Tooted
Hotell "Olympic" oli viieteistkümnekorruseline punasemustakirju maja. Pool väljakut selle ees oli autosid täis, keset väljakut seisis väikesel lillepeenral ausammas, mis kujutas uhkelt kuklasseaetud peaga meest. Ausambast möödudes märkasin äkki, et see mees on mulle tuttav. Kahtlemata - veidra vanamoelise ülikonnaga, toetudes käega mingile imelikule aparaadile, mida ma algul abstraktse postamendi jätkuks olin pidanud, põlglikult pilukil silmad lõpmatusse suunatud, seisi hotelli "Olympic" ees väljakul Vladimir Sergejevitš Jurkovski. Postamendile oli kuldsete tähtedega kirjutatud: "Vladimir Jurkovski, 5. detsember, kaalude aasta".
Ma ei uskunud oma silmi, sest see oli täiesti võimatu. Jurkovskitele ei püstitata ausambaid. Kuni nad elus on, määratakse neid enam või vähem vastutavatele kohtadele, peetakse nende juubeleid, valitakse neid akadeemiate liikmeiks. Neid autasustatakse ordenitega ja neile määratakse rahvusvahelisi preemiaid. Kui nad on surnud - või hukkunud -, kirjutatakse neist raamatuid, neid tsiteeritakse, nende teostele viidatakse, aga mida aasta edasi, seda harvemini, ning lõpuks nad unustatakse. Nad kaovad mälust ja jäävad vaid raamatuisse. Vladimir Sergejevitš oli teaduse kindral ja haruldane inimene. Aga võimatu on püstitada ausambaid kõigile kindraleile ja kõigile haruldastele inimestele, liiatigi riikides, millega neil pole otseselt midagi pistmist, ja linnades, kust nad on ehk oma eluajal ainult läbi sõitnud...
Lühike ülevaade kunstniku elust ja loomingust eesti ja vene keeles. Lisaks 20 must-valget reproduktsiooni.
Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope'i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel. Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli...
VIHM MÄRTSIS
Kui valgus vabanev tõi noore märtsisaju
veeks naerma talve lumivalgeid tõkkeid,
see, läites ladvus rohelisi lõkkeid,
nii tantsis tänavail kesk kõrgeid hõbemaju,
et pilk ta silmadest jäi peatuma su ihus
pistodana, mis väljalt leitud mullast.
See terav tuhmus — taotud vanast kullast,
kõik meeled tundlikuks ning terashaljaks ihus.
Näe pilvi keerlevaid! Kui kergeid lõuendrätte
neid ripub taeva nähtamatuilt puudelt.
Kuldsilmne tantsija neid kaotab, haarab kätte.
Kaob rohelisse tulle, keereldes kesk padu,
suul haljendaval naer, see taltsutatud madu,
kes päikse tulles põgeneb ta luudelt.
On väidetud, et Olav Duun on kõigist norra kirjanikest kõige norralikum ja et tema teoste kaudu võib saada parema kujutluse Norrast ja norralastest kui kuskilt mujalt. Tema kalurid on Trøndelagi kalurid ja põllumehed Trøndelagi põllumehed, ent oma kodukoha looduse ja inimeste kaudu on ta suutnud peegeldada kogu Norrat, veel enam, isegi kogu maailma. Ja või öelda, et kõige düünilikum kõigist Duuni teostest on "Inimene ja deemonid" (1938), mis jäi tema viimaseks raamatuks ja kujunes otsekui tema loomingu kvintessentsiks.
Ain Kaalepi luulekogu, mis kutsub mõtisklusele järvede ääres. Autor kirjutab: „Ma arvasin, et mul on kõnelda järvedest aeg. Järved ei ole jõed ega mered. Ärevi südami on jõgedega kaasa mindud ja meredeni jõutud. Ei saa järvedega kaasa minna nõnda nagu jõgedega ega ole järvedeni jõudmine see, mis meredeni jõudmine. Järved seisavad kaua oma kohal otsekui mõteldes ja mõtlema kutsudes.“
Romaan kirjeldab Vändra ümbruse talurahva rasket elu teoorjuse ajal, alates sündmustega 1841. aastal, inimeste igatsust oma maalapi järele ning talurahva rahutusi.
