Tooted

Õpilasi on klassides liiga palju ja nad ei oska ei lugeda ega kirjutada; õpetajad upuvad paberitesse, mida haridusbürokraadid aina juurde tekitavad, kuid kaebustele vastatakse vaid soovitusega „Raskused on selleks, et neid võita“. Kas väljavõte mõnest tänapäevasest arvamustekstist? Ei, see on kuuekümne aasta tagune romaan elust ühes tavalises New Yorgi keskkoolis.

Bel Kaufman (1911-2014) ammutas raamatu kirjutamiseks ainest oma kogemustest inglise keele õpetajana. Tema terav silm ja keel tegid sellest menuki, mis on siiani mõnuga loetav. Ilmumise ajal tõsteti esile raamatu uudset kollaažilikku kompositsiooni: sellest leiab õpilaste kirjandikatkeid, ülevoolavas kantseliidis ringkirju, õpetajate sisepostiga vahetatud sõnumeid ja muudki. Henno Rajandi on seda kirjusust tõlkides vahetanud registreid orelivirtuoosi osavusega.

Elu hilisõhtul memuaare kirjutama hakanud teenekas teadlane ja arst Nikolai Pirogov (1810–1881) neid lõpetada ei jõudnudki. Õnneks said paberile Tartu ülikoolis professorite instituudis veedetud aastad, samuti laiem vaade meditsiini jaoks nii pöördelistele aegadele Euroopas, kui sõnas „arstiteadus“ asuti tõepoolest rõhku panema teadusepoolele.

Tõlkija Ilona Martsoni saatesõnast saab rohkem teada nii Pirogovist, tema ajast kui ka memuaaride käekäigust.

Romaan pojast ja isast. Kaks paindumatut karakterit kägistusvõttes kuni viimse hingetõmbeni.
Jacob Willem Katadreuffe on üdini haaratud soovist saada advokaadiks. Vaese vallasemast teenijanna poeg kahe ilmasõja vahelises Rotterdamis paneb kaalule kõik – andmata armu armastuselegi –, et oma eesmärki saavutada. Kõikvõimas ja oma jultumuse poolest kurikuulus kohtutäitur Dreverhaven torkab talle igal sammul kaikaid kodaraisse. Miks küll?
See raamat on justkui monument millelegi väga hollandlikule ühe ajastu inimestes ja linnamaastikus, mille F. Bordewijk on oma kirjutisega raudbetooni valanud.

"KIRE VILI" on kirglik lugu armastusest ja leinast, mehe ja naise ning isa ja poja suhetest; mida on nimetatud ka psühholoogiliseks thrilleriks. Peategelane Armin Minderhout, kolmekümnendates aastates mees, jääb pärast elukaaslase Monika surma üksinda nende poega Bo'd kasvatama. Mõned aastad pärast leinaaega tekib Arminil uus suhe Elleni, Monika sõbratariga. Kui nende püüdlused Bo'le väikest õde-venda sigitada ebaõnnestuvad ja paar asub uurima vea põhjust, selgub aga kurb tõsiasi: Armin on olnud kogu elu viljatu ja ei saa olla seega ka Bo isa. Segaduses ja õnnetu Armin asub vaevalisele teekonnale oma hinges ja eelmise kooselu tagasoppides, et selgitada välja oma poja bioloogiline isa.

Rõsked päevad. Lämbed päevad. Hallid päevad. Helged päevad.

Päevad kihutavad kiirelt, kerged nagu langevad lehed. Päevad kraaksuvad varestena akna taga, jooksevad kajakatena asfaldil, jätavad lärakaid. Päevad murduvad ja murenevad.

Ükskord aga saavad päevad loetud. Siis tuleb sellest kirjutada.

Ühel päeval märkab ritsikas, et tal on peas mingi imelik tunne. See on raske, vääramatu tunne, mis ei taha kuidagi ära minna. Loomad ei kutsu teda enam ritsikaks, vaid süngeks ritsikaks. Alles tükk aega hiljem ja pärast suuri ponnistusi kaob see tunne tema peast.

Toon Tellegen visandab portree ritsikast, kes vajub maadligi depressiooni koorma all ning sellest viimaks taas vabaneb.

„„Ritsika tervenemine” on üks kõige liigutavamaid raamatuid, mida ma olen lugenud. Võib-olla on tegemist suisa kõige ilusama raamatuga, mis depressiooni kohta eales kirjutatud.” – Letteren

„Visake kõik eneseabiraamatud ja isiklikud kogemuskirjutised depressioonist prügikasti. Harva leidub ilusamat kirjeldust selle kohta, mis tunne on, kui sinu üle võtab võimust depressioon.” – Psy, ajakiri vaimse tervise hoolekandest

Jaapani majandusime pärast Teist maailmasõda ei sündinud üleöö ega võluväel. Selle taga oli miljonite inimeste töö ja nende lugu pole just sageli räägitud. Yū Miri (snd 1968) raamatus põimuvad isiklik ja ajalooline, selle tegelaste seas on nii keisripere liikmed kui ka kodutud. Jutustaja saabub Põhja-Jaapanist Tōkyōsse, et otsida tööd 1964. aasta olümpiamängude rajatiste ehitamisel. Oma elule vaatab ta tagasi siis, kui Tōkyō taas olümpialinnaks kandideerib. Ajas ja ruumis liikudes keskendab autor oma pilgu neile, kellest muidu kaldume mööda vaatama.

Näitekirjanik ja prosaist Yū Miri võitis 1996. aastal prestiižse Akutagawa auhinna. Tema romaan „Tōkyō Ueno jaama pargipoolne väljapääs“ sai 2020. aastal USA rahvusliku kirjandusauhinna tõlkeraamatute seas. Raamatule on lisatud tõlkija saatesõna.