituse ideed.
Eeva Pargi luules elab terve maailm.
Valgusel on mitu nime.
Eeva Park on luuletaja, prosaist ja tõlkija. Tal on seni ilmunud neli romaani, viis novellikogu ja viis luulekogu. Tema teosed on pälvinud auhindu ja neid on tõlgitud inglise, leedu, norra, prantsuse, rootsi, saksa, soome ja ungari keelde.
Süda võpatab ning lõpuks kulub ära
rängast rõõmust samuti kui
rängast valust,
aga juunis õunapuude tõsist valget sära
paistab mitme inimpõlve taha
igast talust.
Luuletusest „Rängast rõõmust”
⃰ ⃰ ⃰
Oli küll mul tõesti oma kelk.
Oli koer ja koera nimi Tommi.
Tookord oli meil see nudi lehm.
See sõi silku, paberit ja kommi.
Luuletusest „Elukäik”
„Raamat, mis inimest liigutab, on inimkonna julgeoleku tagatis,” ütles Viivi Luik kõnes Eesti Kirjanike Liidu 100. sünnipäeva tähistamisel 8. oktoobril Estonia kontserdisaalis. Ta enda värskelt ilmunud luule valikkogu „Jõhker tähistaevas” on üks selle tõestusi. Raamatust leiate Viivi Luige luulet varasemast üheksast luulekogust, raamatu lõpuosas on üksikkogudes seni ilmumata värsse. Tema luule sõnum, kogu õhustik on intensiivselt jõuline, samas seletamatult õrn ja justkui lohutav.
Ae, hea!
Ma olen psühholoog ja maailma parandaja. Luuletusi olen kirjutanud ajast, kui end mäletan. Tolles hullumeelses maailmas, kust ma pärit olen, oli see ainus viis olla endale lähedal, olla endaga aus. Minu jaoks on sõna püha, erutav ja lohutav ühteaegu. Nähtusi sõnastades saan endast ja maailmast paremini aru. Siin raamatus on luuletused aastatest 2007–2024. Läbiv niit on inimeseks olemise kohati absurdse ja pöörase kogemuse vaatlemine läbi olustike, suhete, krahhide ja unistamise. Kui naudid armastavat irooniat ja soovid teada, kuidas absoluutselt igast kõrgusest on võimalik käppadele kukkuda, siis on see raamat sulle.
Mahedate kohtumisteni ridade vahel
Tiina
Nele ületas luuletamise abil kriisi ja hoidis selle abil sidet eluga. Väljendades oma mõtteid ja tundeid, püüdis ta ennast mõista, leevendada kannatusi ja leida kriisist väljapääs. „Kevadel uuena tuleme taas“ on tema debüütluulekogu, kus ta avab ilustamata depressiooni käes vaevleva inimese (või naise) seisundeid ja püüab sõnades väljendada valu, tühjust, üksindust ning selle taga olevat lootust ja armastust.
Lugedes „Kevadel uuena tuleme taas“ läbi, on mul psühholoogina hea meel selle raamatu sünni üle. See on aus ja kehastunud rännak pimeduse ja hapruse juurest valguse poole, kus sõnad ei seleta, ei lohuta liiast, vaid lubavad kogeda, ära tunda ja tasapisi taas elu poole hingata. Signe Uustal, psühholoog
Ei saa kunagi olema, et mõlemal õlal on sama olend, ikka ühel üks ja teisel teine. Me lihtsalt ei taha vahepeal seda teist näha. Emil Rutiku, muusik
Peep Ilmeti uue luulekogu „OLE MINE” sisu kulgeb tema eelnenud luulekogude „AEGA ON MU MEELEST” ja „YKSKÕIKVUS” Mõttelistel radadel. Nende luulekogude saatesõnades öeldu kehtib ka uue luulekogu puhul.
Näiteks see, et Teatud eesti keele Tähtsaid sõnu kirjutatakse suurte algustähtedega. Olgu see Peep Ilmeti järjekordne kummardus Silvi Varele, kes koostas ülimalt Tähtsa sõnaraamatu „EESTI KEELE SÕNAPERED”.
Keel, Meel ja Maa kulgevad püsimatult nii meie kõikide ümber kui igaühes endas. Ka nende kulgemisi ilmestav luule kulgeb püsimatult aina edasi. Nii võibki öelda, et ainsana püsiv On vaid kogu kulgemise püsimatus.
Luuletades On Peep Ilmet muidugi üksi, kuid ka see luulekogu väljendab nii üksikisiku kui üldiseid Tajusid, Tundeid ja Mõtteid. Lugedes saabki igaüks Teada, millised Tajud, Tunded ja Mõtted tema enda Tajude, Tunnete ja Mõtetega kokku langevad, millised eristuvad.
