Luule: eesti autorid
"крик длиною в год" — первый сборник текстов художницы, которые она записывала с 24 февраля 2022 года, день начала полномасштабной войны в Украине. Книга - это личные размышления на темы идентичности, коллективной и индивидуальной ответственности и вины, языка и принадлежности, феминизма, а также истории некоторых украинских беженцев, которых авторка повстречала за это время.
Valikkogu sisaldab suurema osa ta 1953-1986 kirjutatud luulest, mida iseloomustab intellektuaalsus, üldhumanistlikud tõekspidamised ja mõtterännakud-igatsused tagasi koju, mis on eriti tuntavad poeemis "Verandaraamat". Osa teksti inglise ja saksa keeles.
Põhjala tehases 2022 mais aset leidnud luule – ja maali ühisnäitusel "Vastukaja" põhinev raamat sisaldab Elo Viidingu luuletusi Santa Zukkeri maalidele, mis on käesolevas väljaandes fotodena ära toodud. Santa Zukkeri maastikumaalid on loodud klassikalise maalitunnetusega, mille kompositsioone kunstnik mänguliselt minimaliseerib. Tema abstraktsed teosed aga lähtuvad värvimängudest, mida rütmistavad reljeefsed piirid, luues mitmekihilise ruumitunnetusega maalipindu. Kahe looja omavaheline dialoog ei ole kaugeltki eskapistlik, vaid võtab sõna maailmas toimuva suhtes, tuues eri kunstivormid kahekõne kaudu teineteisele lähemale.
Võrumaalt pärit Artur Adson oli kaasaegsetele sõjakas ja raske sõnaga mees, järeltulijatele veidrik, kelle suur armastus tegi armastatust Suure Luuletaja. Marie Underile pühendumisega paralleelselt kujunes Artur Adsonist iseseisev ja kandva mõjujõuga kirjanik, kelle sulest on ilmunud 33 algupärast raamatut ja kes on tõlkinud 61 teost, neist 54 teatrile.
Lisaks loomingule oli ta veel tarmukas organisaator ja kaasosaline paljudes omaaja ühiskondlikkultuurilistes üritustes ning sündmustes. Eesti kirjanduslikus traditsioonis omab suurt püsiväärtust Artur Adsoni valdavalt võrukeelne värsiloome.
Tema isikut avada ja mõista aitab just käesolev kogutud luuletustele lähenev luuleraamat. Raamatut ilmestavad Artur Adsoni enda joonistused.
Kogumikus on valik Aira Kaalu luulet kogudest "Ma ei anna relva käest", "Võidurakett", "Vaba kodumaa", "Meretuuled", samuti seni avaldamata luuletusi.
Kuidas ma luuletan
"Kullakene, istu minu ligi –
Täna luuletada tahan ma,
Anna oma käsi minu kätte,
Siis on laule minul lõpmata!"
Kuldne andis käe ja palus: "Kallis,
Laula sellest, mis mu põues keeb!"
Ei ma küsinud, mis on ta põues,
Mis ta mulle laulusisuks teeb.
Tema käsi õrnalt värisedes
Ütles mulle seda isegi.
Võtsin sule kätte, kirjutasin –
Kirjutasin tema tundmusi.
Ja mu laulukene – minu prohvet –
Mis ta ilmutas mu silma ees? ...
Hõõgav tuli – armutuli, valu,
Imeline igatsus ta sees. – –
Nõnda luuletan – ta käsi kaunis
Alaliseks tundejuhiks mull’ –
Laulan unustades aja, ruumi,
Laulan päikseveerul, koidikul.
Luuleraamat kutsub lugejat rändama inimese hingemaailma süvakihtidesse. Rännakul on võimalik liikuda sünni ja lapsepõlve tundmustest maailma ja iseenda avastamiseni. Inimese enese avastamise teekonnast, valuliste hetkede, väljakutsete, kasvamise ja küpsemiseni.
Teos peegeldab, kuidas valuga on võimalik toime tulla ning inimsuhetest õppida. Iseenda otsimise teekonnalt juhatatakse lugeja elu olemuse, armastuse ja hinge sügavusteni. Ka jumalikkusega kohtumisele jätavad luuleread ruumi, mida igaüks ilmselt isemoodi kogeb.
Luuleraamatut illustreerivad fotod hetkedest ja paikadest, mis on autorit kõnetanud ja inspireerinud ning peegeldavad käsitletud hingeteemasid. Fotode sümboolika kutsub mõtisklema ning sügavamalt läbi tunnetama eluraskusi ning võimalusi nendega toime tulekuks. Koos sissejuhatavate psühhoanalüütiliste mõtterännakutega aitab autor suhestuda universaalsete inimhinge teemadega ning pakub teraapilist rännakut, mis juhatab lugeja valu juurest läbi armastuse tagasi hingekoju.
