Tooted
VÕTI "Me lähme nüüd... Jääb siia sulle võti... Saad ise välja ja saad ise sisse..." Nii öeldi mulle kauges lapsepõlves, kui hommikuti mindi ametisse. Siis ütles sõber kuhugile sõites: "Sul tüdruk on, kuid tuba teil ei ole... Ma jätan sulle siia oma võtme... Sa ära kaota seda... Teist mul enam pole..." Ja ütles ema oma viimsel tunnil, kui lamas haiglas sidemetes peaga: "Ma lähen ära... Võta minu võti... Suur poiss ju oled... Muud eks ise tea sa..." Ma tean: nii järg see minunigi jõuab. Ja siis ka mina teisiti ei mõtle. "Te jääte siia... Siia jääb mu võti... Te ärge kaotage..." ma ütlen, andes võtme.
Hotell "Olympic" oli viieteistkümnekorruseline punasemustakirju maja. Pool väljakut selle ees oli autosid täis, keset väljakut seisis väikesel lillepeenral ausammas, mis kujutas uhkelt kuklasseaetud peaga meest. Ausambast möödudes märkasin äkki, et see mees on mulle tuttav. Kahtlemata - veidra vanamoelise ülikonnaga, toetudes käega mingile imelikule aparaadile, mida ma algul abstraktse postamendi jätkuks olin pidanud, põlglikult pilukil silmad lõpmatusse suunatud, seisi hotelli "Olympic" ees väljakul Vladimir Sergejevitš Jurkovski. Postamendile oli kuldsete tähtedega kirjutatud: "Vladimir Jurkovski, 5. detsember, kaalude aasta".
Ma ei uskunud oma silmi, sest see oli täiesti võimatu. Jurkovskitele ei püstitata ausambaid. Kuni nad elus on, määratakse neid enam või vähem vastutavatele kohtadele, peetakse nende juubeleid, valitakse neid akadeemiate liikmeiks. Neid autasustatakse ordenitega ja neile määratakse rahvusvahelisi preemiaid. Kui nad on surnud - või hukkunud -, kirjutatakse neist raamatuid, neid tsiteeritakse, nende teostele viidatakse, aga mida aasta edasi, seda harvemini, ning lõpuks nad unustatakse. Nad kaovad mälust ja jäävad vaid raamatuisse. Vladimir Sergejevitš oli teaduse kindral ja haruldane inimene. Aga võimatu on püstitada ausambaid kõigile kindraleile ja kõigile haruldastele inimestele, liiatigi riikides, millega neil pole otseselt midagi pistmist, ja linnades, kust nad on ehk oma eluajal ainult läbi sõitnud...
Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope'i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel. Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli...
On väidetud, et Olav Duun on kõigist norra kirjanikest kõige norralikum ja et tema teoste kaudu võib saada parema kujutluse Norrast ja norralastest kui kuskilt mujalt. Tema kalurid on Trøndelagi kalurid ja põllumehed Trøndelagi põllumehed, ent oma kodukoha looduse ja inimeste kaudu on ta suutnud peegeldada kogu Norrat, veel enam, isegi kogu maailma. Ja või öelda, et kõige düünilikum kõigist Duuni teostest on "Inimene ja deemonid" (1938), mis jäi tema viimaseks raamatuks ja kujunes otsekui tema loomingu kvintessentsiks.
A. H. Tammsaare mõlemad näidendid kuuluvad eesti draamakirjanduse põhivara hulka. "Juudit" ilmus esmakordselt aastal 1921, viimistletud kujul teist korda aastal 1936. Näidendit on aastakümnete jooksul mitmeid kordi eesti teatrites lavastatud. "Kuningal on külm" ilmus esmakordselt aastal 1936.
Romaan kirjeldab Vändra ümbruse talurahva rasket elu teoorjuse ajal, alates sündmustega 1841. aastal, inimeste igatsust oma maalapi järele ning talurahva rahutusi.
Kaheköiteline romaan Vändra ümbruse talurahva raskest elust teoorjuse ajal, alates sündmustegs 1841. aastal, igatsusest oma maalapi järele ning talurahva rahutustest. Romaan pohineb ajajärgu uurimisel ning on rikas olustikulistest piltidest ja tihedalt seotud autori esivanemate ning tolleaegsete haritlaste (J. V. Jannsen, K. Körber jm) elu ja tegevuse valgustamisega. Kokkuvõttes omab teos tõsist kultuuriloolist kaalu ning on ka ilukirjanduslikult õige mitmepalgeline, tõsiste sündmuste vaheldudes lõbusate episoodide ning rahvatraditsioonis säilinud lugudega. Ka väljendustes esineb rohkesti rahvapäraseid ütlusi ning keelendeid.
Romaan kirjeldab Vändra ümbruse talurahva rasket elu teoorjuse ajal, alates sündmustega 1841. aastal, inimeste igatsust oma maalapi järele ning talurahva rahutusi.
II köide jätkab Vändra ja selle ümbruse talurahva elu-olu ning võitluste üksikasjalikku kirjeldamist teoorjuse ajal, haarab aga I köite 1841. aasta 6-kuulise ajalõiguga võrreldes hoopis pikemat ajajärku – aastast 1845 kuni 1858. On säilinud olustiku detailne vaatlus, rahvapärased dialoogid, tegelaste, sealhulgas eriti tolleaegsete haritlaste ning mõisnikkonna esindajate osav karakteristika nende kõneluste ning tegude kaudu, millele lisaneb ajalooliste sündmuste ulatuslikum käsitelu.
