.jpg)
Tooted
Õpilasi on klassides liiga palju ja nad ei oska ei lugeda ega kirjutada; õpetajad upuvad paberitesse, mida haridusbürokraadid aina juurde tekitavad, kuid kaebustele vastatakse vaid soovitusega „Raskused on selleks, et neid võita“. Kas väljavõte mõnest tänapäevasest arvamustekstist? Ei, see on kuuekümne aasta tagune romaan elust ühes tavalises New Yorgi keskkoolis.
Bel Kaufman (1911-2014) ammutas raamatu kirjutamiseks ainest oma kogemustest inglise keele õpetajana. Tema terav silm ja keel tegid sellest menuki, mis on siiani mõnuga loetav. Ilmumise ajal tõsteti esile raamatu uudset kollaažilikku kompositsiooni: sellest leiab õpilaste kirjandikatkeid, ülevoolavas kantseliidis ringkirju, õpetajate sisepostiga vahetatud sõnumeid ja muudki. Henno Rajandi on seda kirjusust tõlkides vahetanud registreid orelivirtuoosi osavusega.
„Antigone“ on üks mõjuvaimaid ja läbi aegade suurimat huvi pakkunud antiiktragöödiaid. Näidendi tegevus algab siis, kui vennad Eteokles ja Polyneikes on tapnud teineteist lahingus võimu pärast ja uus valitseja Kreon käsib esimese kui linna kaitsja matta austusavalduste saatel, teise aga jätta matmata. Nende õde Antigone otsustab Kreoni keelust hoolimata matta ka Polyneikese. Konfliktis on ühelt poolt vastamisi võim, kirjutatud seadused ja patriotism ning teiselt poolt vennaarmastus, tunded ja kirjutamata seadused. Traagiline vastasseis toob lõpuks hukku mõlemale poolele.
XVIII sajandi teisest poolest alates on „Antigone“ olnud üks enim loetud, tõlgitud, etendatud ja adapteeritud tekste Antiik-Kreeka kirjanduspärandist. Ka Eesti teatrites on seda mugandatud kujul korduvalt mängitud. 27. aprillil 2024 esietendub näidend Vanemuise teatris Priit Strandbergi lavastuses esimest korda otse vanakreeka keelest tõlgituna.
Tõlge on varustatud tõlkija Anne Lille kommentaaridega ja raamatu lõpust leiab ka põhjaliku saatesõna, kus on lähemalt juttu autori elust, loomingust ja antiikteatrist laiemalt ning selgitatud teksti puudutavat mütoloogilist, lavastuslikku ja teatriloolist tausta.
Õige elu jaoks pole kunagi liiga hilja.
Elias on näitleja, Clara fotograaf. Juhuslikult tutvunud, teavad nad ometi kohe, et nad on teineteise jaoks loodud – ja et sellega muutub nende elus kõik.
Clara on pärast abikaasa surma olnud juba pikka aega üksi ning seni kindlalt veendunud, et ei taha ega suuda enam alustada uut suhet, Elias aga ei saa kauem maha suruda mõtet, et elab oma sõbratariga valet elu. Ent kumbki ei jaksa vastu seista tundele, et koos olles on kõik õige, hea ja imeline. Nende pöörane, nii ootamatult leitud õnn pannakse paraku peagi proovile ning mõlemal tuleb heidelda kõhklustega, omavahel ja teineteise pärast.
Kas siis, kui kogunenud juba üksjagu eluaastaid ja elukogemust, saab veel kord või üldse esimest korda leida suurt armastust?
Ewald Arenz, sündinud 1965 Nürnbergis, on õppinud inglise ja Ameerika kirjandust ja ajalugu. Ta töötab õpetajana ühes Nürnbergi gümnaasiumis. Kirjanikuteed alustas ta 1990ndate algul, nüüdseks on Arenz üks produktiivsemaid ja menukamaid autoreid Saksamaal, kelle romaane ja näidendeid on tunnustatud ka arvukate auhindadega. Eesti lugejale on ta tuttav romaaniga „Suur suvi”. Kirjanik elab oma perega Baieri liidumaal Fürthi linna lähistel.
