Tooted
„Antigone“ on üks mõjuvaimaid ja läbi aegade suurimat huvi pakkunud antiiktragöödiaid. Näidendi tegevus algab siis, kui vennad Eteokles ja Polyneikes on tapnud teineteist lahingus võimu pärast ja uus valitseja Kreon käsib esimese kui linna kaitsja matta austusavalduste saatel, teise aga jätta matmata. Nende õde Antigone otsustab Kreoni keelust hoolimata matta ka Polyneikese. Konfliktis on ühelt poolt vastamisi võim, kirjutatud seadused ja patriotism ning teiselt poolt vennaarmastus, tunded ja kirjutamata seadused. Traagiline vastasseis toob lõpuks hukku mõlemale poolele.
XVIII sajandi teisest poolest alates on „Antigone“ olnud üks enim loetud, tõlgitud, etendatud ja adapteeritud tekste Antiik-Kreeka kirjanduspärandist. Ka Eesti teatrites on seda mugandatud kujul korduvalt mängitud. 27. aprillil 2024 esietendub näidend Vanemuise teatris Priit Strandbergi lavastuses esimest korda otse vanakreeka keelest tõlgituna.
Tõlge on varustatud tõlkija Anne Lille kommentaaridega ja raamatu lõpust leiab ka põhjaliku saatesõna, kus on lähemalt juttu autori elust, loomingust ja antiikteatrist laiemalt ning selgitatud teksti puudutavat mütoloogilist, lavastuslikku ja teatriloolist tausta.
Mariana Enriquez, keda on nimetatud ka gooti realismi kuningannaks, on üks tõlgitumaid tänapäeva Argentiina kirjanikke. Žanrikirjanduse võtteid kasutades käsitleb ta oma loomingus Argentiina poliitilist ja sotsiaalset lähiajalugu ning selle taustal inimeste igapäevast elu, kus leidub kõrvuti hoolimatut jõukust ja söövitavat vaesust ning kummitavad diktatuuriaegsed ängid ja mure looduskeskkonna hävimise pärast. Julge hooga käsitleb ta ebamugavaid teemasid ja toob rambivalgusesse tavatuid tegelaskujusid.
Kogumikus „Asjad, mis me tules kaotasime“ on 12 lugu, milles lugeja kohtub pahaendeliselt veidrate laste, mässumeelsete teismeliste, kinnisideede ja traumade kütkes inimeste, painavate viirastuste ja kummitavate majadega. Ratsionaalne ja seletamatu, realistlik ja üleloomulik sulavad Enriqueze loomingus kokku omanäoliseks lummavaks tervikuks.
Saatesõnas „Buenos Airese gootika“ ütleb Ladina-Ameerika kirjanduse asjatundja Ruth Sepp: „Tema poeetika, tume, toores ja ometi sõltuvust tekitav, ei jäta lugejale mingit pääseteed.”
Ajaloolase ja ajakirjaniku dramatiseeritud nägemus Läti Henrikust, "Liivimaa kroonika" autorist, kes jutustab oma versiooni Eesti alade kristianiseerimisest ja kohtub virtuaalses plaanis mitmesuguste kõrvaltegelastega.
Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Isaac Bashevis Singeri vanema venna Israel Joshua Singeri Varssavis 1932. aastal ilmunud humoorikas ja põnev romaan. Kes on see Joše, pühak või petis?
„Kui silmitsen tükk aega mingit punkti seinal, juhtub vahel, et ma ei tea ei seda, kes ma olen, ega seda, kus ma olen.“ Kummalised ja ootamatud aistingud ja assotsiatsioonid tõmbavad peategelasest noormehe oma vastupandamatusse sünesteetilisse keerisesse. Tajude teisenedes ilmub maailm jutustaja ja ka lugeja ette täiesti uue nurga alt: kord hirmutava, kord joovastavana kehtestab end uus tõelus. Max Blecheri elutee jäi lühikeseks ja looming napiks, ometi peetakse teda üheks suuremaks Euroopa avangardkirjanikuks ja tema nime leiab sageli kõrvuti Franz Kafka, Robert Walseri ja Bruno Schulzi nimedega. Tõlkija Riina Jesmini saatesõna „Max Blecheri vahetu ebatõelus“ tutvustab rumeenia klassiku elu ja loomingut lähemalt. Loomingu Raamatukogus on Riina Jesmini tõlkes ilmunud ka Max Blecheri viimaseks jäänud romaan „Valgustatud urg. Sanatooriumipäevik“ (nr 4–5, 2020).
