Götz von Berlichingen. Raudkäega rüütel.” (näidend) – Draama toimub Saksamaal kuueteistkümnenda sajandi kahekümnendatel aastatel, kui riik oli killustatud paljudeks iseseisvateks feodaalseteks vürstiriikideks, mis kõik kuuluvad Püha Rooma impeeriumi võimu alla. Julge sõltumatu rüütel Getz von Berlichingen võitleb sakslaste iseseisvuse eest.

"Noorusest peale on mu hinges olnud ähmane soov ja tahe enesest seda, kes ma tõesti olen,» ütleb teose peategelane Wilhelm Meister enda kohta.

"Wilhelm Meisteri õpiaastad" ongi Johann Wofgang Goethe romaan "isiksuse kasvatamisest", mille aluseks on humanistlik ideaal täisväärtusliku isiksuse igakülgsest vaimsest ja ühiskondlikust arengust. Kuna aga Goethe esialgsete kavatsuste kohaselt pidi teose keskpunktiks olema teater, võitleb Goethe oma romaanis diletantismi vastu kõigil kunstialadel, eriti aga näitekunstis ja tutvustab lugejaid XVIII sajandi teatriga ja rändnäitetruppidega. Wilhelm Meisteri elukäiguga seotud sündmuste kaudu saame laiahaardelise pildi selleaegsetest linnakodanluse ja aadli elust.

Kuulus saksa kirjanik, filosoof, looduseuurija ja riigimees Johann Wolfgang Goethe on kirjutanud proosat, draamasid ja luuletusi. Tema elutööks on värsstragöödia "Faust" (I osa 1802, II osa 1832). Muinasjutuline "Uus Melusine" on võetud tema teosest "Wilhelm Meistri rännuaastad".

Johann Wolfgang Goethe (1749-1832) on üks neid suurkirjanikke, kes on eesmärgiteadlikult loonud aforisme. Selle zhanri poole pöördus Goethe kuuekümnendates aastates küpse mehena, kellel eluvaated selginenud. Seetõttu on tema aforismilooming peaaegu täiesti vaba vastuoludest. Goethe oli veendunud, et maksiimidel on oma osa isiksuse kujundamisel, et oluliste asjade selgeksmõtlemine ja neile täpse sõnastuse andmine edendab isiksust, ning et tung nähtuste olemust avada ja põhimõtteid avastada on osa inimloomusest. Aforismid pole Goethele olnud eesmärk omaette, oluline on sisu, mille täpne ja lakooniline vormimine päädis aforismis.