Tooted

„Antigone“ on üks mõjuvaimaid ja läbi aegade suurimat huvi pakkunud antiiktragöödiaid. Näidendi tegevus algab siis, kui vennad Eteokles ja Polyneikes on tapnud teineteist lahingus võimu pärast ja uus valitseja Kreon käsib esimese kui linna kaitsja matta austusavalduste saatel, teise aga jätta matmata. Nende õde Antigone otsustab Kreoni keelust hoolimata matta ka Polyneikese. Konfliktis on ühelt poolt vastamisi võim, kirjutatud seadused ja patriotism ning teiselt poolt vennaarmastus, tunded ja kirjutamata seadused. Traagiline vastasseis toob lõpuks hukku mõlemale poolele. XVIII sajandi teisest poolest alates on „Antigone“ olnud üks enim loetud, tõlgitud, etendatud ja adapteeritud tekste Antiik-Kreeka kirjanduspärandist. Ka Eesti teatrites on seda mugandatud kujul korduvalt mängitud. 27. aprillil 2024 esietendub näidend Vanemuise teatris Priit Strandbergi lavastuses esimest korda otse vanakreeka keelest tõlgituna. Tõlge on varustatud tõlkija Anne Lille kommentaaridega ja raamatu lõpust leiab ka põhjaliku saatesõna, kus on lähemalt juttu autori elust, loomingust ja antiikteatrist laiemalt ning selgitatud teksti puudutavat mütoloogilist, lavastuslikku ja teatriloolist tausta.

1907. aastal ilmunud novellikogu, mis käsitleb ajastu kohta avangardseid teemasid, väljendades julget varast feminismi ja kriitilist suhtumist abielusse. Teost iseloomustab napp sõnakasutus ja stiilsus.

Autor, ise samuti arst, on pühendanud raamatu Tšehhovi arstitegevuse mõningate aspektide vaatlemisele. Tšehhovi elulugu kirjutades on ta kasutanud laialdaselt ka Tšehhovi kirju.

Autori peateos ja sellele elu lõpul kirjutatud järg käsitlevad noore inglise rännumehe avastusi tundmatul Eikugasilmaal, mille kombed ja institutsioonid meisterlike metafooridega kujutatult peegeldavad viktoriaanlikul Inglismaal valitsevaid paradokse. Näiteks peetakse sel maal kuritegu haiguseks ja haigust kuriteoks. Riigi religioon on mitte toimiv pangadussüsteem, mida eikugasilmaalased küll silmakirjalikult järgivad, teenides samal ajal oma tõelist jumalust Ydgrunit (anagramm T. Mortoni konventsionaalsuste türanniat kehastavast tegelaskujust "Mrs Grundy"). Eikugasimaal ei ole lubatud ka uuemad masinad kartuses, et saabub päev, kui masinad saavutavad ülemvõimu inimese üle. Mõtisklused paljudest ühiskonna muutumisega kaasnevatest probleemidest on esitatud paradokside kujul, mis on kätketud seikluslikku, põnevasse süžeesse.

Tegemist on ekslevate varjudega, raamatu peatükkidest mõni koosnebki vaid kahest lausest, mõni aga pikematest või lühematest lõikudest. Pigem lühematest. Autori mõtted ekslevad siia ja sinna - küll minevikku, millel meie jaoks veel palju varuks, küll tegeleb ta ladina- või kreekakeelsete mõistete selgitamisega.

See on lugu ühe naise tummast, pöörasest kirest, mille on kirja pannud tema poeg. Meie ees on naivistliku võõritusega pilt üpris melodramaatilisest õnnetust armastusest, mis sulandub kuidagi märkamatult kirevasse ajastupanoraami. Raamatus on pilte maalilisest Šveitsi mägiloodusest ja palju on juttu muusikast, sest ema kallim oli kuulus dirigent. Seda lugu kirest on nimetatud ka reekviemiks.

Ajaloolase ja ajakirjaniku dramatiseeritud nägemus Läti Henrikust, "Liivimaa kroonika" autorist, kes jutustab oma versiooni Eesti alade kristianiseerimisest ja kohtub virtuaalses plaanis mitmesuguste kõrvaltegelastega.