Kaheköiteline romaan Vändra ümbruse talurahva raskest elust teoorjuse ajal, alates sündmustegs 1841. aastal, igatsusest oma maalapi järele ning talurahva rahutustest. Romaan pohineb ajajärgu uurimisel ning on rikas olustikulistest piltidest ja tihedalt seotud autori esivanemate ning tolleaegsete haritlaste (J. V. Jannsen, K. Körber jm) elu ja tegevuse valgustamisega. Kokkuvõttes omab teos tõsist kultuuriloolist kaalu ning on ka ilukirjanduslikult õige mitmepalgeline, tõsiste sündmuste vaheldudes lõbusate episoodide ning rahvatraditsioonis säilinud lugudega. Ka väljendustes esineb rohkesti rahvapäraseid ütlusi ning keelendeid.
Romaan kirjeldab Vändra ümbruse talurahva rasket elu teoorjuse ajal, alates sündmustega 1841. aastal, inimeste igatsust oma maalapi järele ning talurahva rahutusi.
II köide jätkab Vändra ja selle ümbruse talurahva elu-olu ning võitluste üksikasjalikku kirjeldamist teoorjuse ajal, haarab aga I köite 1841. aasta 6-kuulise ajalõiguga võrreldes hoopis pikemat ajajärku – aastast 1845 kuni 1858. On säilinud olustiku detailne vaatlus, rahvapärased dialoogid, tegelaste, sealhulgas eriti tolleaegsete haritlaste ning mõisnikkonna esindajate osav karakteristika nende kõneluste ning tegude kaudu, millele lisaneb ajalooliste sündmuste ulatuslikum käsitelu.
Tegevus toimub Jaapanis ilmselt viiekümnendatel. Üks eraklik mees, kelle huviks on putukad, satub oma putukaotsimisretkel tillukesse liivaluidetel asuvasse rannakülla, kus elanikud peavad pidevat ja rasket võitlust pealetungiva ja kõike hävitava liivaga. Kuna töökäsi on tarvis, vangistavad külaelanikud mehe ja panevad ta tööle. Järgnevad mehe siseheitlused ja põgenemisplaanid, tema suhe naisega, kelle juures ta elab. Mõned erootilised stseenid. Palju saab teada liivast - teadusliku kiretusega. Tegevuse sisse on pikitud pikad arutlused seksuaalsuse ja töö üle. Esimene oli igav ja arusaamatu, teine tuletas meelde nõuka-aja retoorikat - ainult töö teeb inimeseks! Nii et lõpp oli juba ette aimatav. Jah, on võimalik hakata armastama pidevat liiva kühveldamist ja elamist augus, kust välja ei saa ega tahagi.
Suure vene nõukogude poeedi Vladimir Majakovski (1839-1930) kaks populaarsemat näidendit. Mõlemad esindavad satiirilist suunda tema loomingus.
""Lutikas" - see on teatrivariatsioon põhiteemale, millest ma olen kirjutanud luuletusi ja poeeme, joonistanud plakateid. See teema on võitlus väikekodanlusega," iseloomustab Majakovski ise asjaomast komöödiat 1929. aastal.
Ja arutleb: "Kuidas meeldib mulle endale see tükk? - Ta meeldib mulle sedavõrd, kuivõrd ta ei meeldi olesklejale. "Pealtnäha olustikuline väikekodanlus kasvab üle politiliseks väikekodanluseks; on rabavalt iseloomulik Majakovski loomingulistele taotlustele, kuidas ta näidendi lõpetab: loomaaias puuris istuv kangelane Prissõpkin pöördub uudishimulike - ühtlasi saalipubliku - poole ja kutsub enda kõrval istet võtma.
