Tooted

André Maurois (1885–1967) on XX sajandil olnud üks loetavamaid sulemehi üldse ja seda igal mandril, isegi "pimedal ajal" Nõukogude Liidus. Kuid soliidsemad kirjandusõpikud ja krestomaatiad on populaarse autori siiski ukse taha järjekorda ootama jätnud.

Maurois' loomingu mahukama osa moodustavad suurmeeste elulood. Eesti lugejale on nendest tuttavad eeskätt kaks: "Kolm Dumas’d" ja "Flemingi elu". Tema novellilooming on väikesemahuline, aga sisutihe. Sageli pealtnäha mondäänne, jääb Maurois oma novellides surelike inimeste vooruste ja pahede filigraanseks analüüsijaks.

Sisu:

• "Meenutuseks lugejale"
• "Maja"
• "Käokell"
• "Peleriin"
• "Kaitseingel"
• "Kirjad"
• "Ainult klaverile"
• "Vangi tagasitulek"
• "Thanatos Palace Hotell"
• "Postkaart"
• "Tere õhtust, mu kallis"
• "Kolmapäevased kannikesed"
• "Sa oled suur kunstnik"
• "Ariadne, mu õekene hea"
• "Kulla needus"
• "Ühe karjääri lugu"
• "Testament"
• "Meistri sünd"
• "Lahkumine"
• "Inimeste elu"
• "Vestluskunstist"

Hotell "Olympic" oli viieteistkümnekorruseline punasemustakirju maja. Pool väljakut selle ees oli autosid täis, keset väljakut seisis väikesel lillepeenral ausammas, mis kujutas uhkelt kuklasseaetud peaga meest. Ausambast möödudes märkasin äkki, et see mees on mulle tuttav. Kahtlemata - veidra vanamoelise ülikonnaga, toetudes käega mingile imelikule aparaadile, mida ma algul abstraktse postamendi jätkuks olin pidanud, põlglikult pilukil silmad lõpmatusse suunatud, seisi hotelli "Olympic" ees väljakul Vladimir Sergejevitš Jurkovski. Postamendile oli kuldsete tähtedega kirjutatud: "Vladimir Jurkovski, 5. detsember, kaalude aasta".

Ma ei uskunud oma silmi, sest see oli täiesti võimatu. Jurkovskitele ei püstitata ausambaid. Kuni nad elus on, määratakse neid enam või vähem vastutavatele kohtadele, peetakse nende juubeleid, valitakse neid akadeemiate liikmeiks. Neid autasustatakse ordenitega ja neile määratakse rahvusvahelisi preemiaid. Kui nad on surnud - või hukkunud -, kirjutatakse neist raamatuid, neid tsiteeritakse, nende teostele viidatakse, aga mida aasta edasi, seda harvemini, ning lõpuks nad unustatakse. Nad kaovad mälust ja jäävad vaid raamatuisse. Vladimir Sergejevitš oli teaduse kindral ja haruldane inimene. Aga võimatu on püstitada ausambaid kõigile kindraleile ja kõigile haruldastele inimestele, liiatigi riikides, millega neil pole otseselt midagi pistmist, ja linnades, kust nad on ehk oma eluajal ainult läbi sõitnud...

1939. aastal ilmunud ja kohe populaarseks saanud raamatu kordustrükk. Iga lugeja võib väljaandest leida endale midagi meeldivat: kas toreda mängu või huvitava kunsttüki, millega sõpru lõbustada.

Tuntud prantsuse kirjaniku Romain Rolland'i (1866–1944) viimane suurteos "Võlutud hing" on kirjutatud aastatel 1922–1933. "Annette ja Sylvie" on selle romaanitsükli esimene raamat, kus peategelaseks on kodanlikus perekonnas kasvanud neiu, kes täisealiseks saades jääb vanemateta ja varanduseta. Tal tuleb omal jõul elust läbi lüüa ja suurte loobumiste hinnaga kaitsta oma eneseväärikust ja õigusi. Tutvudes oma isa, Pariisi tuntud arhitekti Raoul Rivière'i paberitega, avastab Annette, et tema jumaldatud isal on olnud ka salaelu – kirjavahetus Delphine'i ja tema tütre Sylvie'ga. Viimane nimetas Raouli oma isaks. Pärast pikki siseheitlusi otsustab Annette Sylvie'd otsima minna...

