Tooted

Iseenda eest põgenedes ning püüdes alla suruda ikka ja jälle endast märku andvat haiget sisetunnet, teise mehe - Abeli - alalisest mõtteis kummitamisest tingitud masendust, hakkas Joaquin külastama sõprusringi kasiinos. Ta lootis, et sealne kerge vestlus võiks temasse mõjuda kui narkootikum või pigem, et ta võiks ennast sellega joobnustada. Kui Joaquín Monegro suri, leiti tema paberite hulgast midagi memuaaridetaolist süngest kirest, mis oli kibestanud tema elu. Käesolevasse jutustusse on põimitud katkeid tollest pihtimusest - nii ta selle pealkirjastas - kommentaaridena, mis Joaquín oma kannatuste kohta iseendale tegi. "Pihtimus" oli adresseeritud tema tütrele.

Hotell "Olympic" oli viieteistkümnekorruseline punasemustakirju maja. Pool väljakut selle ees oli autosid täis, keset väljakut seisis väikesel lillepeenral ausammas, mis kujutas uhkelt kuklasseaetud peaga meest. Ausambast möödudes märkasin äkki, et see mees on mulle tuttav. Kahtlemata - veidra vanamoelise ülikonnaga, toetudes käega mingile imelikule aparaadile, mida ma algul abstraktse postamendi jätkuks olin pidanud, põlglikult pilukil silmad lõpmatusse suunatud, seisi hotelli "Olympic" ees väljakul Vladimir Sergejevitš Jurkovski. Postamendile oli kuldsete tähtedega kirjutatud: "Vladimir Jurkovski, 5. detsember, kaalude aasta".

Ma ei uskunud oma silmi, sest see oli täiesti võimatu. Jurkovskitele ei püstitata ausambaid. Kuni nad elus on, määratakse neid enam või vähem vastutavatele kohtadele, peetakse nende juubeleid, valitakse neid akadeemiate liikmeiks. Neid autasustatakse ordenitega ja neile määratakse rahvusvahelisi preemiaid. Kui nad on surnud - või hukkunud -, kirjutatakse neist raamatuid, neid tsiteeritakse, nende teostele viidatakse, aga mida aasta edasi, seda harvemini, ning lõpuks nad unustatakse. Nad kaovad mälust ja jäävad vaid raamatuisse. Vladimir Sergejevitš oli teaduse kindral ja haruldane inimene. Aga võimatu on püstitada ausambaid kõigile kindraleile ja kõigile haruldastele inimestele, liiatigi riikides, millega neil pole otseselt midagi pistmist, ja linnades, kust nad on ehk oma eluajal ainult läbi sõitnud...

„Antigone“ on üks mõjuvaimaid ja läbi aegade suurimat huvi pakkunud antiiktragöödiaid. Näidendi tegevus algab siis, kui vennad Eteokles ja Polyneikes on tapnud teineteist lahingus võimu pärast ja uus valitseja Kreon käsib esimese kui linna kaitsja matta austusavalduste saatel, teise aga jätta matmata. Nende õde Antigone otsustab Kreoni keelust hoolimata matta ka Polyneikese. Konfliktis on ühelt poolt vastamisi võim, kirjutatud seadused ja patriotism ning teiselt poolt vennaarmastus, tunded ja kirjutamata seadused. Traagiline vastasseis toob lõpuks hukku mõlemale poolele.

XVIII sajandi teisest poolest alates on „Antigone“ olnud üks enim loetud, tõlgitud, etendatud ja adapteeritud tekste Antiik-Kreeka kirjanduspärandist. Ka Eesti teatrites on seda mugandatud kujul korduvalt mängitud. 27. aprillil 2024 esietendub näidend Vanemuise teatris Priit Strandbergi lavastuses esimest korda otse vanakreeka keelest tõlgituna.

