Tooted

„Antigone“ on üks mõjuvaimaid ja läbi aegade suurimat huvi pakkunud antiiktragöödiaid. Näidendi tegevus algab siis, kui vennad Eteokles ja Polyneikes on tapnud teineteist lahingus võimu pärast ja uus valitseja Kreon käsib esimese kui linna kaitsja matta austusavalduste saatel, teise aga jätta matmata. Nende õde Antigone otsustab Kreoni keelust hoolimata matta ka Polyneikese. Konfliktis on ühelt poolt vastamisi võim, kirjutatud seadused ja patriotism ning teiselt poolt vennaarmastus, tunded ja kirjutamata seadused. Traagiline vastasseis toob lõpuks hukku mõlemale poolele. XVIII sajandi teisest poolest alates on „Antigone“ olnud üks enim loetud, tõlgitud, etendatud ja adapteeritud tekste Antiik-Kreeka kirjanduspärandist. Ka Eesti teatrites on seda mugandatud kujul korduvalt mängitud. 27. aprillil 2024 esietendub näidend Vanemuise teatris Priit Strandbergi lavastuses esimest korda otse vanakreeka keelest tõlgituna. Tõlge on varustatud tõlkija Anne Lille kommentaaridega ja raamatu lõpust leiab ka põhjaliku saatesõna, kus on lähemalt juttu autori elust, loomingust ja antiikteatrist laiemalt ning selgitatud teksti puudutavat mütoloogilist, lavastuslikku ja teatriloolist tausta.

1907. aastal ilmunud novellikogu, mis käsitleb ajastu kohta avangardseid teemasid, väljendades julget varast feminismi ja kriitilist suhtumist abielusse. Teost iseloomustab napp sõnakasutus ja stiilsus.

1993. aasta suvel peavad kolm Harkivis olesklevat noormeest – minajutustaja Žadan, Koer Pavlov ja Kommunisti-Vasja – leidma üles neljanda kamraadi Karburaatori-Saša, et talle tähtis teade edasi anda. Oma teel kohtavad nad nii abistajaid kui ka vastutöötajaid, tarbivad teadvusseisundit muutvaid aineid ning liiguvad üle piiri otseses ja kaudses mõttes. Klassikaline kangelase teekonna müüt on sedapuhku esitatud postsovetlikule metsikule idale kohases pöörases vormis. „Depeche Mode“ on Ukraina kirjaniku, tõlkija, muusiku ja kodanikuaktivisti Serhi Žadani (sünd. 1974) esimene romaan. Tõlkija Riina Roasto tutvustab tema elu ja loomingut saatesõnas lähemalt. Serhi Žadani loomingust on eesti keeles avaldatud ka luuletusi Maarja Kangro tõlkes (Vikerkaar nr 9, 2014, Looming nr 3, 2022, tõlkeluulekogus „Varietee“) ning kolm esseed Riina Roasto tõlkes (Akadeemia nr 9, 2017).

Tegemist on ekslevate varjudega, raamatu peatükkidest mõni koosnebki vaid kahest lausest, mõni aga pikematest või lühematest lõikudest. Pigem lühematest. Autori mõtted ekslevad siia ja sinna - küll minevikku, millel meie jaoks veel palju varuks, küll tegeleb ta ladina- või kreekakeelsete mõistete selgitamisega.

See on lugu ühe naise tummast, pöörasest kirest, mille on kirja pannud tema poeg. Meie ees on naivistliku võõritusega pilt üpris melodramaatilisest õnnetust armastusest, mis sulandub kuidagi märkamatult kirevasse ajastupanoraami. Raamatus on pilte maalilisest Šveitsi mägiloodusest ja palju on juttu muusikast, sest ema kallim oli kuulus dirigent. Seda lugu kirest on nimetatud ka reekviemiks.

Ajaloolase ja ajakirjaniku dramatiseeritud nägemus Läti Henrikust, "Liivimaa kroonika" autorist, kes jutustab oma versiooni Eesti alade kristianiseerimisest ja kohtub virtuaalses plaanis mitmesuguste kõrvaltegelastega.