Selle raamatu üks märksõnu on killud, seda nii sisu kui ka vormi mõttes. Kuu aega pärast täiemahulise sõja algust Harkivist pommide alt Poltavasse ümber asunud ukraina kirjanik ja õppejõud Andri Krasnjaštšõhh on need kirja pannud oma telefoniga, nii et nendest kujunev mosaiik jääb omamoodi mikroajaloona jäädvustama sõja esimest aastat. Esimesed katkendid raamatust ilmusid Veronika Einbergi tõlgituna 2022. aasta Vikerkaare mainumbris.
Raamatu saatesõna on kirjutanud tunnustatud kirjanik Andrei Ivanov, kes toob esile teose olulisuse ja mõju. Kui otsite teost, mis pakub sügavat ja isiklikku vaadet kaasaegsele ajaloole, siis "Jumal on. +/-" on kindlasti lugemist väärt. See raamat kutsub teid mõtlema ja tundma, pakkudes samal ajal väärtuslikku perspektiivi Ukraina sõja kohta.
Jaapani Kafkaks kutsutud Kōbō Abe (1924–1993) oli mitmekülgne ja avangardistlik looja, kes tegeles nii kirjanduse, fotokunsti kui ka teatriga. Romaan „Kastimees“ on sürreaalsete ja kriminaalsete elementidega jutustus, milles vabatahtlikult kasti sees elava mehe märkmed avavad paari päeva jooksul toimunud sündmusi eri nurkade alt, vähehaaval lisanduvad fragmendid põimuvad, segunevad ja peegeldavad üksteist, kuni maad võtab kõikehõlmav kahtlus selle suhtes, mis õieti üldse juhtus. Raamatu lõpus on tõlkija Maret Nukke saatesõna „Kōbō Abe – inimhingede kirurg ühiskonna absurditeatris“, mis annab põhjaliku ülevaate autori eluloo ja loomingu kohta.
Eesti keeles on Kōbō Abelt varem Agu Sisaski tõlkes ilmunud teosed „Neljas jääaeg“ (Loomingu Raamatukogu, 1966, nr 11–13), „Luitenaine“ (Eesti Raamat, 1968) ja „Härra S. Karma kuritöö“ (Loomingu Raamatukogu, 1984, nr 9).
„Kui olin kolmteist, selles halvaendelises eas, kus kõik variseb järsku kokku ja tuleb Ikea juhendi järgi väikese kuuskantvõtmega jälle korda teha, tuli aegamisi ilmsiks: ema silmad olid väsinud, kui ta isa peale karjus. Isa aga oli väsinud niipea, kui ta koju jõudis, mida ta enam tihti ei teinudki.“
„Ketsid“ on noore Austria autori Cornelia Travniceki (1987) debüütromaan, mille peategelane Mae jutustab ühtaegu vaimukalt ja valusalt üleskasvamisest nähtamatu lapsena haige venna kõrval, lähedase kaotusest, perekonna purunemisest, tõstab ühiskonna silmakirjalikkuse vastu mässu ja maitseb ka tänavaelu.
Travnicek on rohkete auhindadega pärjatud proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija, kelle lakooniline, poeetiline ja samas sentimentaalsusevaba stiil, vaimukus ja sotsiaalne närv on „Ketsidest“ teinud tänapäeva Austria noortekirjanduse klassika.
Niisiis on selle raamatu teemaks elulood, täpsemini nende fragmendid: haruharva antakse hinnanguid teostele, ning isikute käsitlusest ilmnev sümpaatia või antipaatia ei ole tingimata vastavuses minu imetlusega või selle puudumisega nende loomingu suhtes. Kaugel hagiograafilisusest ning samuti hardusest, millega sageli kõneldakse suurtest kunstnikest, on need "kirjapandud elud" jutustanud minu hinnangul eelkõige armastuse ja huumoriga. Viimast kohtab kahtlemata kõikide puhul, kuid tunnistan, et esimene puudub Joyce'i, Manni, ja Mishima eluloo käsitluses.
Javier Marías
"Lennukivaatleja" viib meid tulevikuperspektiivita aiamajakeste linnakusse, mille viimased elust eemale jäänud asukad elavad kummastavate ettekujutuste maailmas.
Lugu räägib Tallinna lennuvälja külje all aiaduslinnakus pesitsevast asotsiaalsevõitu elukommetega erakust, kes arvab, et on üle pea kulgevaid lennukeid vaadeldes juhuslikult jälile saanud USA sõjavangide transportimisele ja kusagil lähikonnas tõenäoliselt asuvale salavanglale. Tekib üsna haarav põnevuslugu žanrile omaste kahtlaste kokkusattumuste, eelaimuste, spekulatsioonide, vandenõuteooriate, ohtlike missioonide, luuramiste ja jälitamistega. Valitseb paranoiline õhkkond. Minajutustaja surmast antakse teada juba esimeses lauses ja kogu järgnev lugu ongi ootus, et miks ja kuidas täpselt.
