Tooted

Siia raamatusse on koondatud 101 arheoloogilise leiu lood. Kaugelt üle miljoni meie muuseumites hoitava leiu hulgast moodustavad need vaid väikese osa, ent nende lugude abil oleme püüdnud näidata, kuidas arheoloogid esemeid uurivad, kuidas saadakse teada esemete vanus ning kasutusviisid ja kuidas on võimalik jõuda vaid mõne leiu järgi tõlgendusteni ammu kadunud ühiskondadest ja inimestest. Arheoloogia, nagu ka kõik teised teadused, on dünaamiline ja pidevalt muutuv. Nii ei saagi loodud tõlgendusi võtta lõplikena ning uute teadmiste lisandudes või hoopis arheoloogide endi maailmavaate ja teoreetiliste lähtekohtade ümberhindamisel võivad muutuda ka tõlgendused. Siingi raamatus on mitmeid näiteid, kus aastakümneid püsinud tõlgendustele on lisandunud hoopis uued arusaamad. Uued uurimismeetodid ja kiiresti arenevad tehnoloogiad võimaldavad muidu "tummadest" arheoloogilistest leidudest teada saada senisest palju põnevamaid lugusid. Loodetavasti näitab see raamat lugejatele, et ei ole olemas igavaid leide ja ka üksik potikild võib jutustada midagi täiesti uut. Tõnno Jonuks (snd 1974) on arheoloog. Ta on oma senistes uurimustes keskendunud mineviku religioonidele, viimastel aastatel on põhirõhk kandunud esemeuurimustele. Tegeleb samuti Eesti loodususundi kontseptsiooniga, eriti selle ajalise mõõtmega. Tartu ülikoolis õppis Jonuks vastavatud usuteaduskonnas ning seejärel lõpetas filosoofiateaduskonna ajaloo osakonna. Ta on tegelenud ka Skandinaavia viikingiaegse religiooniga ja tõlkinud vanaislandi keelest. Praegu töötab Jonuks Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadurina. Kristiina Johanson (snd 1980) on arheoloog. Tema peamine uurimisvaldkond on kiviaeg ning viimastel aastatel on ta uurinud Eesti tulekivileidude geoloogilist päritolu. Lisaks sellele huvitab teda, kas ja kuidas on võimalik uurida maagiliste praktikate kajastumist ning maagilisi esemeid arheoloogias. Praegu töötab ta Tartu ülikoolis arheoloogia teadurina.

Iga teatrihuviline on ehk mõttes mänginud "Eesti teatrisündmuste" mängu, koostades näiteks nimekirja oma elu teatrisündmustest või siis aasta teatrisündmustest. See raamat on ühe sellise mängu vili. Teatrisündmusena tulevad jutuks unustamatud lavastused, vaimustavad rollid, olulised teatritegelased, mõjukad teatrid, uskumatud teatriskandaalid ja veel palju muud. Raamatut kirjutades pidas autor lugejatena silmas muu hulgas ka teatrihuvilisi, kellel pole veel väga sügavaid teadmisi teatriloost, kuid on huvi Eesti teatrit ja selle värvikat ajalugu tundma õppida ning selle kaudu ka praegust teatrit paremini mõista. Tulemuseks on põnev ja intrigeeriv, kuid samas ka ülevaatlik ja hariv lugemine. Anneli Saro (snd 1968) on teatriteaduse professor. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja teatriteadust, täiendanud ennast Helsingi, Stockholmi ja Utrechti Ülikoolis. Alates 1997. aastast on ta õpetanud TÜ-s teatriteadust, lugenud külalislektorina loenguid ka Tallinna Ülikoolis, Eesti Kunstiakadeemias, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Helsingi Ülikoolis.

Retk imeolevuste vabastamiseks. Avantia kuningriiki on tabanud suur õnnetus – kuri võlur Malvel on ära nõidunud seni kuningriiki kaitsnud Imeolevused ja ainult tõeline kangelane suudab nad nõidusest vabastada. Kas võlur Aduro valitud noor Tom tuleb eluohtliku ülesandega toime? Esimesena päästis ta nõiduse kütkest tulelohe Ferno, nüüd on kord hirmsa meremao Seproni käes.

