Tooted

Norra kirjaniku 2006. aastal ilmunud teos koosneb joonealustest märkustest kirjutamata romaanile ning räägib nii romaani kirjutamise kui ka poliitilise ausaksjäämise võimatusest. Loo peategelane, diplomaat Armand V. on müünud oma hinge ning saanud vastu glamuurse elu võimustruktuurides.

Tegemist on ekslevate varjudega, raamatu peatükkidest mõni koosnebki vaid kahest lausest, mõni aga pikematest või lühematest lõikudest. Pigem lühematest. Autori mõtted ekslevad siia ja sinna - küll minevikku, millel meie jaoks veel palju varuks, küll tegeleb ta ladina- või kreekakeelsete mõistete selgitamisega.

See on lugu ühe naise tummast, pöörasest kirest, mille on kirja pannud tema poeg. Meie ees on naivistliku võõritusega pilt üpris melodramaatilisest õnnetust armastusest, mis sulandub kuidagi märkamatult kirevasse ajastupanoraami. Raamatus on pilte maalilisest Šveitsi mägiloodusest ja palju on juttu muusikast, sest ema kallim oli kuulus dirigent. Seda lugu kirest on nimetatud ka reekviemiks.

Kȩstutis Navakas on üks tunnustatumaid tänapäeva leedu luuletajaid. Tema kujundlikes, kohati unenäolistes luuletustes loovad omavahel seotud elemendid korduvates peegeldustes üha uusi tähendusi.

Jaapani Kafkaks kutsutud Kōbō Abe (1924–1993) oli mitmekülgne ja avangardistlik looja, kes tegeles nii kirjanduse, fotokunsti kui ka teatriga. Romaan „Kastimees“ on sürreaalsete ja kriminaalsete elementidega jutustus, milles vabatahtlikult kasti sees elava mehe märkmed avavad paari päeva jooksul toimunud sündmusi eri nurkade alt, vähehaaval lisanduvad fragmendid põimuvad, segunevad ja peegeldavad üksteist, kuni maad võtab kõikehõlmav kahtlus selle suhtes, mis õieti üldse juhtus. Raamatu lõpus on tõlkija Maret Nukke saatesõna „Kōbō Abe – inimhingede kirurg ühiskonna absurditeatris“, mis annab põhjaliku ülevaate autori eluloo ja loomingu kohta.

Eesti keeles on Kōbō Abelt varem Agu Sisaski tõlkes ilmunud teosed „Neljas jääaeg“ (Loomingu Raamatukogu, 1966, nr 11–13), „Luitenaine“ (Eesti Raamat, 1968) ja „Härra S. Karma kuritöö“ (Loomingu Raamatukogu, 1984, nr 9).

Niisiis on selle raamatu teemaks elulood, täpsemini nende fragmendid: haruharva antakse hinnanguid teostele, ning isikute käsitlusest ilmnev sümpaatia või antipaatia ei ole tingimata vastavuses minu imetlusega või selle puudumisega nende loomingu suhtes. Kaugel hagiograafilisusest ning samuti hardusest, millega sageli kõneldakse suurtest kunstnikest, on need "kirjapandud elud" jutustanud minu hinnangul eelkõige armastuse ja huumoriga. Viimast kohtab kahtlemata kõikide puhul, kuid tunnistan, et esimene puudub Joyce'i, Manni, ja Mishima eluloo käsitluses.

Javier Marías

Filoloog ja meediakriitik analüüsib aritklikogumikus "Kommikoer ja pommikoer" Eesti ajakirjanduse eilset ja tänast päeva ning selle ees seisvaid uusi väljakutseid netimeedia ajastul.

"Leegionärid" on näidend 1944. aasta meestest. See on lugu iseendaks jäämisest, mäletamisest, aga ka leppimisest.

Eestis seni näitekirjaniku ja "Päevaraamatute" autorina tuntud poola kirjanduse suurkuju jutuvalimik sisaldab 6 lugu kogumikust "Bakakaj". Gombrowiczil puudus respekt nii ülikoolides õpetatava filosoofia kui ka kirjanduse kui niisuguse vastu, mida ta pidas snobistlikuks rituaaliks. Ise püüdis ta kirjutades vabaneda kõigist käibivatest reeglitest; tema eksistentsi ja inimpsüühika sügavustesse kaevuvates juttudes leidub nii fantaasiat, absurdi kui ka huumorit.

Aurora Venturini (1921–2015) kuulsus kirjanikuna saabus alles küpses eas, kui ta 2007. aastal 86-aastasena ja laiemale üldsusele täiesti tundmatuna võitis Argentiina päevalehe Página/12 romaanivõistluse. „Täditütred“ sai hispaaniakeelses maailmas otsekohe väga populaarseks ja tänaseks on seda tõlgitud juba pea kahekümnesse keelde.

Loo peategelane, noor tüdruk Yuna, jutustab oma päevikus lausa jahmatava otsekohesuse ja valusa aususega igapäevaelust nii mitmeski mõttes normist kõrvale kalduvas perekonnas ning kasvamisest tunnustatud kunstnikuks, taustaks 1940. aastate Argentiina komberuum ja La Plata agul. Terav must huumor seguneb õrna poeetilisusega, millest kokku saab säravalt isikupärane jutustajahääl, kelle jaoks ükski teema pole tabu, isegi mitte komad.

Tõlkija Mari Laan tutvustab saatesõnas lähemalt ka autori ekstsentrilist isikut ja tavatut elukäiku.

Kuidas portreteerida Hispaaniat? Vasakul Baskimaa anarhistid, paremal Kataloonia sürrealistid, all Andaluusia võrgutajad, keskel Kastiilias aga kõik pühakud koos oma paleuste poole püüdlemas: Teresa Ávilast, Juan de la Cruz, don Quijote.

Raamatu autor läks kunagi Hispaaniasse tavalise turistina, aga tuli sealt tagasi teadmisega, et elus on sfääre, kus mingist hetkest alates maksab ainult muskus ja vägivald.

„Suremine on raske töö, kui nii väga armastatakse elu,“ tõdes Simone de Beauvoir oma ema hääbumist jälgides. Autor kirjeldab tundlikult ja kohati ehmatava otsekohesusega ema viimaseid elunädalaid pärast seda, kui ta kodus kukkumise järel haiglasse viiakse ja tal vähk avastatakse. Paratamatusega silmitsi seismine paneb tütre vaatama tagasi ema elule, uurima tema valikuid ja kujunemist, ohverdusi ja unistusi. Niisama ausalt vaatleb ta omaenda tundeid ja analüüsib nende omavahelist kohati keerukat suhet. Välja joonistub ajastuline portree naise rollist ühiskonnas ja talle pandud ootustest ning ka ajatu, ühtaegu ainulaadne ja üldine lugu emast ja tütrest ning sellest, kuidas seisa silmitsi oma lähedase surmaga.

Raili Marlingu kirjutatud saatesõna „Simone de Beauvoiri muutuvad tõlgendused“ annab ülevaate autori elust ja loomingust ning tutvustab tema tegevuse ajas muutunud käsitlusi.

 

Kogumik sisaldab 7 lühilugu, mis on kirjutatud aastatel 1958–1968. Autor ise on öelnud, et leidis just neid kirjutades oma õige tooni, "iroonilise kõrvalpilgu maailmale ja omaenese elule", ja temast sai romaanikirjanik. Lood vaatlevad armastuse ja põlguse, tõe ja vale, olemise ja näimise keerukaid vahekordi.