Kuidas Peep Ilmeti luule On möödunud aastate jooksul kulgenud, saabki luulekogu lugedes Teada.
kas ma armastan kedagi
ei ma ei armasta kedagi
kas ma tahan kedagi näha
ei ma ei taha kedagi näha
kas ma olen
Varem peamiselt näitekirjaniku ja prosaistina tuntud autor sukeldub tundmatusse, otsides häält jõududele, mis ei saa kõnelda, kuid kurdistavad meid jätkuvalt. See on tume sisekõne, ometi ei saa seda nimetada negatiivseks, sest kui miski on piisavalt õudne, muutub see jälle iseenda vastandiks – naljakaks ja naeruväärseks, võib-olla koguni armsaks.
Oma tegeliku tõe välja ütlemise eel leiame end ilma hääle ja suuta, kuid see, mida öelda ei tohi, oska ega saa, saab öeldud nii või teisiti. Olgu selle tõestuseks seesama raamat.
Ma ei teagi
Ma ei teagi kas elan selleks
et muuta oma elu tekstiks
või jälitada seda teksti
mille keegi on mu eluks muutnud
või selleks et uurida
mispidi see nüüd õieti käibki
ja kas saatus on olemas
muidugi on
nii nagu on olemas algtekst
millest me kõik endale
vaevaliselt meile mõeldud osa
välja raiume
Koostaja Ebe-Ruuta Eelmäe, järelsõna Elo Lindsalu
Marilyn Piirsalu graafilised lehed
Tasa-tasa,
vaikselt-vaikselt
asub teele
inglikaitse
[---]
Lendab kaitsma
Looja loodut,
õnne habrast
iseloomu.
Kes meist poleks lugenud Heljo Männi luuletusi nii lastele kui ka suurtele. 320-leheküljeline kogu „Üheks maa ja taevagaˮ sisaldab Heljo Männi luulet täiskasvanutele. Luulekogu koostaja Heljo tütar Ebe-Ruuta Eelmäe on noppinud sellesse raamatusse luuletusi kolmekümnest erinevast raamatust või käsikirjast. „Põhiliselt olen siiski siia valinud veel avaldamata luuletusi, mida mu ema Heljo on kirjutanud oma elu viimase kümne aasta jooksul. Võiks öelda, et see luuleraamat toob nähtavale ühe hinge eluloo.ˮ Esmakordselt ilmuvad luuletused hõlmavad raamatu mahust kaks kolmandikku.
„Kõik me oleme linnud teel kevade poole.ˮ Heljo Männi luulet sedavõrd hästi kokkuvõtva luulereaga on pealkirjastanud oma järelsõna kirjandusdoktor Elo Lindsalu. „Linnud sümboliseerivad vabadust, aga ka lootust ja igatsust parema järele. Värsid „Kõik me oleme linnud teel / kevade poole” iseloomustavad tabavalt inimolemist – pidevat teelolekut, vabaduseiha, kõrgemale püüdu ja igavest kevadeootust; „kevad” võib olla mis tahes positiivselt laetud eesmärk,ˮ kirjutab Lindsalu. „Olgugi Heljo Mänd laialt tuntud eesti lastekirjanduse klassikuna, oli ta enda meelisžanriks hoopis täiskasvanuteluule.ˮ
Vapralt kihutasid tormiratsud,
püherdades suurtes hangedes.
Siis nad väsisid ja pehmed matsud
kostsid metsast lume langedes.
Aga öö tõi selgust sula-summe,
külma tõi, et kõrva naksata.
Jänes jälgegi ei jäta lumme,
kuigi jookseb, nagu jaksab ta.
Kõrge kuuse kõrval vari nagu
vaenlane on maha heidetud.
Igas talvepäevas omajagu
kevadet on ära peidetud.
Mart Raud. Heitlikud ilmad.
Raamatust leiate kirjanik Mart Raua (1903–1980) loodusluulet, kirjutatud aastatel 1919–1979. Tema inspireerijaks on olnud Viljandimaa imeline loodus ja kodukoha Heimtali metsad, heinamaad, teed, jõgi, linnud, inimesed. Ning kodupaiga talved, suved, sügised ja kevaded.
Kui Anu Raud korraldab küllatulijaile oma Kääriku talus õpikäike, loeb ta külalistele tihti ette oma isa Mart Raua luuletusi, mis seostuvad koduse maastikuga Heimtalis.