Leedsi lähedal sündinud ja üles kasvanud Paul Sayeri esimene romaan "Hullumeelsuse mõnud" (The Comforts of Madness) ilmus 1988. aastal ning pälvis Constable'i kirjastuse ilukirjandusauhinna "Trophy", samuti Whitebreadi nii esikteosele kui aasta parimale raamatule antava auhinna. Kuna Sayer on töötanud psühhiaatriahaiglas sanitarina, sai ta oma esikteoses tugineda isiklikele kogemustele. Tänaseks on raamatut tõlgitud mitmetesse keeltesse.

Läti luuletaja ja prosaisti Inga Gaile (snd 1976) kolmas romaan „Ilusad“ on mõtteline järg autori esimesele romaanile „Klaas“ (LR nr 12–14, 2018, tlk Aive Mandel). Mitmed tegelased on ühised, kuid aeg on edasi läinud, Läti on okupeeritud ja baltisakslased ümber asunud, mistõttu on teose tegevus laienenud üle Euroopa ning seadnud romaani naiskangelased heitlema totalitaarsete režiimide põhjustatud traumade ja nende tagajärgedega järgmistele põlvkondadele. „Ilusad“ on romaan välise liikumisest sisemusse, kogemustest, tunnetest, armastusest, kahetsusest ja hakkamasaamisest. „Ilusad“ võitis 2020. aasta kevadel proosa kategoorias läti kirjanduse aastaauhinna. Teose taustast on saatesõnas lähemalt kirjutanud tõlkija Merle Vare.

Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Isaac Bashevis Singeri vanema venna Israel Joshua Singeri Varssavis 1932. aastal ilmunud humoorikas ja põnev romaan. Kes on see Joše, pühak või petis?

„Kui silmitsen tükk aega mingit punkti seinal, juhtub vahel, et ma ei tea ei seda, kes ma olen, ega seda, kus ma olen.“ Kummalised ja ootamatud aistingud ja assotsiatsioonid tõmbavad peategelasest noormehe oma vastupandamatusse sünesteetilisse keerisesse. Tajude teisenedes ilmub maailm jutustaja ja ka lugeja ette täiesti uue nurga alt: kord hirmutava, kord joovastavana kehtestab end uus tõelus. Max Blecheri elutee jäi lühikeseks ja looming napiks, ometi peetakse teda üheks suuremaks Euroopa avangardkirjanikuks ja tema nime leiab sageli kõrvuti Franz Kafka, Robert Walseri ja Bruno Schulzi nimedega. Tõlkija Riina Jesmini saatesõna „Max Blecheri vahetu ebatõelus“ tutvustab rumeenia klassiku elu ja loomingut lähemalt. Loomingu Raamatukogus on Riina Jesmini tõlkes ilmunud ka Max Blecheri viimaseks jäänud romaan „Valgustatud urg. Sanatooriumipäevik“ (nr 4–5, 2020).

Selle raamatu üks märksõnu on killud, seda nii sisu kui ka vormi mõttes. Kuu aega pärast täiemahulise sõja algust Harkivist pommide alt Poltavasse ümber asunud ukraina kirjanik ja õppejõud Andri Krasnjaštšõhh on need kirja pannud oma telefoniga, nii et nendest kujunev mosaiik jääb omamoodi mikroajaloona jäädvustama sõja esimest aastat. Esimesed katkendid raamatust ilmusid Veronika Einbergi tõlgituna 2022. aasta Vikerkaare mainumbris.

Raamatu saatesõna on kirjutanud tunnustatud kirjanik Andrei Ivanov, kes toob esile teose olulisuse ja mõju. Kui otsite teost, mis pakub sügavat ja isiklikku vaadet kaasaegsele ajaloole, siis "Jumal on. +/-" on kindlasti lugemist väärt. See raamat kutsub teid mõtlema ja tundma, pakkudes samal ajal väärtuslikku perspektiivi Ukraina sõja kohta.