Edukaks kauplemiseks läheb tarvis teadmisi, keskendumist ja distsipliini. Alexander Elderi käsiraamat aitab nii alustavat kui ka juba kogenud börsikauplejat kõrgemale tasemele tõusta, pakkudes klassikalist tarkust koos tänapäevaste kauplemistööriistadega. Raamat õpetab, kuidas läheneda kauplemisele rahulikult ja distsiplineeritult. Tähelepanu on suunatud nii riskikontrollile kui ka enesekontrollile ning mõlema tarvis on esitatud selged juhised. Autor annab juhtnöörid, kuidas hinnata aktsiate väärtust, teha kauplemisplaane ja mõõta ka investori enda kauplemisvalmidust. Tõhusa kauplemissüsteemi väljaarendamiseks leiab lugeja vajalikud teadmised, perspektiivi ja tööriistad. Elder annab vastused, kuidas: ületada takistused ja arendada välja tugevam enesekontroll ära tunda turu asümmeetrilised tsoonid, kus teenimisvõimalus on suurem ja risk väiksem hallata oma raha, määrates kindlaks sisenemiskohad, sihtmärgid ja tõkkepuud kasutada märkmearhiivi süsteemi, mis teeb igast kauplejast iseenda õpetaja Selge lähenemisega, praktiliste illustratsioonidega ja oluliste oskuste lahke jagamisega on see raamat saanud üheks oma valdkonna alustalaks. Nii professionaalid kui ka erainvestorid hindavad siin jagatud põhimõtteid ja selget süstemaatilist lähenemist. Autor Alexander Elder on Eesti juurtega Ameerikas tunnustatud professionaalne börsikaupleja, koolitaja, menuraamatute autor ja psühhiaater. Raamatu "Börsikauplemine kui elatusallikas" esimene trükk ilmus 1993. aastal ja on kujunenud kogu maailmas oma valdkonna klassikaks. Eesti keeles avaldatav väljaanne on selle raamatu 2014. aastal ilmunud põhjalikult täiendatud ja uuendatud versioon. Autor toob ajale vastu pidanud kontseptsioonid tänapäeva kiiresti muutuvate turgude konteksti ning käsitleb tänapäeva börsikauplejale vajalikke peamisi uusi uuringuid ja meetodeid.

Väikeses linnakeses asub maailma suurim ja müstiliseim šokolaadivabrik. Selle väravad on alati suletud ja keegi ei tea, mis nende taga sünnib. Kuni ühel päeval teatab vabriku direktor härra Willy Wonka, et viis Kuldpileti võitjat pääsevad tema šokolaadivabrikusse. Üks neist õnnelikest on Charlie, meie loo kangelane. Millised seiklused ja üllatused ootavad lapsi, kui vabriku väravad nende ees lõpuks avanevad? Kuhu viivad maa-alused šokolaadijõed ja kes on salapärased umpalumpad? Mis juhtub lastega, kes härra Wonka hoiatusi ei kuula? Roald Dahl on üks tuntumaid ja armastatumaid lastekirjanikke, kelle põnevad, humoorikad ja südamlikud lood nagu "Suur Sõbralik Hiiglane", "Matilda" ja "Danny, maailma parim" on leidnud tee laste südameisse kõikjal laias maailmas. Tema raamatuid on tõlgitud 58 keelde ja müüdud üle 250 miljoni eksemplari.

Kõvakaanelisest kataloogist leiab põhjaliku fotoülevaate Art Allmäe veneteemalistest näitustest "Cold War" ja "Paint It Black", mis toimusid 2014., 2016. ja 2017. aastal Tallinnas Draakoni galeriis, Tartu Kunstimuuseumis ja EKKMis Köler Prize'i raames.

Samuti on kataloogis näituse kuraatori Joanna Hoffmanni intervjuu kunstnikuga.

Kataloog täiendab Tartu Kunstimuuseumis avatud Art Allmäe isikunäitust "Paint it Black II".

Art Allmägi (s 1983) on eesti skulptor ja installatsioonikunstnik. Ta on õppinud Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis kiviraiumist ja sepatööd, Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (BA) ning Eesti Kunstiakadeemias (MA) skulptuuri ja installatsioonikunsti. Kunstniku loomingut iseloomustab julgete, sageli vulgaarsete, humoorikate ja šokeerivate teemavalikute ning märkimisväärselt professionaalsete tehniliste oskuste hästi tasakaalustatud sümbioos.

„Eesti gootika XX. Jutte ja lugusid aastatest 1997–2017“ pakub tervikliku ülevaate Ervin Õunapuu lühilugudest, koondades kokku pea kõik autori alates 1997. aastast ilmunud lühilood.

Meri on hallidest aegadest olnud nii otseses kui ülekantud tähenduses eestlaste toitja. Mõtleme siinkohal kalandust, laevaehitust, laevandust, sadamaid ja selle taustal olevaid sadu mitmesuguseid toetustegevusi. Ei saa unustada, et merendus on samasugune Eesti majandusharu nagu põllumajandus, tööstus ja teised. Ühiskonna heaolu kasvades hakkab see viimasel ajal ununema ja paljud seostavad merd vaid puhkusega: liivane rand, sinised lained ja ergav päike. Puhkajal ei peagi meelde tulema, et auto, millega ta randa sõitis ja mitmed kaasasolevad asjad on toodud merd mööda, sest teisiti poleks see võimalik. Nii on see olnud ja nii ka jääb. Isegi tänapäevases kiirelt arenevas tehnikamaailmas on võimatu uskuda, et tulevikus suudaks miski asendada merevedusid. Aastaraamatu lõpus on kirjas ka värsked Mereakadeemia lõpetajad, kaptenid ning laevamehaanikud ja Eesti laevaregistrid 2017.