Läti luuletaja ja prosaisti Inga Gaile (snd 1976) kolmas romaan „Ilusad“ on mõtteline järg autori esimesele romaanile „Klaas“ (LR nr 12–14, 2018, tlk Aive Mandel). Mitmed tegelased on ühised, kuid aeg on edasi läinud, Läti on okupeeritud ja baltisakslased ümber asunud, mistõttu on teose tegevus laienenud üle Euroopa ning seadnud romaani naiskangelased heitlema totalitaarsete režiimide põhjustatud traumade ja nende tagajärgedega järgmistele põlvkondadele. „Ilusad“ on romaan välise liikumisest sisemusse, kogemustest, tunnetest, armastusest, kahetsusest ja hakkamasaamisest. „Ilusad“ võitis 2020. aasta kevadel proosa kategoorias läti kirjanduse aastaauhinna. Teose taustast on saatesõnas lähemalt kirjutanud tõlkija Merle Vare.

Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Isaac Bashevis Singeri vanema venna Israel Joshua Singeri Varssavis 1932. aastal ilmunud humoorikas ja põnev romaan. Kes on see Joše, pühak või petis?

Jaapani klassikalise kirjanduse üks tuntumaid nimesid õpetaja Kenkō (u 1283–1350) teenis pea paarkümmend aastat keisri õukonnas eri ametikohtadel, laskis end seejärel tendai koolkonna budistlikus kloostris mungaks pügada ja asus elama Hiei mäe jalamil asuvasse Shūgaku-ini kloostrisse. Umbes sellest ajast ongi tõenäoliselt pärit ka esimesed ülestähendused „Jõudeaja võrsetest“, mis arvatakse olevat kirja pandud aastatel 1331–1332. „Jõudeaja võrsed“ on Sei Shōnagoni „Padjamärkmete“ kõrval tuntuim zuihitsu žanri teos – omamoodi fragmentaarium, mis koondab arutlusi, mõtisklusi, mõistulugusid ja ka lihtsalt praktilise tarkuse terakesi. Käsitletavad teemad on mitmekesised, leidub poeetilisi ja meditatiivseid loodusvaatlusi, filosoofilisi mõtisklusi elu mõttest, aga ka humoorikat inimlike nõrkuste pilkamist. Valiku koostaja Rein Raud on lisanud kuldsarja väljaandesse uusi tõlkeid ja kirjutanud kogumikule ka uue saatesõna, mis tutvustab autori elu ja loomingut ning avab teose ajaloolist ja kultuurilist tausta.

„Kui silmitsen tükk aega mingit punkti seinal, juhtub vahel, et ma ei tea ei seda, kes ma olen, ega seda, kus ma olen.“ Kummalised ja ootamatud aistingud ja assotsiatsioonid tõmbavad peategelasest noormehe oma vastupandamatusse sünesteetilisse keerisesse. Tajude teisenedes ilmub maailm jutustaja ja ka lugeja ette täiesti uue nurga alt: kord hirmutava, kord joovastavana kehtestab end uus tõelus. Max Blecheri elutee jäi lühikeseks ja looming napiks, ometi peetakse teda üheks suuremaks Euroopa avangardkirjanikuks ja tema nime leiab sageli kõrvuti Franz Kafka, Robert Walseri ja Bruno Schulzi nimedega. Tõlkija Riina Jesmini saatesõna „Max Blecheri vahetu ebatõelus“ tutvustab rumeenia klassiku elu ja loomingut lähemalt. Loomingu Raamatukogus on Riina Jesmini tõlkes ilmunud ka Max Blecheri viimaseks jäänud romaan „Valgustatud urg. Sanatooriumipäevik“ (nr 4–5, 2020).

Selle raamatu üks märksõnu on killud, seda nii sisu kui ka vormi mõttes. Kuu aega pärast täiemahulise sõja algust Harkivist pommide alt Poltavasse ümber asunud ukraina kirjanik ja õppejõud Andri Krasnjaštšõhh on need kirja pannud oma telefoniga, nii et nendest kujunev mosaiik jääb omamoodi mikroajaloona jäädvustama sõja esimest aastat. Esimesed katkendid raamatust ilmusid Veronika Einbergi tõlgituna 2022. aasta Vikerkaare mainumbris.