"Juuksurite pikniku" iseloomustuseks seisab originaalväljaande saatesõnas: "Selle raamatu kahekümnes loos viib Felicitas Hoppe oma lugeja äraspidistesse maailmadesse. Saatuse tuju või veider juhus paiskab tema kangelased paikadesse, kus nad püüavad pinda jalge alla saada. Nad on tühipalja kriimustuse kangelased ja õnnetuse rüütlid. Nende lugude dramaatika järgib unenäoloogikat. Pole mingit kindlat pinda ei kangelastele ega lugejale.

Autor on eesti lugejaile siiani peaaegu tundmatu. Seni on temalt eesti keeles ilmunud ainult üks peatükk ühest romaanist ajakirjas "Akadeemia". Ometi on tegemist kirjanikuga, keda Ühendriikide kriitikute ja lugejate üldarvamus peab kindlalt XX sajandi ameerika kirjanduse klassikuks.

Kȩstutis Navakas on üks tunnustatumaid tänapäeva leedu luuletajaid. Tema kujundlikes, kohati unenäolistes luuletustes loovad omavahel seotud elemendid korduvates peegeldustes üha uusi tähendusi.

Tegelased ei suuda pärast Maailmasõda kohaneda moodsa küünilise ajaga ning endisaegse elulaadi kaotusega.

Jaapani Kafkaks kutsutud Kōbō Abe (1924–1993) oli mitmekülgne ja avangardistlik looja, kes tegeles nii kirjanduse, fotokunsti kui ka teatriga. Romaan „Kastimees“ on sürreaalsete ja kriminaalsete elementidega jutustus, milles vabatahtlikult kasti sees elava mehe märkmed avavad paari päeva jooksul toimunud sündmusi eri nurkade alt, vähehaaval lisanduvad fragmendid põimuvad, segunevad ja peegeldavad üksteist, kuni maad võtab kõikehõlmav kahtlus selle suhtes, mis õieti üldse juhtus. Raamatu lõpus on tõlkija Maret Nukke saatesõna „Kōbō Abe – inimhingede kirurg ühiskonna absurditeatris“, mis annab põhjaliku ülevaate autori eluloo ja loomingu kohta.

Eesti keeles on Kōbō Abelt varem Agu Sisaski tõlkes ilmunud teosed „Neljas jääaeg“ (Loomingu Raamatukogu, 1966, nr 11–13), „Luitenaine“ (Eesti Raamat, 1968) ja „Härra S. Karma kuritöö“ (Loomingu Raamatukogu, 1984, nr 9).

Alice ja Mad otsustavad abielluda. Jah jah jah, nad armastavad teineteist. Ei ei ei, nad ei ole armunud. Nad on lahutamatud lapsepõlvesõbrad ja nende otsuse taga on soov võimaldada Madile Prantsuse kodakondsus, samuti trots immigratsioonipoliitika uute tuulte vastu nullindate teise poole Prantsusmaal. Alice’i vaimukate meenutuste kaudu avaneb lugejale kahe noore inimese ühine Suur Rassismilugu, aga ka lugu piirideta sõprusest. „Kes neid jõuaks lahuta“ on keeruliste valikute ette sunnitud põlvkonna manifest ja prantsuse uuema kirjanduse ühe võimsaima naishääle, Alice Zeniteri (snd 1986) teine romaan. Raamatu lõpus on tõlkija Maria Esko intervjuu autoriga, mis valgustab romaani tausta ja autori loomingulisi ajendeid.

Mario Vargas Llosa kirjutab oma teooriast kirjaniku kutsumuse kohta ning romaanikirjaniku teemade päritolu ja romaani veenmisjõu kohta. Ta analüüsib peamisi vahendeid ja tehnikaid, mida kirjanikud oma romaanide ülesehitamiseks kasutavad, näiteks jutustaja, ruumiline vaatepunkt, ajaline vaatepunkt, reaalsuse tase, vaatepunkti muutus, matrjoška ja varjatud teave.

