Väljapaistva norra kirjaniku Johan Borgeni (1902-1979) kõlbelise valiku probleeme käsitleva romaanitriloogia (Väikelord, 1955; Tumedad lätted, 1956; Käes, 1957) esimene raamat. Selle peategelane on keskkodanluse hulgast pärit puberteedieas nooruk, kelle šokeerivas käitumises ilmnevad isiksuse lagunemise esimesed tunnused.

Käesolev seiklus leidis aset Vaiksel ookeanil ning seekord rändas Severin Hermann Melville'i kapten Ahabi jälgedes valget vaala otsides. Värvikas jutustamisstiil ning looduse ja kultuuri paeluv kirjeldamine muudavad selle raamatu tõeliselt nauditavaks.

«Surilina» on teine raamat mõttelisest triloogiast, mille moodustavad Banville’i romaanid «Varjutus», «Surilina» ja «Muistne valgus». Juba «Varjutuses» põgusalt esinenud Cass Cleave saadab kirja tuntud kirjandusteadlasele Axel Vanderile ja ütleb talle, et teab tema kaht häbiväärset saladust. Vander sõidab Torinosse konverentsile ja ühtlasi kohtuma Cassandra Cleave’iga. Raamat on täis seoseid, millest omakorda hargnevad seosed ja viited tegelikult eksisteerinud isikutele ja sündmustele, kohati muutub teos unenäoliseks ning piir tegelikkuse ja kujutletava vahel läheb õhkõrnaks. Banville seab kahtluse alla iga väite, iga mälestuse, minevikku kirjutatakse üha uuesti ümber, ja tema võimas ning egotsentriline Vander jääb kauaks ja painavalt meelde.

Romaani peategelaseks on ajalooline isik Hermann Karnau, kes oli Hitleri Berliini punkri valvur ning lääneliitlaste jaoks füüreri surma esimene tunnistaja. Selle umbes kolmekümneaastase mehe jumalaks on hääl. 1940. aasta septembris koostab Hermann Karnau plaani, kuidas süstemaatiliselt uurida inimhääle fenomeni. Ta muutub fanaatiliseks kogujaks, salvestades rindel surevate sõdurite viimseid hääli. Lõpuks saab Karnaust natsionaalsotsialistide teenistuses julmi eksperimente teostav inimhääle manipulaator. Raamatu tegevus hüppab 1945. aastast 1992. aasta suvesse, mil salvestatud hääled elustavad taas mineviku.