Tooted

Loomingu Raamatukogu kuuekümne aasta bibliograafia 1957–2016 nii autorite alfabeetilises järjestuses kui ka aastakäikude kaupa, eraldi on välja toodud tõlkijate register.

„Antigone“ on üks mõjuvaimaid ja läbi aegade suurimat huvi pakkunud antiiktragöödiaid. Näidendi tegevus algab siis, kui vennad Eteokles ja Polyneikes on tapnud teineteist lahingus võimu pärast ja uus valitseja Kreon käsib esimese kui linna kaitsja matta austusavalduste saatel, teise aga jätta matmata. Nende õde Antigone otsustab Kreoni keelust hoolimata matta ka Polyneikese. Konfliktis on ühelt poolt vastamisi võim, kirjutatud seadused ja patriotism ning teiselt poolt vennaarmastus, tunded ja kirjutamata seadused. Traagiline vastasseis toob lõpuks hukku mõlemale poolele.

XVIII sajandi teisest poolest alates on „Antigone“ olnud üks enim loetud, tõlgitud, etendatud ja adapteeritud tekste Antiik-Kreeka kirjanduspärandist. Ka Eesti teatrites on seda mugandatud kujul korduvalt mängitud. 27. aprillil 2024 esietendub näidend Vanemuise teatris Priit Strandbergi lavastuses esimest korda otse vanakreeka keelest tõlgituna.

Tõlge on varustatud tõlkija Anne Lille kommentaaridega ja raamatu lõpust leiab ka põhjaliku saatesõna, kus on lähemalt juttu autori elust, loomingust ja antiikteatrist laiemalt ning selgitatud teksti puudutavat mütoloogilist, lavastuslikku ja teatriloolist tausta.

Norra kirjaniku 2006. aastal ilmunud teos koosneb joonealustest märkustest kirjutamata romaanile ning räägib nii romaani kirjutamise kui ka poliitilise ausaksjäämise võimatusest. Loo peategelane, diplomaat Armand V. on müünud oma hinge ning saanud vastu glamuurse elu võimustruktuurides.

1907. aastal ilmunud novellikogu, mis käsitleb ajastu kohta avangardseid teemasid, väljendades julget varast feminismi ja kriitilist suhtumist abielusse. Teost iseloomustab napp sõnakasutus ja stiilsus.

Émilie du Châtelet (1706–1749) oli laialdaste huvidega varauusaegne prantsuse teadlane ja literaat, kes muu hulgas aitas koos oma mõtte- ja ka elukaaslase Voltaire’iga oluliselt kaasa Isaac Newtoni ideede levimisele Prantsusmaal. Olude kiuste õnnestus tal juba eluajal avaldada uurimusi füüsikast ja matemaatikast, kirjade kaudu osales ta aktiivselt omaaegsetes teaduslikes ja filosoofilistes dispuutides ja valiti ka Bologna Teaduste Akadeemia liikmeks.

Kogumikus leiduv „Arutlus õnnest“ on mõtisklus õnne ja armastuse olemusest, eelarvamuste kahjulikkusest ning kirgede ja himude, eelkõige teadmishimu kasulikkusest.

Lisaks leiab raamatust valiku Émilie du Châtelet’ kirju mõjukatele teadlaste, kõrgetele võimukandjatele ja seltskondlikule koorekihile. Need kirjad äratavad ellu XVIII sajandi maailma, võimaldavad heita pilku tolleaegsetele ühiskondlik-poliitilistele oludele ning annavad ühtlasi aimu, milline võis olla ühe kõrgklassi naise ja tema privilegeeritud lähikonna eraelu.

Mariana Enriquez, keda on nimetatud ka gooti realismi kuningannaks, on üks tõlgitumaid tänapäeva Argentiina kirjanikke. Žanrikirjanduse võtteid kasutades käsitleb ta oma loomingus Argentiina poliitilist ja sotsiaalset lähiajalugu ning selle taustal inimeste igapäevast elu, kus leidub kõrvuti hoolimatut jõukust ja söövitavat vaesust ning kummitavad diktatuuriaegsed ängid ja mure looduskeskkonna hävimise pärast. Julge hooga käsitleb ta ebamugavaid teemasid ja toob rambivalgusesse tavatuid tegelaskujusid.

