Oaasil tuleb Peteril sisse elada uude keskkonda, planeedi põliselanikud paistavad olevat sõbralikud ja üllataval kombel ka innukad kristlased. Bea ja Peter hoiavad sõnumite abil teineteist oma eludega kursis, ent üsna pea on naise kirjad tulvil meeleheidet. Maad tabab üks looduskatastroof teise järel ja igapäevaelus võtab maad kaos. Bea usk Jumalasse lööb vankuma. Peter tajub küll abikaasast kaugenemist, ent on niivõrd hõivatud Oaasil toimuvast, et ei suuda naisele kaasa elada. Peategelaste katsumustest kasvab välja sügav mõtisklus inimsuhete, ennekõike armastuse, aga ka usu ja vastutuse olemuse üle.

Shaun Bythelli humoorikas päevikuvormis jutustus Šotimaal asuvast raamatupoest toob lugejani tegelased, kes said tuttavaks autori eelmises raamatus «Raamatukaupmehe päevik». Uute pihtimuste nautimiseks pole eelmise raamatu tundmine siiski vajalik. Autor vestab oma igapäevaelust haaravalt ning räägib inimestest ja nende tegemistest mõnusa huumoriga, tema toon on britile omaselt korraga nii sarkastiline kui ka kaastundlik.

«Tule mu kõrvale, tule!» Ja sirutades välja oma käed, mis ihast otsekui pikemaks said, püüdis ta noorukit haarata ja enda juurde tõmmata. See aga põgenes, heites talle ette häbitust. Vihast meeletuna ja kartes, et Oddoul teeb avalikuks häbi, millesse ta oli langenud, otsustas ta siis ise noormehe hukata, et see mitte teda hukatusse ei viiks. Ahastaval häälel, mis terves lossis vastu kajas, karjus ta appi, nagu oleks ta tõepoolest suures hädaohus. Kokkujooksnud toaneitsid nägid noort munka põgenemas ja kuningannat, kes püüdis ennast voodilinadega katta. Kõik üheskoos hakkasid kisendama mõrtsukatööst. Ja kui kära peale kohale rutanud kuningas Brian tuppa astus, nägi ta Glamorgane´i, juuksed sassis ja silmad pisaraist läikimas, kes näitas talle oma rinda, mille ta metsikuis armupiinades oli küüntega katki kraapinud. «Mu isand ja abikaasa,» ütles ta , «te näete vägivalla jälgi, mille ohvriks ma langesin. Alatust ihast aetuna lähenes mulle Oddoul ja tahtis mind väevõimuga võtta.» Neid kaebusi kuuldes ja seda verd nähes andis kuningas metsikus vihas oma valvuritele käsu noor munk kinni võtta ja lossi ees kuninganna silme all elusalt ära põletada. Sellest sündmusest teada saades läks Yverni abt kuninga juurde ja ütles: «Kuningas Brian, sellest näitest ilmneb teile erinevus kristliku naise ja paganliku naise vahel. Rooma Lucretia oli kõige vooruslikum paganlike vürstitaride hulgas; ometi ei olnud tal jõudu, et end kaitsta ühe noore himutseja rünnakute vastu, ja masendatuna oma nõrkusest, langes ta meeleheitesse, kuna aga Glamorgane hullunud ja kõige kardetavamast deemonist vallatud kurjategija kallaletungijale võidukalt vastu pani.»

Victor Hugo romaan «Jumalaema kirik Pariisis» on üks romantismi tippteoseid. See on lugu ilu, headuse ja puhtuse võrdkujust Esmeraldast, tänavatantsijatarist, kelle ümber keerleb nelja mehe saatus. Hädavaresest poeet ja filosoof Gringoire võlgneb talle elu, keigarist kapten Phoebus võidab ta südame, vaimuliku don Frollo väärastunud kirg aga saadab ta surma. Vaid Quasimodo, Jumalaema kiriku küürakas kellalööja, on ainus, kes armastab Esmeraldat ennastohverdavalt. Samas on see ka lugu Pariisi põhjakihtide, Imede Õue asukate ustavusest ja vaprusest, kuningas Louis XI piiratusest ja julmusest ning sugugi mitte viimases järjekorras, lugu Jumalaema kirikust ja keskaegsest Pariisist.