Raamatu saatesõna on kirjutanud tunnustatud kirjanik Andrei Ivanov, kes toob esile teose olulisuse ja mõju. Kui otsite teost, mis pakub sügavat ja isiklikku vaadet kaasaegsele ajaloole, siis "Jumal on. +/-" on kindlasti lugemist väärt. See raamat kutsub teid mõtlema ja tundma, pakkudes samal ajal väärtuslikku perspektiivi Ukraina sõja kohta.

Mihhail Bulgakovi poolelt lauselt katkevaid "Kadunukese ülestähendusi" tundis eesti lugeja seni kui "Teatriromaani". Mõlemad pealkirjad on kahtlemata paljuütlevad: see ongi tõesti romaan teatrist, tema vastupandamatust kutsest, mis aga selle kuuldavõtjale hukatuslikuks võib osutuda. Ainest raamatu kirjutamiseks ammutas Bulgakov omaenese turbulentsest töösuhtest Moskva kunstiteatriga, kõrvalosades esinevad aga juba ka tegelased kirjandusringkondadest, kes jõuavad eeslavale „Meistris ja Margaritas“. Kultuurisuurused võivad kohati osutuda hämmastavalt väikesteks inimesteks ja seda kirjeldades ei hoia Bulgakov irooniaga kokku. See on naljakas ja kurb raamat, mille lehekülgede vesimärgiks võiksid olla teatrit sümboliseerivad naerev ja nuttev mask. Uuele väljaandele on saatesõna kirjutanud Irina Belobrovtseva, kes valgustab raamatu kirjutamise ja ilmumise tausta.

Kȩstutis Navakas on üks tunnustatumaid tänapäeva leedu luuletajaid. Tema kujundlikes, kohati unenäolistes luuletustes loovad omavahel seotud elemendid korduvates peegeldustes üha uusi tähendusi.

Tegelased ei suuda pärast Maailmasõda kohaneda moodsa küünilise ajaga ning endisaegse elulaadi kaotusega.

Jaapani Kafkaks kutsutud Kōbō Abe (1924–1993) oli mitmekülgne ja avangardistlik looja, kes tegeles nii kirjanduse, fotokunsti kui ka teatriga. Romaan „Kastimees“ on sürreaalsete ja kriminaalsete elementidega jutustus, milles vabatahtlikult kasti sees elava mehe märkmed avavad paari päeva jooksul toimunud sündmusi eri nurkade alt, vähehaaval lisanduvad fragmendid põimuvad, segunevad ja peegeldavad üksteist, kuni maad võtab kõikehõlmav kahtlus selle suhtes, mis õieti üldse juhtus. Raamatu lõpus on tõlkija Maret Nukke saatesõna „Kōbō Abe – inimhingede kirurg ühiskonna absurditeatris“, mis annab põhjaliku ülevaate autori eluloo ja loomingu kohta.

Eesti keeles on Kōbō Abelt varem Agu Sisaski tõlkes ilmunud teosed „Neljas jääaeg“ (Loomingu Raamatukogu, 1966, nr 11–13), „Luitenaine“ (Eesti Raamat, 1968) ja „Härra S. Karma kuritöö“ (Loomingu Raamatukogu, 1984, nr 9).

Alice ja Mad otsustavad abielluda. Jah jah jah, nad armastavad teineteist. Ei ei ei, nad ei ole armunud. Nad on lahutamatud lapsepõlvesõbrad ja nende otsuse taga on soov võimaldada Madile Prantsuse kodakondsus, samuti trots immigratsioonipoliitika uute tuulte vastu nullindate teise poole Prantsusmaal. Alice’i vaimukate meenutuste kaudu avaneb lugejale kahe noore inimese ühine Suur Rassismilugu, aga ka lugu piirideta sõprusest. „Kes neid jõuaks lahuta“ on keeruliste valikute ette sunnitud põlvkonna manifest ja prantsuse uuema kirjanduse ühe võimsaima naishääle, Alice Zeniteri (snd 1986) teine romaan. Raamatu lõpus on tõlkija Maria Esko intervjuu autoriga, mis valgustab romaani tausta ja autori loomingulisi ajendeid.