Mariana Enriquez, keda on nimetatud ka gooti realismi kuningannaks, on üks tõlgitumaid tänapäeva Argentiina kirjanikke. Žanrikirjanduse võtteid kasutades käsitleb ta oma loomingus Argentiina poliitilist ja sotsiaalset lähiajalugu ning selle taustal inimeste igapäevast elu, kus leidub kõrvuti hoolimatut jõukust ja söövitavat vaesust ning kummitavad diktatuuriaegsed ängid ja mure looduskeskkonna hävimise pärast. Julge hooga käsitleb ta ebamugavaid teemasid ja toob rambivalgusesse tavatuid tegelaskujusid.
Kogumikus „Asjad, mis me tules kaotasime“ on 12 lugu, milles lugeja kohtub pahaendeliselt veidrate laste, mässumeelsete teismeliste, kinnisideede ja traumade kütkes inimeste, painavate viirastuste ja kummitavate majadega. Ratsionaalne ja seletamatu, realistlik ja üleloomulik sulavad Enriqueze loomingus kokku omanäoliseks lummavaks tervikuks.
Saatesõnas „Buenos Airese gootika“ ütleb Ladina-Ameerika kirjanduse asjatundja Ruth Sepp: „Tema poeetika, tume, toores ja ometi sõltuvust tekitav, ei jäta lugejale mingit pääseteed.”
„Blondid elajad” on Klimova autobiograafilise triloogia kolmas raamat. Romaani tegevus leiab aset 1990. aastatel, Venemaa jaoks pöördelisel kümnendil, millele Marusja heidab nähtava pingutuseta pilgu teise aastatuhande lõpu kõrgustest. Kirjaniku loodud Vene uusdekadentidest ja transvestiitidest tegelaskujud, kes vahetavad mängleva kergusega maske ja kostüüme, sobivad ülimalt hästi tolle kümnendi globaalse karnevali õhustikku. Esmakordselt 2001. aastal väikses tiraažis ilmunud „Blondid elajad” sai vene kirjasõna kõige nõudlikumate nautlejate seas kohe kultusraamatuks. Klimova autobiograafilise triloogia esimesed kaks romaani, „Siniveri” ja „Majake Bois-Colombes’is”, on eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogus.
Elu hilisõhtul memuaare kirjutama hakanud teenekas teadlane ja arst Nikolai Pirogov (1810–1881) neid lõpetada ei jõudnudki. Õnneks said paberile Tartu ülikoolis professorite instituudis veedetud aastad, samuti laiem vaade meditsiini jaoks nii pöördelistele aegadele Euroopas, kui sõnas „arstiteadus“ asuti tõepoolest rõhku panema teadusepoolele.
Tõlkija Ilona Martsoni saatesõnast saab rohkem teada nii Pirogovist, tema ajast kui ka memuaaride käekäigust.
„Igaviku metsa hundid” on „Koidutähe” järg, neid ühendab apokalüptiline olukord, mille vallandab taevasse kerkinud uus täht. Romaan koosneb kahest omavahel põimunud osast: ühe sündmused toimuvad Norras, teise Venemaal. Autor viib meid sügavuti mikrobioloogiasse ja Vene filosoofiasse (filosoof Fjodorovi idee kõigi seni surnute elluäratamisest, tänapäeva teadlaste püüdlused surma edasi lükata või tühistada vereülekande teel jne), tehes seda nii, et teos on loetav kui mõtlema panev põnevik, ja keskendub surma ja igaviku teemale: igavik on juba alanud, surma enam ei toimu. Kõige selle keskel elavad väikesed inimesed nii Venemaal kui ka Norras oma väikest elu.
Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (snd 1968) on üks kuulsamaid autofiktsiooni rakendajaid.
Lizzie töötab ülikooli raamatukogus ning vastab kirjadele, mis saabuvad tema endise mentori kliimamuutuse-podcast’ile „Läbi tule ja vee”. Selline hingetohtri amet paistab Lizziele esialgu sobivat – ta on seda oma lahutatud ema ja eksnarkomaanist vennaga piisavalt palju praktiseerida saanud. Ent kuidas säilitada vaimset tasakaalu ja lootust olukorras, kus inimesed valmistuvad üha meeleheitlikumalt maailmalõpuks? USA nüüdiskirjanike koorekihti kuuluva Jenny Offilli teoses „Ilm” põimub hell osavõtlikkus sünge huumoriga.
