Tooted
Selles raamatus on 90 vahvat kümneminutilist mõtlemisharjutust ja nuputamisülesannet: mälutreeningud, ruumilise taju treeningud, sõnamõistatused, arvmõistatused, koodide lahtimurdmised, laevade pommitamised ja inspireerivad „leia erinevused“, aga samuti Jaapani numbrimõistatused, sealhulgas hanjie, kakuro, hitori, masyu ja hashi ning enam kui kuut tüüpi sudokuid.
Dr Gareth Moore on enam kui 40 ajutreeningu- ja mõistatamisraamatu autor, ta on loonud ajutreeningute internetilehekülje BrainedUp.com ning toimetab mõistatamist pakkuvat veebisaiti PuzzleMix.com. Kirjastus Pegasus on varem avaldanud tema raamatu „Mõttemängud nutikatele lastele“ (2016).
Siia raamatusse on koondatud 101 arheoloogilise leiu lood. Kaugelt üle miljoni meie muuseumites hoitava leiu hulgast moodustavad need vaid väikese osa, ent nende lugude abil oleme püüdnud näidata, kuidas arheoloogid esemeid uurivad, kuidas saadakse teada esemete vanus ning kasutusviisid ja kuidas on võimalik jõuda vaid mõne leiu järgi tõlgendusteni ammu kadunud ühiskondadest ja inimestest.
Arheoloogia, nagu ka kõik teised teadused, on dünaamiline ja pidevalt muutuv. Nii ei saagi loodud tõlgendusi võtta lõplikena ning uute teadmiste lisandudes või hoopis arheoloogide endi maailmavaate ja teoreetiliste lähtekohtade ümberhindamisel võivad muutuda ka tõlgendused. Siingi raamatus on mitmeid näiteid, kus aastakümneid püsinud tõlgendustele on lisandunud hoopis uued arusaamad. Uued uurimismeetodid ja kiiresti arenevad tehnoloogiad võimaldavad muidu „tummadest“ arheoloogilistest leidudest teada saada senisest palju põnevamaid lugusid. Loodetavasti näitab see raamat lugejatele, et ei ole olemas igavaid leide ja ka üksik potikild võib jutustada midagi täiesti uut.
Tõnno Jonuks (snd 1974) on arheoloog. Ta on oma senistes uurimustes keskendunud mineviku religioonidele, viimastel aastatel on põhirõhk kandunud esemeuurimustele. Tegeleb samuti Eesti loodususundi kontseptsiooniga, eriti selle ajalise mõõtmega. Tartu ülikoolis õppis Jonuks vastavatud usuteaduskonnas ning seejärel lõpetas filosoofiateaduskonna ajaloo osakonna. Ta on tegelenud ka Skandinaavia viikingiaegse religiooniga ja tõlkinud vanaislandi keelest. Praegu töötab Jonuks Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadurina.
Kristiina Johanson (snd 1980) on arheoloog. Tema peamine uurimisvaldkond on kiviaeg ning viimastel aastatel on ta uurinud Eesti tulekivileidude geoloogilist päritolu. Lisaks sellele huvitab teda, kas ja kuidas on võimalik uurida maagiliste praktikate kajastumist ning maagilisi esemeid arheoloogias. Praegu töötab ta Tartu ülikoolis arheoloogia teadurina.
Iga teatrihuviline on ehk mõttes mänginud „Eesti teatrisündmuste“ mängu, koostades näiteks nimekirja oma elu teatrisündmustest või siis aasta teatrisündmustest. See raamat on ühe sellise mängu vili. Teatrisündmusena tulevad jutuks unustamatud lavastused, vaimustavad rollid, olulised teatritegelased, mõjukad teatrid, uskumatud teatriskandaalid ja veel palju muud. Raamatut kirjutades pidas autor lugejatena silmas muu hulgas ka teatrihuvilisi, kellel pole veel väga sügavaid teadmisi teatriloost, kuid on huvi Eesti teatrit ja selle värvikat ajalugu tundma õppida ning selle kaudu ka praegust teatrit paremini mõista. Tulemuseks on põnev ja intrigeeriv, kuid samas ka ülevaatlik ja hariv lugemine.