„Kui olin kolmteist, selles halvaendelises eas, kus kõik variseb järsku kokku ja tuleb Ikea juhendi järgi väikese kuuskantvõtmega jälle korda teha, tuli aegamisi ilmsiks: ema silmad olid väsinud, kui ta isa peale karjus. Isa aga oli väsinud niipea, kui ta koju jõudis, mida ta enam tihti ei teinudki.“ „Ketsid“ on noore Austria autori Cornelia Travniceki (1987) debüütromaan, mille peategelane Mae jutustab ühtaegu vaimukalt ja valusalt üleskasvamisest nähtamatu lapsena haige venna kõrval, lähedase kaotusest, perekonna purunemisest, tõstab ühiskonna silmakirjalikkuse vastu mässu ja maitseb ka tänavaelu. Travnicek on rohkete auhindadega pärjatud proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija, kelle lakooniline, poeetiline ja samas sentimentaalsusevaba stiil, vaimukus ja sotsiaalne närv on „Ketsidest“ teinud tänapäeva Austria noortekirjanduse klassika.

Üks armastatumaid saksakeelseid luuletajaid Rainer Maria Rilke (1875–1926), kuulus üksiklane, ütleb ühes kirjas: „Ma kuulun nende vanamoeliste inimeste hulka, kes peavad kirja veel suhtlemisvahendiks, kõige ilusamaks ja külluslikumaks.“ Ta pühendas korrespondentsile palju aega ja energiat ning pidas laiaulatuslikku kirjavahetust oma ajastu suurkujudega. Aeg-ajalt vastas ta aga ka noortele austajatele ja sellest võis kujuneda aastatepikkune kirjavahetus. Siin ilmuvadki kaks kõige hõrgumat, loetumat ja tõlgitumat viimati nimetatud kirjaseeriaist. „Kirjad noorele luuletajale“, mille tõlge ilmus esimest korda Loomingu Raamatukogus 1995. aastal, koondab kümme kirja aastatest 1903–1908, milles juba kogenud noor poeet annab nõu verinoorele kirjutajale, kes õpib, nagu Rilkegi aastaid varem, kadettide koolis ega ole veel selgeks mõelnud, millist teed elus käia – ohvritseri või luuletaja oma. Rilke soovitused jäävad ettevaatlikuks, sest „tegelikult, ja just kõige tõsisemates ja tähtsamates asjades, oleme kirjeldamatult üksi, ning selleks, et keegi saaks teisele nõu anda või koguni teist aidata, peab palju juhtuma, peab palju õnnestuma“. Soovimata algaja kirjutaja indu lämmatada, aga seda ka mitte liigselt õhutada, leiab siit kirjadest tõepoolest soovitusi sõnade seadmiseks, aga enam annavad need aimu Rilke ainulaadsest maailmatunnetusest. Nii nagu kunagi noor luuletaja, kirjutas ka üks noor naine pärast Rilke luulest lohutuse leidmist kogenud luuletajale ja küsis raskel ajal juhatust eluga toimetulekuks. Esimese maailmasõja eest Šveitsi eksiili läinud Rilke vastaski talle ning sellest algas nende viis aastat (1919–1924) kestnud kirjavahetus, millest mõlemad said hingepidet ja mis 1930 avaldati pealkirja all „Kirjad noorele naisele“. Need kirjad ilmuvad eesti keeles esimest korda. Raamatut saadab tõlkija Tiiu Relve ulatuslik järelsõna, mis tutvustab kirjasaajaid ning avab kirjade tausta.

Mario Vargas Llosa kirjutab oma teooriast kirjaniku kutsumuse kohta ning romaanikirjaniku teemade päritolu ja romaani veenmisjõu kohta. Ta analüüsib peamisi vahendeid ja tehnikaid, mida kirjanikud oma romaanide ülesehitamiseks kasutavad, näiteks jutustaja, ruumiline vaatepunkt, ajaline vaatepunkt, reaalsuse tase, vaatepunkti muutus, matrjoška ja varjatud teave.

