Austraalia kirjanik Patrick White kujutab oma romaanis kahe inimese, mehe ja naise elukäiku, püüdes tabada selle kaudu elu kogu tema mitmekesisuses. Autori eesmärgiks on avastada tavalise taga ebatavalist, jõuda lähemale inimloomuse sügavustele, mis on mõistatuseks inimesele endalegi.

Romaani peategelaseks on ajalooline isik Hermann Karnau, kes oli Hitleri Berliini punkri valvur ning lääneliitlaste jaoks füüreri surma esimene tunnistaja. Selle umbes kolmekümneaastase mehe jumalaks on hääl. 1940. aasta septembris koostab Hermann Karnau plaani, kuidas süstemaatiliselt uurida inimhääle fenomeni. Ta muutub fanaatiliseks kogujaks, salvestades rindel surevate sõdurite viimseid hääli. Lõpuks saab Karnaust natsionaalsotsialistide teenistuses julmi eksperimente teostav inimhääle manipulaator. Raamatu tegevus hüppab 1945. aastast 1992. aasta suvesse, mil salvestatud hääled elustavad taas mineviku.

"Forellipüük Ameerikas" peetakse üheks tugevamaks Brautigani teoseks. Ehkki Brautigani tekst võib kohati tunduda humoorikana, ei ole ta seda kaugeltki. Sel veidi hullumeelsel moel on Brautigan kirja pannud selle, mille ta ise läbi on elanud või mis moodi maailm talle parasjagu on paistnud. Ehkki hingelt luuletaja ja diagnoosilt skisofreenik, on ta proosateosed alati reaalsusega tugevalt seotud.

On väidetud, et Olav Duun on kõigist norra kirjanikest kõige norralikum ja et tema teoste kaudu võib saada parema kujutluse Norrast ja norralastest kui kuskilt mujalt. Tema kalurid on Trøndelagi kalurid ja põllumehed Trøndelagi põllumehed, ent oma kodukoha looduse ja inimeste kaudu on ta suutnud peegeldada kogu Norrat, veel enam, isegi kogu maailma. Ja või öelda, et kõige düünilikum kõigist Duuni teostest on «Inimene ja deemonid» (1938), mis jäi tema viimaseks raamatuks ja kujunes otsekui tema loomingu kvintessentsiks.