Abikaasad arendavad ja vormivad teineteist rohkem kui keegi teine, pannes üksteist püüdma sihte, neid tihti isegi sõnastamata. Vaid abikaasa suudab kodus luua piisava rahu või rahutuse, mis kannustab looma ja pürgima. Ajaloodoktor ja endine peaminister Mart Laar kirjutab kõige märgilisematest, kaunimatest ja põnevaimatest armastuslugudest Eesti lähiajaloos. Kes on olnud need inimesed rahvuslike suurkujude selja taga? Vahel võib olla lausa raske öelda, kumb abikaasadest on päriselt suurkuju. Teiste seas toob autor lugejateni Jakob ja Eugenie Hurda, Carl Robert ja Julie Jakobsoni, Gustav ja Aino Suitsu, Artur Adsoni ja Marie Underi, Paul ja Maria Kerese, Ernst ja Claire Jaaksoni jpt armastuslood. On öeldud, et kuulsa mehe tagant tuleb otsida naist. Ent sama kehtib ka kuulsate naiste kohta. Omamoodi tõestust esitatud väitele pakuvadki siia raamatusse kogutud saja abikaasa elulood. Esitatud valik on selgelt subjektiivne ja lähtub samas kättesaadavast materjalist. Armastus kestab üle aja.

Seda raamatut ajendas kokku panema kaks asjaolu. Esimene neist oli see, et tornaadode näol on tegemist loodusnähtusega, mida hästi kätte ei saa ega kotti ei pane. Mõtleme selle all ta kirjeldamist standardiseeritud statistiliste parameetritega. Teine asjaolu on tõsiasi, et elame oma naabrite lätlastega koos maanurgas, kus keeristormide kirjeldamine ja uurimine on olnud maailmas võrdlemisi esirinnas, kultuuri järjepidevus ajaloo heitlikkusest tulenevalt aga mõnevõrra katkendlik. Niisiis pani meid tööle ennekõike huvi, mida toetas kohustus eelkäijate ees. Raamat tornaadodest on väga kollektiivne looming, mis hõlmab ajavahemikku aastatel 1745–2015.

Seda raamatut ajendas kokku panema kaks asjaolu. Esimene neist oli see, et tornaadode näol on tegemist loodusnähtusega, mida hästi kätte ei saa ega kotti ei pane. Mõtleme selle all ta kirjeldamist standardiseeritud statistiliste parameetritega. Teine asjaolu on tõsiasi, et elame oma naabrite lätlastega koos maanurgas, kus keeristormide kirjeldamine ja uurimine on olnud maailmas võrdlemisi esirinnas, kultuuri järjepidevus ajaloo heitlikkusest tulenevalt aga mõnevõrra katkendlik. Niisiis pani meid tööle ennekõike huvi, mida toetas kohustus eelkäijate ees. Raamat tornaadodest on väga kollektiivne looming, mis hõlmab ajavahemikku aastatel 1745-2015.

Esimene "Eesti köögi" raamat ilmus 2003. aastal Harri Ilveselt ja Lia Virkuselt ning on olnud müügil siiani. Saabunud on aeg uue raamatu jaoks, mis kannab pealkirja "Ehe Eesti köök". Aastaaegade järgi kokku pandud raamatusse on kogutud kolme naise lemmikretseptid. Ikka sellised, mida eestlased armastavad.Igal kevadel on meie lemmikuteks esimesed kevadekuulutajad rabarberikoogid, karulaugupesto ja muu roheline ja värske. Suvel naudime soolakurke, värskeid kartuleid ja kodujuustukastet heeringaga, küpsetame kodujuustupannkooke maasikatoormoosiga ja muid hõrke marjakooke. Sügis toob kaasa oma annid – seened, õunad ja ploomid. Pannakse podisema pajaroad ja praetud räim on taas eesti köögis aukohal. Talvel ei saa keegi ilma hapukapsa, seaprae ja süldita. Ka eesti köögi klassika nagu singirullid, kartulisalat, täidetud munad ja kiluleivad on pea igal eestlase peolaual.Selle kauni eesti- ja ingliskeelse kinkeraamatu kaante vahelt leiadki kõik nimetatud road ning veel palju–palju muud kodust ja head.

Enn Tõugu (snd 1935) on eesti vanema põlvkonna arvutiteadlane, akadeemik, emeriitprofessor, kes on üle neljakümne aasta olnud seotud Tallinna Tehnikaülikooli Küberneetika Instituudiga. Saatus on teda viinud asumisele Venemaale Kirovi kanti, laagri lastekodusse, kuid edaspidi ka Kremlisse rahvasaadikute kongressi saadikuks, Rootsi kuningriiki professoriks ning tagasi Eestisse küberkaitset korraldama. Sellest, ühtlasi tema lähedastest ja inimestest, kellega ta on koos töötanud, purjetanud, jahti pidanud ja sõbrustanud, ongi käesolevas raamatus juttu. See lugu on kui mitmevaatuseline etendus, milles autoril on täita peaosa. Vaatemängu lavakujundus vaheldub alates sõjaeelsest Eesti Vabariigist ja sõjaaegsest Venemaast kuni Rootsi heaoluühiskonnani ja uue sajandi Eestini välja, millele aitab toone lisada rikkalik fotomaterjal. Autor ütleb: „See lugu on kirjutatud minu lastele ja lapselastele ning nende lastele. Eelkõige noorematele, kes vist ei teagi, näiteks, et minu vanemate noorusajal oli petrooleumilamp kõrgtehnoloogiline valgusallikas, mis oli just jõudnud tulla küünla- ja peeruvalguse asemele. Minu lapsepõlves oli elektrivalgus hakanud levima, kuid polnud veel kaugeltki kõikjale jõudnud. Ka ühiskond on palju muutunud minu eluaja jooksul. Kirjutasin oma tegemistest ja enda silmade läbi nähtud oludest mitmes väga erinevas ühiskonnas. Eesmärgiks pole olnud millegi dokumenteerimine, pigem üldisest olustikust ja minu isiklikest seiklustest ja muljetest jutustamine, mistõttu mitmed tegelasedki selles loos on nimetatud ainult eesnimedega.”