Niisiis on selle raamatu teemaks elulood, täpsemini nende fragmendid: haruharva antakse hinnanguid teostele, ning isikute käsitlusest ilmnev sümpaatia või antipaatia ei ole tingimata vastavuses minu imetlusega või selle puudumisega nende loomingu suhtes. Kaugel hagiograafilisusest ning samuti hardusest, millega sageli kõneldakse suurtest kunstnikest, on need "kirjapandud elud" jutustanud minu hinnangul eelkõige armastuse ja huumoriga. Viimast kohtab kahtlemata kõikide puhul, kuid tunnistan, et esimene puudub Joyce'i, Manni, ja Mishima eluloo käsitluses.

Javier Marías

Filoloog ja meediakriitik analüüsib aritklikogumikus "Kommikoer ja pommikoer" Eesti ajakirjanduse eilset ja tänast päeva ning selle ees seisvaid uusi väljakutseid netimeedia ajastul.

Tšehhi muhe jutuveeretaja ja ajakirjanik Karel Čapek (1890–1938) lavastas 1920. aastate alguses Prahas Vinohrady teatris kümmekond näidendit, põhiliselt Molière’i ja Aristophanese komöödiaid, ning pani seejärel, täpselt saja aasta eest kirja, milliseid ootamatuid takistusi tuleb teatritegemisel lakkamatult ületada, enne kui näitemäng jõuab esietenduseni. Lõbusaid lugusid vestes toob Čapek kulisside tagant välja kõikvõimalikud tegelased, tunded ja loovad jõud, milleta lavastus ei sünniks, aga jätab aupaklikult ruumi ka teatri saladusele. Kaksteist aastat hiljem otsustas ta samal moel ette võtta ka üha populaarsema filmikunsti köögipoole, sest filmi lõpptulemuse ja tootmisprotsessi vahel nägi ta veelgi põnevamaid kääre. Kirjanik palus vennast kunstnikul Josefil täiendada jutte joonistustega ning nüüd ilmub tõlge esimest korda kõigi algsete illustratsioonidega.

Mida tahavad Eesti mehed öelda elu ja kunsti, Eesti oleviku, tuleviku ja mineviku kohta? Kellele nad esitavad eksistentsiaalseid küsimusi? Mida vihkavad ja põlgavad, mida soovivad ja loodavad? Kas nendes kirjades väljendub meie praeguse elu läbilõige ja vaimuseis? Kogumikku "Kuusteist Eesti kirja" võib pidada mõtteliseks järjeks varem "Loomingu Raamatukogu" sarjas ilmunud Eesti naiskirjanike kogumikele "Kaksteist eesti kirja" (1995) ja "Kolmteist Eesti kirja" (2016).

1961. aastal Helsingis sündinud Kjell Westö on soomerootsi ajakirjanik, luuletaja ja prosaist, kelle loomingu tähtsust märgivad mitmed nominatsioonid mainekatele kirjanduspreemiatele, sealhulgas korduvalt Soome kirjanduse peaauhinnale Finlandia, mille ta pälvis 2006. aastal oma neljanda romaaniga „Kus kõndisime kunagi: romaan ühest linnast ja meie soovist rohu seest välja paista“ (tlk Tõnis Arnover, Eesti Raamat, 2011). 2002. aastal ilmunud romaan „Lang“ on lugu keskealise teletähe identiteedikriisist ja meeleheitlikust armastusest, mille taustal kangastuvad lugejale ilustamata kaadrid meie kaasaja olelusvõitlustest heaoluühiskonnas. Kjell Westö tabab meisterlikult armutu meediamaastiku närvilist olustikku, mida illustreerivad hästi romaani nimitegelase Christian Langi nördinud küsimused: „Miks avalikkus peab koosnema ainult iidolite kummardamisest või poriga loopimisest? Miks sinna vahele ei mahu põrmugi mõtlemist?“. Raamatu lõpus tutvustab Westö elu ja loomingut lähemalt Tõnis Arnover, kes on tõlkinud ka tema teosed „Terendus 38“, „Väävelkollane taevas“ ja „Tritonus. Saarestikulugu“ (2014, 2018, 2020, Eesti Raamat). Loomingu Raamatukogus on Kjell Westölt ilmunud veel „Bruusi juhtum“ (1996, nr 19) Mari Alliku tõlkes.

