Kaasaegne: eesti autorid

Maret Aronovich on Eestis sündinud ja kasvanud, kuid elab praegu Ameerika Ühendriikides. Oma raamatus on ta püüdnud tabada oma viiekümnendate aastate lapsepõlve meeleolu. Suure soojusega on kirjutatud kodust, loomadest ja loodusest. Samal ajal on tunda ka tolle aja ängistavat õhkkonda ja hirmu, milles inimesed elasid. Eelkõige on "Õnnega koos" siiski nauditav kui südamlik lugu ühest hetkedese jäädvustatud lapsepõlvest.

Üle 80 romaani on mahutatud nende 88 leheküle peale. See on maailma tihedaim raamat. Tarvis on vaid pisut ise juurde mõelda. Me saame hakkama. Ja kui ei saa, siis oleme vähemalt proovinud. 

"Lorem ipsum dolor..." on mudeltekst, mida kasutatakse kujunduses ja trükitööstuses juba alates XVI sajandist, mil tundmatu trükkal võttis trükinäidise tegemiseks pealtnäha suvalise teksti.

"Lorem ipsum..." ei ole lihtsalt suvaline tekst. Ta pärineb Cicero raamatust "De finibus bonorum et malorum" aastast 45 eKr. ("Hüvede ja pahede piiridest"). See on uurimus eetikateooriast, mis oli renessansi ajal väga populaarne.

"Lorem ipsum..." teksti taustal on katked "kirjutamata romaanidest".

1999. aasta kuumal suvel koguneb kõrvalisse Läänemaa metsatallu boheemlik seltskond mehi ja naisi, kes püüavad järgida loomulikumat elumudelit ning luua uut, Uku usku. Kuid endine kurjus elab ümbruses edasi ja teeb oma tumedaid tegusid.

Seda raamatut kirjutama inspireeris autorit unenägu ning sellest pidi saama lustakas ja erootikarohke suvitusromaan "Seksitalu". Kuid prototüüpide puudumise tõttu hakkasid tegelased omavolitsema ja sekkusid olevikuprobleemidesse – nurisesid majandusliku ummiku üle, toetasid televisiooni domineerimist kunstivallas ega olnud rahul ametliku luterliku Jumalaga, vaid asusuid looma rahvuslikku religiooni. Musta kuke ohverdamisega alanud sündmuste jada viib välja inimohvrini. Tegelased ei häbene arutada konkreetsete Tallinna tegelaste tegusid ning pakuvad välja veel ühe versiooni metsavendade Voitkade seiklustest. Ka XX sajandi lõpp võib olla pikem aastast ning nii sobib ehk sellele romaanilegi pealkiri "Sajandilõpu suvi".

Kriminaalromaan, mille tegevus toimub aastavahetusel 1937/1938 Toompeal, Kadriorus ja ohvitseride kasiinos Raekoja platsil.

Taskulambi valgusjoas vaatas talle vastu noore naise kaame ja elutu nägu. Naise kasukat, tema ripsmeid, kulme ja juukseid kattis valge härmatis.

„Kas märkasite ka küsida, mida see mees siin Russalka juures teise jaanuari varahommikul veidi enne kella viit tegi?“ päris komissar mornilt. Ta vaatas merel laiuvat lumevälja, kus vasakul kumas paksus udus Tallinna siluett. Abikomissar heitis pilgu mälestussamba tippu. Ta silmitses udust ümbritsetud noore tütarlapse kuju, kes ristiga Aegna taha merele osutas.

„Sama ebamaine, habras ja haavatav... Kas see peab meile midagi ütlema?“ turgatas talle pähe, kuid siis raputas abikomissar endamisi pead ja kutsus end mõttes reaalsusesse tagasi.

Autori eelmises raamatus "Mälestusteta maja" toimetasid naiskodukaitsjad 1938. aasta võidupüha eel Lõuna-Eestis, seekordsed ärevad sündmused leiavad aset aastavahetusel 1937/1938 Toompeal, Kadriorus ja ohvitseride kasiinos Raekoja platsil.