Tunnustatud, edukas ja erakordselt menukas krimikirjanik Nordon Rosenberg sõidab pärast oma teise abikaasa õnnetut surma Saksamaale, külla oma esimesele abikaasale, keda ta pole näinud kakskümmend viis aastat. Nordoni rinnas peituvad suured lootused, sest ka Luise on jäänud üksikuks ja Nordon on lugenud tema kirjadest välja vihjeid edaspidise ühise elu kohta. Kõige rohkem ootab aga Nordon kohtumist nende ühise pojaga, kelle olemasolust tal veel poole aasta eest aimugi polnud. Kuidas see kõik õnnestub ja kas tema ootused täituvad? Nädalase reisi ajal juhtub nii mõndagi, millesse Nordon Rosenberg on lausa sunnitud sekkuma, on ta ju krimikirjanik. Pealegi kohtub ta Saksamaal vägagi värvikate isiksustega, kellest igaühel on oma lugu talle jutustada, nii et igav tal küll ei hakka. Loodetavasti ka mitte lugejal… Järg romaanile "Hea kavatsusega mees", aga loetav ka iseseisvalt

Bingtownis koidavad suured muutused – lahingud linnas on lõppenud, kuid et rahu jääks kestma, peavad kaubaisandad, uued kaupmehed, Kolmelaeva rahvas ja kõik teised linnaelanikud leidma ühise keele.

Althea ja Brashen leiavad viimaks Kenniti, kuid nende kohtumine pole hoopiski selline, nagu nad lootsid. Muutunud Vivacia ja meremadude abiga on Kennit saamas Piraadisaarte kuningaks, ent just siis, kui tema unistuste täitumine on juba käeulatuses, tõuseb neid ähvardama viirastus minevikust. Reyn asub lohe abiga Maltat otsima. Malta katsumused vormivad samal ajal pealiskaudsest tüdrukust sihikindla naise. Meremaod saavad võimsa abilise ning jätkavad läbi raskuste koduteed.

„Kas kohupiima saab kohukestest? Kas maakera on lapik? Kas puude taga on mets?“ küsis väljapaneku kuraator Mari Kartau, kes teab, et need vindiga küsitud laused ei töga mitte suusoojaks, vaid täkkesse. Kunstnike liidu ja kolmekümnendat juubelit tähistava Maalehe koostööst sündinud näituse jaoks loodud taiesed olid selle elavaiks tunnistajaiks, sest nagu tõdes kuraator: nad vahendavad pigem reaalsusekauget nostalgilist, romantilist ja utoopilist pilti maaelust.

Kevadnäitusel prooviti kaardistada olukorda ja vaadata kui lähedale annab astuda maarahvale. Paremat partnerit kui maaelu kajastav nädalaleht koos EKLi kutsutud kuraatori Mari Kartauga on raske ette kujutada.

Maalehe peatoimetaja Andres Eilart: „Juubeli puhul otsustasime maateemad Eesti peaväljakule tuua. Kaasasime selleks lugejaid ja kunstnikke, et üheskoos teha midagi suurejoonelist ja erilist. Alati aitab üks tummine tükk head eesti kunsti tabada teemat kõige rabavamalt ning jäädvustada elu kõige kestvamalt“.

Psühholoogid kasutavad tänapäeval üha enam enesekaastundele tuginevaid meetodeid. Kristin Neff on selle suuna esimesi määratlejaid ja uurijaid, tema on välja töötanud ka paljude psühholoogide kasutatava enesekaastunde skaala. Kui paljud meist on selles meeletult võistluslikus ühiskonnas tõesti enesega rahul? Enesega rahulolu tundub nii habras olevat, iseäranis seepärast, et enese väärtustamiseks peame tundma end erilise ja keskmisest paremana. Kõik, mis jääb sellest allapoole, paistab läbikukkumisena. Soov tunda end erilisena on täiesti mõistetav. Häda on aga selles, et juba määratluse järgi on võimatu, et igaüks oleks keskmisest parem. Me võime nii mõneski asjas silma paista, kuid alati on keegi meist targem, ilusam, edukam. Kuidas me sellega hakkama saame? Mitte kuigi hästi. Endast parema pildi loomiseks kipume oma mina suuremaks puhuma ja teisi alla suruma, et tunneksime end võrdluses hästi. Aga sellel strateegial on oma hind ‒see takistab meil oma täit potentsiaali saavutamast. Miljonid inimesed peavad iga päev ravimeid neelama paljalt selleks, et eluga toime tulla. Ebakindlus, ärevus ja depressioon on meie ühiskonnas uskumatult levinud ning suures osas tingitud enesehinnangust, sellest, et me aina kihutame ennast takka, kui tunneme, et ei tule elumängus võitjaks. Kristin Neffi põhjapanev raamat annab nõu, kuidas vähendada enesekriitilisust ning vältida selle halba mõju. Raamatus leiduvad harjutused ja tegevuskavad toetavad enesesõbralikkuse ja -kaastunde saavutamist ning aitavad toime tulla kõikvõimalike emotsionaalselt kurnavate olukordadega – lastekasvatamise, kaalust alla võtmise või mis tahes muude katsumustega. Enesekaastunne võimaldab saavutada oma täielikku potentsiaali ning elada täiuslikumat elu.