Kogumikus „Asjad, mis me tules kaotasime“ on 12 lugu, milles lugeja kohtub pahaendeliselt veidrate laste, mässumeelsete teismeliste, kinnisideede ja traumade kütkes inimeste, painavate viirastuste ja kummitavate majadega. Ratsionaalne ja seletamatu, realistlik ja üleloomulik sulavad Enriqueze loomingus kokku omanäoliseks lummavaks tervikuks.

Saatesõnas „Buenos Airese gootika“ ütleb Ladina-Ameerika kirjanduse asjatundja Ruth Sepp: „Tema poeetika, tume, toores ja ometi sõltuvust tekitav, ei jäta lugejale mingit pääseteed.”

„Doppelgänger“ on horvaadi kirjanduse üks omanäoliseimaid lühiromaane ja jutustab kaks põimuvat lugu. Esimene räägib kahe üksi jäänud vanainimese teineteiseleidmisest uusaastaööl, kus antakse ja võetakse teineteisest kõik, sest „aeg on habras“ ja „me oleme täiskasvanud inimesed, pole mõtet keerutada“. Teises loos kohtume noorelt pensionile saadetud spiooni Printziga, kes langeb elust järjest rohkem välja. Ta mõtleb leplikult oma kujunemisloole ja püüab vanavarakaupmehe abil heastada oma perekonna tehtud kurja. Neist kahest tuleb kokku äärmiselt tundlik ja kohati grotesknegi balkanlik lugu vananemisest, loobumisest, pisikestest rõõmudest, ninasarvikutest ja enesehävitamisest.

Daša Drndić (1946–2018) oli horvaadi kirjanik, dramaturg, esseist ja õppejõud, kes kujundas autobiograafilist, dokumentaalset ja fiktiivset ainest segades välja talle eriomase mälukirjandusliku stiili. Autori loomingut tutvustab oma saatesõnas lähemalt raamatu tõlkija Madis Vainomaa.

Ágota Kristóf (1935–2011) oli Ungari päritolu Šveitsi kirjanik, kelle looming on pälvinud mitmekülgset tunnustust. Romaan „Eile“ räägib oma kodumaalt põgenenud mehe loo, ent sama palju räägib see kõigist neist inimestest, kes on kunagi pidanud kodust lahkuma ja asuma elama võõrsile, kes on olnud sunnitud kohanema uutes oludes ja võõras keeles. See on ka ajatu lugu üksindusest, kurbusest ja armastuse igatsusest.

Koos romaaniga „Eile“ ilmuvad esmakordselt eesti keeles Kristófi novell „Mathias, kus sa oled?“ ja näidend „Line, aeg“. Ka neis on vaatluse all armastuse võimalikkus, aja halastamatu kulg, tunnete püsitus, ja nii hakkavad kolme teksti vahel toimima ootamatud kokkukõlad. Nagu ütleb oma saatesõnas „Piiridel kõndija Ágota Kristóf“ raamatu tõlkija Triinu Tamm: „Justkui kaleidoskoobis raputab autor segamini tükikesi tegelaste elusaatustest ja uuele kohale kukkudes lubavad need ehk lugejalgi vaadata asjadele veidi teise nurga alt, aimata uutes konstellatsioonides olemise peidetumaid kihte.“

Ágota Kristófilt on eesti keelde tõlgitud ka romaanitriloogia „Kaustik. Katsumus. Kolmas vale“ (Kupar, 1997, tlk Urmas Rattus).

Tegemist on ekslevate varjudega, raamatu peatükkidest mõni koosnebki vaid kahest lausest, mõni aga pikematest või lühematest lõikudest. Pigem lühematest. Autori mõtted ekslevad siia ja sinna - küll minevikku, millel meie jaoks veel palju varuks, küll tegeleb ta ladina- või kreekakeelsete mõistete selgitamisega.

Ajaloolase ja ajakirjaniku dramatiseeritud nägemus Läti Henrikust, "Liivimaa kroonika" autorist, kes jutustab oma versiooni Eesti alade kristianiseerimisest ja kohtub virtuaalses plaanis mitmesuguste kõrvaltegelastega.