Suur Ajalugu on veel saareelanikest kusagil väga kaugel, nende elu voolab rahulikult ajast aega kindlas elu- ja töörütmis. Peamine on väikese Oldre saare inimeste jaoks järjest paremaks elupaigaks muutmine, teiselt poolt aga Aruka külainimeste saatuste keerdkäigud. Minnakse paari ja saadakse lapsi, tülitsetakse ja lepitakse. On värvikaid karaktereid, heasoovlikke ja pahatahtlikke inimesi, erinevaid temperamente, traagikat ja saartele nii omast huumorit.

Kanadas elava eesti kirjaniku A. Viirlaiu (s. 1922) romaan (1952) annab pildi traagilistest sündmustest sõjajärgses Eestis. Mahuka kaheköitelise romaani 1. osas, mille tegevus algab 1944. aasta oktoobris, jutustatakse kodumaale naasnud soomepoiste saatusest, nurjunud emigreerimiskatsetest, NKVD vanglakoledustest ning meeste siirdumisest metsade rüppe.

"Loojangul lahkume Tallinnast" on Einar Sandeni 1979. aastal ilmunud pseudoajalooline põnevusromaan.

Endine EK(b)P KK I sekretär ja väga laia haardega spioon Karl Säre ilmub 1960. aastate keskel välja ühes Lõuna-Ameerika riigis. Vähki põdev mees teatab USA saatkonna töötajatele, et on valmis nendega koostööd tegema ning lubab anda nimekirja 1944. aastal Läände siirdunud Nõukogude agentidest.

Teose keskne tegelane ajakirjanik Margus Tamm saab briti luureohvitserilt ülesandeks see tõendusmaterjal ära tuua.

Alma Teder (1908–1990) astus kirjandusse sõjaeelset taluelu kujutava romaaniga "Ilusad päevad", kuid tunnustuse tõi talle romaan "Elu õpilane". Toronto kirjanik Hannes Oja on teose ja autori kohta öelnud nii: "Eesti kirjandusse jääb ta aga oma kaheköitelise romaaniga "Elu õpilane", kirjeldades koguni vapustava naturalismiga mõisamoonakate elu ja kitsaid võimalusi sellest paremasse ellu pääseda, meenutades Ernst Särgava, Jaan Oksa, ka A.H. Tammsaare esimesi töid".

Selles romaanis on A. Teder kujutanud Kehra mõisat, kus ta puusepa Mart Pappa tütrena oli elanud oma noorpõlves.

Alma Teder (1908–1990) astus kirjandusse sõjaeelset taluelu kujutava romaaniga "Ilusad päevad", kuid tunnustuse tõi talle romaan "Elu õpilane". Toronto kirjanik Hannes Oja on teose ja autori kohta öelnud nii: "Eesti kirjandusse jääb ta aga oma kaheköitelise romaaniga "Elu õpilane", kirjeldades koguni vapustava naturalismiga mõisamoonakate elu ja kitsaid võimalusi sellest paremasse ellu pääseda, meenutades Ernst Särgava, Jaan Oksa, ka A.H. Tammsaare esimesi töid".

Selles romaanis on A. Teder kujutanud Kehra mõisat, kus ta puusepa Mart Pappa tütrena oli elanud oma noorpõlves.

Reaalse tagapõhjaga "Apokalüpsis" on kui hoiatus nende eest, kes ükskõik mis moel püüavad kaasinimest endale allutada. Nähtamatu jõud on peitnud end maski varju ja lahti päästnud maailma lõppu meenutava kaose, mis on süngem kui surm. Salapärasesse vaimsesse katku nakatatud inimkonda on lähetatud päästma Eriti Ohtlike Kuritegude Uurimisbüroo juhataja sõjaväekriminalist Burmeister-Bušmeister, kes pärast läbilastud südame eemaldamist elab ja võitleb edasi siirdatud südamega. Kumb võidab – kas geniaalne uurija või geniaalne roimar?

