Tooted
VÕTI "Me lähme nüüd... Jääb siia sulle võti... Saad ise välja ja saad ise sisse..." Nii öeldi mulle kauges lapsepõlves, kui hommikuti mindi ametisse. Siis ütles sõber kuhugile sõites: "Sul tüdruk on, kuid tuba teil ei ole... Ma jätan sulle siia oma võtme... Sa ära kaota seda... Teist mul enam pole..." Ja ütles ema oma viimsel tunnil, kui lamas haiglas sidemetes peaga: "Ma lähen ära... Võta minu võti... Suur poiss ju oled... Muud eks ise tea sa..." Ma tean: nii järg see minunigi jõuab. Ja siis ka mina teisiti ei mõtle. "Te jääte siia... Siia jääb mu võti... Te ärge kaotage..." ma ütlen, andes võtme.
Hotell "Olympic" oli viieteistkümnekorruseline punasemustakirju maja. Pool väljakut selle ees oli autosid täis, keset väljakut seisis väikesel lillepeenral ausammas, mis kujutas uhkelt kuklasseaetud peaga meest. Ausambast möödudes märkasin äkki, et see mees on mulle tuttav. Kahtlemata - veidra vanamoelise ülikonnaga, toetudes käega mingile imelikule aparaadile, mida ma algul abstraktse postamendi jätkuks olin pidanud, põlglikult pilukil silmad lõpmatusse suunatud, seisi hotelli "Olympic" ees väljakul Vladimir Sergejevitš Jurkovski. Postamendile oli kuldsete tähtedega kirjutatud: "Vladimir Jurkovski, 5. detsember, kaalude aasta".
Ma ei uskunud oma silmi, sest see oli täiesti võimatu. Jurkovskitele ei püstitata ausambaid. Kuni nad elus on, määratakse neid enam või vähem vastutavatele kohtadele, peetakse nende juubeleid, valitakse neid akadeemiate liikmeiks. Neid autasustatakse ordenitega ja neile määratakse rahvusvahelisi preemiaid. Kui nad on surnud - või hukkunud -, kirjutatakse neist raamatuid, neid tsiteeritakse, nende teostele viidatakse, aga mida aasta edasi, seda harvemini, ning lõpuks nad unustatakse. Nad kaovad mälust ja jäävad vaid raamatuisse. Vladimir Sergejevitš oli teaduse kindral ja haruldane inimene. Aga võimatu on püstitada ausambaid kõigile kindraleile ja kõigile haruldastele inimestele, liiatigi riikides, millega neil pole otseselt midagi pistmist, ja linnades, kust nad on ehk oma eluajal ainult läbi sõitnud...
Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope'i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel. Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli...
VIHM MÄRTSIS
Kui valgus vabanev tõi noore märtsisaju
veeks naerma talve lumivalgeid tõkkeid,
see, läites ladvus rohelisi lõkkeid,
nii tantsis tänavail kesk kõrgeid hõbemaju,
et pilk ta silmadest jäi peatuma su ihus
pistodana, mis väljalt leitud mullast.
See terav tuhmus — taotud vanast kullast,
kõik meeled tundlikuks ning terashaljaks ihus.
Näe pilvi keerlevaid! Kui kergeid lõuendrätte
neid ripub taeva nähtamatuilt puudelt.
Kuldsilmne tantsija neid kaotab, haarab kätte.
Kaob rohelisse tulle, keereldes kesk padu,
suul haljendaval naer, see taltsutatud madu,
kes päikse tulles põgeneb ta luudelt.
Valgusfoorid vilguvad kui tähed.
Üks vaid punane ja igavene.
Ikka tema juurest algab lähe:
ole, kurat võtaks, inimene.
Romaan kirjeldab Vändra ümbruse talurahva rasket elu teoorjuse ajal, alates sündmustega 1841. aastal, inimeste igatsust oma maalapi järele ning talurahva rahutusi.
Kaheköiteline romaan Vändra ümbruse talurahva raskest elust teoorjuse ajal, alates sündmustegs 1841. aastal, igatsusest oma maalapi järele ning talurahva rahutustest. Romaan pohineb ajajärgu uurimisel ning on rikas olustikulistest piltidest ja tihedalt seotud autori esivanemate ning tolleaegsete haritlaste (J. V. Jannsen, K. Körber jm) elu ja tegevuse valgustamisega. Kokkuvõttes omab teos tõsist kultuuriloolist kaalu ning on ka ilukirjanduslikult õige mitmepalgeline, tõsiste sündmuste vaheldudes lõbusate episoodide ning rahvatraditsioonis säilinud lugudega. Ka väljendustes esineb rohkesti rahvapäraseid ütlusi ning keelendeid.