Ebamäärasesse tulevikku paigutatud düstoopia maalib lugejale pessimistliku kujutluspildi sellest, kuhu praegused arengusuunad võivad inimkonna viia, ning kuigi teos on kirjutatud üle kümne aasta tagasi, ei ole selles osas palju muutunud: inimkond läheneb endiselt hetkele, mil masinad ületavad inimese vaimse võimekuse, ning mõistagi on sellega seotud palju hirme ja lootusi.

Leena Krohni (snd 1947) looming esindab kaasaegse soome kirjanduse seda külge, mis eesti lugejale nii tuttav ei ole – Krohn ei käsitle isiklikku ega rahvuslikku traumat, vaid kirjutab kogu inimkonna ees seisvatest probleemidest: ökoloogilise tasakaalu kaotamine, tehnologiseerumine, loomulikkusest kaugenemine, enesehävituslik tarbimine, inimvaimu haprus. Neil teemadel arutleb ta peenetundeliselt ja süviti, klaaris ja mõtteselges keeles, võludes lugejat nii sooja inimliku tarkuse kui ka ühiskonnakriitilise huumoriga.

Friedrich Nietzsche armastas teha pikki jalutuskäike. 1881. aastal tabas teda ühel sellisel jalutuskäigul ootamatu äratundmine, mis andis kogu tema senisele mõtlemisele uue suuna.

Tema ees seisis suur püramiidikujuline kaljurahn, mille kuju ja ümbrus äkki paistsid pisimate detailideni tuttavad, ehkki ta ei olnud selles paigas varem käinud.

Igavese taastuleku kogemus sai Nietzsche mõtlemises pöördeliseks. XX sajandil leidis see idee aga jätkajaid, kes Nietzsche intuitsiooni hoopis uutmoodi tõlgendasid. Nende seas paistavad eriti silma Mircea Eliade ja Gilles Deleuze. Ja võib-olla ka luuletaja Artur Alliksaar.

Loomingu Raamatukogus on luuletajalt, tõlkijalt ja filosoofilt Hasso Krullilt varem ilmunud esseed „Loomise mõnu ja kiri. Essee vanarahva kosmoloogiast“, 2006, nr 5–6, ja „Jumalanna pesa“, 2012, nr 19–20.

Läti luuletaja ja prosaisti Inga Gaile (snd 1976) kolmas romaan „Ilusad“ on mõtteline järg autori esimesele romaanile „Klaas“ (LR nr 12–14, 2018, tlk Aive Mandel). Mitmed tegelased on ühised, kuid aeg on edasi läinud, Läti on okupeeritud ja baltisakslased ümber asunud, mistõttu on teose tegevus laienenud üle Euroopa ning seadnud romaani naiskangelased heitlema totalitaarsete režiimide põhjustatud traumade ja nende tagajärgedega järgmistele põlvkondadele. „Ilusad“ on romaan välise liikumisest sisemusse, kogemustest, tunnetest, armastusest, kahetsusest ja hakkamasaamisest. „Ilusad“ võitis 2020. aasta kevadel proosa kategoorias läti kirjanduse aastaauhinna. Teose taustast on saatesõnas lähemalt kirjutanud tõlkija Merle Vare.

Jim Ashilevi raamatu „Inimese kostüüm“ lähtepunktiks on surm: kirjaniku lähedase sõbra Margus Karu allajäämine pikaaegsele depressioonile. Nõnda on see raamat algustest, sõprusest, ühendavast puudusetundest, teest kaduvusega leppimise poole. Aga ka kosutavatest igapäevadest, perekonnahetkedest, üksteise hoidmisest, madalpunktidest ja abistavatest jõududest, püüdlusest leida midagi sooja, tõelist ja ehedat.

„Hea kirjandusteos on nagu füüsiline tükk autorist endast. Kui autor tunneb, et ta annab lugejale ära tüki oma liha ja verd, on asi õige. Siis on asi isiklik, siis on asjal kaalu. Kusjuures see ei mõju traumeerivalt ei autorile ega lugejale. Kui kontakt on õige, mõjub see mõlemale leevendavalt, võib-olla isegi tervendavalt.“

Tuntud tõlkija ja arvamusliidri perekonnaloole tuginev mõtisklus. Vanaisa, isa ja poja eluajal on Eesti XX sajandil läbinud uskumatuid ajaloopöörakuid, mille mõjusid ja tagajärgi on raske, kuid vajalik analüüsida.

