Kaasahaarav ja kõhedust tekitav kriminaalromaan „Vanaema“ heidab valgust tänapäeva Eesti varjukülgedele, kus laiub lahendamata seksuaalkuritegude paradiis. Ka peategelane Tiina leiab end pärast üht süütuna alanud saunapidu justkui teisest reaalsusest, kus iga naine teab oma tutvusringkonnas mõnd naist, keda on kunagi vägistatud, kuid iga mees ei tea oma tuttavate seas ühtki meest, kes oleks sellise kuriteo eest iial vastutama pidanud.

Keset kriminaaluurijate, töökaaslaste ja isegi pereliikmete ohvrit süüdistavaid hoiakuid kujuneb Tiina tugiisikuks hoopis tema raamatukoguhoidjast vanaema, kes tänu oma aastakümneid kestnud abielule teab varjatud vägivallast rohkem kui keegi teine. Nende kahe naise teineteist toetav teekond läbi traumajärgsete katsumuste, lagunevate lähisuhete ning kahtlase väärtusega psühhoteraapia viib aga ühel hetkel ka karistamatustunnet nautivate kurjategijate jaoks pöördumatute tagajärgedeni.

Andekate illustratsioonidega vürtsitatud „Vanaema“ on kaasaegse Eesti proosa tähtteos, mis väärib kohta iga kodu raamaturiiulil. Menukirjanik Sass Henno on mitmeid kõrgeid tunnustusi pälvinud romaanide „Elu algab täna“ (2002), „Mina olin siin. Esimene arest“ (2005) ja „Mina olin siin 2. Tagasitulek“ (2022) autor. Ta on ka sotsiaalmeediavõrgustiku „Mehed vägivalla vastu“ rajaja, Sensoa lipusüsteemi koolitaja ning seksuaalkuritegude alase teadlikkuse tõstmiseks ellu kutsutud mittetulundusühingu Julge Rääkida asutaja.

 

 

Ilmumisaasta:	2023
Formaat:	Pehmekaaneline
Lehekülgi:	272
Mõõdud:	145 x 200

Nüüdisaegse ameerika kirjanduse klassiku dokumentaalne fantaasia Rooma vabariigi langusest ja Julius Caesari viimastest elupäevadest.

Oaasil tuleb Peteril sisse elada uude keskkonda, planeedi põliselanikud paistavad olevat sõbralikud ja üllataval kombel ka innukad kristlased. Bea ja Peter hoiavad sõnumite abil teineteist oma eludega kursis, ent üsna pea on naise kirjad tulvil meeleheidet. Maad tabab üks looduskatastroof teise järel ja igapäevaelus võtab maad kaos. Bea usk Jumalasse lööb vankuma. Peter tajub küll abikaasast kaugenemist, ent on niivõrd hõivatud Oaasil toimuvast, et ei suuda naisele kaasa elada. Peategelaste katsumustest kasvab välja sügav mõtisklus inimsuhete, ennekõike armastuse, aga ka usu ja vastutuse olemuse üle.

On väidetud, et Olav Duun on kõigist norra kirjanikest kõige norralikum ja et tema teoste kaudu võib saada parema kujutluse Norrast ja norralastest kui kuskilt mujalt. Tema kalurid on Trøndelagi kalurid ja põllumehed Trøndelagi põllumehed, ent oma kodukoha looduse ja inimeste kaudu on ta suutnud peegeldada kogu Norrat, veel enam, isegi kogu maailma. Ja või öelda, et kõige düünilikum kõigist Duuni teostest on «Inimene ja deemonid» (1938), mis jäi tema viimaseks raamatuks ja kujunes otsekui tema loomingu kvintessentsiks.