Tegevus toimub Jaapanis ilmselt viiekümnendatel. Üks eraklik mees, kelle huviks on putukad, satub oma putukaotsimisretkel tillukesse liivaluidetel asuvasse rannakülla, kus elanikud peavad pidevat ja rasket võitlust pealetungiva ja kõike hävitava liivaga. Kuna töökäsi on tarvis, vangistavad külaelanikud mehe ja panevad ta tööle. Järgnevad mehe siseheitlused ja põgenemisplaanid, tema suhe naisega, kelle juures ta elab. Mõned erootilised stseenid. Palju saab teada liivast - teadusliku kiretusega. Tegevuse sisse on pikitud pikad arutlused seksuaalsuse ja töö üle. Esimene oli igav ja arusaamatu, teine tuletas meelde nõuka-aja retoorikat - ainult töö teeb inimeseks! Nii et lõpp oli juba ette aimatav. Jah, on võimalik hakata armastama pidevat liiva kühveldamist ja elamist augus, kust välja ei saa ega tahagi.

Jaapani Kafkaks kutsutud Kōbō Abe (1924–1993) oli mitmekülgne ja avangardistlik looja, kes tegeles nii kirjanduse, fotokunsti kui ka teatriga. Romaan „Kastimees“ on sürreaalsete ja kriminaalsete elementidega jutustus, milles vabatahtlikult kasti sees elava mehe märkmed avavad paari päeva jooksul toimunud sündmusi eri nurkade alt, vähehaaval lisanduvad fragmendid põimuvad, segunevad ja peegeldavad üksteist, kuni maad võtab kõikehõlmav kahtlus selle suhtes, mis õieti üldse juhtus. Raamatu lõpus on tõlkija Maret Nukke saatesõna „Kōbō Abe – inimhingede kirurg ühiskonna absurditeatris“, mis annab põhjaliku ülevaate autori eluloo ja loomingu kohta.

Eesti keeles on Kōbō Abelt varem Agu Sisaski tõlkes ilmunud teosed „Neljas jääaeg“ (Loomingu Raamatukogu, 1966, nr 11–13), „Luitenaine“ (Eesti Raamat, 1968) ja „Härra S. Karma kuritöö“ (Loomingu Raamatukogu, 1984, nr 9).