Eesti keeleteadlase Johannes Aaviku (1880–1973) keeleuuendus oli täiesti ainulaadne ettevõtmine: süsteemselt ja sihikindlalt otsis ta võimalusi, kuidas eesti keelt puhastada, korrastada, rikastada ja kaunistada. Rikas keel on „kallis varandus, mille saamiseks maksab vaeva näha ja millest vaimustet olla. Seepärast uuendagem keelt! Uuendagem kirjakeelt! Uuendagem pööraselt!“ – nii kõlas tema meeldetuletus ja üleskutse kõigile eesti keele kõnelejatele.

Näitleja, teatripedagoog ja tõlkija Anu Lamp (snd 1958)kirjutas Johannes Aaviku keeleuuendusmõtteist inspireerituna kongeniaalse ja sütitava teksti, mis sai 2006. aastal aluseks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XXII lennu lavakavale „Keeleuuenduse lõpmattu kurv“. 

Raamatu lõppu on lisatud valik teatritudengite stiiliharjutusena kirja pandud keeleuuenduslikku omaloomingut otsekui vastusena Aaviku 1961. aastal väljendatud mõttele: „Ja ma loodan, et tulevikus ehk leidub siiski, tõuseb mõni noor, kes hakkab mulle abiliseks ja minu tööd jätkama või vähemalt üritama ja soovitama, propagandat tegema, et rohkem läbi läheks. Seda ma loodan.“ 

Noor naine Lise võtab puhkust, ostab erksates toonides kostüümi ja sõidab varahommikuse lennuga ühte lõunamaa linna. Plaan on kindel, aeg tiksub halastamatult, uurijatele tuleb jätta värvikas jäljerida ja leida oma lavastusse veel viimane osatäitja.

Šoti kirjaniku ja esseisti Muriel Sparki tagurpidi detektiivromaan on lakooniline lugu juhusest ja paratamatusest, võimust ja vabadusest, ettekuulutusest ja surmast. Romaani tausta avab tõlkija Andrus Lauringson oma saatesõnas.

Lugeja, kinnita rihmad, koht Lise’i kõrvalistmel on vaba!

„Kui silmitsen tükk aega mingit punkti seinal, juhtub vahel, et ma ei tea ei seda, kes ma olen, ega seda, kus ma olen.“ Kummalised ja ootamatud aistingud ja assotsiatsioonid tõmbavad peategelasest noormehe oma vastupandamatusse sünesteetilisse keerisesse. Tajude teisenedes ilmub maailm jutustaja ja ka lugeja ette täiesti uue nurga alt: kord hirmutava, kord joovastavana kehtestab end uus tõelus. Max Blecheri elutee jäi lühikeseks ja looming napiks, ometi peetakse teda üheks suuremaks Euroopa avangardkirjanikuks ja tema nime leiab sageli kõrvuti Franz Kafka, Robert Walseri ja Bruno Schulzi nimedega. Tõlkija Riina Jesmini saatesõna „Max Blecheri vahetu ebatõelus“ tutvustab rumeenia klassiku elu ja loomingut lähemalt. Loomingu Raamatukogus on Riina Jesmini tõlkes ilmunud ka Max Blecheri viimaseks jäänud romaan „Valgustatud urg. Sanatooriumipäevik“ (nr 4–5, 2020).

Selle raamatu üks märksõnu on killud, seda nii sisu kui ka vormi mõttes. Kuu aega pärast täiemahulise sõja algust Harkivist pommide alt Poltavasse ümber asunud ukraina kirjanik ja õppejõud Andri Krasnjaštšõhh on need kirja pannud oma telefoniga, nii et nendest kujunev mosaiik jääb omamoodi mikroajaloona jäädvustama sõja esimest aastat. Esimesed katkendid raamatust ilmusid Veronika Einbergi tõlgituna 2022. aasta Vikerkaare mainumbris.