Nikolai Baturin on tuntud ja tunnustatud sõnameister, kes on avaldanud seise luulekogu, kümmekond proosaraamatut ja mitu lavateost. Teos sai 1996. aasta romaanivõistlusel II koha. 

Romaan 92-aastase elutarga naise vanadekodupäevast, kus argielupildid vahelduvad mälupiltidega kogemusrikkast elust.

Teos pälvis 1997. aasta romaanivõistlusel II koha. 

Selles raamatus on seitse kultuuriloolist novelli. Kõigi nende peategelasteks on konkreetsed ajaloolised isikud, olgu see Jakob Hurt, Carl Oettel või veneaegne rahvakoolide inspektor Svetšnikov. Niminovell "Kartaago kiirrong" kujutab soome-rootsi suurpoetess Edith Södergrani elu viimast kevadet.

Admiral Koltšaki elu- ja valitsemisheitlusi käsitlev "Võimu rist" sai 1996. aastal Tuglase novelliauhinna.

"Kuidas tekivad pilved" ja "Hellenurme õhtud" ilmusid akadeemik Middendorfi suguseltsi ülemaailmse kokkutuleku puhul 1997. aastal eriraamatuna saksa keeles.

Valik tekste viimasest ja eelviimasest ajast. Näiteks leidub tekste nii filmi-, kirjandus-, raamatu- kui ka enesekriitikast. 

Valimik 1920ndate lõpul eesti kirjandusse "Vaeste-patuste aleviga" üllatusmehena jõuliselt sisse murdnud August Jakobsoni (1904–1963) mitmeid elualasid haaravast, olustikult ja karakteritelt rikkast lühiproosast. 

Kümmekonnas novellis aastaist 1931–1940 leiavad autorile omases kriitiliselt realistlikus, romantiliste ja naturalistlike sugemetega põimunud loomelaadis kajastamist kahe maailmasõja vahelise Eesti elu, inimesed ja probleemid. 

"Mätta otsast" on luuletaja proosaraamat, mõtete ja marginaalide kogumik. Tänapäeva sagivast, kiirustavast ja pealiskaudsest linnaelust eemale tõmbunud loodusmehest kirjaniku pilk leiab ainet nii enda ümbert kui ka kaugemalt. Tema raamat koondab mõtteid ja tähelepanekuid elust ja aegadest Eestimaa külas.

Sisu: 

• "Lugu kitsest"
• "Lugu lambast"
• "Igav maaelu"
• "Lugu pajust"
• "Lugu lugeja kirjast"
• "Ühistegevus Järva-Jaanis"
• "Lugu Liivimaa ajaloost"
• "Lugu kibuvitsast"
• "Visioon Narvast"
• "Tammiku istutamine"
• "Skara toomkirik"

Aasta on 1900. Euroopa väikelinn, kus kõik tunnevad kõiki. Nii on igal sammul kadedust, armastust, armukadedust, meelekibedust, viha, hirmu, hoolivust, õelust ja totrust.
Ja kõike muud, millest koosneb meie igapäevane elu...

Müllersonide teine raamat.

Müllersonide mõisa saaga jätkub aastal 1907. Lapsed on saanud täiskasvanuks ja kihlused vahelduvad abieludega, millest ka kõige paremad ei tundu olevat päris õiged. "Valed abielud" on nii Suzi ja Casperi kui ka kaksikute-paaride lugu. Eriti on see aga Frida ja Tomi lugu. Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevad ellusuhtumisi, mille tulemusel lähevad ühed armastajad kokku, hüljates tiitlid ja raha, teised aga lahku, loobudes armastusest traditsioonide ja tõekspidamiste pärast. Otse loomulikult, nagu ka esimeses osas, teeb palju pahandust ajakirjandus. Ja otse loomulikult tulevad tänu ootamatutele juhustele lagedale inimsuse pahed, mis on seda värvikamad, mida tuttavamad nad lugedes on.