Põhjala tehases 2022 mais aset leidnud luule – ja maali ühisnäitusel "Vastukaja" põhinev raamat sisaldab Elo Viidingu luuletusi Santa Zukkeri maalidele, mis on käesolevas väljaandes fotodena ära toodud. Santa Zukkeri maastikumaalid on loodud klassikalise maalitunnetusega, mille kompositsioone kunstnik mänguliselt minimaliseerib. Tema abstraktsed teosed aga lähtuvad värvimängudest, mida rütmistavad reljeefsed piirid, luues mitmekihilise ruumitunnetusega maalipindu. Kahe looja omavaheline dialoog ei ole kaugeltki eskapistlik, vaid võtab sõna maailmas toimuva suhtes, tuues eri kunstivormid kahekõne kaudu teineteisele lähemale.
Raamatusse on üleskutsena kogutud 100 luuletust isadest ja isadele. Siin on luuleridu nii tuntud poeetidelt kui ka inimestelt, kes iga päev loominguga ei tegele. Kogust leiab isadele mõeldud luuletusi Leelo Tunglalt, Contralt, Ilmar Trullilt, Lauri Räpilt, Juhan Liivilt ja teistelt. Raamat on välja antud koostöös Eesti Naisliiduga.
Kallis isa, Sind armastan ma, Sa oled mu kindlus ja tagala. Sa kaitsed ja hoiad mind iga päev, see ei ole Sinu jaoks mingi vaev.
„6,6“ on Euroopa luuleprõmmu võitja Joonas Veelmaa teine luulekogu. Mõtteliselt on raamat üks luuleõhtu, kus tõsine poeet räägib vaheldumisi enesearengust, toolide vihkamisest, oma menüüst ja muidugi sellest, kui suurepärane luuletaja ta on. Küsimusele, kas tegemist on hea luulega, vastab viimasel leheküljel uuringufirma Emor läbiviidud küsitluse tulemus, kus 514 Eesti inimest said käesoleva luulekogu kõiki tekste hinnata 10-palli süsteemis. Luulekogus on teiste seas nii tekstid, mis tõid Euroopa meistritiitli, kui ka Loomingu aastapreemia (2025).
"APS!" on samavõrra minnalaskev kui pealehakkamist täis. Ühe käega ehitab, teisega lammutab, kolmandaga nokib nina, neljandagasegab kaarte ringi. Väga kehvasti, muide. Aeg-ajalt põrkab ta kokku juba tuttavate kohtade ja aegadega, mida ta paraku peaaegu kunagi ära ei tunne, aga usub ikka. "APS!" teab, et kõigile maailma tunnelitele on lõpud ehitatud ainult valgustitööstuse tungival pealekäimisel (läbimüügi suurendamiseks) - ja see meeldib talle.
Riste Sofie Käär on kirjanik, muusik ja kriitik. Kääri loomingut on ilmunud väljaannetes Värske Rõhk, Müürileht, Vikerkaar, Looming, Edasi jm. Ta on avaldanud luulekogud „Elektrikujulised asjad“ (2022) ja „post post traat traat elekter!“ (2023) ning kasseti-plaadi „Supipäev“ (2023). Käär on pälvinud Eesti Kirjanike Liidu Siuru stipendiumi (2024) ning Loomingu aastaauhinna (2025). Kriitikuna on ta olnud ajakirja Värske Rõhk aastaauhinna kandidaat.
“Grafomaania III. Korje” on Eesti Kirjanike Liidu noorte sarja kolmas almanahh, mis oma hiliskevadisel ilmumisel on tumepunane ja küps, valmis korjamiseks. Kuus tuumiku liiget korjasid kokku 20 noore luuletaja ja kahe prosaisti tekstid ning köitsid need tervikuks koos fotode ja illustratsioonidega. Lugeda saab näiteks vuntsmõtetest, pasknääridest, mao sünnipäevast, Kaarsillast, telekineesist, konnade tiigi vabariigist ja Bussijaama-Jaanist. Almanahhi kolmas osa anti välja Eesti Kultuurkapitali abiga.
XX sajand, selle lootusrikas koidik, aasta 1910, von Grünewaldtide Orrisaare (Esna) mõisa klaasverandal. Kõik on alles nii, nagu ikka on olnud, kõik uus on alles õhus, kõik alles loodavad sellest kõigest midagi, eriti muidugi noored, nagu Freifraulein Lisi von G. Tema elu peab tingimata tulema hoopis teistsugune kui see, mida elavad tema ema ja isa! Ja tulebki. Ainult muidugi ei oska preili von G seal verandal oma aednikupoisist unistades arvatagi, kui teistsugune see tuleb. Tema elu, ja kõigi nende inimeste, kes selle sajandi läbi peavad tegema. Ta elab 103-aastaseks. Ta saab näha kõige selle kadu. Olla õnnelik? Jah, kindlasti. Kindlaminigi kui Neo, tema vanim poeg, ainus, kes sõjast eluga pääseb, ja kes oskab sellest kõigest tunda veel vaid väsimust.