Raamatu saatesõna on kirjutanud tunnustatud kirjanik Andrei Ivanov, kes toob esile teose olulisuse ja mõju. Kui otsite teost, mis pakub sügavat ja isiklikku vaadet kaasaegsele ajaloole, siis "Jumal on. +/-" on kindlasti lugemist väärt. See raamat kutsub teid mõtlema ja tundma, pakkudes samal ajal väärtuslikku perspektiivi Ukraina sõja kohta.

Mihhail Bulgakovi poolelt lauselt katkevaid "Kadunukese ülestähendusi" tundis eesti lugeja seni kui "Teatriromaani". Mõlemad pealkirjad on kahtlemata paljuütlevad: see ongi tõesti romaan teatrist, tema vastupandamatust kutsest, mis aga selle kuuldavõtjale hukatuslikuks võib osutuda. Ainest raamatu kirjutamiseks ammutas Bulgakov omaenese turbulentsest töösuhtest Moskva kunstiteatriga, kõrvalosades esinevad aga juba ka tegelased kirjandusringkondadest, kes jõuavad eeslavale „Meistris ja Margaritas“. Kultuurisuurused võivad kohati osutuda hämmastavalt väikesteks inimesteks ja seda kirjeldades ei hoia Bulgakov irooniaga kokku. See on naljakas ja kurb raamat, mille lehekülgede vesimärgiks võiksid olla teatrit sümboliseerivad naerev ja nuttev mask. Uuele väljaandele on saatesõna kirjutanud Irina Belobrovtseva, kes valgustab raamatu kirjutamise ja ilmumise tausta.

Kȩstutis Navakas on üks tunnustatumaid tänapäeva leedu luuletajaid. Tema kujundlikes, kohati unenäolistes luuletustes loovad omavahel seotud elemendid korduvates peegeldustes üha uusi tähendusi.

Tegelased ei suuda pärast Maailmasõda kohaneda moodsa küünilise ajaga ning endisaegse elulaadi kaotusega.

Istanbulis kunsti õppiv häbelik noormees Raif ei leia elus oma kohta ja isa saadab ta seepeale Berliini seebitootmist õppima. Esimese maailmasõja järgne Berliin on vaene ja ülemeelik paik, mis on täis loovaid mõtteid, ning Raif leiab seal pidet alles siis, kui näeb moodsa kunsti näitusel ühe daami autoportreed. Lummatud noormehe igapäevased istumised maali ees ei jää märkamata ka kunstnikul ning algab üks türgi kirjanduse kauneimaid lugusid kahe üksildase ja iseseisva hinge teineteiseleidmisest, armastusest ja kaotusvalust.

Traagilise saatusega türgi luuletaja, prosaisti, satiiriku ja ajakirjaniku Sabahattin Ali (1907–1948) Teise maailmasõja alguses sõjaväeteenistuse ajal kirjutatud romaan „Kasukaga madonna“ on just viimastel aastakümnetel tõusnud türgi kõige loetumaks raamatuks. Autori tausta ja uuendusliku romaani sidet Lähis-Ida kirjandustraditsioonidega avab lähemalt Helen Geršman.

Alice ja Mad otsustavad abielluda. Jah jah jah, nad armastavad teineteist. Ei ei ei, nad ei ole armunud. Nad on lahutamatud lapsepõlvesõbrad ja nende otsuse taga on soov võimaldada Madile Prantsuse kodakondsus, samuti trots immigratsioonipoliitika uute tuulte vastu nullindate teise poole Prantsusmaal. Alice’i vaimukate meenutuste kaudu avaneb lugejale kahe noore inimese ühine Suur Rassismilugu, aga ka lugu piirideta sõprusest. „Kes neid jõuaks lahuta“ on keeruliste valikute ette sunnitud põlvkonna manifest ja prantsuse uuema kirjanduse ühe võimsaima naishääle, Alice Zeniteri (snd 1986) teine romaan. Raamatu lõpus on tõlkija Maria Esko intervjuu autoriga, mis valgustab romaani tausta ja autori loomingulisi ajendeid.

