Tooted

Eestis tutvustas Iwan Golli loomingut esimesena Marie Under, kes kirjutas uuemat prantsuse kirjandust üle vaadates temast "Tallinna Teatajas" mais 1920. Samuti on Under tõlkinud kuus luuletust Golli 1919. aasta ekspressionistlikust luulekogust Die Unterwelt ("Valik saksa uuemast lüürikast").

"Eurokoki"-romaaniga üsna sarnane meeleolu ja õhkkond valitseb näiteks luuletuses "Varieteeneeger", mis algab üleskutsega: "Nuuksu end välja Euroopale!" ning lõpeb: "Kelnerid hõljuvad tulipõõsaist nagu ükskord Jumal / ja sinu südame jõehogu möirgab läbi ilma". Sajandi lõpul, uuesti Euroopa teel olles, võib ehk mõndagi kirjandussõpra üllatada, kui ajakohaselt kõlab sajandialguse usu- ja eetikakriisi ekspressiivse kajastaja hingekarje.

Ajaloolase ja ajakirjaniku dramatiseeritud nägemus Läti Henrikust, "Liivimaa kroonika" autorist, kes jutustab oma versiooni Eesti alade kristianiseerimisest ja kohtub virtuaalses plaanis mitmesuguste kõrvaltegelastega.

Tuntud tõlkija ja arvamusliidri perekonnaloole tuginev mõtisklus. Vanaisa, isa ja poja eluajal on Eesti XX sajandil läbinud uskumatuid ajaloopöörakuid, mille mõjusid ja tagajärgi on raske, kuid vajalik analüüsida.

Kaugel elavhõbehelkjas ilmameres asub väike üksildane tinakarva maa. See pisitilluke kaljutükk on suure merega võrreldes umbes nagu liivatera tantsusaali põrandal. Aga läbi suurendusklaasi paistab see liivaterake ometi terve maailmana, kus on mäed ja orud, väinad ja fjordid ning majad koos väikeste inimestega. Jah, ja ühes kohas asub seal koguni terve pisike vana linn – kaid ja pakkhooned, tänavad ja teed ning äkiliselt mäkketõusvad kujad, õued ja platsid ja surnuaiad. Ei puudu ka kõrgendikul seisev vana kirik, mille tornist avaneb vaade linnakese katustele ja taamal kõikvõimsale merele.

Selles tornis istusidki ühel tuulisel õhtupoolikul hulgakese aastate eest üks mees ja kolm poisikest ning kuulasid tuulekandle heitlikult vahelduvaid helisid. Need olid kellamees Kornelius ja tema kolm poega – Moritz, Sirius ja Väike-Kornelius …

Niimoodi algab Fääri saarte tuntuima kirjaniku William Heineseni romaan „Kadunud moosekandid“, mis esimest korda ilmus eesti keeles aastal 1984. Raamatu tõlkis Arvo Alas ja ka käesolev väljaanne sisaldab sedasama suurepärast tõlget. Selle uustrükiga tähistame kirjaniku juubelit – raamatu ilmumise aastal möödus tema sünnist 125 aastat. William Heinesen oli mitmekülgne kunstiinimene ja raamatust leiab näiteid tema kunstiloomingust. Kaanepildi autor on tema kunstnikust poeg Zacharias Heinesen.

Eesti võimas mees unistas Soome ja Eesti liidust kogu aeg, ka suurte sõdade ajal. Päts saabus Soome suurvürstkonda poliitilise pagulasena 1906. aasta sügisel. Rohkem kui kahe aasta jooskul, mil ta seal elas, sai Soomest tema jaoks ideaalmaa, eeskuju Eestile. Eesti Vabadussõja perioodil 1918–1920 arendas Päts oma kauaaegset meelisideed unioonist või kaksikriigist koos Soomega. See mõte sai tuge sõjalisest abist, mida Soome Eestile Vabadussõjas andis. Kaksikriigi idee leidis Eestis palju poolehoidu, kuid Soomes oldi kahtlevamad. Riigipeade iga-aastased kohtumised algasid 1931. aastal, kui riigivanem Päts tegi visiidi Soome. Muuseas arutasid riigijuhid salajasi plaane maade sõjalisest koostööst ja Soome lahe sulgemisest. Soome ja Eesti kõrgetasemeline koostöö jätkus ka pärast seda, kui Pätsi juhtimisel sai Eestist 1934. aastal autoritaarne riik. President Kyösti Kallio haigus ja Soome Talvesõda lõpetasid need visiidid. 1940. aasta suvel kaotas Eesti iseseisvuse ja Päts küüditati Nõukogude Liitu. Mõni päev enne deporteerimist tuli Päts veel oma lemmikidee juurde tagasi ja pani kirja Soome ja Eesti liitriigi plaani.

Jonas Gardell on üks rootsi populaarsemaid kirjanikke ja vaieldamatult kõige populaarsem kirjanikust lavakoomik. Tundlikult groteski ja huumorit vaheldades kirjeldab Gardell suuri ja väikesi üldinimlikke küsimusi, maalides tragikoomilist, nukrat, ent samas kaastundliku silmaga nähtud pilti Rootsis, väikekodanlikust mentaliteedist, valskusest, igapäevaelu kaksikmoraalist. Ta on öelnud, et soovib lugeja emotsionaalset kaasaelamist ja mitte intellektuaalset suhtumist oma tegelastesse.