Et lapsele seda õiget lugemishimu tutvustada, peab iga lapsevanem, vanavanem, vanem õde või vend võtma selle raamatu, mudilase juures kannatlikult istuma ja talle algul lihtsamaid ja veidi hiljem juba keerukamaid luuletusi ja lugusid ette lugema. Väikelapsele tähendabki raamat alguses kuulamismõnu – põneva tegevustiku jälgimist ja kaunikõlalise keele kuulamist ja meeldejätmist. Sellele järgneb tähtede õppimine ja veerimine, lõpuks ladus lugeminegi, mida selle raamatu abil hõlbus saavutada on. Laine Jänes (raamatu eessõna autor)

"Leegionärid" on näidend 1944. aasta meestest. See on lugu iseendaks jäämisest, mäletamisest, aga ka leppimisest.

"Lennukivaatleja" viib meid tulevikuperspektiivita aiamajakeste linnakusse, mille viimased elust eemale jäänud asukad elavad kummastavate ettekujutuste maailmas.

Lugu räägib Tallinna lennuvälja külje all aiaduslinnakus pesitsevast asotsiaalsevõitu elukommetega erakust, kes arvab, et on üle pea kulgevaid lennukeid vaadeldes juhuslikult jälile saanud USA sõjavangide transportimisele ja kusagil lähikonnas tõenäoliselt asuvale salavanglale. Tekib üsna haarav põnevuslugu žanrile omaste kahtlaste kokkusattumuste, eelaimuste, spekulatsioonide, vandenõuteooriate, ohtlike missioonide, luuramiste ja jälitamistega. Valitseb paranoiline õhkkond. Minajutustaja surmast antakse teada juba esimeses lauses ja kogu järgnev lugu ongi ootus, et miks ja kuidas täpselt.

Mehhiko kirjanik räägib ausalt aeg-ajalt inimesi vaevavast küsimusest: kellele ja milleks neid raamatuid üldse vaja on? Vormilt on tegu lühiesseedega iga raamatuprobleemi kohta: kas kommerts hävitab raamatu, kuidas tekib lugemisharjumus, kas lugedes saadakse kirjanikuks ja palju muud.

„Liivaraamat“ ja „Shakespeare’i mälu“ on Argentiina klassiku Jorge Luis Borgese (1899–1986) kaks viimast jutukogu. „Liivaraamatut“ pidas Borges ise elu lõpul oma parimaks proosateoseks. Labürintlikud ja sümbolistlikud lood viivad lugeja kaasa teisikute viirastuslike ilmutuste, ajaülese armastuse, ketserlike sektide, iidsete ja ainult ühest sõnast koosnevate kirjanduste, lõputu raamatu, matemaatikateadust kummutavate kivikeste, müstilise Paracelsuse ja inimeselt inimesele rändava Shakespeare’i mälu maailma. Borgese käekiri on eksimatult selge ja äratuntav, teisalt ei ole tema lood kunagi ainult tema lood – ehtborgeslik jutulõng põimub pidevalt mitmesuguste niitidega, mis juhivad lugeja põgusalt kord ühe, kord teise autori juurde, ning sõlmib ta nende peente kõrvalepõigetega tohutusse mõttevoolude ja kirjanduslugude punutisse. Raamatule on saatesõna kirjutanud Klaarika Kaldjärv.

Joosep Vesselovi "Linna laul" on luulekogu Tartust, mida ühel kevadel tabab luulekatk. Linna asukad on kõik natuke eriskummalised: siin on akadeemikud ja laulikud, kellalööjad ja tudengid, ärimehed, kes kauplevad võililledega ja paljud teised. Tekstid on mahedalt humoorikad, kaasaeg kohtub siin pärimuste ja müütilise ajaga ning autor pajatab loomismüüte nii Kivisillast kui ka Lõunakeskusest.

suvi II

poes on
banaanid otsas,
leib on otsas,
veini pole,
suitsud otsas, kõik märkmikud on maha müüdud,
pliiatsid ja pastakad on otsas,
reavaheriiul on tühi,
tundub, et inimesed tõesti valmistuvad luulekatkuks,
poeesiaepideemiaks,
poepideesiaks,
poepidaja jälgib kahtlustavalt leti tagant,
kuidas ma riiuli ees pomisen

parim-enne-möödas-korv
on täis kahtlaseid küpsiseid,
kastmeid, komme,
komasid ja suuri algustähti

komasid mul juba on,
ema ostis viiekilose koti komasid,
kui tartusse kolisin,
aga algustähti võiks
küll paariks päevaks
varuga osta, mõtlen
ja Koju Jõudes Söön
Kõik Korraga Ära
nagu ikka

