Väljapaistva norra kirjaniku Johan Borgeni (1902-1979) kõlbelise valiku probleeme käsitleva romaanitriloogia (Väikelord, 1955; Tumedad lätted, 1956; Käes, 1957) esimene raamat. Selle peategelane on keskkodanluse hulgast pärit puberteedieas nooruk, kelle šokeerivas käitumises ilmnevad isiksuse lagunemise esimesed tunnused.

Kirjaniku loomingu paremikku kuuluv romaan «Naiste paviljon» (1946) on taas Hiina-aineline. See on suure ja jõuka, vanu tavasid austava hiina perekonna lugu. Väärikas, haritud, naiselik, kõigi poolt austatud ja armastatud pereema madam Wu, nelja poja ema, otsustab 40-aastaseks saanult võtta majja konkubiini, noore naise oma mehele. Oma elu teise poole tahab ta elada iseendale. Ja tema ellu tuleb suur armastus...

Oaasil tuleb Peteril sisse elada uude keskkonda, planeedi põliselanikud paistavad olevat sõbralikud ja üllataval kombel ka innukad kristlased. Bea ja Peter hoiavad sõnumite abil teineteist oma eludega kursis, ent üsna pea on naise kirjad tulvil meeleheidet. Maad tabab üks looduskatastroof teise järel ja igapäevaelus võtab maad kaos. Bea usk Jumalasse lööb vankuma. Peter tajub küll abikaasast kaugenemist, ent on niivõrd hõivatud Oaasil toimuvast, et ei suuda naisele kaasa elada. Peategelaste katsumustest kasvab välja sügav mõtisklus inimsuhete, ennekõike armastuse, aga ka usu ja vastutuse olemuse üle.

Nimeka rootsi kirjaniku P. O. Sundmani (1922-1992) romaan teisest nimekast rootslasest, insenerist ja maadeavastajast Salomon August Andréest ning tema traagiliselt lõppenud õhulennust 1897. aastal, mil ta koos kahe kaaslasega üritas esimesena jõuda põhjapoolusele.

Lugu leiab aset mitte lihtsalt rahvusvahelise maadeavastamise palaviku taustal, vaid meeles tuleb pidada veel kahte aspekti: ühelt poolt oli Rootsi ja rootslaste jaoks vaja tõestada, et ligi kakssada aastat peale Põhjasõda ollakse ikka veel üks suurte hulgast, teisalt tuli aga norralastel iga hinna eest tõestada oma jõudu ja pealehakkamist.