Niisiis on selle raamatu teemaks elulood, täpsemini nende fragmendid: haruharva antakse hinnanguid teostele, ning isikute käsitlusest ilmnev sümpaatia või antipaatia ei ole tingimata vastavuses minu imetlusega või selle puudumisega nende loomingu suhtes. Kaugel hagiograafilisusest ning samuti hardusest, millega sageli kõneldakse suurtest kunstnikest, on need "kirjapandud elud" jutustanud minu hinnangul eelkõige armastuse ja huumoriga. Viimast kohtab kahtlemata kõikide puhul, kuid tunnistan, et esimene puudub Joyce'i, Manni, ja Mishima eluloo käsitluses.

Javier Marías

Millal algab sündmus?

Ei algagi. Alati on midagi enne olnud. Sündmus algab, nagu oja algab nirest ja nagu nire algab immitsevast sooveest.

Kus algab jutustus?

Võibolla kuusejuure all.

Filoloog ja meediakriitik analüüsib aritklikogumikus "Kommikoer ja pommikoer" Eesti ajakirjanduse eilset ja tänast päeva ning selle ees seisvaid uusi väljakutseid netimeedia ajastul.

Mida tahavad Eesti mehed öelda elu ja kunsti, Eesti oleviku, tuleviku ja mineviku kohta? Kellele nad esitavad eksistentsiaalseid küsimusi? Mida vihkavad ja põlgavad, mida soovivad ja loodavad? Kas nendes kirjades väljendub meie praeguse elu läbilõige ja vaimuseis? Kogumikku "Kuusteist Eesti kirja" võib pidada mõtteliseks järjeks varem "Loomingu Raamatukogu" sarjas ilmunud Eesti naiskirjanike kogumikele "Kaksteist eesti kirja" (1995) ja "Kolmteist Eesti kirja" (2016).

"Leegionärid" on näidend 1944. aasta meestest. See on lugu iseendaks jäämisest, mäletamisest, aga ka leppimisest.

"Lennukivaatleja" viib meid tulevikuperspektiivita aiamajakeste linnakusse, mille viimased elust eemale jäänud asukad elavad kummastavate ettekujutuste maailmas.

Lugu räägib Tallinna lennuvälja külje all aiaduslinnakus pesitsevast asotsiaalsevõitu elukommetega erakust, kes arvab, et on üle pea kulgevaid lennukeid vaadeldes juhuslikult jälile saanud USA sõjavangide transportimisele ja kusagil lähikonnas tõenäoliselt asuvale salavanglale. Tekib üsna haarav põnevuslugu žanrile omaste kahtlaste kokkusattumuste, eelaimuste, spekulatsioonide, vandenõuteooriate, ohtlike missioonide, luuramiste ja jälitamistega. Valitseb paranoiline õhkkond. Minajutustaja surmast antakse teada juba esimeses lauses ja kogu järgnev lugu ongi ootus, et miks ja kuidas täpselt.

Mehhiko kirjanik räägib ausalt aeg-ajalt inimesi vaevavast küsimusest: kellele ja milleks neid raamatuid üldse vaja on? Vormilt on tegu lühiesseedega iga raamatuprobleemi kohta: kas kommerts hävitab raamatu, kuidas tekib lugemisharjumus, kas lugedes saadakse kirjanikuks ja palju muud.

Noor naine Liine sõidab üksinda maale, tal on vaja vaadata iseendasse, et tõmmata joon alla mürgiseks muutunud ja ummikusse jooksnud kooselule. Tema sees toimuvatele lahingutele kõlab kaasa sõjamüra naabruses asuvalt polügoonilt, mille laiendus ähvardab hävitada vana talukoha ja terve küla. Poeetilistest fragmentidest põimub lugu hirmust ja tervenemisest, ängistusest ja lootusest, äraminekutest ja kohalejõudmistest. Carolina Pihelgas (snd 1986) on peamiselt kirjutanud luulet, tema kogumik „Valgus kivi sees“ (2019) pälvis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia. „Lõikejoon“ on tema teine proosaraamat.

1835. aastal jõudis Jenast Võrru noor ja entusiastlik Heinrich Eisenschmidt, kes hakkas õpetama hiljem legendaarseks saanud I järgu poeglaste erakool-pansionaadis ehk Krümmeri koolis. Südamlikult meenutab ta kooli igapäevategevusi, õpilaste koerustükke ja oma värvikaid kolleege.