Anneli Saro (snd 1968) on teatriteaduse professor. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja teatriteadust, täiendanud ennast Helsingi, Stockholmi ja Utrechti Ülikoolis. Alates 1997. aastast on ta õpetanud TÜ-s teatriteadust, lugenud külalislektorina loenguid ka Tallinna Ülikoolis, Eesti Kunstiakadeemias, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Helsingi Ülikoolis.
Kõvakaanelisest kataloogist leiab põhjaliku fotoülevaate Art Allmäe veneteemalistest näitustest "Cold War" ja "Paint It Black", mis toimusid 2014., 2016. ja 2017. aastal Tallinnas Draakoni galeriis, Tartu Kunstimuuseumis ja EKKMis Köler Prize'i raames.
Samuti on kataloogis näituse kuraatori Joanna Hoffmanni intervjuu kunstnikuga.
Kataloog täiendab Tartu Kunstimuuseumis avatud Art Allmäe isikunäitust "Paint it Black II".
Art Allmägi (s 1983) on eesti skulptor ja installatsioonikunstnik. Ta on õppinud Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis kiviraiumist ja sepatööd, Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (BA) ning Eesti Kunstiakadeemias (MA) skulptuuri ja installatsioonikunsti. Kunstniku loomingut iseloomustab julgete, sageli vulgaarsete, humoorikate ja šokeerivate teemavalikute ning märkimisväärselt professionaalsete tehniliste oskuste hästi tasakaalustatud sümbioos.
„Eesti gootika XX. Jutte ja lugusid aastatest 1997–2017“ pakub tervikliku ülevaate Ervin Õunapuu lühilugudest, koondades kokku pea kõik autori alates 1997. aastast ilmunud lühilood.
Bingtownis koidavad suured muutused – lahingud linnas on lõppenud, kuid et rahu jääks kestma, peavad kaubaisandad, uued kaupmehed, Kolmelaeva rahvas ja kõik teised linnaelanikud leidma ühise keele.
Althea ja Brashen leiavad viimaks Kenniti, kuid nende kohtumine pole hoopiski selline, nagu nad lootsid. Muutunud Vivacia ja meremadude abiga on Kennit saamas Piraadisaarte kuningaks, ent just siis, kui tema unistuste täitumine on juba käeulatuses, tõuseb neid ähvardama viirastus minevikust. Reyn asub lohe abiga Maltat otsima. Malta katsumused vormivad samal ajal pealiskaudsest tüdrukust sihikindla naise. Meremaod saavad võimsa abilise ning jätkavad läbi raskuste koduteed.
„Kas kohupiima saab kohukestest? Kas maakera on lapik? Kas puude taga on mets?“ küsis väljapaneku kuraator Mari Kartau, kes teab, et need vindiga küsitud laused ei töga mitte suusoojaks, vaid täkkesse. Kunstnike liidu ja kolmekümnendat juubelit tähistava Maalehe koostööst sündinud näituse jaoks loodud taiesed olid selle elavaiks tunnistajaiks, sest nagu tõdes kuraator: nad vahendavad pigem reaalsusekauget nostalgilist, romantilist ja utoopilist pilti maaelust.
Kevadnäitusel prooviti kaardistada olukorda ja vaadata kui lähedale annab astuda maarahvale. Paremat partnerit kui maaelu kajastav nädalaleht koos EKLi kutsutud kuraatori Mari Kartauga on raske ette kujutada.
Maalehe peatoimetaja Andres Eilart: „Juubeli puhul otsustasime maateemad Eesti peaväljakule tuua. Kaasasime selleks lugejaid ja kunstnikke, et üheskoos teha midagi suurejoonelist ja erilist. Alati aitab üks tummine tükk head eesti kunsti tabada teemat kõige rabavamalt ning jäädvustada elu kõige kestvamalt“.
Pole kahtlust, et fosforiit on Eesti suurimaid rikkusi, mille võimaliku kaevandamise ümber liigub palju müüte ja väärinformatsiooni. Maakera elanike arv kasvab katastroofilise kiirusega ja sama kiirusega kasvab ka nälgivate inimeste arv, sest põllumajandussaadusi napib juba praegu. Eestis on Euroopa Liidu suurimad fosforiidivarud ja neid on võimalik keskkonnahoidlikult kaevandada-töödelda ning seda nii kohalike põllumeeste vajaduste rahuldamiseks kui ka ekspordiks. Oluline on see, et hinnalisest maavarast tõuseks tulu mitte üksnes kitsale ärimeeste ringile, vaid kõigile eestimaalastele. See nõuab seaduste karmistamist ja üldrahvalikku kontrolli. Käesolev raamat annab selleks vajalikke teadmisi ja oskusi. Möödanikus suudeti eesti keelt ja kultuuri ohustanud fosforiidi kaevandamine peatada, nüüd on aga olud teised ja teistsugune peab olema ka meie tegutsemine: eesmärgiks peaks olema Eesti Vabariigi inimeste heaolu.