"Arbuusisuhkrus" tegevustik hargneb paigas nimega iDEATH. Nagu kirjutab raamatu peategelane, on sealsed asukad oma elud hoolikalt arbuusisuhkrust seadnud ja mööda mändide ning kividega servatud teid oma unistuste lõppu rännanud. Selles maailmas valitseb "õrn tasakaal", mille idüllilisust hägustab musta varjuna vaid kõlvatu inBOILi bande... Brautigani fenomen, vaimustus ja kultus saavutas kõrgharja 1970. aastatel ning on jäänud senini üheks beatpõlvkonna omapäraseimaks teoseks.

Armastus on usk ja kellel on vähe usku, sellel on ka vähe armastust. Tõeline armastus avaneb vaid neile, kes ei teeni mingit eesmärki. Tõelise armastuse ühisjooned on hoolitsus, vastutus, lugupidamine ja teadmised. Kes iganes on võimeline andma, on rikas.

Nobeli laureaadi laevahukuromaan koos armastuslooga.

Prantsusmaal elanud eesti kirjaniku novellikogu. Jaks oli eesti lühiproosa markantsemaid viljelejaid.

Temale omase terava pilguga ja taltsutamatu huviga inimhinge salajasemate soppide pahupidipööramise vastu esitab kirjanik meile ka selles novellikogus inimesi nii, nagu nad ise endid näha ei tahaks, jõudes sel viisil tõele ja reaalsusele ligemale kui mõnigi ainult elu pealispinda vaatlev realist.

Ilmar Jaks võtab uurimise alla ka nähtused, mis tavalise silmaga vaadates vaevalt teadvuse pealispinnale on kerkinud ja toob need terveni ning viimaste konsekventsideni päevavalgele. Autor ei pea suuremat lugu juba sõnakõlksudeks kulunud ideaalidest, põhilise ketserina ründab ta teravalt niinimetatud üldisi tõdesid.

Portugali autori Fernando Pessoa luulevalimik Ain Kaalpei tõlkes.

Näiden neljas vaatuses. Kui Canterbury peapiiskop sureb, sunnib Henry II oma seltsilist Thomas Becketit tema asemele. Becket ütleb oma kuningale: "Kui minust saab peapiiskop, lakkan ma olemast sinu sõber." Becekt, kes koos Henry II oli võidelnud kiriku eest riigi hüvanguks, tundis nüüd vastutust Jumala au ees. Konflikt oli paratamatu.

"Bhagavadgītā" (sanskriti keeles 'Isanda laul') on üks hinduismi pühadest tekstidest. Gita on eepose "Mahābhārata" osa, kuid seda käsitletakse sageli eraldiseisva religioosse tekstina. Ülesehituselt on Gita dialoog sõdalase Arjuna ning Krishna vahel, kes ilmutab ennast Gitas absoluudina. Gita moodustavad 18 peatükki "Mahābhārata" kuuendast raamatust "Bhîshmaparvanist" ("Raamat Bhîshmast").

Šāntideva kirjutas "Bodhitšarjāvatāra" umbes aastal 700 ja see kujunes mahajaana budismis väga autoriteetseks tekstiks. Seda loeti ja selle õpetuste kohaselt püüti oma meelt parandada I aastatuhande viimastel sajanditel Indias. Hiljem on see raamat suures aus olnud Nepalis, Tiibetis, Mongoolias ja Burjaatias, vähemal määral ka Hiinas.

"Carlotta" on sädelevalt humoorikas, kuid samas lugejat tõsiselt mõtlema panev armastusromaan. Romaani peategelane Carlotta on inglise kirjaniku William John Locke'i (1863-1930) rikkaliku loomingu üks võluvamaid ja kütkestavaim tegelasi. See on vaimukas ja südamlik lugu inglannast magusalt naiivsest tüdrukust, kes on üles kasvanud orientaalses haaremis, kust ta on põgenenud Londonisse. Carlottale pakub peavarju vanapoiss kirjanik-filosoof Marcus Ordeyne, kes on ühtlasi baronet...

Raamat sisaldab prantsuse romantismi silmapaistva esindaja Prosper Merimee kaks jutustust -- "Colomba" ja "Carmeni".