Muld tasub armastust heldelt, Hesiodost muiates kuulab, täis tumma saladust põu, ning imab endasse töö,
unelmad maandab ja põlduri noorusjõu pudendab põrmuks, taltsaks teeb tulipead, tuhnuse kulunud
luud hoiule võtab, ei küsi ta iialgi kellegi tahtest, kannatustest, vihahoost, õpetussõnu ei loe.
Hüljatud kundunud nurmel kas sisehäält sundlikku kuuled:
nüüd kõlblust kõpitse, mees, kustumas isade täht!
Vabamaks enam ei saagi. Kõlblus ei asenda kõblast, kui jäänud jõuetuks aeg; kõplast ja käsitsitööst
viimselt ehk abi, kui elukord aheneb, viletsus suurdub, ja kõlgasväärtuste reas mõistuse märgiks saab null?
Ilu
Su pilk on ahvatlevalt-ahnelt pilukil,
Koketseid põski raamib soeng rikas, lühike.
Sa oled tõesti kuratlikult ilus nii.
Ja sama kuratlikult – mitte tühine.
Nii – miskit keelates ja miskit pakkudes,
ei mängi sa, vaid töötad iidses rollis:
uus mees on järjekordseks igaveseks lakmuseks,
kus naine oma võluvust kontrollib …
Näed, juba hämmeldus … Kuid kainus käisest sakutab,
mind üles äratab su mõjusast hüpnoosist.
Kui käsi plikatirts, sa oma ripsmeid plaksuta –
mu mällu püsima sa kauaks jääd ses poosis.
Ja ma ei taha, et sa lõhnaks sibulast
ning tuulaks toas, käsivarrel mähkmed,
sest paljud mehed ilu näevad libuna,
kui noorusarm neil losakil kui lähker.
Sa minu mälu, tüdruk, jäägi nõnda – nimetult.
On ilu – tühigi – mu mõistes eluterve.
Ei ole elu kerge naistel inetuil,
kuid ilusail ei ole sellest kergem.
Nii meeste ilmas, kus ei tunta vabandust,
kus naised liigitatud üksnes kahte leeri,
sa hoia naeratades oma uhket vabadust,
tee silma, naera, ela, koketeeri!
Aliis Aalmann on uus täht Eesti luuletaevas, Alveri kirjanduspreemia laureaat (2021). Luulekogu „Väe võim“ on autori teine raamat, kus ürgsed laulud kõlavad autori esituses veel veenvamad. „Ma lasin rahvalaulul ennast kanda,“ ütles Aalmann ühes intervjuus.
armasta lapsi
rohelisi õunu
pipart kaneeli
kui on õhtu
tumeroheline õhtu
kaneel lõhnab
nelk räägib
Noorte luulesarjas ilmuva esikkogu isiku- ja luulelüürika taustaks on linn, kodukorter, linnaelu välis- ja sisevaated. Autori suhe ümbritsevaga on loomulik ja vahetu, elu ja inimesi vaadeldakse sõbraliku huviga, luulemina tundlikkus ei vastanda teda maailmaga.
On tuuled lõõtsudes lõhkunud jõge,
see turtsudes kees.
Ma sülgasin pihku ja sõudsin kui sõge,
ma sõudsin, mis jõudsin, kui täis meremees.
Siis tõukasin lootsiku randa. Kas tohin?
Mis kuulen ja näen:
mis noordunud taevas! mis lohutav kohin!
Ei tohi või tohin -- ma siia jään.
Ma hingasin välja ning hingasin sisse,
et ragises rind.
Kesk rohelisemast rohelisse
ürghaljuse sosin meelitas mind.
Luulet nooremale koolieale.
Naerukild
Täna päike üle aasa
justkui helmeid pilluks.
Ühe neist võid võtta kaasa
väikseks naerukilluks.
Lähed - sild on silla taga,
küll on palju sildu!
Ära pihust pilla aga
oma naerukildu ...
Õhtul, kui ei ole päikest,
tuhmub sammukaja,
hädasti on seda väikest
naeruraasu vaja.
Vapralt kihutasid tormiratsud,
püherdades suurtes hangedes.
Siis nad väsisid ja pehmed matsud
kostsid metsast lume langedes.
Aga öö tõi selgust sula-summe,
külma tõi, et kõrva naksata.