Raamatust leiab esseesid nii keskkonna, inimmõju, demokraatia, poliitka kui ka globaalprobleemide kohta. 

Meie koduse Läänemere ruumi pingestatud õhkkonnas toimubki Harry Winteri (pseudonüüm) romaani tegevus. Fiktiivne küll, aga täiesti võimalik. Osa professionaalsete agentide tegevusest seisneb teatavasti üksteisele "ämbrite" etteseadmises. Venelasi peetakse ju "maskirovka" maailmameistriteks. Tublid on nad siingi. See, nagu ka kõiksugu relvaärid, Rootsi valitsus, pagulaseestlased, meie ja lätlaste (tegelikult ju leedulaste) paralleelsed pullapäätamised, Tallinna, Riia ja Kaliningradi miljöö jne kuuluvad "Operatsioon Narva" läbipõimitud süžeesse. Hästi äratuntavad on mitmed Rootsi sõjaväelased ja tipp-poliitikud. Aga teadlik lugeja identifitseerib ka meiepoolseid tegelasi, olgu nad siis luurajad või luurajate luurajad.

"Kui ma haavata saan, lubas meie halastajaõde," vist punastasin, takerdusin igatahes, "halastada mu peale. Ta on seni ikka oma lubadustest kinni pidanud." Kas ta näos liikus jälle midagi, ega ta minu üle ei naernud? "Ta on praegu meestega seal." Ma viipasin lageduse poole, ükskõik kuhu. "Temast peetakse lugu. Ma ootan oma aega." Kusagilt ilmus suur pulstunud koer ja lõrises mu peale. Ma astusin sammu tagasi, kuigi oleksin pidanud talle vastu astuma.

Romaani sündmustik toimub kolmel ajatasandil, mis omavahel põimuvad meespeategelaste kaudu... XVII sajandi Madalmaade kartograafiaõpilase Joni avastusretk Jäämerele kordub okeanograafiatudengi Enno õppereisina kolm ja pool sajandit hiljem; kolmas peategelane, Kreekas meelelahutuslikul ja visiooniderohkel reisil olev Tele on tegelikult seesama Enno, nüüd juba elukogenud ja ilma näinud mees. Kõigis neis reisides on tõsielu karmust ja unistuste haprust.

“Hula” on romaan reisist ja merest ja laevast ja naisest, lahkumisest ning tagasijõudmisest, unistustest ja tegelikkusest, maailma avardumisest ning aja tasaühendustest. – Rein Põder

Ajakirja Eesti Naine endise ajakirjaniku Evelin Kivimaa teos "Kuidas Tom Tomat läks Viktoria juurde". 22 armastuslugu koosneb lühivormis tekstidest, mis käsitlevad armastuse teemat erinevatest vaatenurkadest. Kogumikus esinevad lood varieeruvad tonaalsuselt ja ülesehituselt, hõlmates nii poeetilisi fragmente, realistlikke miniatuure kui ka mängulisi kujundeid. Armastus ei ole kujutatud idealiseeritult, vaid seostatuna igapäevaste olukordade, kõhkluste, ootuste ja läbikukkumistega. 

Pealkirjatekst, mille tegelased on Tom Tomat ja Viktoria, viitab stiliseeritud või sümbolistlikule võttele, mida leidub ka mitmes teises loos. Tegelased ei ole alati nimelised ega selgelt määratletavad, rõhk on pigem emotsionaalsel seisundil ja inimsuhete dünaamikal. Autor kasutab vahelduva pikkusega lõike, lühikesi dialooge ja sisemonolooge, millega luuakse kiire vahetus olukorra ja tunde vahel. Kogumik ei paku armastuse tervikpilti, vaid mitmekesist vaatluspinda, kus iga lugu toimib iseseisva peegelduse või hetkelise peatusena. Tekstid ei püüdle kokkuvõtlikkuse ega õpetlikkuse poole, vaid jäävad avatuks mitmetimõistmisele.