"Korsiklastele pole see kuigi oivaline meelitus, kui vihjatakse, et nad kuuluvad suure rahvuse hulka. Korsiklased tahavad olla eriline rahvas ja seda pretensiooni õigustavad nad nii hästi, et ei jää muud kui neile järele anda." See lause "Colombast" peaks eestlasest lugejale nii mõndagi ütlema. Eks meiegi pahanda, kui meid kusagil maailma metropolis mõne teise suurrahva hulka arvatakse. Olgu meie raamatuke meenutuseks, et mitte ainult meie ei püüdle suveräänsuse poole. Nüüd, lugenud läbi Prosper Merimee "Colomba", saab ehk meilegi mõistetavaks, miks Korsikal endistviisi kõlavad paugud ning aeg-ajalt lõhkeb nii mõnigi pomm. - Lauri Leesi

 

 

SisukordDaam koerakesega / tõlkinud Väino LinaskMaja Ärklitoaga / tõlkinud Enn MurdmaaArmastusest / tõlkinud Väino LinaskVeerake / tõlkinud Väino LinaskKarusmarjad / tõlkinud Väino LinaskAnna kaelas / tõlkinud Väino LinaskSüdameke / tõlkinud Väino LinaskJuhtum praktikast / tõlkinud Väino LinaskHüpik / tõlkinud Väino LinaskJonõtš / tõlkinud Väino LinaskPreili N.N. jutustus / tõlkinud Väino LinaskZiinake / tõlkinud Väino LinaskKaunitarid / tõlkinud Väino LinaskPruut / tõlkinud Väino Linask

Oscar Wilde kirjutas raamatu „De Profundis” veidi aega enne Readingi vanglast vabanemist. Selle pika armastuskirja adressaat oli küll lord Alfred Douglas, aga Wilde ei unustanud ka tulevasi põlvi. Ta oli kindel, et lord Alfred hävitab kirja, ning seepärast palus ta Robert Rossil kiri kõigepealt kopeerida ning alles seejärel originaal Bosie’le saata.

See on armastusromaan, milles põimuvad kirjaniku fantaasia ja ajalooline tõde...Desiree on Marseille´siidikaupmehe tütar, kellest saab marssal J.-B. Bernadotte´i abikaasa ja hiljem Rootsi kuninganna. Tema elukäigu kaudu luuakse erakordselt haarav pilt Napoleoni ajajärgust, tolleaegsetest ajaloolistest sündmustest ja silmapaistvatest isikutest.

Kaks ajaloolist näidendit.

Autor, ise samuti arst, on pühendanud raamatu Tšehhovi arstitegevuse mõningate aspektide vaatlemisele. Tšehhovi elulugu kirjutades on ta kasutanud laialdaselt ka Tšehhovi kirju.

James Joyce'i (1882-1941) varajane ja veel üsnagi traditsiooniline kogumik vaatleb Dublinis elavate inimeste saatusi mingil olulisel hetkel nende elus. Kõiki jutte iseloomustab nõtke keelekasutus, kriitiline hoiak ja realistlik lähenemine Iirimaa argipäevale. Jutukogu on ka omamoodi sissejuhatus või eellugu Joyce'i järgmistele kaalukamatele teostele.

Eesti kirjandus. Arengulooline ülevaade

Brošüür tutvustab eesti noori lavastajaid, näitlejaid, luuletajaid, kunstnikke ja muusikuid:
Evald Hermaküla
Kalju Komissarov
Viivi Luik
Priit Pärn
Jaak Soans
Lepo Sumera
Rein Tammik
Jaan Tooming
Lembit Ulfsak
Mati Unt
Juhan Viiding

Tsiviliseeritud ühiskonna vajadused iga laadi hüvede järgi on pidevalt kasvanud ja kasvavad veelgi. Kõikide hüvede esmaallikaks on aga loodus. Nagu inimlik rõõm ja mure on kaksikvennad, nii on ka inimese ja looduse kokkupuudetel kaks poolust - negatiivne ja positiivne. Ja on inimmõistuse enda teha, kumb neist saab ülekaalu. Inimese ja looduse suhete probleem pole Eesti NSV-s uudne. Inimmõju Eestimaa loodusele on muutunud järjest tuntavamaks. Meie tegevusväljad on nähtavad kõikjal - õhus, vees, maapõues. Alljärgnev on lühike ülevaade Eesti NSV looduskaitse tänapäevast ja probleemidest, tehtust ja tegemist ootavast, tegelikkusest ja prognoosidest.

Raamat koosneb kahest osast. Esimeses osas antakse ülevaade eestlaste toidust argi- ja tähtpäevadel, nagu see oli välja kujunenud möödunud sajandi keskpaigaks. Teine osa sisaldab toiduretsepte toidurühmade kaupa, mõeldud kasutamiseks tänapäeval. Raamat etnograafiahuvilistele ja perenaistele. Illustreeritud värvifotodega.