„„Ilma” fragmentaarne struktuur kutsub esile talumatu emotsionaalse intensiivsuse: selle loo tuumas on midagi, mida ei saa jutustada otseselt, sirge kronoloogia järgi, sest seda tehes vaataksid otsekui päikesesse.” – New York Times
Noor naine Lise võtab puhkust, ostab erksates toonides kostüümi ja sõidab varahommikuse lennuga ühte lõunamaa linna. Plaan on kindel, aeg tiksub halastamatult, uurijatele tuleb jätta värvikas jäljerida ja leida oma lavastusse veel viimane osatäitja.
Šoti kirjaniku ja esseisti Muriel Sparki tagurpidi detektiivromaan on lakooniline lugu juhusest ja paratamatusest, võimust ja vabadusest, ettekuulutusest ja surmast. Romaani tausta avab tõlkija Andrus Lauringson oma saatesõnas.
Lugeja, kinnita rihmad, koht Lise’i kõrvalistmel on vaba!
„Kui silmitsen tükk aega mingit punkti seinal, juhtub vahel, et ma ei tea ei seda, kes ma olen, ega seda, kus ma olen.“ Kummalised ja ootamatud aistingud ja assotsiatsioonid tõmbavad peategelasest noormehe oma vastupandamatusse sünesteetilisse keerisesse. Tajude teisenedes ilmub maailm jutustaja ja ka lugeja ette täiesti uue nurga alt: kord hirmutava, kord joovastavana kehtestab end uus tõelus. Max Blecheri elutee jäi lühikeseks ja looming napiks, ometi peetakse teda üheks suuremaks Euroopa avangardkirjanikuks ja tema nime leiab sageli kõrvuti Franz Kafka, Robert Walseri ja Bruno Schulzi nimedega. Tõlkija Riina Jesmini saatesõna „Max Blecheri vahetu ebatõelus“ tutvustab rumeenia klassiku elu ja loomingut lähemalt. Loomingu Raamatukogus on Riina Jesmini tõlkes ilmunud ka Max Blecheri viimaseks jäänud romaan „Valgustatud urg. Sanatooriumipäevik“ (nr 4–5, 2020).
Selle raamatu üks märksõnu on killud, seda nii sisu kui ka vormi mõttes. Kuu aega pärast täiemahulise sõja algust Harkivist pommide alt Poltavasse ümber asunud ukraina kirjanik ja õppejõud Andri Krasnjaštšõhh on need kirja pannud oma telefoniga, nii et nendest kujunev mosaiik jääb omamoodi mikroajaloona jäädvustama sõja esimest aastat. Esimesed katkendid raamatust ilmusid Veronika Einbergi tõlgituna 2022. aasta Vikerkaare mainumbris.
Raamatu saatesõna on kirjutanud tunnustatud kirjanik Andrei Ivanov, kes toob esile teose olulisuse ja mõju. Kui otsite teost, mis pakub sügavat ja isiklikku vaadet kaasaegsele ajaloole, siis "Jumal on. +/-" on kindlasti lugemist väärt. See raamat kutsub teid mõtlema ja tundma, pakkudes samal ajal väärtuslikku perspektiivi Ukraina sõja kohta.
Jaapani Kafkaks kutsutud Kōbō Abe (1924–1993) oli mitmekülgne ja avangardistlik looja, kes tegeles nii kirjanduse, fotokunsti kui ka teatriga. Romaan „Kastimees“ on sürreaalsete ja kriminaalsete elementidega jutustus, milles vabatahtlikult kasti sees elava mehe märkmed avavad paari päeva jooksul toimunud sündmusi eri nurkade alt, vähehaaval lisanduvad fragmendid põimuvad, segunevad ja peegeldavad üksteist, kuni maad võtab kõikehõlmav kahtlus selle suhtes, mis õieti üldse juhtus. Raamatu lõpus on tõlkija Maret Nukke saatesõna „Kōbō Abe – inimhingede kirurg ühiskonna absurditeatris“, mis annab põhjaliku ülevaate autori eluloo ja loomingu kohta.
Eesti keeles on Kōbō Abelt varem Agu Sisaski tõlkes ilmunud teosed „Neljas jääaeg“ (Loomingu Raamatukogu, 1966, nr 11–13), „Luitenaine“ (Eesti Raamat, 1968) ja „Härra S. Karma kuritöö“ (Loomingu Raamatukogu, 1984, nr 9).
