Götz von Berlichingen. Raudkäega rüütel.” (näidend) – Draama toimub Saksamaal kuueteistkümnenda sajandi kahekümnendatel aastatel, kui riik oli killustatud paljudeks iseseisvateks feodaalseteks vürstiriikideks, mis kõik kuuluvad Püha Rooma impeeriumi võimu alla. Julge sõltumatu rüütel Getz von Berlichingen võitleb sakslaste iseseisvuse eest.

Suurvaimudest rikkas Hispaania "kuldses ajastus" (XVI-XVIII saj.) seisab Cervantese ja Lope de Vega, Góngora ja Calderóni kõrval esinduslikuna Francisco Gómez de Quevedo y Villegas (1580-1645), poeet ja poliitik, romaanikirjanik ja riigitegelane. Quevedo looming peegeldab suure konkreetsuse ja realismiga tema aja sotsiaalseid konflikte, renessansilt barokile suunduva ajastu vastuolusid. Luulevalimik annab läbilõike autori mitmekülgsest poeetilisest pärandist. Suure lüüriku loomingusse kuulub rohkesti sonette, rahvalaulisi romansse ja letriljasid. Kordub elu kaduvuse, õnne illusoorsuse teema, ometi kostab läbi poeedi usk elu ja ilu, igatsuse ja hingevabaduse võitmatusse. Kaasaja pahede kujutamisel kasutab ta aga hüperbooli ja groteski, sünge sarkasm vaheldub sädeleva huumoriga.

Mihkel Veske elutöö kandvam osa kuulub lingvistika ja folkloori valdkonda. Vesket kui luuletajat esindas ta kaasajal vaid vähenõudlik laulude vihik "Laulud viisidega". Käesoleva luulevalimiku ülesandeks on värskendada ja laiemalt tutvustada eesti rahvusliku liikumise ajastu lõpuperioodi keskseima isiku loomingut. Veske oli kahtlemata Kreutzwaldi, Koidula ja Kuhlbarsi kõrval suurema mõju ja populaarsuse saavutanud lüürik.

VÕTI "Me lähme nüüd... Jääb siia sulle võti... Saad ise välja ja saad ise sisse..." Nii öeldi mulle kauges lapsepõlves, kui hommikuti mindi ametisse. Siis ütles sõber kuhugile sõites: "Sul tüdruk on, kuid tuba teil ei ole... Ma jätan sulle siia oma võtme... Sa ära kaota seda... Teist mul enam pole..." Ja ütles ema oma viimsel tunnil, kui lamas haiglas sidemetes peaga: "Ma lähen ära... Võta minu võti... Suur poiss ju oled... Muud eks ise tea sa..." Ma tean: nii järg see minunigi jõuab. Ja siis ka mina teisiti ei mõtle. "Te jääte siia... Siia jääb mu võti... Te ärge kaotage..." ma ütlen, andes võtme.