1946. aastal ilmunud romaan "Krane kohvik" on Cora Sandeli kõige populaarsem ja kirjanduslikult kõige rafineeritum teos. Nappide sõnadega, kuid meisterlikult maalib juba eakas kirjanik lugeja silme ette 1920. aastate Põhja-Norra väikelinnamiljöö. Tema huumorimeel ja karakterite loomise oskus teevad romaani tegelased ja sündmused elavaks ja nauditavaks. Tegevus toimub kahe päeva jooksul kohvikus, mille lükandustega eraldatud ruumis püüab kodust ja oma töö juurest põgenenud linna parim õmblejanna Katinka iseendas ja oma suhetes lähedastega selgusele jõuda. Nende kahe päeva jooksul kohvikut külastanud inimeste kaudu, kes kõik on nii või teisiti Katinkaga seotud, avab kirjanik tema ja teiste elusaatuse.

Romaani peategelaseks on ajalooline isik Hermann Karnau, kes oli Hitleri Berliini punkri valvur ning lääneliitlaste jaoks füüreri surma esimene tunnistaja. Selle umbes kolmekümneaastase mehe jumalaks on hääl.

1940. aasta septembris koostab Hermann Karnau plaani, kuidas süstemaatiliselt uurida inimhääle fenomeni. Ta muutub fanaatiliseks kogujaks, salvestades rindel surevate sõdurite viimseid hääli. Lõpuks saab Karnaust natsionaalsotsialistide teenistuses julmi eksperimente teostav inimhääle manipulaator. Raamatu tegevus hüppab 1945. aastast 1992. aasta suvesse, mil salvestatud hääled elustavad taas mineviku.

Jutustuse peategelaseks on vana naine, kes mõtiskleb naise saatuse üle selles maailmas – patriarhaalses XX sajandi Vahemeremaade maailmas – ning jõuab järeldusele, et naisterahvale oleks parem olla sündimata kui sündinud: sest naist ootab surmani ühest orjusest teise sattumine. Kui mehed võivad jõudetunde täita kohvikus istumise või naabri juures piibusuitsetamise ja lobisemisega, siis naine on oma pere vang. Naise töö majapidamises – ning viletsa põllupinna tõttu, mis ei elata ära, pahatihti ka võõraste juures – ei lõpe iial. Sellest tõdemusest lähtudes sooritab vana Chadula rea mõrvu ning sureb lõpuks tagaaetuna teel kloostrisse "poolel teel jumaliku ja inimliku õigluse vahel". "Mõrtsukas" on psühholoogiliselt veenev teos; Chadula, kes end ise asetab väljapoole ühiskonda, on mõistatuslik kuju, kelle käitumine toob päevavalgele mitmeid inimhinge hämaraid ja õudseid sügavusi.

Niisuguse pealkirjaga raamat on eesti keeles kord juba ilmunud. 1985. aastal andis Loomingu Raamatukogu välja õhukese, tagasihoidliku vihiku katkenditega soome ühe vastuolulisema kirjaniku ja ühiskonnakriitiku Pentti Saarikoski (1937–1983) mõttepäevikutest. Vihikuke võiks olla näide võimatuse võimalikkusest Nõukogude ajal. Saarikoski oli tollal mittesoovitav autor. Ei oleks tulnud kõne allagi avaldada tekst tervikuna. Ei oleks tulnud kõne allagi ajada autoriõiguse asju läbi Moskva, nagu kord tollal nõudis. Loomingu Raamatukogu käekäik oli nagunii pidev noateral tantsimine. Nii saadi autoriõigus kirjaniku leselt Mia Bernerilt otse ja vaikselt ja ainult Eestile. Jah, tõlkija osaks jäi tänase noorema põlvkonna jaoks ehk nurjatu enesetsensuur ning seda üsna suurel määral. Tekstist jäi välja kõik, mille avaldamine oleks viinud Loomingu Raamatukogu sulgemiseni. Seda õnnetust ei oleks Eesti vaimuelule 1980. aastate Brežnevi aja järgses surutuses sugugi tarvis olnud. Muidugi, oleks võinud ajada selja sirgu ja loobuda, aga siis oleks eesti lugeja jäänud Saarikoski sõnumita, mida väga oodati. Raamatut loeti, raamatust kirjutati, teksti tsiteeriti.

Nüüd, aastal 2006, oli aeg tuua tekst meie lugeja ette tervikuna. Sest väga andeka inimese, ja seda oli Pentti Saarikoski vaieldamatult, ka kõige lihtsamas lauses on midagi, millele ise iial ei tule.