Liiga paljud meist jätavad elus oma võimalused kasutamata, sest meil pole küllalt enesekindlust. Olgu tegu avaliku sõnavõtu, juhirolli võtmise või kellegi kohtama kutsumisega – ikka tuleb ette olukordi, kus tunneme, et pole valmis seda katsumust vastu võtma. Russ Harris pakub vähesest enesekindluse, häbelikkuse ja ebakindlusega toime tulemiseks saamiseks üllatava lahenduse: selle asemel et püüda oma hirmudest "jagu saada", tuleks tema sõnul astuda nendega uude ja arukamasse suhtesse. Paradoksaalsel kombel saame oma hirmudest jäädavalt vabaks alles siis, kui lakkame nende vastu võitlemast. Raamat tugineb kognitiiv-käitumusliku teraapia ühele uuele vormile, aktsepteerimise ja pühendumise teraapiale ning selgitab, kuidas vabaneda tavapärasest väärarusaamast selle kohta, mis enesekindlus on ja kuidas seda kasvatada; kujundada välja eluterve suhe hirmu ja ärevusega; teha selgeks oma põhiväärtused ning kasutada neid inspiratsiooni- ja motivatsiooniallikana; kasutada teadvelolekut oma negatiivsete mõtete ja tunnetega tõhusalt toimetulemiseks "See on üks vähestest eneseabiraamatutest, mida olen ise kaanest kaaneni mitu korda lugenud. Olen seda soovitanud võistlussportlastele ja nende treeneritele, oma teraapiapatsientidele ning sõpradele. Mul on siiralt hea meel, et "Enesekindluse lõhe" on nüüd olemas ka eesti keeles." – Jorgen Matsi, psühholoog, treener, sportlane

Mitmed eestlased on käinud ennast avastamas kloostrites üle maailma. Käesolevas raamatus jagavad nad oma kogemusi ka lugejatega. Kuidas ja misläbi nad usku pöördusid? Millised on nende tõekspidamised? Miks nad kloostrisse läksid ja mida sealt leidsid? Mida nad pidid seal üle elama? Mida nad tundsid ja kuidas arenesid? Kuidas muutus nende suhe välismaailmaga? Juttu tuleb budismist, joogast, Hare Krišna liikumisest ja õigeusust. Põhjalikud kommentaarid usunditest on lisanud Martti Kalda. Raamatus on antud ülevaade kloostrite ja eraklate ülesehituse kunstiajaloolisest vaatenurgast ja hoonete funktsioonidest. Samuti kloostri päevaplaanist ja korrast ning inimsuhetestki.

Pole kahtlust, et fosforiit on Eesti suurimaid rikkusi, mille võimaliku kaevandamise ümber liigub palju müüte ja väärinformatsiooni. Maakera elanike arv kasvab katastroofilise kiirusega ja sama kiirusega kasvab ka nälgivate inimeste arv, sest põllumajandussaadusi napib juba praegu. Eestis on Euroopa Liidu suurimad fosforiidivarud ja neid on võimalik keskkonnahoidlikult kaevandada-töödelda ning seda nii kohalike põllumeeste vajaduste rahuldamiseks kui ka ekspordiks. Oluline on see, et hinnalisest maavarast tõuseks tulu mitte üksnes kitsale ärimeeste ringile, vaid kõigile eestimaalastele. See nõuab seaduste karmistamist ja üldrahvalikku kontrolli. Käesolev raamat annab selleks vajalikke teadmisi ja oskusi. Möödanikus suudeti eesti keelt ja kultuuri ohustanud fosforiidi kaevandamine peatada, nüüd on aga olud teised ja teistsugune peab olema ka meie tegutsemine: eesmärgiks peaks olema Eesti Vabariigi inimeste heaolu.

Mõeldes antiiksele Roomale, kerkivad varem või hiljem silme ette gladiaatorite karmid kujud. Kuidas nad aga ise tajusid oma brutaalset ametit, kuidas läksid vastu oma verisele surmale? Philip Matyszaki kergesti loetavas vormis ning rohkete piltidega varustatud teos "Gladiaator. Rooma areenivõitleja (mitteametlik) käsiraamat" pakub haruldast sissevaadet gladiaatorite igapäevatööle Rooma areenidel ja amfiteatrites. Raamatu lehekülgedel võid kehastuda Rooma impeeriumis elavaks noormeheks, kel pole kurja saatuse või korda saadetud kuritegude tõttu just ülearu palju karjäärivalikuid. Meelelahutuslikuks mõõgavõitlejaks saamine oli sellises olukorras parem väljavaade kui orjaks müümine või risti löömine. Uusimaid uuringutulemusi ja kaasaegseid rekonstruktsioone kombineerides kirjeldab see raamat Rooma areenivõitleja karmi teekonda, milles ei puudunud ka ootamatud rõõmud, ning kubiseb üllatavatest detailidest nii gladiaatorite relvastuse, võitlustehnika, olme, kommete kui ka elusana sellest ametist lahkumise võimaluste kohta.