Teffi (kodanikunimega Nadežda Lohvitskaja) oli XX sajandi alguse Vene humorist ja näitekirjanik. Nii on ka nendes mälestuses nii kurikuulsaid tegelasi kui Lenin ja Rasputin esitatud pigem läbi huumoriprisma, olgugi tõsiseid teemasid käsitledes. Hilisemate sündmuste valguses omandavad tema kirjeldatud olud ja inimesed kahtlemata süngema varjundi, kuid suure pildi paremaks mõistmiseks annavad oma panuse ka need terava pilgu ja keele abil kirja pandud väikesed vinjetid. Tõlkija Ilona Martsoni saatesõnast leiab lisateavet nii Teffi kui ka nende mälestuste tausta kohta.

Pagulaspõlve keeruline ja raske elukäik, võime vaadata iseennast ja oma lähedasi teeskluseta ja siira avatusega, andekale pianistile omane tunnetussügavus ja kompositsioonimeisterlikkus - need on põhijooned, mis iseloomustavad ka käesolevat romaani. "Mineviku heli": kõla minevikust ja ühtlasi ka peategelase eesnimi - just selline mitmetähenduslikkus näib õigustavat pealkirja tõlget.

Willa Catheri loomingut uurides on tihti raske vahet teha, kus lõpeb tõsielu ja algab väljamõeldis. Iseäranis selgelt on elulooliste seikade loomingusse põimimist ja kunstilist töötlemist jälgida tema esimeseks meistriteoseks nimetatud romaanis "Minu Antonia". "Minu Antonia" jutustaja Jim pajatab suures osas Willa Catheri enese lugu. Tõsielulised prototüübid on on paljudel "Minu Antonia" tegelastel. "Minu Antonia" pälvis juba ilmudes kriitikute tähelepanu. Kiideti Catheri oskust anda edasi Nebraska loodust ja inimesi, leiti, et romaan seob mõjusalt realismi ja naturalismi. Hiljem tõusid huviorbiiti romaani erootilised allhoovused.

Väike poiss Bora elab perega Belgradi kesklinnas ja jälgib tähelepanelikult, mis tema ümber sünnib. Aeg on segane, 1930-ndate pisiettevõtjate ajastule järgnevad sõda, Saksa okupatsioon ja vabastajate entusiastlik revolutsioon. Sellega püüab ühte sammu käia ka poisi perekond, kes on harjunud maandama argipäevade raskusi suurte sõnade, teatri, muusika ja suhtlemisega. Hullumeelse järjekindluse kohtumine revolutsioonilise tohuvabohuga pere ainsas toas viib kõiksugu värvikate stseenideni. „Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni“ ei leidnud pärast valmimist piisavalt julget kirjastajat ning Bora Ćosić (snd 1932) pidi selle 1969. aastal ise välja andma. Süsteemiväline trükis mõjus lugejatele aga nagu tormitäis värsket õhku teemal, millest seni oli avaldatud ainult pateetilisi kangelaslugusid ja võimutruid illusioone. Lõbusaid groteskseid pildikesi esitav romaan pälvis Jugoslaavia tähtsaima kirjandusauhinna NIN ning sellest sai vabastavat naeru pakkuv kultusteos. Romaani lõpust leiab tõlkija Madis Vainomaa järelsõna ja lühiintervjuu autoriga.

Giacomo Leopardi on itaalia kirjandusloos niisama möödapääsmatu tegelane nagu Dante Alighieri või Francesco Petrarca.
1845. aastal ilmunud "Mõtted" on piisavalt mitmekesine sissejuhatus krahvi maailma. Loodetavasti naudib lugeja nii autori vaimukat sarkasmi kui ka jahedat halastamatust...

Eestis seni näitekirjaniku ja "Päevaraamatute" autorina tuntud poola kirjanduse suurkuju jutuvalimik sisaldab 6 lugu kogumikust "Bakakaj". Gombrowiczil puudus respekt nii ülikoolides õpetatava filosoofia kui ka kirjanduse kui niisuguse vastu, mida ta pidas snobistlikuks rituaaliks. Ise püüdis ta kirjutades vabaneda kõigist käibivatest reeglitest; tema eksistentsi ja inimpsüühika sügavustesse kaevuvates juttudes leidub nii fantaasiat, absurdi kui ka huumorit.