Tõlge on varustatud tõlkija Anne Lille kommentaaridega ja raamatu lõpust leiab ka põhjaliku saatesõna, kus on lähemalt juttu autori elust, loomingust ja antiikteatrist laiemalt ning selgitatud teksti puudutavat mütoloogilist, lavastuslikku ja teatriloolist tausta.

"Arbuusisuhkrus" tegevustik hargneb paigas nimega iDEATH. Nagu kirjutab raamatu peategelane, on sealsed asukad oma elud hoolikalt arbuusisuhkrust seadnud ja mööda mändide ning kividega servatud teid oma unistuste lõppu rännanud. Selles maailmas valitseb "õrn tasakaal", mille idüllilisust hägustab musta varjuna vaid kõlvatu inBOILi bande... Brautigani fenomen, vaimustus ja kultus saavutas kõrgharja 1970. aastatel ning on jäänud senini üheks beatpõlvkonna omapäraseimaks teoseks.

Norra kirjaniku 2006. aastal ilmunud teos koosneb joonealustest märkustest kirjutamata romaanile ning räägib nii romaani kirjutamise kui ka poliitilise ausaksjäämise võimatusest. Loo peategelane, diplomaat Armand V. on müünud oma hinge ning saanud vastu glamuurse elu võimustruktuurides.

1907. aastal ilmunud novellikogu, mis käsitleb ajastu kohta avangardseid teemasid, väljendades julget varast feminismi ja kriitilist suhtumist abielusse. Teost iseloomustab napp sõnakasutus ja stiilsus.

Armastus on usk ja kellel on vähe usku, sellel on ka vähe armastust. Tõeline armastus avaneb vaid neile, kes ei teeni mingit eesmärki. Tõelise armastuse ühisjooned on hoolitsus, vastutus, lugupidamine ja teadmised. Kes iganes on võimeline andma, on rikas.

Mariana Enriquez, keda on nimetatud ka gooti realismi kuningannaks, on üks tõlgitumaid tänapäeva Argentiina kirjanikke. Žanrikirjanduse võtteid kasutades käsitleb ta oma loomingus Argentiina poliitilist ja sotsiaalset lähiajalugu ning selle taustal inimeste igapäevast elu, kus leidub kõrvuti hoolimatut jõukust ja söövitavat vaesust ning kummitavad diktatuuriaegsed ängid ja mure looduskeskkonna hävimise pärast. Julge hooga käsitleb ta ebamugavaid teemasid ja toob rambivalgusesse tavatuid tegelaskujusid.

Kogumikus „Asjad, mis me tules kaotasime“ on 12 lugu, milles lugeja kohtub pahaendeliselt veidrate laste, mässumeelsete teismeliste, kinnisideede ja traumade kütkes inimeste, painavate viirastuste ja kummitavate majadega. Ratsionaalne ja seletamatu, realistlik ja üleloomulik sulavad Enriqueze loomingus kokku omanäoliseks lummavaks tervikuks.

Saatesõnas „Buenos Airese gootika“ ütleb Ladina-Ameerika kirjanduse asjatundja Ruth Sepp: „Tema poeetika, tume, toores ja ometi sõltuvust tekitav, ei jäta lugejale mingit pääseteed.”

Kogu sisaldab Jossif Brodski luuletusi klassitsistlikel teemadel poeedi loomingu kõikidest perioodidest. Tõlked on vene ja inglise keelest.

Portugali autori Fernando Pessoa luulevalimik Ain Kaalpei tõlkes.

Näiden neljas vaatuses. Kui Canterbury peapiiskop sureb, sunnib Henry II oma seltsilist Thomas Becketit tema asemele. Becket ütleb oma kuningale: "Kui minust saab peapiiskop, lakkan ma olemast sinu sõber." Becekt, kes koos Henry II oli võidelnud kiriku eest riigi hüvanguks, tundis nüüd vastutust Jumala au ees. Konflikt oli paratamatu.

