Becket ehk Jumala au 1968/2-3
PS! Konkreetse raamatu seisukord on kirjas parameetrite all.
Raamatu pilt võib olla illustratiivne (ei pruugi olla täpselt sama eksemplar).
Raamatute seisukordade kirjeldus
.
Parameetrid
| Raamatu seisukord | hea |
| Autor | Jean Anouilh |
| Ilmumisaasta | 1968 |
| Keel | eesti |
| Kirjastus | Perioodika |
| Köide | pehmekaaneline |
| Lehekülgi | 102 |
| Sari | Loomingu raamatukogu |
| Tõlkija | Tõnu Kõiv |
Sarnased tooted
"Hüljatud" on prantsuse kirjaniku Victor Hugo romaan, mida paljud peavad üheks suurimaks teoseks maailma kirjanduses. See räägib mitmete põimunud elude saatusest 19. sajandil, keskendudes suures osas tagaotsitava, endise sunnitöölise Jean Valjean'i ja politseiinspektori Javert'i vahelisele konfliktile. Peategelased on ka Cosette, orvuks jäänud tüdruk, keda Valjean kasvatas oma lapsena, Marius, revolutsionist, kes teda armastab ja kaabakas Thenardien.
Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest. Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.
Silmapaistva tšehhi kirjaniku Karel Caperki poolt kirja pandud neli lühiromaani kujutavad endast kõige lihtsamas, kõige tavalisemana näivas inimeses peituvate inimlike väärtuste sügavat psühholoogilist analüüsi.
Hordubal
Novell jutustab lihtsast talupojast Juraj Hordubalist, kes naaseb pärast mitut tööaastat Ameerikas tagasi oma kodumaale. Ta loodab taasleida perekondliku läheduse, kuid koduste suhtumine temasse on muutunud. Tema naasmine toob kaasa traagilise sündmuste jada.
Meteoor
Noor tundmatu mees satub raskelt vigastatuna haiglasse pärast lennuõnnetust. Ta ei tule teadvusele ning arst, halastajaõde, selgeltnägija jt loovad temast omaenda versiooni, püüdes mõista, kes ta oli.
Tavaline elu
Peategelane, pensionile jäänud raudteelane, püüab kirjutada oma elulugu, olles veendunud, et tal on olnud täiesti tavaline elu. Kuid mida sügavamale ta enda minevikku kaevub, seda rohkem avastab ta endas vastuolusid ja sisemisi muutusi.
Esimene päästesalk
Lugu toimub mägedes, kus päästeekspeditsioon üritab vabastada varingu alla jäänud kaevureid. Erinevatest karakteritest koosnev grupp peab tegema koostööd, ületama hirmud ja vastuolud, et päästa elusid.
«Ta ootab. Ta teab, et te olete siin.» «Olgu ta või kuninganna ise, mind jätab see külmaks. Ma ei soovi teda näha.» «Mina ei viibi teie kohtumise juures.» Nüüd lõõmasid ka juba Sarah´ põsed, olid peaaegu niisama punased kui Charlesi omad. Esimest ja viimast korda elus oli tal tahtmine nõrgema sugupoole ühe liikme juures füüsilist jõudu tarvitada. «Astuge kõrvale.» Kuid Sarah raputas pead. Nüüd ei olnud sõnadest enam abi, nüüd otsustas tahe. Sarah oli üleni pingul, peaaegu traagiline; kuid ometi virvendas ta pilgus midagi kummalist -- midagi oli juhtunud, otsekui muust maailmast oli nende vahele ilmunud vaevaltmärgatav hoovus. Sarah jälgis Charlesi otsekui teadmises, et ta on mehe kimbatusse ajanud, ise veidi hirmununa, ebakindlana, mida teine ette võtab, kuid ometi ilma vaenuta. Just nagu poleks pealispinna taga midagi peale uudishimu: kuidas katse välja kukub. Miski Charlesis värahtas. Ta langetas silmad. Kogu tema raevu taga oli teadmine, et ta naist ikka veel armastab, et see on ainus olend, kelle kaotust ta kunagi unustada ei suudaks. Ta kõnetas kullatud vööpannalt: «Mida peab see kõik tähendama?» «Seda, mida mõni vähem aumehelik isand oleks juba mõni aeg tagasi ära arvanud.» Charles uuris Sarah´ silmi. Oli neis kerge naeratuse helk? Ei, ei saanud olla. ei olnud. Sarah hoidis teda veel viivu oma salapärase pilgu kütkes, siis lahkus ukse juurest ja läks kellanööri juurde kamina kõrval. Charles oli nüüd vaba ja võis minna, kuid ta jälgis naist ega liikunud paigast. «Mida mõni vähem aumehelik isand...» Millise uue jõledusega teda nüüd ähvardati? Keegi teine naine, kes mõistab Sarah´t paremini kui... See meestepõlgus... see maja, kus elavad... ta ei julgenud seda isegi välja öelda. Sarah tõmbas messingnuppu ja tuli siis uuesti Charlesi poole. «Ta tuleb kohe.»