Autori peateos ja sellele elu lõpul kirjutatud järg käsitlevad noore inglise rännumehe avastusi tundmatul Eikugasilmaal, mille kombed ja institutsioonid meisterlike metafooridega kujutatult peegeldavad viktoriaanlikul Inglismaal valitsevaid paradokse. Näiteks peetakse sel maal kuritegu haiguseks ja haigust kuriteoks. Riigi religioon on mitte toimiv pangadussüsteem, mida eikugasilmaalased küll silmakirjalikult järgivad, teenides samal ajal oma tõelist jumalust Ydgrunit (anagramm T. Mortoni konventsionaalsuste türanniat kehastavast tegelaskujust "Mrs Grundy"). Eikugasimaal ei ole lubatud ka uuemad masinad kartuses, et saabub päev, kui masinad saavutavad ülemvõimu inimese üle. Mõtisklused paljudest ühiskonna muutumisega kaasnevatest probleemidest on esitatud paradokside kujul, mis on kätketud seikluslikku, põnevasse süžeesse.

See on romaan hüljatutest 1960. aastate Pariisis: aeglaselt surevast juudimutist Rosast, kes on endine prostituut ja teenib elatist litsilaste hoidmisega; transvestiit Lolast, kes on kunagine Senegali poksitšempion; vanast üksildasest araabia vaibakaupmehest Hamilist, kelle lahutamatu kaaslane on Victor Hugo „Hüljatud”; ning Momost, kes on üks Rosa litsilastest ja teose minategelane.

Momo jutustus puudutab ühtaegu valusalt ja koomiliselt vananemise traagikat, holokausti mõjusid, prostituutide ja immigrantide trööstitut elu ning püüdu pageda „heaoluühiskonna” sotsiaalhoolekande ja inimestel mitte surra laskva meditsiini eest.

Romain Gary (1914–1980) oli juudi rahvusest prantsuse diplomaat ja kirjanik. Ta on ainus, kes on võitnud maineka Goncourti preemia kahe eri nime all, Romain Garyna romaani „Taevajuured“ (1956) ja Émile Ajarina romaani „Elu alles ees“ (1975) eest. See, et Ajari nime taha peitub Gary, tuli välja alles pärast autori surma.

Eesti NSV teedel ja tänavatel liigub iga päev tuhandeid sõidukeid. Kuid alles see oli, kui ainsaks liiklusvahendiks oli hobuveok. Raamat räägib nendest muutustest, mis toimusid saja aasta jooksul, ja ka nendest, mis toimuvad tänapäeval. Juttu on ka vanade autode klubist "Unic".

Sisukord:
Teater ja katk
Lavastamine ja metafüüsika
Bali teatrist
Idamaa teater ja lääne teater
Tehkem lõpp šedöövritele
Teater ja julmus
Julmuse teater. Esimene manifest
Kirjad julmusest
Kirjad keelest
Julmuse teater. Teine manifest

Multifilmide maailmas. Пространство мультфильма. In the World of Animated Films

Eestis tutvustas Iwan Golli loomingut esimesena Marie Under, kes kirjutas uuemat prantsuse kirjandust üle vaadates temast "Tallinna Teatajas" mais 1920. Samuti on Under tõlkinud kuus luuletust Golli 1919. aasta ekspressionistlikust luulekogust Die Unterwelt ("Valik saksa uuemast lüürikast"). "Eurokoki"-romaaniga üsna sarnane meeleolu ja õhkkond valitseb näiteks luuletuses "Varieteeneeger", mis algab üleskutsega: "Nuuksu end välja Euroopale!" ning lõpeb: "Kelnerid hõljuvad tulipõõsaist nagu ükskord Jumal / ja sinu südame jõehogu möirgab läbi ilma". Sajandi lõpul, uuesti Euroopa teel olles, võib ehk mõndagi kirjandussõpra üllatada, kui ajakohaselt kõlab sajandialguse usu- ja eetikakriisi ekspressiivse kajastaja hingekarje.

Nimeka režissööri, lavastaja ja näitekirjaniku Ingmar Bergmani (1918–2007) poolautobiograafilises teoses "Fanny ja Alexander" avaneb laste pilgu läbi Ekdahlide teatridünastia igapäevaelu ja murdeliste sündmuste jada, mida saadab ja peegeldab Shakespeare'i "Hamleti" lavastamine pereisa juhitavas teatris.