"Bhagavadgītā" (sanskriti keeles 'Isanda laul') on üks hinduismi pühadest tekstidest. Gita on eepose "Mahābhārata" osa, kuid seda käsitletakse sageli eraldiseisva religioosse tekstina. Ülesehituselt on Gita dialoog sõdalase Arjuna ning Krishna vahel, kes ilmutab ennast Gitas absoluudina. Gita moodustavad 18 peatükki "Mahābhārata" kuuendast raamatust "Bhîshmaparvanist" ("Raamat Bhîshmast").

Šāntideva kirjutas "Bodhitšarjāvatāra" umbes aastal 700 ja see kujunes mahajaana budismis väga autoriteetseks tekstiks. Seda loeti ja selle õpetuste kohaselt püüti oma meelt parandada I aastatuhande viimastel sajanditel Indias. Hiljem on see raamat suures aus olnud Nepalis, Tiibetis, Mongoolias ja Burjaatias, vähemal määral ka Hiinas.

Kaks ajaloolist näidendit.

Autor, ise samuti arst, on pühendanud raamatu Tšehhovi arstitegevuse mõningate aspektide vaatlemisele. Tšehhovi elulugu kirjutades on ta kasutanud laialdaselt ka Tšehhovi kirju.

James Joyce'i (1882-1941) varajane ja veel üsnagi traditsiooniline kogumik vaatleb Dublinis elavate inimeste saatusi mingil olulisel hetkel nende elus. Kõiki jutte iseloomustab nõtke keelekasutus, kriitiline hoiak ja realistlik lähenemine Iirimaa argipäevale. Jutukogu on ka omamoodi sissejuhatus või eellugu Joyce'i järgmistele kaalukamatele teostele.

Autori peateos ja sellele elu lõpul kirjutatud järg käsitlevad noore inglise rännumehe avastusi tundmatul Eikugasilmaal, mille kombed ja institutsioonid meisterlike metafooridega kujutatult peegeldavad viktoriaanlikul Inglismaal valitsevaid paradokse. Näiteks peetakse sel maal kuritegu haiguseks ja haigust kuriteoks. Riigi religioon on mitte toimiv pangadussüsteem, mida eikugasilmaalased küll silmakirjalikult järgivad, teenides samal ajal oma tõelist jumalust Ydgrunit (anagramm T. Mortoni konventsionaalsuste türanniat kehastavast tegelaskujust "Mrs Grundy"). Eikugasimaal ei ole lubatud ka uuemad masinad kartuses, et saabub päev, kui masinad saavutavad ülemvõimu inimese üle. Mõtisklused paljudest ühiskonna muutumisega kaasnevatest probleemidest on esitatud paradokside kujul, mis on kätketud seikluslikku, põnevasse süžeesse.

Tegemist on ekslevate varjudega, raamatu peatükkidest mõni koosnebki vaid kahest lausest, mõni aga pikematest või lühematest lõikudest. Pigem lühematest. Autori mõtted ekslevad siia ja sinna - küll minevikku, millel meie jaoks veel palju varuks, küll tegeleb ta ladina- või kreekakeelsete mõistete selgitamisega.

See on lugu ühe naise tummast, pöörasest kirest, mille on kirja pannud tema poeg. Meie ees on naivistliku võõritusega pilt üpris melodramaatilisest õnnetust armastusest, mis sulandub kuidagi märkamatult kirevasse ajastupanoraami. Raamatus on pilte maalilisest Šveitsi mägiloodusest ja palju on juttu muusikast, sest ema kallim oli kuulus dirigent. Seda lugu kirest on nimetatud ka reekviemiks.