Tegevus toimub Jaapanis ilmselt viiekümnendatel. Üks eraklik mees, kelle huviks on putukad, satub oma putukaotsimisretkel tillukesse liivaluidetel asuvasse rannakülla, kus elanikud peavad pidevat ja rasket võitlust pealetungiva ja kõike hävitava liivaga. Kuna töökäsi on tarvis, vangistavad külaelanikud mehe ja panevad ta tööle. Järgnevad mehe siseheitlused ja põgenemisplaanid, tema suhe naisega, kelle juures ta elab. Mõned erootilised stseenid. Palju saab teada liivast - teadusliku kiretusega. Tegevuse sisse on pikitud pikad arutlused seksuaalsuse ja töö üle. Esimene oli igav ja arusaamatu, teine tuletas meelde nõuka-aja retoorikat - ainult töö teeb inimeseks! Nii et lõpp oli juba ette aimatav. Jah, on võimalik hakata armastama pidevat liiva kühveldamist ja elamist augus, kust välja ei saa ega tahagi.
Suure vene nõukogude poeedi Vladimir Majakovski (1839-1930) kaks populaarsemat näidendit. Mõlemad esindavad satiirilist suunda tema loomingus.
""Lutikas" - see on teatrivariatsioon põhiteemale, millest ma olen kirjutanud luuletusi ja poeeme, joonistanud plakateid. See teema on võitlus väikekodanlusega," iseloomustab Majakovski ise asjaomast komöödiat 1929. aastal.
Ja arutleb: "Kuidas meeldib mulle endale see tükk? - Ta meeldib mulle sedavõrd, kuivõrd ta ei meeldi olesklejale. "Pealtnäha olustikuline väikekodanlus kasvab üle politiliseks väikekodanluseks; on rabavalt iseloomulik Majakovski loomingulistele taotlustele, kuidas ta näidendi lõpetab: loomaaias puuris istuv kangelane Prissõpkin pöördub uudishimulike - ühtlasi saalipubliku - poole ja kutsub enda kõrval istet võtma.
Erilaadne "Lutika" drastilisuse kõrval on draama "Saun". Mõeldud teatriagitatsiooniks ja ka protestiks teatri kammerlikkuse, psühholoogitsemise vastu, teatab Majakovski. Mõeldud saunaks bürokratismile, kitsarinnalisusele. Siin on olemas isegi positivne kangelane (lohutuseks nendele, kes "Lutikas" seda ei leidnud), kes kehastab vaba, lennukat mõtet: Tšudakov. Tšudakovi leiutatud ajamasin sümboliseerib sotsialistliku ülesehitustöö tempot.
"Muhu monoloogid" on Juhan Smuuli humoorikas Muhu murrakus lühiproosakogu, mis ilmus esmatrükis 1968. aastal Eesti Raamatu kirjastuses.
Jaan Krossi ja Ellen Niidu reisikiri 1964. aastal toimunud reisist Türgimaale, Egiptusesse ja Kreekasse.
„Muutlik vikerkaar“ on Friedebert Tuglase päevikuvormis teos, kus autor põimib tähelepanekuid, mõtisklusi ja isiklikke kogemusi. Tekstid liiguvad ajas ja ruumis, puudutades nii kirjanduse kui ka elu nähtusi, vaadeldes maailma läbi isikliku ja samas üldistava pilgu. Tuglas käsitleb inimese sisemaailma, loomeprotsessi ja tõe ning kujutluse vahekorda, tuues päevikumärkmete kaudu esile mõtete muutlikkuse ja hetkemeeleolude rolli. Kirjutatu ei järgi kindlat sündmuste jada, vaid lähtub vabast seosest ja tunnetusest.
Teoses põimuvad argised tähelepanekud kultuurilooliste ja filosoofiliste arutlustega. Tuglas vaatleb elu väikese vahemaa tagant, püüdes jäädvustada seda, mis sageli jääb pealispinna alla. „Muutlik vikerkaar“ annab võimaluse jälgida, kuidas autor mõtestab oma aega, isiklikke kogemusi ja loomingulisi otsinguid. Tekst on üles ehitatud rahulikus tempos, kus tähtsal kohal on meeleolud ja mõttearendused, mis avavad lugejale autori sisemaailma ja tema vaadet ümbritsevale.
Valik vennasrahvaste luulet eri teemadel:
Nelk novembris
Klassiuksed jutustavad
Suvine heliredel
Mis keegi jahvatab?
Kas mäed magavad?
"Olümpiamängudel on osavõtt tähtsam võidust. Ka elus ei ole peamine mitte võit, vaid aus võitlus." Pierre de Coubertin
Sisukord
- Eessõna
- Sõnaraamatu tarvitamise juhend
- Sõnaraamatus tarvitatavad lühendid
- Ülevaade prantsuse keele hääldamisest
- Sõnastik
- Geograafilised nimed
- Üldtarvitavaid lühendeid
- Pööramistabelid
- Ebareeglipäraste verbide nimestik