NB! Raamatuga ei ole kaasas CD-d.
Kätlin Kaldmaa “Mu tiivad on mu juured” jutustab maailmast, mis on me üks ja ainus kodu. Luuletajal on salaside tiivulistega ja õhkutõus on alati võimalik. Ja maailmaränduri tiibadest saavad rändjuured, mis kinnituvad ja toidavad mullatagi. Kus tahes võib nõnda leida kodu ja seal sünnivad lood, kus õigeid sõnu ja animaalseid nõkse valdav autor loob püsivad sidemed kõige elusaga.
Kaldmaa maailmas leidub veel paiku, kus tiibu puhata. Nii jaksab süda ikka tuksuda. Ja kaugus ja lähedus on üks ja sama. Ja muld ja õhk. Ja tiivad on juured ja juured on tiivad.
Luuleraamat kutsub lugejat rändama inimese hingemaailma süvakihtidesse. Rännakul on võimalik liikuda sünni ja lapsepõlve tundmustest maailma ja iseenda avastamiseni. Inimese enese avastamise teekonnast, valuliste hetkede, väljakutsete, kasvamise ja küpsemiseni.
Teos peegeldab, kuidas valuga on võimalik toime tulla ning inimsuhetest õppida. Iseenda otsimise teekonnalt juhatatakse lugeja elu olemuse, armastuse ja hinge sügavusteni. Ka jumalikkusega kohtumisele jätavad luuleread ruumi, mida igaüks ilmselt isemoodi kogeb.
Luuleraamatut illustreerivad fotod hetkedest ja paikadest, mis on autorit kõnetanud ja inspireerinud ning peegeldavad käsitletud hingeteemasid. Fotode sümboolika kutsub mõtisklema ning sügavamalt läbi tunnetama eluraskusi ning võimalusi nendega toime tulekuks. Koos sissejuhatavate psühhoanalüütiliste mõtterännakutega aitab autor suhestuda universaalsete inimhinge teemadega ning pakub teraapilist rännakut, mis juhatab lugeja valu juurest läbi armastuse tagasi hingekoju.
A collection of texts by Maria Kapajeva that she wrote in Russian and English. She started writing the book on February 24, 2022 – the day the full-scale war in Ukraine began. The book is written in a personal style and deals with themes of identity, collective and individual responsibility and guilt, language and belonging, feminism, and the stories of some of the Ukrainian refugees that the author encountered during the year.
Aastapikkune karje on Maria Kapajeva esimene tekstikogumik, mille kirjutamist alustas ta 24. veebruaril 2022, päeval mil algas täiemahuline sõda Ukrainas. Raamat käsitleb isiklikus võtmes teemasid identiteedist, kollektiivsest ja individuaalsest vastutusest ja süüst, keelest ja kuulumisest, feminismist ning mõnede Ukraina pagulaste lugudest, kellega autor aasta jooksul kokku puutus.
Nende kaante vahel on 120 luuletust, mis aitavad inimeseks olemise tuuma avada või sinna sisse piiluda. Mul on olnud suur au ja rõõm saada erinevatest ajastutest pärit ilusatelt häältelt nii palju tuge. Kui hulgaliselt on Eesti kultuuriloos olnud ja on ka praegu autoreid, kes osanud inimeseks olemise erinevaid tahke sõnastada. Nii, et sünnivad luuletused, laulud ja lood, mis puudutavad inimeses paiku, kuhu käed iial ei ulatu. Siinsetelt lehekülgedelt leiab tekstid, mis on mind puudutanud ja pannud mõtlema ning mõtisklema, et mis on see inimeseks olemise tuum. Raamatu koostaja Lauri Räpp.
ELA'87 on aasta parima luuletuse antoloogia (autorite enda valikul). Seekordne kogumik pakub luulet 63 erinevalt luuletajalt, sh. Juan Ramón Jiméneze kolme luuletuse tõlked Ain Kaalepilt ning rubriigis "Kirjandusloolist" Enn Uibo seniavaldamata luulet.
Igaüks meist tunneb kedagi kes kardab sabaga tähe põrkumist Maaga või on näinud kedagi kellel on kuus varvast. Kõik on näinud peeglist inimest kellega neil on komplitseeritud suhe.