Sisukord:
Teater ja katk
Lavastamine ja metafüüsika
Bali teatrist
Idamaa teater ja lääne teater
Tehkem lõpp šedöövritele
Teater ja julmus
Julmuse teater. Esimene manifest
Kirjad julmusest
Kirjad keelest
Julmuse teater. Teine manifest

Eestis tutvustas Iwan Golli loomingut esimesena Marie Under, kes kirjutas uuemat prantsuse kirjandust üle vaadates temast "Tallinna Teatajas" mais 1920. Samuti on Under tõlkinud kuus luuletust Golli 1919. aasta ekspressionistlikust luulekogust Die Unterwelt ("Valik saksa uuemast lüürikast"). "Eurokoki"-romaaniga üsna sarnane meeleolu ja õhkkond valitseb näiteks luuletuses "Varieteeneeger", mis algab üleskutsega: "Nuuksu end välja Euroopale!" ning lõpeb: "Kelnerid hõljuvad tulipõõsaist nagu ükskord Jumal / ja sinu südame jõehogu möirgab läbi ilma". Sajandi lõpul, uuesti Euroopa teel olles, võib ehk mõndagi kirjandussõpra üllatada, kui ajakohaselt kõlab sajandialguse usu- ja eetikakriisi ekspressiivse kajastaja hingekarje.

Nimeka režissööri, lavastaja ja näitekirjaniku Ingmar Bergmani (1918–2007) poolautobiograafilises teoses "Fanny ja Alexander" avaneb laste pilgu läbi Ekdahlide teatridünastia igapäevaelu ja murdeliste sündmuste jada, mida saadab ja peegeldab Shakespeare'i "Hamleti" lavastamine pereisa juhitavas teatris.

Enda sõnutsi on Bergman maalinud teoses oma lapsepõlvemaailma, püüdes tabada noorusaja paikade, inimeste ja ootamatuste lumma, mille juurde ta mälestustes meelsasti tagasi pöördus. Samanimeline linateos, mille Bergman ise lavastas ja mida kriitikud on nimetanud tema hüvastijätuks filmikunstiga, jõudis kinodesse 1982. aastal ning pälvis võõrkeelse filmi Oscari.

Aforistlike lühipalade kogu, mis sisaldab loomingulisi ja humoorikaid võrdlusi ning tähelepanekuid, näiteks: "Välk on marruläinud korgits." "Kui daam ei saa auto ust lahti, avab ta meessaatja selle atleedi ilmel." "Erinevus nümfide ja sireenide vahel on selles, et nümfidel on magusad, sireenidel aga soolased suudlused." "Krokodill on rebenenud tallaga king."

Ligemale tuhat aastat tagasi elas Islandi saarel mees, kelle nimi oli Grettir Asmundripoeg. Teda kutsuti Vägimeheks, sest ta oli tugevam kui ükski temavanune. Grettir oli noorpõlves riiakas ja laisavõitu, perekonna "must lammas", kes ei kuulanud isa sõna ega tahtnud talutööd teeha. Juba varases nooruses aeti ta tapmise pärast maalt välja, üksteist aasta hiljem aga kuulutati lindpriiks -- sedapuhku põhjendamatult. Kogu ülejäänud elu -- üheksteist aastat -- pidi ta maapaos olema ja vireles tundruonnides, koobastes ja üksikul saarel, inimestest põlatud ja hüljatud, sest talle oli saatusest ette määratud olla õnnetu, kuna "üks asi on vaprus, teine aga see, kuidas sul elus veab".

Raamat sisaldab novelle, mis käsitlevad arvustusi väljamõeldud raamatutele, väljamõeldud tsitaate, väljamõeldud biograafiaid, väljamõeldud raamatukogusid, kultuure ja ühiskondi. Teosed on kihilised, hõlmates ajalugu, filosoofiat, matemaatikat, loogikat, kosmoloogiat, religiooni ja mütoloogiat.

Vahetult enne suurettevõtte raamatukoguhoidja ametikohalt pensionile jäämist abiellub 62-aatane aastane härra Stone lesknaise Margaret Springer, et vältida üksindust ja vananemist.