Erilaadne "Lutika" drastilisuse kõrval on draama "Saun". Mõeldud teatriagitatsiooniks ja ka protestiks teatri kammerlikkuse, psühholoogitsemise vastu, teatab Majakovski. Mõeldud saunaks bürokratismile, kitsarinnalisusele. Siin on olemas isegi positivne kangelane (lohutuseks nendele, kes "Lutikas" seda ei leidnud), kes kehastab vaba, lennukat mõtet: Tšudakov. Tšudakovi leiutatud ajamasin sümboliseerib sotsialistliku ülesehitustöö tempot.
Kirjanik alustas romaani kallal tööd 1928. aastal, püüdes ühendada satiirilise groteski ja fatasmagooria käsitlusega Jumalast ja Saatanast. Algselt polnud romaanis ei Meistrit ega Margaritat, kuid jätkates 1931. aastal vahepeal katkenud tööd, lisandus sinna autobiograafiline Poeet, hiljem meister. Praegu tähistab "Meister ja Margarita" vene kultuuriteadvuses pea sedasama, mis "Tristan ja Isolde" või "Romeo ja Julia". Lugejateni jõudis see esmakordselt 1967. aastal, 27 aastat pärast kirjaniku surma.
"Muhu monoloogid" on Juhan Smuuli humoorikas Muhu murrakus lühiproosakogu, mis ilmus esmatrükis 1968. aastal Eesti Raamatu kirjastuses.
Jaan Krossi ja Ellen Niidu reisikiri 1964. aastal toimunud reisist Türgimaale, Egiptusesse ja Kreekasse.
Kaks ulmeklassikasse kuuluvat romaani. H. G. Wells asetab "Nähtamatus" sõrme teaduse kõige haavatavamale ihulapile. Teadlane-füüsik, kel läheb korda muuta end nähtamatuks, ei varjagi, et uus olek annab talle võimu ja vabaduse, mida ta tavalise inimesena, vaese laboriassistendina, elu sees ei saaks nautida. Oma armetu maise saatuse eest otsustab ta nähtamatuse varjus inimkonnale kätte maksta.
Wellsi "kuri teadlane" sai inimkonnavastase tegevuse eest oma teenitud karistuse. Mida teadus aga tuvastaks – kas tänapäeva teadust juhivad ja valitsevad head või kurjad vaimud?
Valik vennasrahvaste luulet eri teemadel:
Nelk novembris
Klassiuksed jutustavad
Suvine heliredel
Mis keegi jahvatab?
Kas mäed magavad?
Eksivad need, kes arvavad, et elu on tühi töö.
Õigus pole ka neil, kes omistavad talle mingi otstarbe.
Poolel teel tõeni on vaid need, kes ei tiku arvama,
et nende arvamus nendest arukamaid millekski kohustab.
Inimesed ei saa korraga tajuda kogu tõde.
Sellepärast pakutakse neile selle pisikesi kaubaproove.
Tõe enese tarvis aga võrdub iga mõiste oma vastandiga:
kepp koeraga,
allaheitmine pealtpildumisega,
äraütlemine järelerut(t)amisega
ja tubli suutäis sihvakaid sõnu mõttega, mida oleks
võimatu väljendada.
"Olümpiamängudel on osavõtt tähtsam võidust. Ka elus ei ole peamine mitte võit, vaid aus võitlus." Pierre de Coubertin
Eno Raua (1928–1996) lasteraamatute triloogia esimene raamat. Loo tegevustik saab alguse ühes nimetus Eesti väikealevis, kuhu saabub suvevaheajaks linnatüdruk Kärt. Kärdi võtavad vastu kolm poissi: Meelik, Jürnas ja Kaur. Poiste nõutusest otsustamisel, millist meelelahutust tüdrukule pakkuda, saab alguse ootamatu seiklus.
Sisukord
- Eessõna
- Sõnaraamatu tarvitamise juhend
- Sõnaraamatus tarvitatavad lühendid
- Ülevaade prantsuse keele hääldamisest
- Sõnastik
- Geograafilised nimed
- Üldtarvitavaid lühendeid
- Pööramistabelid
- Ebareeglipäraste verbide nimestik