„Liivaraamat“ ja „Shakespeare’i mälu“ on Argentiina klassiku Jorge Luis Borgese (1899–1986) kaks viimast jutukogu. „Liivaraamatut“ pidas Borges ise elu lõpul oma parimaks proosateoseks.
Labürintlikud ja sümbolistlikud lood viivad lugeja kaasa teisikute viirastuslike ilmutuste, ajaülese armastuse, ketserlike sektide, iidsete ja ainult ühest sõnast koosnevate kirjanduste, lõputu raamatu, matemaatikateadust kummutavate kivikeste, müstilise Paracelsuse ja inimeselt inimesele rändava Shakespeare’i mälu maailma. Borgese käekiri on eksimatult selge ja äratuntav, teisalt ei ole tema lood kunagi ainult tema lood – ehtborgeslik jutulõng põimub pidevalt mitmesuguste niitidega, mis juhivad lugeja põgusalt kord ühe, kord teise autori juurde, ning sõlmib ta nende peente kõrvalepõigetega tohutusse mõttevoolude ja kirjanduslugude punutisse.
Raamatule on saatesõna kirjutanud Klaarika Kaldjärv.
Joosep Vesselovi "Linna laul" on luulekogu Tartust, mida ühel kevadel tabab luulekatk. Linna asukad on kõik natuke eriskummalised: siin on akadeemikud ja laulikud, kellalööjad ja tudengid, ärimehed, kes kauplevad võililledega ja paljud teised. Tekstid on mahedalt humoorikad, kaasaeg kohtub siin pärimuste ja müütilise ajaga ning autor pajatab loomismüüte nii Kivisillast kui ka Lõunakeskusest.
suvi II
poes on
banaanid otsas,
leib on otsas,
veini pole,
suitsud otsas, kõik märkmikud on maha müüdud,
pliiatsid ja pastakad on otsas,
reavaheriiul on tühi,
tundub, et inimesed tõesti valmistuvad luulekatkuks,
poeesiaepideemiaks,
poepideesiaks,
poepidaja jälgib kahtlustavalt leti tagant,
kuidas ma riiuli ees pomisen
parim-enne-möödas-korv
on täis kahtlaseid küpsiseid,
kastmeid, komme,
komasid ja suuri algustähti
komasid mul juba on,
ema ostis viiekilose koti komasid,
kui tartusse kolisin,
aga algustähti võiks
küll paariks päevaks
varuga osta, mõtlen
ja Koju Jõudes Söön
Kõik Korraga Ära
nagu ikka
Tšehhi üks nimekamaid kirjanikke (1914‒1997) jutustab tragikoomilise loo väikese inimese hedonistlikest õnneotsingutest, ambitsioonidest ja alandlikkusest, tõusust ja langusest, mis rullub lahti 1930.‒1940. aastatel Tšehhoslovakkiat ja kogu Euroopat vapustanud ajaloosündmuste taustal.
Peategelase monoloogi on pikitud loendamatuid fantastilisi seiku ja hüperboolseid detaile, sümboleid ja assotsiatsioone.
„Torgny Lindgren on mõistatus. Ta kirjutab kuningatest ja võimumeestest, ja me näeme, kuidas võim on neid sandistanud. Ta kirjutab nõrkadest ja osatutest, kelle jõud ja vastupidavus säravad kui majakad ning kuulutavad, mis on inimsuses suurim — armastuse jõud, kustumatu lootus,“ ütleb Anu Saluäär „Mao tee kalju peal“ 1987. aasta väljaande eessõnas.
Rootsi kirjanik Torgny Lindgren (1938–2017) on kinkinud oma lugejaile nii lüürilis-iroonilist luulet, absurdi ja realismi piirimail mänglevaid novelle kui ka teravmeelsest huumorist maagilise pühaduseni võnkuvaid romaane. Ehedast ja rahutukstegevalt kindlameelsest pietismist kantud jutustus „Mao tee kalju peal“ viib lugeja XIX sajandi teise poole Põhja-Rootsi külakesse, näljast ja vaesusest räsitud perekonna argiellu, mis näib peaaegu lootusetult armetu, aga ainult peaaegu. Sedavõrd karge ja paljuski traagilise loo ilmumine üllatas Lindgreni huumori austajaid, ometi saavutas ta just selle raamatuga rahvusvahelise tuntuse ja tunnustuse. „Mao tee kalju peal“ on tänaseks tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde ning jõudis 1998. aastal Priit Pedajase käe all ka Eesti Draamateatri lavale.
Giacomo Leopardi on itaalia kirjandusloos niisama möödapääsmatu tegelane nagu Dante Alighieri või Francesco Petrarca.
1845. aastal ilmunud "Mõtted" on piisavalt mitmekesine sissejuhatus krahvi maailma. Loodetavasti naudib lugeja nii autori vaimukat sarkasmi kui ka jahedat halastamatust...