Ilya Kaminsky on Ukraina päritolu Ameerika luuletaja, kelle debüütkogu "Odessa tantsud" ("Dancing in Odessa") ilmus 2004. aastal. Teos on pühendatud Odessale, mis on ühtaegu tõeline koht – autori sünnilinn – kui ka kujuteldav paik, kus põimuvad mälestused, kujutluspildid ja jutustatud lood.

Kaminsky külluslik luulekeel on täis sümboleid ja mütoloogiat, muusikat ja huumorit. Tema luuletustes figureerivad mitmed autorile olulised luuletajad, nii on tsükkel "Musica Humana" pühendatud Ossip Mandelštamile, aga tekstides ilmuvad ka Paul Celan, Jossif Brodski, Marina Tsvetajeva ja mitmed teisedki. See on haruldaselt kõlav, meeldejääv ja keeleliselt tundlik teos.

Kõndis sangar János üle mitme raja, kõndis nõndaviisi ilmatuma aja. Pimedamaks muutub maailm. Ei saa sotti, mis see õige on - no mine nagu kotti! Mõtles János endas: "Tõesti, küll on ime! On see nüüd siis öö või olen mina pime?" Polnud ööd, ei kustund ka ta silmavalgus, oli pimeduse riigi pime algus.

Sisukord:
Muinasjutt vaskkrossist
Kuu aias
Hiiglane
Merekuninganna
Igavene üliõpilane ja tema muinasjutt
Kuningapoja kolm aaret
Muinasjutt vanemast pojast
Kuidas ma Põhjaneitsi juurde läksin
Libahunt
Raudpoiss
Timuka tütar
Kassi veski
Veteema
Hingede mets
Muinasjutt kuldõunapuust
Võluri süda
Hiiglane Harjashabe
Hea elu otsija
Tallivaim
Punane lill
Muundumine

"Tegelikult tulin ma sulle Ossum-Possumist rääkima," kuulutas tüdruk täis suuga. "Muidu istud ja piinled mihklipäevani ega jõua minu nime kirjutamisest kaugemale."
"Kellest-kellest?" ei uskunud ma oma kõrvu.
"Ossum-Possumist, pannkoogielukast."
"Mis elukas see veel selline on?"
"Ossum-Possumid on elukad, kes söövad pannkooke," seletas tüdruk vastutulelikult.
"Sina sööd ju ka pannkooke," vaidlesin ma vastu.
"Sa ei saanud aru," raputas tüdruk pead. "Mina söön moosi ka."
"Aga pannkoogielukad ei söö?" pärisin ma umbusklikult.
"Ei. Mina ei anna," naeratas tüdruk avalalt.