Õhtumaine ühiskond on sügavas kriisis, sest moraalitu heaolu ei kesta kaua. On vaid aja küsimus, kui tekib poliitiline surve muuta kurssi. Autor Jari Ehrnrooth näitab, et heaoluriigi kriisile on lahendus, aga see eeldab ühiskondliku mudeli põhimõttelist reformatsiooni. Lääne ühiskondadel on vaja see paratamatult läbida, kui tahetakse konkurentsis püsida ja üldse ellu jääda.

Vaesunud maffiaboss Hector Guzman varjab end Toscana mungakloostris. Ta kavatseb üles otsida oma poja Lothari ja saada tagasi kogu oma äriimpeeriumi. Vihkamine ja kättemaksuiha on suuremad kui munkade juures osaks saanud headus. Nüüd valmistub ta oma viimaseks võitluseks.

Haiglaõde Sophie Brinkmann on oma tahte vastaselt tõmmatud kriminaalsesse maailma. Nüüd on ta rahvusvaheliselt tagaotsitav ja varjab end koos oma poja Albertiga Prahas. Stockholmi kriminaalkomissar Tommy Jansson peab Sophie Brinkmanni üles otsima, sest naine teab komissari räpastest tegudest liiga palju. Ta plaanib naise tappa, et seejärel rahulikult oma elu edasi elada.

Alexander Söderbergi "Hea hunt" on Sophie Brinkmanni ja Hector Guzmani triloogia viimane osa.

Insuldi taastusravi tõenduspõhiste ravimetoodikate ülevaade.

Noorpõlves oli ta kuulus oma punaste juuste ja roheliste silmade poolest. Need on sassi ajanud nii mõnegi mehe pea. Ta armastab lihtsat elu ja lihtsaid asju. "Uhkeldamine ei sobi sellele, kes on eluaeg puuvirnaga vastamisi elanud." leiab ta. Ta on pärit põlvkonnast, keda iseloomustavad sellised märksõnad nagu eetika, lavameisterlikkus, kohutav töö, eneseohverdamine. Kogu muu elu jääb seisma, kui mängu tuleb teater. Ta on näitlejanna, keda eesti rahvas tingimusteta armastab. Ta on Ita Ever.

Eesti majanduse alustalad. "Jäämurdjad. Eesti kapitalismi lugu" on raamat, mis kirjeldab 15 Eesti juhtiva majandus- ja tööstusjuhi lugusid rohkem kui saja aasta jooksul. Kõiki portreteeritud inimesi iseloomustab kirglik soov arendada oma valdkonda ja eesmärke ellu viia, nad olid nupukad ja suure töövõimega. Ent nad olid veelgi enamat – nemad oli kohalikud, maakondlikud või rahvuslikud eluliidrid. Raamatu juhatab sisse Käsmu purjelaevanduse isa Joosep Kristenbrun. Esimesest Vene ajast on portreteeritavate seas veel baltisaksa suurpõllumees, sordi- ja tõuaretaja – kindlasti oma aja üks eesrindlikumaid ettevõtjaid – Georg Magnus von Berg ning Mats Kissa, kelle elutöö oli eesrindliku tehnoloogia juurutamine kodumaises linatööstuses. Esimesest omariiklusajast põlistavad Eesti ettevõtlust raamatus Joakim Puhk, Euroopa kõige radikaalsema maareformi põhiarhitekt Theodor Pool ja praeguse tööandjate keskliidu eelkäija Eesti vabrikantide ühisuse asutaja ja Eesti Panga nõukogu liige Martin Christian Luther. ENSV ja uuema Eesti vabariigi väärivad meenutamist põllumees Heino Marrandi, kalurikolhoosi esimees Oskar Kuul, esimese ühisettevõtte rajaja Jaan Kabin, eraettevõtja Vello Sillam, panga asutaja Hannes Tamjärv, suurettevõtja Jüri Käo, metsamees Mati Polli, esireeder Enn Pant ja tulevikku vaatav Jaan Tallinn.

Muutused Maal 2010-2016 a.D. Suhete tervendamine esivanematega ja iseendaga. Tänulikkus ja selle puudumine. Kurjuse eriliigid ja nendega toimetulemine. Looduse 7 kuningriiki. Raamat muudab mõtlemist, suhtumist, arusaamu, avardab teadvust, aitab märgata muutusi ja nendega toime tulla tavainimese argipäeva elus.

Kadriorg, mis tänapäeval tähistab ühte Tallinna kesklinna asumit, on algselt rajatud Vene tsaari Peeter I suveresidentsiks, mis lisaks lossile ja regulaaraiale hõlmas ka üle 70-hektarilist maa-ala. Raamat annab ülevaate Kadrioru ajaloost, vaatamisväärsustest ning pargi taimestikust ja loomastikust. Taskuteatmikus on arvukalt fotosid, lisaks Kadrioru pargi asendiplaan.

Kȩstutis Navakas on üks tunnustatumaid tänapäeva leedu luuletajaid. Tema kujundlikes, kohati unenäolistes luuletustes loovad omavahel seotud elemendid korduvates peegeldustes üha uusi tähendusi.