2001. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaadi nimi ei tulnud maailmale üllatusena - Inglismaal elav India päritolu prosaist V. S. Naipaul on koos Jaan Krossiga figureerinud võimalike nobelistide nimekirjas juba aastaid. 69-aastane Trinidadis sündinud Naipaul, kelle kodanikunimi on Vidiadhar Surajprasad Naipaul, on oma teostes kujutanud postkoloniaalsete riikide vastuolusid ning analüüsinud kultuurilisel ja usulisel pinnal tekkinud konflikte.

Ajaloolase ja ajakirjaniku dramatiseeritud nägemus Läti Henrikust, "Liivimaa kroonika" autorist, kes jutustab oma versiooni Eesti alade kristianiseerimisest ja kohtub virtuaalses plaanis mitmesuguste kõrvaltegelastega.

Le Bon uuris inimeste käitumist hulga liikmeina. Ta tuvastas, et kui koos on anonüümsust tagav hulk inimesi, kaob nende võime tsiviliseeritult mõelda. Rahvahulk on vastuvõtlik, impulsiivne ja infantiilne. Hulk ei ole kunagi arutlev ega kahtlev, hulga tunded on alati liialdatud. Seega massis olles kaotab inimene oma individuaalsuse ja omandab tüki "kollektiivsest hingest", mis on intellektuaalselt madalam inimese enda vaimsest tasemest. Massi tähelepanu hajub, ta muutub vähem kriitiliseks. Sugereeritavus suureneb, tekib õpitud abitus. Ühtesulamine kollektiivi vaimuga on võrreldav hüpnootilise regressiooniga, mis viib inimese tagasi hingeseisundisse, mis oli omane eelajaloolisele seisundile. Tänu sellele vaimsele taandarengule saavutab juht masside üle samasuguse võimu nagu hüpnotisöör omab absoluutset kontrolli hüpnotiseeritava üle.

Väidetavalt oli tema teos "Hulkade psühholoogia" lemmiklektüüriks nii Hitleri, Mussolini kui ka Stalini laual.

Leedsi lähedal sündinud ja üles kasvanud Paul Sayeri esimene romaan "Hullumeelsuse mõnud" (The Comforts of Madness) ilmus 1988. aastal ning pälvis Constable'i kirjastuse ilukirjandusauhinna "Trophy", samuti Whitebreadi nii esikteosele kui aasta parimale raamatule antava auhinna. Kuna Sayer on töötanud psühhiaatriahaiglas sanitarina, sai ta oma esikteoses tugineda isiklikele kogemustele. Tänaseks on raamatut tõlgitud mitmetesse keeltesse.

Mu härrad, ma ei tea, kas ta oli suur teadlane, aga suur kaabakas oli ta igal juhul. Kauplemist, mis järgnes, ei taha ma kirjeldada. Ma olin seda sunnitud tegema. Ma teadsin, et kui ma lasen tal minna, siis - isegi kui ma peaksin pärast teada saama, et ta tüssas mind ja et kõik, mis ta rääkis, oli otsast lõpuni väljamõeldis, - jääks mu hinge... mu lihase, elava hinge põhja kõrvetama mõte, et kuskil, igasugust koli täiskuhjatud kirjutuslaua sahtlis vanade paberite seas lebab inimese teadvus, selle õnnetu naise elav teadvus, kelle ta tappis. Ja nagu sellest veel vähe oleks, andis ta talle osaks kõige hirmsama kõigist mõeldavaist asjust, ma kordan: kõige hirmsama, sest pole midagi, mis kannataks võrdlust igavese üksindusega. See sõna ei ütle meile muidugi midagi. Aga proovige nüüd, pärast, lamada kodus pimedas toas, nii et teieni ei ulatu ainuski heli ega valgusekuma, sulgege silmad ja kujutlege, et nii jäätegi lamama absoluutses rahus, ilma mingi, pisemagi muutuseta, öö ja päev, ja veel üks päev, ja nii möödub nädalaid, kuid aastaid, sajandeid - ja teie ajud on sellise menetluse läbi teinud, et pole võimalik isegi hullumeelsusesse põgeneda. Mõte, et on olemas keegi, kes on mõistetud seda kannatama, mille kõrval põrgupiinade kujutused on süütu nali, ei lasknud mind selle sünge kauplemise ajal lahti. Mina tahtsin muidugi seda hävitada, tema nõudis summat, mis... aga, mu härrad, need on juba üksikasjad. Ütlen ainult üht: eluaeg olen ma end ihnuskoiks pidanud. Nüüd ma kahtlen selles: sellepärast et... Ah, mis sest rääkida! Ühesõnaga: see ei olnud tasu. Andsin kõik, mis mul üldse oli. Kõik oma raha... Lugesime raha üle - ja... siis ta ütles, et ma kustutaksin tule. Pimedas kuuldus kõigepealt rebitava paberi krabin... ja äkki lõi laual, nelinurksel valkjal taustal (see oli vattvooderdis) midagi sulametallina ergama, kostis vaevu kuuldav praksumine... Sedamööda kuidas silmad pimedusega harjusid, näis sinine helendus muutuvat aina tugevamaks; siis tundsin kuklas Decantori rasket, vaevalist hingamist, kummardusin, võtsin valmispandud vasara ja lõin ühe hoobiga...