Kaks meest istuvad vaksalis. Nad vahivad perrooni, inimesi, suveööd, lonksavad õlut ja muudki. Ajast pole puudu kummalgi, sest üks neist on rongist maha jäänud ja teise jaoks paistavad kõik rongid juba läinud olevat… Ja üks meestest pajatab teisele ajakuluks oma lugu, elukunstniku lugu, kuidas on temast saanud see, kes ta on, kõigist sidemeist ja kohustustest vaba mees, keda ei ahista omand ega himud. Ootamatumaid pööranguid jagub lõpuni. Aga mis või kes see õigupoolest on, kes inimese saatust juhib ja sellesse kõige järsemaid kurve loob? Kas keegi kõigevägevam või kaasinimeste teod ja tahtmised või viimati inimene ise oma kurjuses ja headuses?

"Perroon" on Jaan Tangsoo kolmeteistkümnes raamat.

Romaan jätkab autori eelmise romaani "Siinpool paradiisi" peategelase kirurg Toomas Hinnovi elukäigu jälgimist. Paljudele asjassepühendatuile võivad Toomas Hinnovi eluseigad meenutada tuntud arstiteadlase Arnold Seppo (1917–1980) elukäiku ja karakterit. Seda autor ei eitagi, kuid on tegelaskujude loomisel kasutanud ohtrasti kirjanikufantaasiat. Käesolevas romaanis püüab Siberi vangilaagrist naasnud Toomas Hinnov saavutada kaht elueesmärki: tõestada end taas kirurgina ja taastada oma perekond. Esimene õnnestub tal hiilgavalt, teine aga...

"Surres janusse põlvini vees", luges Kareta kusagilt ja see lause hakkas teda elu jooksul sageli kummitama. Janu õnne ja armastuse järele oli suur – see võis olla kui sõõm vett janusele, kuid seda sõõmu merest juua polnud võimalik. Värsket vett leida polnud Kareta suutnud ikka veel. 

See on koeraraamat, kuid pole lasteraamat. Kaks autorit, kaks minategelast – inimene ja koer. Mõlemad on kaotanud elus nii olulise, et tundub, nagu rohkem kaotada polekski enam võimalik... See raamat räägib koerast, kes pärast omaniku surma pärijate poolt liivakarjääri maha jäetakse. Kas see ongi uus Eesti trend soovimatutest loomadest lahtisaamiseks, nagu me sageli loeme ja kuuleme? Õnneks läheb selle raamatu pikakarvalisel sõbral paremini. Oma aruka käitumise ja sõbralikkusega leiab ta peagi uue kodu ja peremehe. Seal on juba ees ootamas varjupaigast võetud väike koerake ja kass, kes ühel päeval lihtsalt ilmus pererahva aknalauale. Vastastikuses üksmeeles veedetakse unustamatu suvi. Mis saab aga sügisel, kui kogu see loomapere linna üürikorterisse ära ei mahu...

See on suure südamega kirjutatud raamat, mille aluseks on kirjanikepaari suvekodus tõeliselt aset leidnud sündmustik. 

Von Bellowite perekonna hauaplatsi suurel marmorist mälestussambal seisab all ühes servas kuldtähtedega ladinakeelne lause. In principio erat verbum – Alguses oli sõna. Sõnal on äraütlemata suur võim käes ja sellepärast vägivallavalitsused ta vangi panevad...

2005. aasta 24. septembril oleks Olev Anton saanud 70. "Ringiga koju tagasi" on tema mälestuseks ilmunud väike mustvalge kogumik kahe külajutu ja näidendiga.