Üks armastatumaid saksakeelseid luuletajaid Rainer Maria Rilke (1875–1926), kuulus üksiklane, ütleb ühes kirjas: „Ma kuulun nende vanamoeliste inimeste hulka, kes peavad kirja veel suhtlemisvahendiks, kõige ilusamaks ja külluslikumaks.“ Ta pühendas korrespondentsile palju aega ja energiat ning pidas laiaulatuslikku kirjavahetust oma ajastu suurkujudega. Aeg-ajalt vastas ta aga ka noortele austajatele ja sellest võis kujuneda aastatepikkune kirjavahetus. Siin ilmuvadki kaks kõige hõrgumat, loetumat ja tõlgitumat viimati nimetatud kirjaseeriaist. „Kirjad noorele luuletajale“, mille tõlge ilmus esimest korda Loomingu Raamatukogus 1995. aastal, koondab kümme kirja aastatest 1903–1908, milles juba kogenud noor poeet annab nõu verinoorele kirjutajale, kes õpib, nagu Rilkegi aastaid varem, kadettide koolis ega ole veel selgeks mõelnud, millist teed elus käia – ohvritseri või luuletaja oma. Rilke soovitused jäävad ettevaatlikuks, sest „tegelikult, ja just kõige tõsisemates ja tähtsamates asjades, oleme kirjeldamatult üksi, ning selleks, et keegi saaks teisele nõu anda või koguni teist aidata, peab palju juhtuma, peab palju õnnestuma“. Soovimata algaja kirjutaja indu lämmatada, aga seda ka mitte liigselt õhutada, leiab siit kirjadest tõepoolest soovitusi sõnade seadmiseks, aga enam annavad need aimu Rilke ainulaadsest maailmatunnetusest. Nii nagu kunagi noor luuletaja, kirjutas ka üks noor naine pärast Rilke luulest lohutuse leidmist kogenud luuletajale ja küsis raskel ajal juhatust eluga toimetulekuks. Esimese maailmasõja eest Šveitsi eksiili läinud Rilke vastaski talle ning sellest algas nende viis aastat (1919–1924) kestnud kirjavahetus, millest mõlemad said hingepidet ja mis 1930 avaldati pealkirja all „Kirjad noorele naisele“. Need kirjad ilmuvad eesti keeles esimest korda. Raamatut saadab tõlkija Tiiu Relve ulatuslik järelsõna, mis tutvustab kirjasaajaid ning avab kirjade tausta.

Niisiis on selle raamatu teemaks elulood, täpsemini nende fragmendid: haruharva antakse hinnanguid teostele, ning isikute käsitlusest ilmnev sümpaatia või antipaatia ei ole tingimata vastavuses minu imetlusega või selle puudumisega nende loomingu suhtes. Kaugel hagiograafilisusest ning samuti hardusest, millega sageli kõneldakse suurtest kunstnikest, on need "kirjapandud elud" jutustanud minu hinnangul eelkõige armastuse ja huumoriga. Viimast kohtab kahtlemata kõikide puhul, kuid tunnistan, et esimene puudub Joyce'i, Manni, ja Mishima eluloo käsitluses.

Javier Marías

Kogumik sisaldab valiku Virginia Woolfi (1882–1941) jutte, mis on kirja pandud aastatel 1906–1941. Lühijutud olid Woolfile nii harjutused uute kirjutamisviiside katsetamiseks kui ka mänglevad vabadusepursked.

Filoloog ja meediakriitik analüüsib aritklikogumikus "Kommikoer ja pommikoer" Eesti ajakirjanduse eilset ja tänast päeva ning selle ees seisvaid uusi väljakutseid netimeedia ajastul.

Tšehhi muhe jutuveeretaja ja ajakirjanik Karel Čapek (1890–1938) lavastas 1920. aastate alguses Prahas Vinohrady teatris kümmekond näidendit, põhiliselt Molière’i ja Aristophanese komöödiaid, ning pani seejärel, täpselt saja aasta eest kirja, milliseid ootamatuid takistusi tuleb teatritegemisel lakkamatult ületada, enne kui näitemäng jõuab esietenduseni. Lõbusaid lugusid vestes toob Čapek kulisside tagant välja kõikvõimalikud tegelased, tunded ja loovad jõud, milleta lavastus ei sünniks, aga jätab aupaklikult ruumi ka teatri saladusele. Kaksteist aastat hiljem otsustas ta samal moel ette võtta ka üha populaarsema filmikunsti köögipoole, sest filmi lõpptulemuse ja tootmisprotsessi vahel nägi ta veelgi põnevamaid kääre. Kirjanik palus vennast kunstnikul Josefil täiendada jutte joonistustega ning nüüd ilmub tõlge esimest korda kõigi algsete illustratsioonidega.