Sellesse ühe naise rände loosse on põimunud hulk teisi – alustades eestlastest, kes rändasid juba tsaari ajal Venemaale, ja lõpetades Mark Grigorjevitšiga, keda tema muusikutöö viib elama Itaaliasse. Ent kuhu inimene ka ei koliks, enda eest on raske pakku pääseda. Ikka ilmuvad minevikuvarjud unenägudesse, ikka kipuvad saatused korduma. Kala on peategelase Vera hüüdnimi, solvav ja ülekohtune. Vera ei ole sugugi külm, sõnatu ega tundetu. Ametilt on ta medõde, ent kutsumuselt surijate kannatuste leevendaja. Ka temale endale langeb osaks kuhjaga kannatusi: vägistamine, vägivaldne lähisuhe, poja surm, lähedaste reetlikkus. Õnneks kohtab ta oma eluteel ka lahkeid inimesi, seda eriti sattudes Tveri oblastis kunagisse eestlaste asundusse Nurmekundesse.

Romaan/näidend "Keelatud uks" räägib ühe kõrgseltskonna maskeraadipeost, kus juhtub nii mõndagi naljakat ja veidrat. Alates maskidest, mis kujutavad reaalselt elanud inimesi ja nende tegemisi kuni tänapäeva inimeste ja nende probleemideni välja!

Midagi peab siiski olema, mis tõstab pliidi kohalt vaimu kõrgemale, olgu siis maalimist või laulmist, midagi peab olema igal naisel, mis tõstab teda natuke kõrgemale. –– Leida Kibuvits vestluses Ivar Trikkeliga Eesti Raadios 1967. aastal.

"Looduse" romaanivõistluse võitja (1932) Leida Kibuvits (1907–1976) oli kolmekümnendatel aastatel eesti väljapaistvamaid prosaiste. Tolle aja kirjanduskriitikute julgeim ennustus oli, et Kibuvits on tõusmas Tammsaare kõrvale. Võiduromaanile "Soomustüdruk" järgnes temalt peagi teatrielu peensusteni läbivalgustav "Paradiisi pärisperenaine" (1934), lisaks romaane ja hulgaliselt novelle. Et Kibuvitsa loomingut tänapäeval aga üldse ei tunta, otsustasime välja anda Leida Kibuvitsast isikuraamatu tema 110. sünniaastapäeva tähistamiseks.

Kirjandusteadlane Maarja Vaino annab raamatut sissejuhatavas essees Leida Kibuvitsa lohutu saatuseloo kõrval väga hea ülevaate tema aegumatust kirjanduslikust pärandist. "Kibuvitsa loomingust õhkub ürgset kirjutamisannet ning värskust," kirjutab Maarja Vaino, "tema lood on täis värve, hääli, lõhnu."

Siinses valikkogus "Kirev" on esindatud Kibuvitsa loomingu erinevad ajajärgud. Kõigepealt katkend tema esikromaani "Soomustüdruk" esmatrükist, seejärel novellid "Lugu Püha Gertrudi säilmest" (1938), "Lepatriinupunane" (1938), "Sipelgaõli" (1941), "25-aastane kala" (1946), "Punane liilia" (1961), "Häda headuse pärast" (1961).

"Kirja vahetaja" on Merike Õimu kolmas luulekogu, mis sisaldab viimase paari aasta luuletusi. Raamatus kohtub kaheksakümnendate laadis riimluule intrigeerival moel päris tänapäevaste vabade värssjutustustega. Isemoodi ajatu kogu, helge, hea mõjuga.

Kaugel Põhja-Atlandi avarustes asub üksik saar, mille üle kõrgub Mägi, tegutsev vulkaan. Saare ainsateks asukateks on kaheksateist ilmajaama töötajat, kellel on karmide looduseolude tõttu lubatud saarel töötada vaid kaks vahetust, kokku üks aasta. Romaani peategelane Sverre Hansen, noor meteoroloog, satub saarele ettekavatsematult ja kogeb seal viibides mitmesuguseid, nii vaimseid kui ka füüsilisi katsumusi. Romaan on kirjutatud mina-vormis, sündmused on kajastatud läbi noore mehe silmade. Võõrapärane nimetus "kivitok” tähendab romaani kontekstis inimest, keda on armastuses ära põlatud. Saar on tegelikkuses olemas, selle looduse kirjeldused ja ajalugu on tõesed, kuid kõik persoonid ning kogu tegevustik on autori poolt välja mõeldud. Romaanil on kokkupuutepunkte sama autori 2012. aastal ilmunud teosega "Kauge”.

Vahvas kinkeraamatus saavad sõna koerad ja koeraomanikud. Läbi tähelepanekute selgub muu hulgas, miks koerad hauguvad, miks nad oleksid halvad kaardimängijad, mida nad oma omanikest mõtlevad ja miks nad tööl ei pea käima. Raamatus olevatel värvifotodel on modellidena kasutatud Eesti koeri.