Sisu:

• "Kunagine koduküla"
• "6. august, palgapäev"
• "Oma talu uustalunik"

Ehkki teose pealkiri "Continental" viitab vanale ja tuttavale kirjutusmasinale, on siiski tegemist moodsa, arvutiajastu tunnustega romaaniga. Teose põhiosa moodustab omamoodi romaan romaanis kontseptsiooni või õigemini kaks omavahel põimuvat süžeed – selle ühine pealkiri on "Sametjakk" ja see räägib, kuidas elus pisut pettunud, kuid hetkel oma ajutist üksiolekut nautiv keskeas Elli tõlgib vabal ajal prantsuslikku romaani, mille peategelaseks on noormees Marcel ning tegevuskohtadeks Riia ja Pariis. Aegamööda hakkab tõlgitava romaani tegevustik ja tegelaskond tungima tõlkija enda eluhetkedesse, selle teose meeleolud sarnanema tema enda omadega, teine elu kulgema justkui tema enda kõrval. Autor ei varja oma sümpaatiat kirjanik Marcel Prousti loomingu ja loomemeetodite vastu ja see taotlus ei piirdu üksnes tegelasnimega Marcel.

Ka "Continentali" autor armastab elu meeldivaid üksikasju ja hetki, temagi püüab tabada äralibisevat aega ning tagasi tuua juba möödunut – romaan viib lugeja armastuse kõrbe keskele, mõtiskleb lastetu kooselu ja üksteise mittemõistmise teemal. See on naiselik, plastiline, kujundlik, kammerlik ja suuresti psühholoogiline romaan, mis nõuab lugejalt ruttamatust ja puhast meeleolu.

Romaan "Continental" oli 2000. a romaanivõistluse tõeline üllatusteos, kus see pälvis ka III koha. 

Kuuvalgus langeb peeglile ja äkitselt astub Peegel oma raamidest välja. Kuigi Angela on harjunud nende väljatulekutega, on ta seekord siiski hämmastunud. Peegel on endale võtnud naise kuju ja tuppa tulnud nagu karnevalile. 

Raha teenimine on oskus, selle kulutamine nauding. Suure raha teenimine on peen kunst, seevastu kulutamine tõeline kirg. Saatuse tahtel valdavad seda geniaalset kunsti kõigest üksikud väljavalitud, seevastu sooviksid kulutamise kirest osa saada praktiliselt kõik siia päikese alla loodud.

Hiiglaslike numbrite udupeene maailma värskeimaks loovgeeniuseks ihkab saada ka noor elukunstnik Adrian Aus. Lahtise peaga kutt, kes ülikooli asemel valib ettearvamatute käikudega elukooli ja unistab suurelt – ärgata ühel ilusal hommikul tõeliselt jõuka mehena. Suurte saavutuste ellu viimiseks tuleb suurelt mõelda, suure raha hankimiseks piiritult, seab ta oma elufilosoofiaks. Tema kindel siht, elu ainueesmärk on omakasupüüdlik ja läbini materiaalne, kuid suuremeelne on see, et ühena vähestest julgeb ta viimast häbenemata tunnistada – rikkaks saamisest unistame tegelikult ju kõik.

Hulljulgelt, iga hinna eest ennast kehtestades läbi karmi ja ebaõiglase elu tormates viib pime juhus noore mehe ühtäkki infoni, mille enese kasuks pööramisel saaks temast plaani õnnestumisel ainsa ööga konkurentsitult Eesti rahakaim mees. Sellist eluvõimalust ambitsioonikas noormees käest lasta ei kavatse!

Eessõna: Urmas Sõõrumaa

Õpetajanna Ann tunneb, et igatseb pööret oma rutiinsesse ja hallivõitu asulaellu – kool on ära tüüdanud ning abikaasa Jaak naabrinaisega Prahasse sõitnud. Värsket õhku toob kiri kunagiselt sõbratarilt Sandralt, kes kadus Anni elust Inglismaale emigreerudes. "Inglismaal hinnatakse tööd ja talenti," kirjutab Sandra ning lubab kõiki häid võimalusi Anniga jagada. "Tulgu too vaid kohale..." Igatsetud pööre algab.