Noor naine Liine sõidab üksinda maale, tal on vaja vaadata iseendasse, et tõmmata joon alla mürgiseks muutunud ja ummikusse jooksnud kooselule. Tema sees toimuvatele lahingutele kõlab kaasa sõjamüra naabruses asuvalt polügoonilt, mille laiendus ähvardab hävitada vana talukoha ja terve küla. Poeetilistest fragmentidest põimub lugu hirmust ja tervenemisest, ängistusest ja lootusest, äraminekutest ja kohalejõudmistest. Carolina Pihelgas (snd 1986) on peamiselt kirjutanud luulet, tema kogumik „Valgus kivi sees“ (2019) pälvis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia. „Lõikejoon“ on tema teine proosaraamat.

1835. aastal jõudis Jenast Võrru noor ja entusiastlik Heinrich Eisenschmidt, kes hakkas õpetama hiljem legendaarseks saanud I järgu poeglaste erakool-pansionaadis ehk Krümmeri koolis. Südamlikult meenutab ta kooli igapäevategevusi, õpilaste koerustükke ja oma värvikaid kolleege.

Teffi (kodanikunimega Nadežda Lohvitskaja) oli XX sajandi alguse Vene humorist ja näitekirjanik. Nii on ka nendes mälestuses nii kurikuulsaid tegelasi kui Lenin ja Rasputin esitatud pigem läbi huumoriprisma, olgugi tõsiseid teemasid käsitledes. Hilisemate sündmuste valguses omandavad tema kirjeldatud olud ja inimesed kahtlemata süngema varjundi, kuid suure pildi paremaks mõistmiseks annavad oma panuse ka need terava pilgu ja keele abil kirja pandud väikesed vinjetid. Tõlkija Ilona Martsoni saatesõnast leiab lisateavet nii Teffi kui ka nende mälestuste tausta kohta.

„Torgny Lindgren on mõistatus. Ta kirjutab kuningatest ja võimumeestest, ja me näeme, kuidas võim on neid sandistanud. Ta kirjutab nõrkadest ja osatutest, kelle jõud ja vastupidavus säravad kui majakad ning kuulutavad, mis on inimsuses suurim — armastuse jõud, kustumatu lootus,“ ütleb Anu Saluäär „Mao tee kalju peal“ 1987. aasta väljaande eessõnas. Rootsi kirjanik Torgny Lindgren (1938–2017) on kinkinud oma lugejaile nii lüürilis-iroonilist luulet, absurdi ja realismi piirimail mänglevaid novelle kui ka teravmeelsest huumorist maagilise pühaduseni võnkuvaid romaane. Ehedast ja rahutukstegevalt kindlameelsest pietismist kantud jutustus „Mao tee kalju peal“ viib lugeja XIX sajandi teise poole Põhja-Rootsi külakesse, näljast ja vaesusest räsitud perekonna argiellu, mis näib peaaegu lootusetult armetu, aga ainult peaaegu. Sedavõrd karge ja paljuski traagilise loo ilmumine üllatas Lindgreni huumori austajaid, ometi saavutas ta just selle raamatuga rahvusvahelise tuntuse ja tunnustuse. „Mao tee kalju peal“ on tänaseks tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde ning jõudis 1998. aastal Priit Pedajase käe all ka Eesti Draamateatri lavale.