"Raamatu “Koguduse ja Elva kiriku teenistust tahan surmani jätkata” põhisisuks on väljapaistva seltskonnategelase, köstri, organisti ja kooliõpetaja Jaan Kompuse omakäeline äärmiselt huvitav ja Eesti ajaloo ning kultuuriloo seisukohalt oluline elulugu, mida Jaan Kompus oli täiendanud kõrge vanuseni. Jaan Kompus (24. juuni 1858 Liivaku veski, Uderna vald, Tartumaa – 7. mai 1940 Tartu) oli oma aja üks ärksamaid ja silmapaistvamaid eesti haridus-, kiriku- ja seltskonnategelasi. Jaan Kompuse lapsepõlv ja kooliaeg jääb rahvuslikku ärkamisaega ning tööelu esimene periood järelärkamisaega. J. Kompuse eluloo avaldamine aitab kaasa rahvakultuuri püsimisele, tutvustades neid inimesi, kes on kaasa aidanud eesti rahvakultuuri ja eestlaste rahvusliku eneseteadvuse kujunemisele ning eestimeelsuse juurdumisele siinse rahva hulgas. Jaan Kompus oli Eesti Kirjanduse Seltsi asutajaliige. Aastatel 1869-75 õppis Jaan Kompus Uderna vallakoolis ja Rõngu kihelkonnakoolis ning 1875-78 Valgas Cimze kihelkonnakooliõpetajate ja köstrite seminaris, kus õppis koos mitmete teiste, hiljem Eesti kultuuriloos silmapaistvaks saanud inimestega. Aastatel 1878-87 oli Jaan Kompus õpetajaks Sangaste kihelkonnakoolis, 1888-1919 Rannu kihelkonnakooli köster, õpetaja ja koolijuhataja, 1919-26. aastatel aga kooliõpetaja ja köster Elvas. Pensionile jäädes jätkas ta Elva koguduse teenimist oma surmani. Elvas oli J. Kompus samuti juhtivalt tegev ka paljudes seltsides. Ta oli üks esimesi, kes tõstas Elva alevi moodustamise küsimuse, osaledes aktiivselt aleviomavalitsuse organiseerimises ja selle töö korraldamises. Ta kuulus paljudesse alevivolikogude koosseisudesse. 28. juunil 1923. aastal juhatas J. Kompus vanima volikoguliikmena Elva esimese alevivolikogu esimest koosolekut. Olles Elva koguduse rajaja, viidi tema algatusel ka Elva kiriku ehitamine. 03.06.38. autasustati Jaan Kompust Eesti Punase risti V klassi teenetemärgiga. Esildises Teenetemärkide Komiteele kirjutas haridusminister Aleksander Jaakson: “Jaan Kompus’el on teeneid noorsoo kasvatuse ja seltskondliku isetegevuse edendamise alal. Ta on pikema aja kestvusel asutanud seltskondlikke organisatsioone ja olnud nende juhtivaid tegelasi. Ta on töötanud koolides õppejõuna ja kasvatanud noori Eesti rahvuslikus vaimus. Ta on korraldanud põllumajandusnäitusi ja tegev olnud ühistegelistes asutistes.” Jaan Kompus viidi Tartu haiglasse otse kirikuoreli tagant, kus ta suri 7. mail 1940. aastal Tartus ja on maetud Elva kalmistule. Jaan Kompuse lastest saavutas suurima tuntuse Hanno Kompus, arhitekt, kunsti- ja teatrikriitik, lavastaja ning teatrijuht. Hanno Kompus oli 1922. aastast abielus ballettmeister Rahel Amanda Aurilie Olbreiga (1898-1984)."

Komarri planeet võiks olla üksainus imekaunis aed – kui selle nimel veel tuhat aastat vaeva näha. Või ka eluks kõlbmatu kõnnumaa, kui terraformimine peaks ebaõnnestuma. Nüüd aga purustas kursilt kaldunud kosmoselaev terraformimise jaoks hädavajaliku päikesepeegli. Põhjusi saadetakse välja selgitama Barrayari värskeim Keiserlik Audiitor lord Miles Vorkosigan, kellesse ei suhtuta planeedil aga kuigi soojalt, kuna tema isa on kurikuulus Komarri Lihunik.

Kas aastakümneid Barrayari võimu all olnud komarrlased hauvad salajas endiselt mässuplaane? Kas aina keerulisema juhtlõngadepuntraga maadlev Miles saab kedagi usaldada või tuleb tal seekord loota ainult iseendale?Vorkosigani saaga järjekordses osas võib taas leida Bujoldile nii omast põnevust, huumorit ja hoogu.

Helen Käiti värske lastelugu „Kristiine poisid tegutsevad" viib lugejad seekord Tallinna Kristiine linnaosa koolipoiste maailma. 14–15aastased Ingmar, Ragnar, Timo ja Henri on täitsa tavalised kutid, aga igal neist on oma kiiksud ja konksud, erinevad kodud ja arusaam elust. Sellest tulenevalt tekib ohtralt probleeme ja arusaamatusi, aga saab ka palju nalja ning koos tehakse läbi nii mõnigi seiklus.

See raamat vastab kõikidele küsimustele, mis Sul kunagi tervise kohta on olnud – lisaks tervele hulgale küsimustele, mida Sa pole veel küsinud, aga peaksid. Isegi kui Sa ei hooli oma tervisest, peaksid seda ikkagi lugema, kuna Hamblin on nii kaasahaarav autor. Kui soovid mõista inimkeha kummalisi tööprintsiipe ja meditsiini tulevikku, siis peaksid seda haaravat ning harivat raamatut lugema.