Istanbulis kunsti õppiv häbelik noormees Raif ei leia elus oma kohta ja isa saadab ta seepeale Berliini seebitootmist õppima. Esimese maailmasõja järgne Berliin on vaene ja ülemeelik paik, mis on täis loovaid mõtteid, ning Raif leiab seal pidet alles siis, kui näeb moodsa kunsti näitusel ühe daami autoportreed. Lummatud noormehe igapäevased istumised maali ees ei jää märkamata ka kunstnikul ning algab üks türgi kirjanduse kauneimaid lugusid kahe üksildase ja iseseisva hinge teineteiseleidmisest, armastusest ja kaotusvalust.
Traagilise saatusega türgi luuletaja, prosaisti, satiiriku ja ajakirjaniku Sabahattin Ali (1907–1948) Teise maailmasõja alguses sõjaväeteenistuse ajal kirjutatud romaan „Kasukaga madonna“ on just viimastel aastakümnetel tõusnud türgi kõige loetumaks raamatuks. Autori tausta ja uuendusliku romaani sidet Lähis-Ida kirjandustraditsioonidega avab lähemalt Helen Geršman.
Kui Raymond Prout 1988. aastal kodulinnas Belfastis lennukilt maha astub, tunneb ta, nagu oleks sattunud võõrale maale. Tänaval püüavad tema pilku suured plakatid, mis kutsuvad kodanikke üles kergendama südametunnistust ja helistama politsei anonüümsele teateliinile, kui neil peaks olema väärtuslikku teavet terroristide tegevuse kohta. Raymondi mõtted pöörduvad aga tagasi minevikku, kui ta kuuleb noorusajast tuttavat evangelistide hüüdu: „Tulge kuulake lugu Joonast ja valaskalast, kes viis ta ookeani sügavikku!”
Ühtlasi meenub talle saatuslik öö 1942. aasta jõulude paiku. Öö, mil tal tuli Põhja-Iirimaa ranniku kohal salaja natside lennukist langevarjuga alla hüpata ja läbi pilkase pimeduse vanematekoju jõuda. Mis oli viinud ta Hitleri-Saksamaale ja mida pidi ta võtma ette, olles muutunud kodumaal tagaotsitavaks? Pärast koletise kõhust pääsemist tuleb Raymondil kõndida mööda kitsast rada, kus kohtuvad mälestused, lojaalsus, õiglus ja süü. See teekond pillutab teda Iirimaa ja Mandri-Euroopa vahel, jõudes lõpuks dramaatilise kulminatsioonini.
Fionntán de Brún on sündinud Belfastis ja töötab praegu iiri keele professorina Maynoothi ülikoolis. Ta on hariduselt kirjandusloolane ja avaldanud arvukaid uurimusi tänapäeva iiri kirjanduse kohta. 2005. aastal ilmus tema sulest novellikogumik „Litir ó mo Mháthair Altrama agus Scéalta Eile” („Kiri minu kasuemalt ja teisi lugusid”). „Koletise kõhus” on tema esimene romaan ja võitis 2022. aastal iirikeelse kirjanduse konkursil romaani kategoorias esikoha.
„Raymond Prouti eneseotsingu lugu on haarav ja olulisi küsimusi püstitav. See paneb paratamatult mõtlema olnule ning elus tehtud valikutele. Kas need on toonud ringiga alguspunkti tagasi või viinud uutele radadele? See on küsimus, mis jääb „Koletise kõhus” lugemisel kummitama.” – David Vseviov
Austria kirjanik Stefan Zweig (1881–1942) on üks läbi aegade kõige loetumaid saksakeelseid autoreid, kes oma voolavas jutuvestjalikus proosaloomingus ühendas dramaatilise pinge psühholoogilise analüüsi ja keelelise leidlikkusega.
„Malenovell“ on Zweigi viimaseks jäänud ja ühtlasi tuntuim teos. Selle tegevus toimub New Yorgist Buenos Airesesse viival aurikul, kus seltskond kaupleb pardale sattunud male maailmameistrilt välja partii. Pärast kiirelt saadud kaotust toob revanšmatšis pöörde üks seltskonda astunud salapärane dr B. ning tähtsusetu mäng omandab aegamööda pinget kruvides hoopis tõsisema, ajastu ja üksikisiku monomaanilist hullust avava tähenduse.