Käesolev teos on ajakirjaniku ja kirjaniku Juune Holvanduse debüütromaan.

See raamat jutustab ühe noore hispaanlanna asumisest Eestisse, tema kohanemisest siinsete inimeste, nende kommete, tõekspidamiste ja ellusuhtumistega.

Reisijutte on mitmesuguseid. On "Gulliveri reisid", on "Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia". Ka Nipernaadi seiklusi võib mingis mõttes nimetada reisiks. Ja loomulikult on olemas suurim kõigist rännuraamatutest – "Odüsseia". Muus ma end Homerosega kõrvutada ei söanda, kuid ühes küll – kilomeetrite arvus. Siin annavad minu kangelased laertiaadile mitu head silma ette.

Sa tahad korraga kõike ja kõiki. Tööd ja lapsi, kindlat suhet ja vabadust, turvalisust ja seiklust, rahu ja rahutust. Ning raha ilma selle eest makstava lõivuta. Sa tahad elada maailma äärel erakliku ja askeetliku majakavahina, kuid panna õhtuti selga punane voogav kleit ning sõita kabrioletiga ooperisse. Sa tahad järgida kõiki selle maailma reegleid ning samal ajal neid kõiki eirata. Sa tahad sõita vastassuunavööndis. Vastandlikud unistused võivad teha sind katki, kuid võivad ka täide minna.

Kogumik Kaja Sepa kirjutatud lühijutte, enamasti loodud aastatel 1993–1995. Need lood peegeldavad noore naise perspektiivist 90ndate Eesti ühiskonna väärtusi ja vastuolusid.

"Mõnikord liitus Vana Karu ja Piiluga nende igavesel valvepostil Vossem, sama ala meister naaberalevist. Kord-kaks kuus käis ta pisteliselt aatekaaslaste vormi kontrollimas. siis istuti kolmekesi poetrepil, asunikud peos, ja arutati, kui loll võib mõni olla. Näiteks Vöim, tõid ette Vana Karu ja Piilu. Vossem vastas oma vana emisega. "Ei ole üldse võimalik, et keski lollim on – iga jumala kord magab pooled põrssad ära!" kirus ta. "Ei see ole midagi," vaidlesid Vana Karu ja Piilu. "Sa põle teda veel õieti näind," ütlesid nad sihukese häälega, nagu käiks jutt Patagoonia laiskelajast, mitte Vöimust. Vossem ei andnud alla ja küsis vastu, kas nad tema emist on näind. Et kumbki pool jäi kindlalt oma favoriidi selja taha, ei jäänudki muud üle kui otsustati vedada kihla ja asi katselisel meetodil kindlaks teha." 

"Rong tõi, aga rong ka viis. Nagu seegi kord. Vagun oli rahvast täis. Kes sõitis rajooni, kes ehk edasi pealinnagi, kellel oli kompsus võipakk, kellel soolapekk või kanamunad. Pealinn oli maa sellise abi üle rõõmus ning andis vastu riidekraami ja mida kõike veel. Mõni riskis ehk sõita Tartussegi, kus tal õppis laps, ja jääda selles varemetelinnas kogunisti öö peale, ehkki seal kadus pimedas inimesi ja varemete all huugas salajane vabrik, kus tehti inimlihast vorsti."

Meri oigas, umbrohi kaebles, elektrijuhtmed venisid välja, linnapea pakkis asjad ja sõitis välismaale, Piibel libises ja kukkus tuhandeks killuks, kondoomid muutusid auklikeks kui sõelad, unerohi lahustus kanges kohvis... Üks kuradima tont pidavat mööda Läänemaailma sihitult ringi luusima.

Noore autori romaan sellest, kuidas inimesed asuvad lindude vastu võitlema sama mõttetult ja veidralt, kui Hitchcoki klassikalises õudukas linnud inimeste vastu.