Väike poiss Bora elab perega Belgradi kesklinnas ja jälgib tähelepanelikult, mis tema ümber sünnib. Aeg on segane, 1930-ndate pisiettevõtjate ajastule järgnevad sõda, Saksa okupatsioon ja vabastajate entusiastlik revolutsioon. Sellega püüab ühte sammu käia ka poisi perekond, kes on harjunud maandama argipäevade raskusi suurte sõnade, teatri, muusika ja suhtlemisega. Hullumeelse järjekindluse kohtumine revolutsioonilise tohuvabohuga pere ainsas toas viib kõiksugu värvikate stseenideni. „Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni“ ei leidnud pärast valmimist piisavalt julget kirjastajat ning Bora Ćosić (snd 1932) pidi selle 1969. aastal ise välja andma. Süsteemiväline trükis mõjus lugejatele aga nagu tormitäis värsket õhku teemal, millest seni oli avaldatud ainult pateetilisi kangelaslugusid ja võimutruid illusioone. Lõbusaid groteskseid pildikesi esitav romaan pälvis Jugoslaavia tähtsaima kirjandusauhinna NIN ning sellest sai vabastavat naeru pakkuv kultusteos. Romaani lõpust leiab tõlkija Madis Vainomaa järelsõna ja lühiintervjuu autoriga.

Giacomo Leopardi on itaalia kirjandusloos niisama möödapääsmatu tegelane nagu Dante Alighieri või Francesco Petrarca.
1845. aastal ilmunud "Mõtted" on piisavalt mitmekesine sissejuhatus krahvi maailma. Loodetavasti naudib lugeja nii autori vaimukat sarkasmi kui ka jahedat halastamatust...

Eestis seni näitekirjaniku ja "Päevaraamatute" autorina tuntud poola kirjanduse suurkuju jutuvalimik sisaldab 6 lugu kogumikust "Bakakaj". Gombrowiczil puudus respekt nii ülikoolides õpetatava filosoofia kui ka kirjanduse kui niisuguse vastu, mida ta pidas snobistlikuks rituaaliks. Ise püüdis ta kirjutades vabaneda kõigist käibivatest reeglitest; tema eksistentsi ja inimpsüühika sügavustesse kaevuvates juttudes leidub nii fantaasiat, absurdi kui ka huumorit.

Philip Rothi (1933–2018) romaanis paneb lastehalvatuse puhang 1944. aasta suvel Newarkis noore kehalise kasvatuse õpetaja Bucky Cantori küsima õige keerulisi küsimusi. Mis või kes meie elu juhib, kas saatus, Jumal või meie ise? Kas on õiglane õnnelik olla, kui teised seda pole? Miks juhtuvad heade inimestega halvad asjad? Vastus, et mõnikord lihtsalt juhtuvadki, ilma mingi põhjuseta, teda ei rahulda. Vaenlase otsingul pöördub ta lõpuks enda vastu – temast saab omaenese nemesis. Ameerika proosa suurmeistri viimane romaan on väärikas lõpp-punkt tema pikale loometeele.

Loomingu Raamatukogu üks legendaarsemaid vihikuid, 1968. aastal ilmunud valikkogu „Olematus võiks ju ka olemata olla“ jäi pikka aega ainsaks võimaluseks tutvuda Artur Alliksaare luulega. Siit on saanud tuule tiibadesse Alliksaare üldtuntud luuletused, nagu „Aeg“, „Kuhu küll, kuhu küll, uhh!“, „Olen ürgloitsu logose laps“, „Õhtute kollane tolm“ ja „Olematus võiks ju ka olemata olla“. Paul-Eerik Rummo valis kogumiku tsüklitesse luuletusi Alliksaare erinevatest loomeperioodidest ning kirjutas saatesõnas, et pidas oluliseks valgustada Alliksaare luuletamise tulemuste kõrval ka tema luuletamise protsessi, silumata ürgkaootilisust ja kõlade vabajooksu.

Siinses uustrükis on taastatud värsid, mille tsensorid käskisid esmatrüki laost eemaldada. Samuti ilmub esimest korda raamatukaante vahel Leo Metsari saatesõna, mis jäeti „taktikalistel kaalutlustel“ avaldamata. Luuletusi saadavad pildid Alliksaare käsikirjadest.

Koostanud Paul-Eerik Rummo. Saatesõna Paul-Eerik Rummo ja Leo Metsar.

Rõsked päevad. Lämbed päevad. Hallid päevad. Helged päevad.

Päevad kihutavad kiirelt, kerged nagu langevad lehed. Päevad kraaksuvad varestena akna taga, jooksevad kajakatena asfaldil, jätavad lärakaid. Päevad murduvad ja murenevad.

Ükskord aga saavad päevad loetud. Siis tuleb sellest kirjutada.