Ivan Turgenevi (1818–1883) jutustuste kogumik „Küti kirjad“ on pühendatud 19. sajandi Venemaa hunnitult metsikule, mitmepalgelisele maastikule ja selle elanikele. Saakloomade kannul mööda steppe ja metsasalusid uitav kütt kirjutab märkmikusse tähelepanekuid teda ümbritseva looduse ilust, halastamatust kliimast ja neis karmides tingimustes ellujääjatest.

Jätnud seljataha truudusetu abikaasa Varvara ja Pariisi salongide pealiskaudsed keskustelud, naaseb elus pettunud Fjodor Lavretski oma Venemaa kubermangulinna härrastemajja. Juhuslik kohtumine noorukese Liisaga äratab mehes taas armastuse. Prantsusmaalt saabunud teade Varvara surmast kaotab Liisa ja Fjodori teelt viimasedki takistused ning tulevik näib helge ja võimalusterikas. Ent siis pöörab õela saatuse sõrmenips kõik pea peale … Autori eluajal vaieldamatult populaarseimaks osutunud romaanis kõneleb Ivan Turgenev lüürilises keeles kaotusest, täitumata lootustest ja õnnest, mis kestab üksnes viivu. 

«Vikerkaare» sündmustik algab 19. sajandi esimesel poolel, kui Nottinghamshire'i põlistalu perepoeg Torn Brangwen kosib endale aadlisoost poolatari Lydia Lensky, kel eelmisest abielust on tütreke Anna. Romaan keskendubki algul Torni suhetele oma aadlidaamist naisega ja kasutütrega, hiljem tõuseb teose keskmesse Anna abielu Torni sugulase Will Brangweniga. Lõpupeatükkides muutub peategelaseks juba Anna kõige vanem tütar Ursula – jõuline, suurte ihadega moodne naine, kelle seksuaalset nõudlikkust keskpärane mees rahuldada ei suuda.

Suure prantsuse psühholoogilise realisti 1913. aastal ilmunud romaan kuulub sarja "Kadunud aega otsimas", mis hõlmab kogu autori romaanitoodangut nagu Balzaci "Inimlik komöödiagi".