Läti luuletaja ja prosaisti Inga Gaile (snd 1976) kolmas romaan „Ilusad“ on mõtteline järg autori esimesele romaanile „Klaas“ (LR nr 12–14, 2018, tlk Aive Mandel). Mitmed tegelased on ühised, kuid aeg on edasi läinud, Läti on okupeeritud ja baltisakslased ümber asunud, mistõttu on teose tegevus laienenud üle Euroopa ning seadnud romaani naiskangelased heitlema totalitaarsete režiimide põhjustatud traumade ja nende tagajärgedega järgmistele põlvkondadele. „Ilusad“ on romaan välise liikumisest sisemusse, kogemustest, tunnetest, armastusest, kahetsusest ja hakkamasaamisest. „Ilusad“ võitis 2020. aasta kevadel proosa kategoorias läti kirjanduse aastaauhinna. Teose taustast on saatesõnas lähemalt kirjutanud tõlkija Merle Vare.

Kogumik sisaldab katkeid Dostojevski mittebelletristlikust pärandist. Erakirjade, artiklite ja taskuraamatute mustandmärkmete keeles räägib Dostojevski selles kogumikus iseendaga, armastatud naise ja vennaga, lähemate ja kaugemate sugulastega, lihtsalt tuttavatega või hoopis võõraste lugejatega. See on monoloogiline Dostojevski, siin mitte oma kirjanduslike kujude kaudu kõnelev, vaid sügavalt isiklikku väljendav inimene, inimlikult keerukas ja vastuoluline.

Küberneetika ja teised tõenäosuslikud teadused loodi selleks, et takistada jumala ja juhuse kokkumängimist teie vastu. Kui ka teil oleks võimalus astuda koalitsiooni, nimelt lõpmatusega, oleks teie võit koguni garanteeritud. On vaja, et teil oleks lõpmatult palju raha ja lõpmatult palju (või veidi rohkem) aega. Kuid ka sel juhul, kui teil millegipärast ei ole seda ega teist, annab küberneetika teile siiski mingisugused mõistlikud väljavaated. Sellest peaks jätkuma, et säilitada huvi mängu vastu, mille nimeks on elu.

Aastatuhandeid oli meie optimism rajatud jumala heatahtlikule kõikvõimsusele. Kõikvõimsust ilmutas jumal imedes, nähtustes, mis rikuvad loodusseadusi (mängureegleid). Newtoni füüsika triumfaalne võidukäik ja sellega kaasnenud tehniline progress lõi ettekujutuse, et jumal on lõpuks allutatud mängureeglitele ja mäng on muutunud võrdseks. Jumal muutus seega peaaegu et "üleliigseks hüpoteesiks" (Laplace).