Enda sõnutsi on Bergman maalinud teoses oma lapsepõlvemaailma, püüdes tabada noorusaja paikade, inimeste ja ootamatuste lumma, mille juurde ta mälestustes meelsasti tagasi pöördus. Samanimeline linateos, mille Bergman ise lavastas ja mida kriitikud on nimetanud tema hüvastijätuks filmikunstiga, jõudis kinodesse 1982. aastal ning pälvis võõrkeelse filmi Oscari.

Aforistlike lühipalade kogu, mis sisaldab loomingulisi ja humoorikaid võrdlusi ning tähelepanekuid, näiteks: "Välk on marruläinud korgits." "Kui daam ei saa auto ust lahti, avab ta meessaatja selle atleedi ilmel." "Erinevus nümfide ja sireenide vahel on selles, et nümfidel on magusad, sireenidel aga soolased suudlused." "Krokodill on rebenenud tallaga king."

Ligemale tuhat aastat tagasi elas Islandi saarel mees, kelle nimi oli Grettir Asmundripoeg. Teda kutsuti Vägimeheks, sest ta oli tugevam kui ükski temavanune. Grettir oli noorpõlves riiakas ja laisavõitu, perekonna "must lammas", kes ei kuulanud isa sõna ega tahtnud talutööd teeha. Juba varases nooruses aeti ta tapmise pärast maalt välja, üksteist aasta hiljem aga kuulutati lindpriiks -- sedapuhku põhjendamatult. Kogu ülejäänud elu -- üheksteist aastat -- pidi ta maapaos olema ja vireles tundruonnides, koobastes ja üksikul saarel, inimestest põlatud ja hüljatud, sest talle oli saatusest ette määratud olla õnnetu, kuna "üks asi on vaprus, teine aga see, kuidas sul elus veab".

Haneema jutud: Saabastega kass ehk Kassi-isand; Punamütsike; Tuhkatriinu ehk Kristallkingake; Pöialpoiss; Eeslinahk; Sinihabe; Haldjad; Uinuv Kaunitar; Tuttpea-Riquet / Charles Perrault. Sinilind; Kuldjuustega Kaunitar; Hirvena metsas / madame D'Aulnoy. Kaunitar ja Koletis / madame Leprince de Beaumont

Vahetult enne suurettevõtte raamatukoguhoidja ametikohalt pensionile jäämist abiellub 62-aatane aastane härra Stone lesknaise Margaret Springer, et vältida üksindust ja vananemist.

2001. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaadi nimi ei tulnud maailmale üllatusena - Inglismaal elav India päritolu prosaist V. S. Naipaul on koos Jaan Krossiga figureerinud võimalike nobelistide nimekirjas juba aastaid. 69-aastane Trinidadis sündinud Naipaul, kelle kodanikunimi on Vidiadhar Surajprasad Naipaul, on oma teostes kujutanud postkoloniaalsete riikide vastuolusid ning analüüsinud kultuurilisel ja usulisel pinnal tekkinud konflikte.

Eesti NSV karikaturistide looming on viimasel ajal pälvinud nii üleliidulist kui ka rahvusvahelist tunnustust. Käesolevasse kogumikku on koondatud nende viimaste aastate loomingu paremik. Tekst eesti, vene, inglise, saksa ja soome keeles.

 

Esindatud karikaturistid:

• Jüri Aljak
• Heiki Ernits
• Hillar Heinsalu
• Hugo Hiibus
• Toomas Kall
• Olimar Kallas
• Ants Kasesalu
• Kalju Kurepõld
• Mati Kütt
• Rein Lauks
• Hillar Mets
  Roman Ohlau
• Andrus Peegel 
• Juss Piho
  Heino Prunsvelt
  Kaja Põder (Saar)
• Priit Pärn
  Voldemar Reiter
• Elle Tikerpäe
• Eduard Tüür
  Olavi Vaher
  Riho Unt 
  Kuulo Vahter 
  Heinrich Valk
  Edgar Valter
• Aarne Vasar
  Hardi Volmer
• Kurti Vool

Le Bon uuris inimeste käitumist hulga liikmeina. Ta tuvastas, et kui koos on anonüümsust tagav hulk inimesi, kaob nende võime tsiviliseeritult mõelda. Rahvahulk on vastuvõtlik, impulsiivne ja infantiilne. Hulk ei ole kunagi arutlev ega kahtlev, hulga tunded on alati liialdatud. Seega massis olles kaotab inimene oma individuaalsuse ja omandab tüki "kollektiivsest hingest", mis on intellektuaalselt madalam inimese enda vaimsest tasemest. Massi tähelepanu hajub, ta muutub vähem kriitiliseks. Sugereeritavus suureneb, tekib õpitud abitus. Ühtesulamine kollektiivi vaimuga on võrreldav hüpnootilise regressiooniga, mis viib inimese tagasi hingeseisundisse, mis oli omane eelajaloolisele seisundile. Tänu sellele vaimsele taandarengule saavutab juht masside üle samasuguse võimu nagu hüpnotisöör omab absoluutset kontrolli hüpnotiseeritava üle.