„Malenovellile“ on lisatud üks Zweigi viimaseid seni eesti keelde tõlkimata novelle „Tunnete virvarr“, tema keskmise loomeperioodi novellivalimikule nime andnud teos, milles eakas professor meenutab tudengipõlves tema ellu pöörde toonud üliintensiivset õpetaja-õpilase suhet, mis mõlema vaimujõu ja tunded põhjalikult proovile pani.
„Torgny Lindgren on mõistatus. Ta kirjutab kuningatest ja võimumeestest, ja me näeme, kuidas võim on neid sandistanud. Ta kirjutab nõrkadest ja osatutest, kelle jõud ja vastupidavus säravad kui majakad ning kuulutavad, mis on inimsuses suurim — armastuse jõud, kustumatu lootus,“ ütleb Anu Saluäär „Mao tee kalju peal“ 1987. aasta väljaande eessõnas.
Rootsi kirjanik Torgny Lindgren (1938–2017) on kinkinud oma lugejaile nii lüürilis-iroonilist luulet, absurdi ja realismi piirimail mänglevaid novelle kui ka teravmeelsest huumorist maagilise pühaduseni võnkuvaid romaane. Ehedast ja rahutukstegevalt kindlameelsest pietismist kantud jutustus „Mao tee kalju peal“ viib lugeja XIX sajandi teise poole Põhja-Rootsi külakesse, näljast ja vaesusest räsitud perekonna argiellu, mis näib peaaegu lootusetult armetu, aga ainult peaaegu. Sedavõrd karge ja paljuski traagilise loo ilmumine üllatas Lindgreni huumori austajaid, ometi saavutas ta just selle raamatuga rahvusvahelise tuntuse ja tunnustuse.
„Mao tee kalju peal“ on tänaseks tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde ning jõudis 1998. aastal Priit Pedajase käe all ka Eesti Draamateatri lavale.
Luuletajast talumees Domènec jääb mägedes äikesetormi kätte ja saab välgutabamusest surma. Temast jääb maha naine Sió, kes peab üksi üles kasvatama nende kaks last Mia ja Hilari. Mitmest traagilisest sündmusest puudutatud perekonna talu asub Püreneedes Prantsusmaa piiri ääres, paigas, mis on koduks mitmesugustele olenditele, kel kõigil on Domèneci perekonda tabanud traagiliste sündmuste kohta midagi öelda. Romaanis saavad sõna mehed ja naised, vaimud ja vetehaldjad, pilved ja seened, metskitsed ja koerad, sajandite eest nõidadena surma mõistetud naised… Paljude häälte kaudu jõuab meieni poeetiline, mänguline, lõbus, kuid ka traagiline lugu paigast, mis lisaks müütidele ja legendidele mäletab sajanditepikkust olelusvõitlust, rumalusest ja fanatismist ajendatud tagakiusamist, vennatapusõdu, kuid mis samas kehastab ka hingematvat ilu. Soodne pinnas, kus lasta fantaasial lennata ja lugudel sündida. Paik, kus kujutleda, et surm, nagu ka elu, ei ole kunagi midagi lõplikku.
Irene Solà (1990) on katalaani kirjanik, luuletaja ja kunstnik. Ta on võitnud mitmeid kirjandusauhindu, muu hulgas Anagrama romaaniauhinna (2019) ja Euroopa Liidu Kirjandusauhinna (2020). Kunstnikuna on Solà eksponeerinud oma töid CCCB-s Barcelonas ja Whitechapel Gallerys Londonis. Tema tuntuim romaan "Mina laulan ja mägi tantsib" on tõlgitud enam kui 20 keelde.
„Minu sõbrad” on lugu kolme noore liibüalasest sõbra maapaost Qaddafi valitsemise ajal ja sellest, kuidas mõjutas nende omavahelisi suhteid ja vahekorda kodumaaga Araabia kevad.
Minategelane Khaled lahkub kodumaalt, et asuda õppima Suurbritanniasse, kus tutvub Mustafaga, kellest saab tema parim sõber. Koos saavad nad Qaddafi-vastasel meeleavaldusel haavata, misjärel kodumaale naasmine on võimatu. Hiljem tutvub Khaled Hosamiga, kirjanikuga, kelle mõistukõneliselt ühiskonnakriitiline novell meest õgivast kassist oli talle teismeliseeas kustumatu mulje jätnud.