Vaesunud maffiaboss Hector Guzman varjab end Toscana mungakloostris. Ta kavatseb üles otsida oma poja Lothari ja saada tagasi kogu oma äriimpeeriumi. Vihkamine ja kättemaksuiha on suuremad kui munkade juures osaks saanud headus. Nüüd valmistub ta oma viimaseks võitluseks.
Haiglaõde Sophie Brinkmann on oma tahte vastaselt tõmmatud kriminaalsesse maailma. Nüüd on ta rahvusvaheliselt tagaotsitav ja varjab end koos oma poja Albertiga Prahas. Stockholmi kriminaalkomissar Tommy Jansson peab Sophie Brinkmanni üles otsima, sest naine teab komissari räpastest tegudest liiga palju. Ta plaanib naise tappa, et seejärel rahulikult oma elu edasi elada.
Alexander Söderbergi "Hea hunt" on Sophie Brinkmanni ja Hector Guzmani triloogia viimane osa.
2009. aasta 23. septembri varahommikul kõlab häire – Västbergas röövitakse sularahakeskust. See on Rootsi ajaloo kõige suurejoonelisema röövi avapauk. Röövijad saabuvad helikopteriga ja politseil ei jää üle muud kui pealt vaadata, kuidas nad ligi 40 miljoni krooniga õhku tõusevad ja kaovad. Ainsatki lasku laskmata.
Jonas Bonnier on kirjutanud tempoka loo, mis põhineb tegelike röövijate ülestunnistustel. Põnevik sisaldab ohtralt šokeerivaid detaile selle ülimalt hästi ettevalmistatud ja unikaalse röövi kohta. Aeglaselt, kuid kindlalt kulminatsiooni poole arenevatel sündmustel on peaaegu filmilik kvaliteet. Rahvusvaheline huvi romaani vastu on suur, tõlkimise õigused on müüdud 33 keelde ning Netflix on ostnud filmiõigused.
Valimikus jagavad oma elutarkust maailma suured mõtlejad – filosoofid ja psühholoogid, kirjanikud, kunstnikud ja muusikud, ettevõtjad, poliitikud ja eduteoreetikud. Valimikus toodud sententsite autorite hulgas on George Bernard Shaw, Benjamin Franklin, Dale Carnegie, Abraham Lincoln, Francis Bacon, Napoleon Hill, Johann Wolfgang von Goethe, Theodore Roosevelt, Winston Churchill, Henry Ford ja paljud teised. Suurmeeste mõttetarkused juhatavad lugeja inimelu olulistesse valdkondadesse – väärtustama teadmisi ja kogemusi, arutlema aususe, õigluse ja sihikindluse üle, tunnetama headuse, armastuse, usalduse ja sõpruse tähtsust.
Kȩstutis Navakas on üks tunnustatumaid tänapäeva leedu luuletajaid. Tema kujundlikes, kohati unenäolistes luuletustes loovad omavahel seotud elemendid korduvates peegeldustes üha uusi tähendusi.
Romaan/näidend "Keelatud uks" räägib ühe kõrgseltskonna maskeraadipeost, kus juhtub nii mõndagi naljakat ja veidrat. Alates maskidest, mis kujutavad reaalselt elanud inimesi ja nende tegemisi kuni tänapäeva inimeste ja nende probleemideni välja!
"Kirja vahetaja" on Merike Õimu kolmas luulekogu, mis sisaldab viimase paari aasta luuletusi. Raamatus kohtub kaheksakümnendate laadis riimluule intrigeerival moel päris tänapäevaste vabade värssjutustustega. Isemoodi ajatu kogu, helge, hea mõjuga.
