Tooted

See raamat räägib sellest, kuidas 10–15 aasta eest sama hästi kui nullist alustanud Eesti kommertspangad nii kaugele on jõudnud. Milliseid takistusi on tulnud ületada, millistele karidele on satutud, millistest mööda laveeritud, milliseid vigu on tehtud, mida võib pidadada õnnestumiseks.

 

Pidades kogu teoses kinni majanduslikust ja evolutsioonilisest käsitlusviisist, uurib autor sotsialismi ja turukorra erineva moraali iseloomu, päritolu, valikuprotsessi ja arengut. Peale selle vaeb Hayek – viisil, mis kohati tuletab meelde Freudi „Tsivilisatsiooni ja selle ebakohti“, ehkki täiesti erinevatele järeldustele jõudes – tsivilisatsiooni hüvesid ja hinda, samuti tagajärgi, mis tuleneksid turukorra lammutamisest.

“Kalevipoeg” on 19. sajandil peamiselt Friedrich Reinhold Kreutzwaldi koostatud eesti rahvuseepos eesti rahvaluule ainetel. Eepos koosneb kahest sissejuhatusest ja 20 loost, kokku on värsse 19 023. Eepos algab Kalevipoja (Sohni) päritolu ja vanemate kirjeldusega, järgnevad tema kangelasteod. Kalevipoeg käib Soomes oma ema Linda röövijat otsimas ja talle kätte maksmas, külastab Soome seppa, kellelt ostab mõõga, seejärel tõmbab mõtlematusega enda peale veresüü ja needuse. Koju naastes saab Kalevipoeg vendadega peetud kiviviskevõistluse võitmisega maa kuningaks. Ta künnab maad, toob Pihkvast laudu, ehitab koos kaaslastega linnu ja võitleb korduvalt sissetungivate vaenlastega. Sõdade vahel on rahval õnneaeg. Kangelane ehitab laeva ning teeb kaaslatega avastusreisi maailma otsa. Vägimees võtab ette ka kaks käiku allmaailma, kus võitleb Sarvik-taadi ja tema põrgulistega, teisel retkel põrgusse aheldab ta Sarviku. Pidevatest sõdadest väsinuna ja peale sõprade Alevipoja ja Sulevipoja surma annab ta valitsuse üle Olevipojale. Vanast needusest märgitud saatus viib ta Kääpa jõe äärde, kus kunagi sortsi varastatud ning vette pillatud mõõk tal Soome sepa sajatuse tõttu jalad alt lõikab. Kalevipoeg sureb, tema vaim tõuseb taevasse ning Vanaisa otsustab anda talle tööks põrgu väravate valvamise. Hiid lööb rusika kaljusse: “Aga ükskord algab aega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama; lausa tuleleeki lõikab käe kaljukammitsasta – küll siis Kalev jõuab koju oma lastel’ õnne tooma, Eesti põlve uueks looma.”

2013. aastal Nobeli kirjandusauhinna võitnud Kanada autori Alice Munro esimene eestindus tutvustab kirjaniku novelliparemikku.“Kerjustüdruku” kümnes novellis avaneb kahe naise lugu, milles nende elu keerdkäigud, eri vanuses kogetud hirmud, painavad kahtlused ja ilmutuslikud hetked põimuvad elavate piltide mustriks. Tüdruk, naine, ema, näitleja, õppejõud, armastaja, hooldaja, hooldekodu elanik ? kõik need rollid loob Munro talle omase napi kujundikeelega, mille sügavus on ometi andnud põhjust võrrelda tema jutte romaanidega. Flo ja Rose’i lood, mis saavad alguse fiktiivsest Kanada väikelinnast Hanrattyst ajavahemikul teisest maailmasõjast kuni 1960. aastateni, ei lõpe raamatu viimasel leheküljel, lummates lugejat veel kaua pärast seda, kui ta on raamatu käest pannud.

„KIRE VILI“ on kirglik lugu armastusest ja leinast, mehe ja naise ning isa ja poja suhetest; mida on nimetatud ka psühholoogiliseks thrilleriks. Peategelane Armin Minderhout, kolmekümnendates aastates mees, jääb pärast elukaaslase Monika surma üksinda nende poega Bo’d kasvatama. Mõned aastad pärast leinaaega tekib Arminil uus suhe Elleni, Monika sõbratariga. Kui nende püüdlused Bo’le väikest õde-venda sigitada ebaõnnestuvad ja paar asub uurima vea põhjust, selgub aga kurb tõsiasi: Armin on olnud kogu elu viljatu ja ei saa olla seega ka Bo isa. Segaduses ja õnnetu Armin asub vaevalisele teekonnale oma hinges ja eelmise kooselu tagasoppides, et selgitada välja oma poja bioloogiline isa.

Teoses puudutab Maupassant oma lemmikteemat — kauni unistuse ja ilu kokkupõrget kõlvatusega. "Mont-Oriol" on romaan kogemusteta kaunitari ja kaunishingest elupõletaja armastusest, mis areneb tulutoova tervisveekuurordi rajamise mahhinatsioonide taustal. Kõrvuti ilu ja armastuse maailmaga kujutab kirjanik ärimehe William Andermatti maailma, kus inimesi ja asju hinnatakse üksnes ümberarvestatult nende rahalisele väärtusele, kus sõnad "naituma" ja "ostma" on võrdse tähendusega, kus kunagi ei kõhelda, kui tuleb valida omakasu ja südametunnistuse vahel. … Järsku ütles ta endale poolvaljusti” “Aga ma ju armastan teda … armastan!” nagu oleks ta tõdenud midagi uut ja üllatavat, midagi, milles seisnes tema pääsemine, lohutus, midagi, mis vabandas teda välja tema südametunnistuse ees. “Mul on armuke, nii see on. Mul on lihtsalt armuke!” sosistas ta endale, jätkates juuste kammimist. …

Populaarsete Tootsi-lugude seeria viimane raamat, mis tervikuna alles 1988. aastal esmakordselt lugejateni jõudis. Sõjavintsutused ja eluraskused on meie vanu tuttavaid küll tublisti muserdanud, ometi jätkub nostalgilisemate lehekülgede vahele elurõõmugi, tihtipeale aga kipub sündmustik kirjaniku tahtel lausa jantlikuks.