See raamat on juba aastakümneid olnud ammendamatuks muljete ja andmete allikaks kõigile, keda huvitab XX sajandi esimese kolmandiku vene kirjanduse ajalugu.

Philip Rothi (1933–2018) romaanis paneb lastehalvatuse puhang 1944. aasta suvel Newarkis noore kehalise kasvatuse õpetaja Bucky Cantori küsima õige keerulisi küsimusi. Mis või kes meie elu juhib, kas saatus, Jumal või meie ise? Kas on õiglane õnnelik olla, kui teised seda pole? Miks juhtuvad heade inimestega halvad asjad? Vastus, et mõnikord lihtsalt juhtuvadki, ilma mingi põhjuseta, teda ei rahulda. Vaenlase otsingul pöördub ta lõpuks enda vastu – temast saab omaenese nemesis. Ameerika proosa suurmeistri viimane romaan on väärikas lõpp-punkt tema pikale loometeele.

Rõsked päevad. Lämbed päevad. Hallid päevad. Helged päevad.

Päevad kihutavad kiirelt, kerged nagu langevad lehed. Päevad kraaksuvad varestena akna taga, jooksevad kajakatena asfaldil, jätavad lärakaid. Päevad murduvad ja murenevad.

Ükskord aga saavad päevad loetud. Siis tuleb sellest kirjutada.

Kas viide mõnd aega tagasi taasavatud kultuspaigale Taanilinnas? Mine sa tea, aga rohkem on siin tegu kahe noore mehe paralleelmaailmadega, nende retkede, argiaskelduste, armastuslugude ühekssulatamise katsega, ühendusteljeks viieaastane sõprus, eakaaslus ning Tallinn kogu oma ilus ja rämeduses. Ekspressiivne, naturalistlik, sümbolislik koguteos uuest ajast.

Perekond kolib Buda mägedesse nomenklatuuri linnajakku endistelt maaomanikelt ära võetud suvemajja. Samal ajal kui perepoeg leiab villa aiast oma paradiisi ja kujutluste ergutaja ning mängib naabritüdruk Évaga ajastu meeleolusid peegeldavaid mänge, kujundavad vanemad uue, kommunistliku kõrgklassi elustiili ja palkavad maalt teenija. Talutüdruk Szidikese saabumine vallandab kolme põlvkonna pereliikmeis teadvustamata tungid ja tunded ning viib kohtumiseni tõelise Teisega. Ungari kirjanik Péter Nádas (snd 1942) pani oma kirjanduslikule debüüdile „Piibel“ punkti 1962. aasta teisel jõulupühal vaevalt kahekümneaastasena. Väljakutsuvalt pealkirjastatud jutustus koondab terve rea teemasid, motiive, intriige ja kirgi, mida autor on järgnevate aastakümnete jooksul üha uuesti läbi kirjutanud, ning on ilmselt parim sissejuhatus Nádasi kavalasse romaanimaailma.

Ei ole lihtne olla laps, pealegi Eestis, kus asjad võivad üle öö muutuda. Küll vahetub riigikord, küll kaob nätsuputka või on kadunud tagauks, mille kaudu pühapäevakooli kaaslastega einestama jõuda – ja ometi olid nad veel alles eile kõik olemas! Ega suureks kasvadagi lihtsam ole, eriti kui rahvusküsimused on segased, kool ei meeldi ja kõht on kogu aeg tühi ning enne abiellumist tuleb kellekski saada (nagu korrutab ema). Ja siis see lapsevanemlus! Sest kuidas kasvatada tüdrukut, kuidas poissi ja kuidas selle kõige keskel säilitada külma verd ja tervet mõistust?

Brigitta Davidjantsi jutukogu „Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte“ räägib südamlikult ja huumoriga armeenia-eesti-läti segaperest pärit tüdruku kasvamisest 1980.–1990. aastate Eestis ning suureks saamisest pärast sajandivahetust, taustal perekonnalood, mis viivad rändama läbi aja ja mitme riigi.