Väidetavalt oli tema teos "Hulkade psühholoogia" lemmiklektüüriks nii Hitleri, Mussolini kui ka Stalini laual.

Leedsi lähedal sündinud ja üles kasvanud Paul Sayeri esimene romaan "Hullumeelsuse mõnud" (The Comforts of Madness) ilmus 1988. aastal ning pälvis Constable'i kirjastuse ilukirjandusauhinna "Trophy", samuti Whitebreadi nii esikteosele kui aasta parimale raamatule antava auhinna. Kuna Sayer on töötanud psühhiaatriahaiglas sanitarina, sai ta oma esikteoses tugineda isiklikele kogemustele. Tänaseks on raamatut tõlgitud mitmetesse keeltesse.

Mu härrad, ma ei tea, kas ta oli suur teadlane, aga suur kaabakas oli ta igal juhul. Kauplemist, mis järgnes, ei taha ma kirjeldada. Ma olin seda sunnitud tegema. Ma teadsin, et kui ma lasen tal minna, siis - isegi kui ma peaksin pärast teada saama, et ta tüssas mind ja et kõik, mis ta rääkis, oli otsast lõpuni väljamõeldis, - jääks mu hinge... mu lihase, elava hinge põhja kõrvetama mõte, et kuskil, igasugust koli täiskuhjatud kirjutuslaua sahtlis vanade paberite seas lebab inimese teadvus, selle õnnetu naise elav teadvus, kelle ta tappis. Ja nagu sellest veel vähe oleks, andis ta talle osaks kõige hirmsama kõigist mõeldavaist asjust, ma kordan: kõige hirmsama, sest pole midagi, mis kannataks võrdlust igavese üksindusega. See sõna ei ütle meile muidugi midagi. Aga proovige nüüd, pärast, lamada kodus pimedas toas, nii et teieni ei ulatu ainuski heli ega valgusekuma, sulgege silmad ja kujutlege, et nii jäätegi lamama absoluutses rahus, ilma mingi, pisemagi muutuseta, öö ja päev, ja veel üks päev, ja nii möödub nädalaid, kuid aastaid, sajandeid - ja teie ajud on sellise menetluse läbi teinud, et pole võimalik isegi hullumeelsusesse põgeneda. Mõte, et on olemas keegi, kes on mõistetud seda kannatama, mille kõrval põrgupiinade kujutused on süütu nali, ei lasknud mind selle sünge kauplemise ajal lahti. Mina tahtsin muidugi seda hävitada, tema nõudis summat, mis... aga, mu härrad, need on juba üksikasjad. Ütlen ainult üht: eluaeg olen ma end ihnuskoiks pidanud. Nüüd ma kahtlen selles: sellepärast et... Ah, mis sest rääkida! Ühesõnaga: see ei olnud tasu. Andsin kõik, mis mul üldse oli. Kõik oma raha... Lugesime raha üle - ja... siis ta ütles, et ma kustutaksin tule. Pimedas kuuldus kõigepealt rebitava paberi krabin... ja äkki lõi laual, nelinurksel valkjal taustal (see oli vattvooderdis) midagi sulametallina ergama, kostis vaevu kuuldav praksumine... Sedamööda kuidas silmad pimedusega harjusid, näis sinine helendus muutuvat aina tugevamaks; siis tundsin kuklas Decantori rasket, vaevalist hingamist, kummardusin, võtsin valmispandud vasara ja lõin ühe hoobiga...

Kogumik sisaldab katkeid Dostojevski mittebelletristlikust pärandist. Erakirjade, artiklite ja taskuraamatute mustandmärkmete keeles räägib Dostojevski selles kogumikus iseendaga, armastatud naise ja vennaga, lähemate ja kaugemate sugulastega, lihtsalt tuttavatega või hoopis võõraste lugejatega. See on monoloogiline Dostojevski, siin mitte oma kirjanduslike kujude kaudu kõnelev, vaid sügavalt isiklikku väljendav inimene, inimlikult keerukas ja vastuoluline.