Jänes jälgegi ei jäta lumme,
kuigi jookseb, nagu jaksab ta.
Kõrge kuuse kõrval vari nagu
vaenlane on maha heidetud.
Igas talvepäevas omajagu
kevadet on ära peidetud.
Mart Raud. Heitlikud ilmad.
Raamatust leiate kirjanik Mart Raua (1903–1980) loodusluulet, kirjutatud aastatel 1919–1979. Tema inspireerijaks on olnud Viljandimaa imeline loodus ja kodukoha Heimtali metsad, heinamaad, teed, jõgi, linnud, inimesed. Ning kodupaiga talved, suved, sügised ja kevaded.
Kui Anu Raud korraldab küllatulijaile oma Kääriku talus õpikäike, loeb ta külalistele tihti ette oma isa Mart Raua luuletusi, mis seostuvad koduse maastikuga Heimtalis.
Koostaja Ebe-Ruuta Eelmäe, järelsõna Elo Lindsalu
Marilyn Piirsalu graafilised lehed
Tasa-tasa,
vaikselt-vaikselt
asub teele
inglikaitse
[---]
Lendab kaitsma
Looja loodut,
õnne habrast
iseloomu.
Kes meist poleks lugenud Heljo Männi luuletusi nii lastele kui ka suurtele. 320-leheküljeline kogu „Üheks maa ja taevagaˮ sisaldab Heljo Männi luulet täiskasvanutele. Luulekogu koostaja Heljo tütar Ebe-Ruuta Eelmäe on noppinud sellesse raamatusse luuletusi kolmekümnest erinevast raamatust või käsikirjast. „Põhiliselt olen siiski siia valinud veel avaldamata luuletusi, mida mu ema Heljo on kirjutanud oma elu viimase kümne aasta jooksul. Võiks öelda, et see luuleraamat toob nähtavale ühe hinge eluloo.ˮ Esmakordselt ilmuvad luuletused hõlmavad raamatu mahust kaks kolmandikku.
„Kõik me oleme linnud teel kevade poole.ˮ Heljo Männi luulet sedavõrd hästi kokkuvõtva luulereaga on pealkirjastanud oma järelsõna kirjandusdoktor Elo Lindsalu. „Linnud sümboliseerivad vabadust, aga ka lootust ja igatsust parema järele. Värsid „Kõik me oleme linnud teel / kevade poole” iseloomustavad tabavalt inimolemist – pidevat teelolekut, vabaduseiha, kõrgemale püüdu ja igavest kevadeootust; „kevad” võib olla mis tahes positiivselt laetud eesmärk,ˮ kirjutab Lindsalu. „Olgugi Heljo Mänd laialt tuntud eesti lastekirjanduse klassikuna, oli ta enda meelisžanriks hoopis täiskasvanuteluule.ˮ
Valikkogu „Tuul polnud enam kellegi vastu“ koondab luulet aastatest 2006–2020. Kogudes ilmunud tekstide kõrval on raamatus ka perioodikas ilmunud ning varem avaldamata tekste. Raamatu on koostanud ja järelsõna kirjutanud Hasso Krull.
Selle raamatu leheküljed kätkevad endas eaka väliseestlasest autori Eerik Purje sõbrasõnumit sünnimaa lugejaile. Seda läkitama ajendas teda Tõnu Õnnepalu poolt Kanadas Kotkajärvel kirjutatud teos „Aaker“, mis kujutab väliseestlust äärmiselt negatiivses valguses ning kuulutab viljaka koostöö kodu- ja väliseesti kogukondade vahel välistatuks. „Aaker“ on monoloog: autor jutlustab ja serveerib oma hinnanguid vastuvaidlematu tõena. „Vakamaast aakriteni“ on monodialoog: autor kõneleb küll üksinda, kuid soovib lugejaga dialoogi – lootuses, et ta siiralt välja sirutatud käsi vastu võetakse.
"Jumal avas minus oleva anni, kui olin tunnistanud koguduses, et Jeesus on minu Päästja. Jumal kutsus mind, kui olin jäänud pensionile – Tema tahtis täita seda tühjust ja nii on ta andnud palju sõnumeid (rahvale, Jumala kiituseks, hällilastele, igavikku lahkunute mälestuseks, abiellunutele jne). Valik neist, mida pean vajalikuks igale meist, on väikeses vihikus. Jumal kinnitagu Sind, armas lugeja, seisma lootuses, et parim aeg on ees. Issand on ustav, olgem ka meie. Olge õnnistatud Kristuses."