Romaan kirjeldab Vändra ümbruse talurahva rasket elu teoorjuse ajal, alates sündmustega 1841. aastal, inimeste igatsust oma maalapi järele ning talurahva rahutusi.
II köide jätkab Vändra ja selle ümbruse talurahva elu-olu ning võitluste üksikasjalikku kirjeldamist teoorjuse ajal, haarab aga I köite 1841. aasta 6-kuulise ajalõiguga võrreldes hoopis pikemat ajajärku – aastast 1845 kuni 1858. On säilinud olustiku detailne vaatlus, rahvapärased dialoogid, tegelaste, sealhulgas eriti tolleaegsete haritlaste ning mõisnikkonna esindajate osav karakteristika nende kõneluste ning tegude kaudu, millele lisaneb ajalooliste sündmuste ulatuslikum käsitelu.
Tegevus toimub Jaapanis ilmselt viiekümnendatel. Üks eraklik mees, kelle huviks on putukad, satub oma putukaotsimisretkel tillukesse liivaluidetel asuvasse rannakülla, kus elanikud peavad pidevat ja rasket võitlust pealetungiva ja kõike hävitava liivaga. Kuna töökäsi on tarvis, vangistavad külaelanikud mehe ja panevad ta tööle. Järgnevad mehe siseheitlused ja põgenemisplaanid, tema suhe naisega, kelle juures ta elab. Mõned erootilised stseenid. Palju saab teada liivast - teadusliku kiretusega. Tegevuse sisse on pikitud pikad arutlused seksuaalsuse ja töö üle. Esimene oli igav ja arusaamatu, teine tuletas meelde nõuka-aja retoorikat - ainult töö teeb inimeseks! Nii et lõpp oli juba ette aimatav. Jah, on võimalik hakata armastama pidevat liiva kühveldamist ja elamist augus, kust välja ei saa ega tahagi.
"Muhu monoloogid" on Juhan Smuuli humoorikas Muhu murrakus lühiproosakogu, mis ilmus esmatrükis 1968. aastal Eesti Raamatu kirjastuses.
Jaan Krossi ja Ellen Niidu reisikiri 1964. aastal toimunud reisist Türgimaale, Egiptusesse ja Kreekasse.
„Muutlik vikerkaar“ on Friedebert Tuglase päevikuvormis teos, kus autor põimib tähelepanekuid, mõtisklusi ja isiklikke kogemusi. Tekstid liiguvad ajas ja ruumis, puudutades nii kirjanduse kui ka elu nähtusi, vaadeldes maailma läbi isikliku ja samas üldistava pilgu. Tuglas käsitleb inimese sisemaailma, loomeprotsessi ja tõe ning kujutluse vahekorda, tuues päevikumärkmete kaudu esile mõtete muutlikkuse ja hetkemeeleolude rolli. Kirjutatu ei järgi kindlat sündmuste jada, vaid lähtub vabast seosest ja tunnetusest.
Teoses põimuvad argised tähelepanekud kultuurilooliste ja filosoofiliste arutlustega. Tuglas vaatleb elu väikese vahemaa tagant, püüdes jäädvustada seda, mis sageli jääb pealispinna alla. „Muutlik vikerkaar“ annab võimaluse jälgida, kuidas autor mõtestab oma aega, isiklikke kogemusi ja loomingulisi otsinguid. Tekst on üles ehitatud rahulikus tempos, kus tähtsal kohal on meeleolud ja mõttearendused, mis avavad lugejale autori sisemaailma ja tema vaadet ümbritsevale.
Eksivad need, kes arvavad, et elu on tühi töö.
Õigus pole ka neil, kes omistavad talle mingi otstarbe.
Poolel teel tõeni on vaid need, kes ei tiku arvama,
et nende arvamus nendest arukamaid millekski kohustab.
Inimesed ei saa korraga tajuda kogu tõde.
Sellepärast pakutakse neile selle pisikesi kaubaproove.
Tõe enese tarvis aga võrdub iga mõiste oma vastandiga:
kepp koeraga,
allaheitmine pealtpildumisega,
äraütlemine järelerut(t)amisega
ja tubli suutäis sihvakaid sõnu mõttega, mida oleks
võimatu väljendada.
Sisukord
- Eessõna
- Sõnaraamatu tarvitamise juhend
- Sõnaraamatus tarvitatavad lühendid
- Ülevaade prantsuse keele hääldamisest
- Sõnastik
- Geograafilised nimed
- Üldtarvitavaid lühendeid
- Pööramistabelid
- Ebareeglipäraste verbide nimestik