Kas viide mõnd aega tagasi taasavatud kultuspaigale Taanilinnas? Mine sa tea, aga rohkem on siin tegu kahe noore mehe paralleelmaailmadega, nende retkede, argiaskelduste, armastuslugude ühekssulatamise katsega, ühendusteljeks viieaastane sõprus, eakaaslus ning Tallinn kogu oma ilus ja rämeduses. Ekspressiivne, naturalistlik, sümbolislik koguteos uuest ajast.

Lapsepõlves Eestis elanud taanlanna tõsilool põhinev romaan tema sugulastest Eestis 1939. aasta ümber.

David Vogel kuulub tuntumate uusheebrea kirjanike hulka. Temas võib näha Euroopa suurte jutustajate, Schnitzleri, Strindbergi ja Thomas Manni parimate traditsioonide jätkajat. David Vogel on eelkõige tuntud kui peen ja tundlik luuletaja, ent tähelepanu on äratanud ka David Vogeli jutustused, eelkõige "Sanatooriumis". Raamatus kujutab ta Viini impressionistide laadis Erose ja surma vahel kulgevat elu sanatooriumis. Tihti lõikava irooniaga paljastab ta tunge, mis pesitsevad väikekodanliku oleskelu varjuküljel: surmale määratud tegelaste juures tulevad nähtavale ürgsed instinktid ning sunnivad neid julma tegelikkuse eest põgenema ja näilikkusest pelgupaika otsima.

Rootsi menukirjaniku südamlik perelugu. Simon Larsson kasvab üles Teise maailmasõja aegses Rootsis. Ta on pooleldi juudipäritolu ning teda kasvatavad tädi ja onu, kes on ta vastsündinuna lapsendanud. Kirjanik kujutab Simoni kujunemist, oma päritolus selgusele jõudmist ning suhteid peaaegu müütilisteks arhetüüpideks muutuvate kasuvanematega.

Põhjamaiselt megatähelt Liza Marklundilt ilmub nüüd uus romaan, kus peategelaseks raamatuklubi liikmetele juba "Pommuudisest" tuttav reporter Annika Bengtzon. Liza Marklund on Rootsi kirjanduse tõeline "Pommuudis", ehk oma sõnade järgi "nagu tank tikkkontsadel". See 180 sentimeetrit pikk blondiin on võitnud oma romaanidega kõikvõimalikke kirjandusauhindu, tema raamatute järgi on vändatud filme ning ta on pidev külaline televisiooni jutusaadetes, kus ta julgelt oma seisukohti avaldab. "Pommuudisest" tuttav Annika Bengtzon on tulnud suveks asendama uudistereporterit Õhtulehes. Keset kuuma juunikuud saab ta ülesande kirjutada 19 aastase Josefin Liljebergi mõrvast. Ülesanne osutub arvatust palju keerulisemaks, sest pealtnäha korralik kirikuõpetaja tütar ja üliõpilane osutub seotuks striptiisiklubiga Studio Sex ja asjasse on segatud ka raadiojaam Studio sex (Stuudio kuus), kes süüdistab Õhtulehte andmete varjamises.

"Suur illusioon" on ka Eestis tuntud ja palju loetud soome kirjaniku Mika Waltari esimene romaan. Tagantjärele on autor kinnitanud, et häbeneb nooruse tuhinas ja tunnetes kirjutatud teksti, mis on paljuski autobiograafiline, kirjeldades 1920. aastaid. Raamat ilmus 1928. aastal ja selle menu üllatas Waltarit ennastki.

Tuntud teoloog loeb ja mõtiskleb loetu üle, otsides reaal- ja humanitaarteaduslikest teooriatest nii postmodernse inimese kui ka iseenda usu ja uskmatuse juuri.

Kaks mängulist ja koomilist, ent ka mõtlemapanevat näidendit Andrus Kivirähu sulest, mõlemad esietendusid Eesti teatrilavadel 1990ndate esimesel poolel.

Taani romantismi kuldajastu kirjanik (1782–1848), keda kirjutama ajendasid peamiselt rahapuudus ja õnnetu abielu. Elukutselt küll vaimulik, oli Blicher ka talunik, humanist ja tulihingeline patrioot, keda lihtrahvas kõrgemalt hindas kui kirjandusringkonnad.

Tayyib Salihi meisterlikkus seisneb teadlikus kavatsuses kujutada lihtsaid külaelanikke ja sündmusi "monumentaalsetena, mütoloogilistena, nagu "Iliase" tegelasi". See külapildike ei ole kaugeltki "põhjamaiselt realistlik elukujutus", vaid siin domineerib rahvapärane islam oma poolmüstilise maailmakäsitusega. Selle juures tuleks meeles pidada, et nn. rahvaislam erineb tugevasti imaamide usu-arusaamadest, nii nagu rahvapärane katoliiklus erineb paavstide ja kardinalide mõttekäikudest.

Tayyib Salih on omaenda sõnul soovinud selles jutustuses kujutada ideaalset ühiskonda. Tema kogukond on tasakaalus iseendaga ja olles traditsiooniline-maalähedane, on see siiski võimeline edukaimal viisil "moderniseeruma". Zaini pulmade festival teose lõpus oleks seega "kõigi leppimise" pühana eeskuju ja lootus igale ebatäiuslikule ühiskonnale.