Võimalus kodumaale naasta avaneb 2011. aastal. Kuigi sõbrad otsustavad revolutsionääridega ühineda, valib Khaled pärast pikki kõhklusi siiski maapakku jäämise.
Lisaks sõprusele arutletakse selles liigutavas, ent sügavas romaanis armastuse, paguluse, perekonna, kirjanduse, poliitika üle. Ka pakub romaan üsna põhjalikku sissevaadet Liibüa ajalukku.
Liibüa päritolu kirjanik Hisham Matar sündis 1970. aastal Ameerika Ühendriikides pagulasperes, õppis Suurbritannias arhitektuuri ja elab seal tänini. Tema esikromaan „Meeste maal” („In the Country of Men”) jõudis 2006. a Bookeri preemia lõppvalikusse, „Naasmine” („The Return”) sai 2017. a Pulitzeri preemia. „Minu sõbrad” („My Friends”) pälvis 2024. a Orwelli preemia ja nomineeriti USA riiklikule kirjanduspreemiale.
Hanna Brotheruse esikromaan „Mu ainus kodu” on võimas, puudutav ja valusalt aus lugu ühe naise vaprusest ja haprusest. Põlvkondade katkematust sidemest, mille sügavust sageli mõistetakse alles pisut vanemas eas. Lapsepõlvest, mis mõjutab kõike järgnevat. Elust emana, naisena ja tantsukunstnikuna. Rasketest võitlustest elu ja lõpuks eelkõige iseendaga. Aga ka vananemise algusest, mida võiks tegelikult nimetada küpsuseks.
Romaan vaatleb ilustamata naise elu eri faase, pere- ja paarisuhteid, ühelt sugupõlvelt teisele kanduvat kurbust ja ülevoolavat armastust. Ning ka seda, mis hakkab juhtuma siis, kui armastusest ei piisa ja kui tunned, et sinust ei piisa iseendale. Läbivateks teemadeks on kõikehõlmav elujanu ja püüd leppida elu ebatäiuslikkusega.
Intuitiivne, võrdlusi ja assotsiatsioone tulvil keelekasutus, pikkade ja lühikeste lausete vahelduv rütm on nauditav nagu tants.
Kaasahaarav ja liigutav raamat kõnetab ehk vahetumalt naislugejaid, kuid pakub kindlasti huvi ka meestele, kes tahaksid mõista naist enda kõrval.
Philip Rothi (1933–2018) romaanis paneb lastehalvatuse puhang 1944. aasta suvel Newarkis noore kehalise kasvatuse õpetaja Bucky Cantori küsima õige keerulisi küsimusi. Mis või kes meie elu juhib, kas saatus, Jumal või meie ise? Kas on õiglane õnnelik olla, kui teised seda pole? Miks juhtuvad heade inimestega halvad asjad? Vastus, et mõnikord lihtsalt juhtuvadki, ilma mingi põhjuseta, teda ei rahulda. Vaenlase otsingul pöördub ta lõpuks enda vastu – temast saab omaenese nemesis.
Ameerika proosa suurmeistri viimane romaan on väärikas lõpp-punkt tema pikale loometeele.
19. sajandi lõpp, 20. sajandi algus, Tartu. Fortuuna uulits, Ülejõe inimesed ja lojused, Emajõgi, mis igal kevadel üle kallaste tõuseb, vinavad rentslid. Aga õhus on mingi rahutus: elektriteatris saab näha elavaid pilte, raudtee on kätte andnud vabaduse niidiotsa ja taevas tõmbab õhku tõusma. „Õhuskõndija” on kahe noore naise, Nora ja Magdalena iseendaks kasvamise lugu. Kas ma lendan liiga kõrgele ja päike sulatab vaha, millega tiivad mu seljale kinnituvad? Kas ma tahan liiga palju, kui tahan kõike? Kas inimesel tuleb valida maa ja taeva vahel? Kõhu ja südame vahel?
„Õhuskõndija” on lugu sisemisest ja välisest julgusest, lugude ja kujutluse väest, iseolemise vabadusest, mis tuleb enesele välja võidelda. Armastusest, selle muutumisest ja ammendamatusest
„Õhuskõndija” on Eva Koffi kolmas romaan. Varem on tema sulest ilmunud romaanid „Sinine mägi” (2017) ja „Kirgas uni” (2021). Ta on kirjutanud ka mitmeid näidendeid ja lasteraamatuid.