Jutud

Romaanis pöördub Vetemaa jälle teda varemgi huvitanud teema, teaduse eetilisuse ja/või ebaeetilisuse juurde, sedapuhku nii stiililiselt kui geograafiliselt lennuka põnevusromaani vormis. Kaasaegse põnevuskirjanduse hea tava kohaselt rohkete, kuid lõpuks ootamatul viisil sõlmuvate süžeeliinide haare ulatub geenitehnoloogiast, rahvusvahelistesse infoserveritesse sisse murdmisest ja maailma võimsaimate luureteenistuste niiditõmbamisest üksiku ja üksildase inimese siseheitlusteni, mis nn inimtegurina globaalsetes afäärides üllatavalt oluliseks võivad kujuneda. Loomulikult ei puudu teosest ka eht-vetemaalikud filosoofilised kõrvalepõiked meeste ja naiste vaheliste suhete ning inimese ja "suure maailma" süsteemi igavesest konfliktist.

Käesolev trükis on julm raamat, sealhulgas vangla ja ka sõja muserdavast mõjust, kuid see pole kirjutatud siiski mitte elujulmuse väljavalamiseks. See on kirjutatud just nimelt vastupidisel eesmärgil. Et lugeja võiks romaani lõpetades tunda mõnesugust kergendust ja isegi rõõmu elust kui sellisest...

Hollandlasest kamraad, tõupuhas dutch, ei saanud jõuluõhtuks koju, sest tal polnud õiget lugu. Ei osanud vastata Tel Avivi lennujaama ametniku küsimusele: „Miks te sündisite Jakartas?“ Lennuk väljus enne, kui relevantne lugu leiti. Kui nüüd ivake järele mõelda, siis jäi tal üks lugu hoopiski üle. Nõelas vastuseks idiootsele küsimusele, et miks Jeesuslaps Petlemmas sündis? Ise küsis, ise vastas, ikkagi jõuluaeg ja Jordani kaldad lähedal ka. Poleks suud laiutanud, küllap oleks lennukile jõudnud. Ainult õiged lood aitavad koju… Inimesed lähevad oma lugude nägu, puuduva ja liigse loo kokkupuutest sündis kolmas, mille läbi Tel Avivi takerdunud Lendav Hollandlane üldse meenubki. Jutud liituvad inimese triipkoodiks, lugudega kolatakse iseendas ja iseendasse, lood teevadki viguri nimega mina.