"Raamatu “Koguduse ja Elva kiriku teenistust tahan surmani jätkata” põhisisuks on väljapaistva seltskonnategelase, köstri, organisti ja kooliõpetaja Jaan Kompuse omakäeline äärmiselt huvitav ja Eesti ajaloo ning kultuuriloo seisukohalt oluline elulugu, mida Jaan Kompus oli täiendanud kõrge vanuseni. Jaan Kompus (24. juuni 1858 Liivaku veski, Uderna vald, Tartumaa – 7. mai 1940 Tartu) oli oma aja üks ärksamaid ja silmapaistvamaid eesti haridus-, kiriku- ja seltskonnategelasi. Jaan Kompuse lapsepõlv ja kooliaeg jääb rahvuslikku ärkamisaega ning tööelu esimene periood järelärkamisaega. J. Kompuse eluloo avaldamine aitab kaasa rahvakultuuri püsimisele, tutvustades neid inimesi, kes on kaasa aidanud eesti rahvakultuuri ja eestlaste rahvusliku eneseteadvuse kujunemisele ning eestimeelsuse juurdumisele siinse rahva hulgas. Jaan Kompus oli Eesti Kirjanduse Seltsi asutajaliige. Aastatel 1869-75 õppis Jaan Kompus Uderna vallakoolis ja Rõngu kihelkonnakoolis ning 1875-78 Valgas Cimze kihelkonnakooliõpetajate ja köstrite seminaris, kus õppis koos mitmete teiste, hiljem Eesti kultuuriloos silmapaistvaks saanud inimestega. Aastatel 1878-87 oli Jaan Kompus õpetajaks Sangaste kihelkonnakoolis, 1888-1919 Rannu kihelkonnakooli köster, õpetaja ja koolijuhataja, 1919-26. aastatel aga kooliõpetaja ja köster Elvas. Pensionile jäädes jätkas ta Elva koguduse teenimist oma surmani. Elvas oli J. Kompus samuti juhtivalt tegev ka paljudes seltsides. Ta oli üks esimesi, kes tõstas Elva alevi moodustamise küsimuse, osaledes aktiivselt aleviomavalitsuse organiseerimises ja selle töö korraldamises. Ta kuulus paljudesse alevivolikogude koosseisudesse. 28. juunil 1923. aastal juhatas J. Kompus vanima volikoguliikmena Elva esimese alevivolikogu esimest koosolekut. Olles Elva koguduse rajaja, viidi tema algatusel ka Elva kiriku ehitamine. 03.06.38. autasustati Jaan Kompust Eesti Punase risti V klassi teenetemärgiga. Esildises Teenetemärkide Komiteele kirjutas haridusminister Aleksander Jaakson: “Jaan Kompus’el on teeneid noorsoo kasvatuse ja seltskondliku isetegevuse edendamise alal. Ta on pikema aja kestvusel asutanud seltskondlikke organisatsioone ja olnud nende juhtivaid tegelasi. Ta on töötanud koolides õppejõuna ja kasvatanud noori Eesti rahvuslikus vaimus. Ta on korraldanud põllumajandusnäitusi ja tegev olnud ühistegelistes asutistes.” Jaan Kompus viidi Tartu haiglasse otse kirikuoreli tagant, kus ta suri 7. mail 1940. aastal Tartus ja on maetud Elva kalmistule. Jaan Kompuse lastest saavutas suurima tuntuse Hanno Kompus, arhitekt, kunsti- ja teatrikriitik, lavastaja ning teatrijuht. Hanno Kompus oli 1922. aastast abielus ballettmeister Rahel Amanda Aurilie Olbreiga (1898-1984)."
Komarri planeet võiks olla üksainus imekaunis aed – kui selle nimel veel tuhat aastat vaeva näha. Või ka eluks kõlbmatu kõnnumaa, kui terraformimine peaks ebaõnnestuma. Nüüd aga purustas kursilt kaldunud kosmoselaev terraformimise jaoks hädavajaliku päikesepeegli. Põhjusi saadetakse välja selgitama Barrayari värskeim Keiserlik Audiitor lord Miles Vorkosigan, kellesse ei suhtuta planeedil aga kuigi soojalt, kuna tema isa on kurikuulus Komarri Lihunik.
Kas aastakümneid Barrayari võimu all olnud komarrlased hauvad salajas endiselt mässuplaane? Kas aina keerulisema juhtlõngadepuntraga maadlev Miles saab kedagi usaldada või tuleb tal seekord loota ainult iseendale?Vorkosigani saaga järjekordses osas võib taas leida Bujoldile nii omast põnevust, huumorit ja hoogu.