Tuntud tõlkija ja arvamusliidri perekonnaloole tuginev mõtisklus. Vanaisa, isa ja poja eluajal on Eesti XX sajandil läbinud uskumatuid ajaloopöörakuid, mille mõjusid ja tagajärgi on raske, kuid vajalik analüüsida.

Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Isaac Bashevis Singeri vanema venna Israel Joshua Singeri Varssavis 1932. aastal ilmunud humoorikas ja põnev romaan. Kes on see Joše, pühak või petis?

„Kui silmitsen tükk aega mingit punkti seinal, juhtub vahel, et ma ei tea ei seda, kes ma olen, ega seda, kus ma olen.“ Kummalised ja ootamatud aistingud ja assotsiatsioonid tõmbavad peategelasest noormehe oma vastupandamatusse sünesteetilisse keerisesse. Tajude teisenedes ilmub maailm jutustaja ja ka lugeja ette täiesti uue nurga alt: kord hirmutava, kord joovastavana kehtestab end uus tõelus. Max Blecheri elutee jäi lühikeseks ja looming napiks, ometi peetakse teda üheks suuremaks Euroopa avangardkirjanikuks ja tema nime leiab sageli kõrvuti Franz Kafka, Robert Walseri ja Bruno Schulzi nimedega. Tõlkija Riina Jesmini saatesõna „Max Blecheri vahetu ebatõelus“ tutvustab rumeenia klassiku elu ja loomingut lähemalt. Loomingu Raamatukogus on Riina Jesmini tõlkes ilmunud ka Max Blecheri viimaseks jäänud romaan „Valgustatud urg. Sanatooriumipäevik“ (nr 4–5, 2020).

Selle raamatu üks märksõnu on killud, seda nii sisu kui ka vormi mõttes. Kuu aega pärast täiemahulise sõja algust Harkivist pommide alt Poltavasse ümber asunud ukraina kirjanik ja õppejõud Andri Krasnjaštšõhh on need kirja pannud oma telefoniga, nii et nendest kujunev mosaiik jääb omamoodi mikroajaloona jäädvustama sõja esimest aastat. Esimesed katkendid raamatust ilmusid Veronika Einbergi tõlgituna 2022. aasta Vikerkaare mainumbris.

Raamatu saatesõna on kirjutanud tunnustatud kirjanik Andrei Ivanov, kes toob esile teose olulisuse ja mõju. Kui otsite teost, mis pakub sügavat ja isiklikku vaadet kaasaegsele ajaloole, siis "Jumal on. +/-" on kindlasti lugemist väärt. See raamat kutsub teid mõtlema ja tundma, pakkudes samal ajal väärtuslikku perspektiivi Ukraina sõja kohta.

"Juuksurite pikniku" iseloomustuseks seisab originaalväljaande saatesõnas:
"Selle raamatu kahekümnes loos viib Felicitas Hoppe oma lugeja äraspidistesse maailmadesse. Saatuse tuju või veider juhus paiskab tema kangelased paikadesse, kus nad püüavad pinda jalge alla saada. Nad on tühipalja kriimustuse kangelased ja õnnetuse rüütlid. Nende lugude dramaatika järgib unenäoloogikat. Pole mingit kindlat pinda ei kangelastele ega lugejale."

Oratoorium üheteistkümnes laulus. Sisaldab laule:

• Laul platvormist
• Laul laagrist
• Laul kiigest
• Laul ellujäämise võimalikkusest
• Laul Lili Tofleri surmast
• Laul unteršaarfüürer Starkist
• Laul mustast seinast
• Laul fenoolist
• Laul punkriblokist
• Laul tsüklon B-st
• Laul lõõmavaist ahjudest

Autor on eesti lugejaile siiani peaaegu tundmatu. Seni on temalt eesti keeles ilmunud ainult üks peatükk ühest romaanist ajakirjas "Akadeemia". Ometi on tegemist kirjanikuga, keda Ühendriikide kriitikute ja lugejate üldarvamus peab kindlalt XX sajandi ameerika kirjanduse klassikuks.