1961. aastal Helsingis sündinud Kjell Westö on soomerootsi ajakirjanik, luuletaja ja prosaist, kelle loomingu tähtsust märgivad mitmed nominatsioonid mainekatele kirjanduspreemiatele, sealhulgas korduvalt Soome kirjanduse peaauhinnale Finlandia, mille ta pälvis 2006. aastal oma neljanda romaaniga „Kus kõndisime kunagi: romaan ühest linnast ja meie soovist rohu seest välja paista“ (tlk Tõnis Arnover, Eesti Raamat, 2011). 2002. aastal ilmunud romaan „Lang“ on lugu keskealise teletähe identiteedikriisist ja meeleheitlikust armastusest, mille taustal kangastuvad lugejale ilustamata kaadrid meie kaasaja olelusvõitlustest heaoluühiskonnas. Kjell Westö tabab meisterlikult armutu meediamaastiku närvilist olustikku, mida illustreerivad hästi romaani nimitegelase Christian Langi nördinud küsimused: „Miks avalikkus peab koosnema ainult iidolite kummardamisest või poriga loopimisest? Miks sinna vahele ei mahu põrmugi mõtlemist?“. Raamatu lõpus tutvustab Westö elu ja loomingut lähemalt Tõnis Arnover, kes on tõlkinud ka tema teosed „Terendus 38“, „Väävelkollane taevas“ ja „Tritonus. Saarestikulugu“ (2014, 2018, 2020, Eesti Raamat). Loomingu Raamatukogus on Kjell Westölt ilmunud veel „Bruusi juhtum“ (1996, nr 19) Mari Alliku tõlkes.

"Lennukivaatleja" viib meid tulevikuperspektiivita aiamajakeste linnakusse, mille viimased elust eemale jäänud asukad elavad kummastavate ettekujutuste maailmas.

Lugu räägib Tallinna lennuvälja külje all aiaduslinnakus pesitsevast asotsiaalsevõitu elukommetega erakust, kes arvab, et on üle pea kulgevaid lennukeid vaadeldes juhuslikult jälile saanud USA sõjavangide transportimisele ja kusagil lähikonnas tõenäoliselt asuvale salavanglale. Tekib üsna haarav põnevuslugu žanrile omaste kahtlaste kokkusattumuste, eelaimuste, spekulatsioonide, vandenõuteooriate, ohtlike missioonide, luuramiste ja jälitamistega. Valitseb paranoiline õhkkond. Minajutustaja surmast antakse teada juba esimeses lauses ja kogu järgnev lugu ongi ootus, et miks ja kuidas täpselt.

„Liivaraamat“ ja „Shakespeare’i mälu“ on Argentiina klassiku Jorge Luis Borgese (1899–1986) kaks viimast jutukogu. „Liivaraamatut“ pidas Borges ise elu lõpul oma parimaks proosateoseks.

Labürintlikud ja sümbolistlikud lood viivad lugeja kaasa teisikute viirastuslike ilmutuste, ajaülese armastuse, ketserlike sektide, iidsete ja ainult ühest sõnast koosnevate kirjanduste, lõputu raamatu, matemaatikateadust kummutavate kivikeste, müstilise Paracelsuse ja inimeselt inimesele rändava Shakespeare’i mälu maailma. Borgese käekiri on eksimatult selge ja äratuntav, teisalt ei ole tema lood kunagi ainult tema lood – ehtborgeslik jutulõng põimub pidevalt mitmesuguste niitidega, mis juhivad lugeja põgusalt kord ühe, kord teise autori juurde, ning sõlmib ta nende peente kõrvalepõigetega tohutusse mõttevoolude ja kirjanduslugude punutisse. 

Raamatule on saatesõna kirjutanud Klaarika Kaldjärv.

Autor sõidab ühel sügisel kuuks ajaks Lääne-Eesti saarele mõtisklema kunstist ja teatrist, ent jõuab oma kirjades paratamatult elu, surma ja armastuse lahinguväljadeni, taustaks ajatuim kõikidest draamadest – looduse suurejooneline vaatemäng. Lisaks leiab raamatust kuldsarja väljaandele kirjutatud uue saatesõna „Üksteist aastat hiljem“.

