Tooted

Norra kirjaniku 2006. aastal ilmunud teos koosneb joonealustest märkustest kirjutamata romaanile ning räägib nii romaani kirjutamise kui ka poliitilise ausaksjäämise võimatusest. Loo peategelane, diplomaat Armand V. on müünud oma hinge ning saanud vastu glamuurse elu võimustruktuurides.

Tegemist on ekslevate varjudega, raamatu peatükkidest mõni koosnebki vaid kahest lausest, mõni aga pikematest või lühematest lõikudest. Pigem lühematest. Autori mõtted ekslevad siia ja sinna - küll minevikku, millel meie jaoks veel palju varuks, küll tegeleb ta ladina- või kreekakeelsete mõistete selgitamisega.

See on lugu ühe naise tummast, pöörasest kirest, mille on kirja pannud tema poeg. Meie ees on naivistliku võõritusega pilt üpris melodramaatilisest õnnetust armastusest, mis sulandub kuidagi märkamatult kirevasse ajastupanoraami. Raamatus on pilte maalilisest Šveitsi mägiloodusest ja palju on juttu muusikast, sest ema kallim oli kuulus dirigent. Seda lugu kirest on nimetatud ka reekviemiks.

Kȩstutis Navakas on üks tunnustatumaid tänapäeva leedu luuletajaid. Tema kujundlikes, kohati unenäolistes luuletustes loovad omavahel seotud elemendid korduvates peegeldustes üha uusi tähendusi.

Niisiis on selle raamatu teemaks elulood, täpsemini nende fragmendid: haruharva antakse hinnanguid teostele, ning isikute käsitlusest ilmnev sümpaatia või antipaatia ei ole tingimata vastavuses minu imetlusega või selle puudumisega nende loomingu suhtes. Kaugel hagiograafilisusest ning samuti hardusest, millega sageli kõneldakse suurtest kunstnikest, on need "kirjapandud elud" jutustanud minu hinnangul eelkõige armastuse ja huumoriga. Viimast kohtab kahtlemata kõikide puhul, kuid tunnistan, et esimene puudub Joyce'i, Manni, ja Mishima eluloo käsitluses.

Javier Marías

Filoloog ja meediakriitik analüüsib aritklikogumikus "Kommikoer ja pommikoer" Eesti ajakirjanduse eilset ja tänast päeva ning selle ees seisvaid uusi väljakutseid netimeedia ajastul.

Noor naine Liine sõidab üksinda maale, tal on vaja vaadata iseendasse, et tõmmata joon alla mürgiseks muutunud ja ummikusse jooksnud kooselule. Tema sees toimuvatele lahingutele kõlab kaasa sõjamüra naabruses asuvalt polügoonilt, mille laiendus ähvardab hävitada vana talukoha ja terve küla. Poeetilistest fragmentidest põimub lugu hirmust ja tervenemisest, ängistusest ja lootusest, äraminekutest ja kohalejõudmistest.

Carolina Pihelgas on peamiselt kirjutanud luulet, tema kogumik „Valgus kivi sees“ (2019) pälvis Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia. „Lõikejoon“ on tema teine proosaraamat, mis pälvis 2025. aastal Eesti naiskirjanduse auhinna.

Eestis seni näitekirjaniku ja "Päevaraamatute" autorina tuntud poola kirjanduse suurkuju jutuvalimik sisaldab 6 lugu kogumikust "Bakakaj". Gombrowiczil puudus respekt nii ülikoolides õpetatava filosoofia kui ka kirjanduse kui niisuguse vastu, mida ta pidas snobistlikuks rituaaliks. Ise püüdis ta kirjutades vabaneda kõigist käibivatest reeglitest; tema eksistentsi ja inimpsüühika sügavustesse kaevuvates juttudes leidub nii fantaasiat, absurdi kui ka huumorit.

19. sajandi lõpp, 20. sajandi algus, Tartu. „Õhuskõndija" on kahe noore naise, Nora ja Magdalena iseendaks kasvamise lugu. Lugu sisemisest ja välisest julgusest, lugude ja kujutluse väest, iseolemise vabadusest, mis tuleb enesele välja võidelda. Armastusest, selle muutumisest ja ammendamatusest. „Õhuskõndija" on Eva Koffi kolmas romaan.

Aasta Raamat 2025 võitja: Parim eesti autori ilukirjanduslik raamat

Alguspunktiks korrusmaja pisike tuba, vaatleb Kairi Look oma esimeses romaanis ühe lapsepõlve ruume ja piire 1980ndate murenevas ühiskonnas ja taasiseseisvas Eestis. Vanavanaema elu ja õpetuste toel suundub peategelane välismaale otsima valgust, tantsu ja vabadust. Mõjuv emotsionaalne portree põimib 20. sajandi ajalugu lapse maailmanägemise ja noore naise eneseleidmisega.

„Tantsi tolm põrandast” on ülemlaul inimese julgusele aina edasi minna ja lugu igatsusest kodu järele muutuvas maailmas. See on ühtaegu põlvkonnaportree, jõuduandev vaade üle õla, aga ka lootusrikas pilk tulevikku, mille jaoks autor on leidnud täpse ja poeetilise stiili, korraga õrna ja tormise nagu meie minevik.

Romaan on saanud kiidusõnu nii lugejatelt kui ka kriitikutelt. 2025. aastal pälvis autor romaani eest aasta kirjaniku tiitli.

Kuidas portreteerida Hispaaniat? Vasakul Baskimaa anarhistid, paremal Kataloonia sürrealistid, all Andaluusia võrgutajad, keskel Kastiilias aga kõik pühakud koos oma paleuste poole püüdlemas: Teresa Ávilast, Juan de la Cruz, don Quijote.

Raamatu autor läks kunagi Hispaaniasse tavalise turistina, aga tuli sealt tagasi teadmisega, et elus on sfääre, kus mingist hetkest alates maksab ainult muskus ja vägivald.

Argikomöödia „Tööpäev” jutustab haarava loo Hõbekuuse puukoolist ja inimestest, kelle jaoks töö ei ole kutsumus, vaid paratamatus.