1991. aastal, kui Michel Houellebecq, üks tänapäeva mõjukamaid prantsuse kirjanikke, polnud veel ise ühtegi romaani kirjutanud, avaldas ta uurimuse õuduskirjanduse klassikust P. H. Lovecraftist ja tema loomingust. Lovecraftist inspireerituna visandab ta ühtlasi oma tõe romaanikunstist ning kirjanduse nägemuslikust jõust.

Austria kirjanik Stefan Zweig (1881–1942) on üks läbi aegade kõige loetumaid saksakeelseid autoreid, kes oma voolavas jutuvestjalikus proosaloomingus ühendas dramaatilise pinge psühholoogilise analüüsi ja keelelise leidlikkusega.

„Malenovell“ on Zweigi viimaseks jäänud ja ühtlasi tuntuim teos. Selle tegevus toimub New Yorgist Buenos Airesesse viival aurikul, kus seltskond kaupleb pardale sattunud male maailmameistrilt välja partii. Pärast kiirelt saadud kaotust toob revanšmatšis pöörde üks seltskonda astunud salapärane dr B. ning tähtsusetu mäng omandab aegamööda pinget kruvides hoopis tõsisema, ajastu ja üksikisiku monomaanilist hullust avava tähenduse.

„Malenovellile“ on lisatud üks Zweigi viimaseid seni eesti keelde tõlkimata novelle „Tunnete virvarr“, tema keskmise loomeperioodi novellivalimikule nime andnud teos, milles eakas professor meenutab tudengipõlves tema ellu pöörde toonud üliintensiivset õpetaja-õpilase suhet, mis mõlema vaimujõu ja tunded põhjalikult proovile pani.

1835. aastal jõudis Jenast Võrru noor ja entusiastlik Heinrich Eisenschmidt, kes hakkas õpetama hiljem legendaarseks saanud I järgu poeglaste erakool-pansionaadis ehk Krümmeri koolis. Südamlikult meenutab ta kooli igapäevategevusi, õpilaste koerustükke ja oma värvikaid kolleege.

„Torgny Lindgren on mõistatus. Ta kirjutab kuningatest ja võimumeestest, ja me näeme, kuidas võim on neid sandistanud. Ta kirjutab nõrkadest ja osatutest, kelle jõud ja vastupidavus säravad kui majakad ning kuulutavad, mis on inimsuses suurim — armastuse jõud, kustumatu lootus,“ ütleb Anu Saluäär „Mao tee kalju peal“ 1987. aasta väljaande eessõnas. 

Rootsi kirjanik Torgny Lindgren (1938–2017) on kinkinud oma lugejaile nii lüürilis-iroonilist luulet, absurdi ja realismi piirimail mänglevaid novelle kui ka teravmeelsest huumorist maagilise pühaduseni võnkuvaid romaane. Ehedast ja rahutukstegevalt kindlameelsest pietismist kantud jutustus „Mao tee kalju peal“ viib lugeja XIX sajandi teise poole Põhja-Rootsi külakesse, näljast ja vaesusest räsitud perekonna argiellu, mis näib peaaegu lootusetult armetu, aga ainult peaaegu. Sedavõrd karge ja paljuski traagilise loo ilmumine üllatas Lindgreni huumori austajaid, ometi saavutas ta just selle raamatuga rahvusvahelise tuntuse ja tunnustuse.

„Mao tee kalju peal“ on tänaseks tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde ning jõudis 1998. aastal Priit Pedajase käe all ka Eesti Draamateatri lavale.

Kristel Algvere debüütkogu „Merehurmarohi“ on looduslähedane luuleraamat, mis on värskendavalt lihtne ja kerge. See on märkamiste ja äratundmiste luule, mille tekstid kulgevad mööda Hiiumaa maastikke, aga ka Berliini ja Tartut. Algvere luulekeel on täpne ja õhuline, siin on mõnusat huumorit ja helgeid hetki.

„Merehurmarohi“ on kirjandusajakirja Värske Rõhk raamatusarja Värske Raamatu 20. raamat.