Tooted

Ma olen juba suur poiss, nii et mul pole sünnis nurga taga nina urgitseda, laudlinanarmastega sõrmi pühkida ega salatikausist näpuga musti ploome õngitseda. Õieti olen ma selline suur poiss olnud nii kaua, kui mäletan. Alati, kui ma mõne pahandusega hakkama sain, ütles tädi: "Sa oled juba nii suur poiss, sulle see enam ei sobi." Sellest oleks võinud järeldada, et on pahandusi, mis minu vanusega sobivad. Et see aga nii oleks kunagi olnud, seda küll ei mäleta. Alati olen ma nende tegemiseks vähemalt tädi meelest olnud liiga suur poiss ...

Teise maailmasõja esimesel päeval uputas "punakotkas" Eesti purjeka "Linda", mille ahtrisse oli heisatud Eesti lipp. Soome sõjalaeva poolt päästeti "Linda" kapten ja tüürimees, kes rakendusid Soome salaluures, tegutsedes mõlemal pool Soome lahte. Salaluure seiklustesse sekkuvad Felseni saare eakad kaptenid ja koolilapsed, kelle kaasabil uputatakse mitu tankerit. Teos märgiti ära kirjastuse "Faatum" 1994. a. romaanivõistlusel.

Teose sündmustik kulgeb ühes väikelinnas. Autor puudutab mitmeid kaubanduses esinevaid probleeme nagu usaldus ja ausus, kaubandustöötaja eetika ja suhe ostjaga, nähes neid osakonnajuhataja, aktiivse ja energilise, kuid üksiku ja eraelus teelahkmel seisva naise silme läbi.

„Tuulte tallermaa“ on Albert Uustulndi loomingu olulisem romaan.

See teos on justkui rannarahva „Tõde ja õigus“. Rannamees Taavi oma kange iseloomu ja visa töörügamisega meenutab tõepoolest Vargamäe Andrest. Ainult et Vargamäel oli ka enne Andrese ja Krõõda väljamäele saabumist talu olemas, seal elasid varemgi inimesed. Taavi ja Eeva aga rajavad oma kodu päris tühjale saarele. Romaani I osa kujutab endast  omamoodi maailma loomist.

1985. aasta märtsis lõppenud romaanivõistlusel III auhinna saanud teos.

Selles "Tuulte Tallermaa" köites jõuab romaani sündmustik ajaliselt Teise maailmasõja künniseni. Sureb raamatu senine peategelane Taavi ja Oldre peremeheks tõuseb tema poeg Jüri.

Korraga oli Leal lapselikult heameel mässava mere, tormipuhangute ja pikse üle. Ja äkki turgatasid temas sellised mõtted, mis hoobilt ta jumalakartliku kasvatuse nullisid... Kui Otto vaid natuke parda taha küünitaks, õige pisut, pisut... Tuleks vaid too meremeeste poolt kardetud mõrtsukalik üheksas laine. Võibolla piisaks sellestki, mis taamal uljalt möirates nüüd kaatrit ründab... Ja hoobilt oleks kõik mured murtud. "Tule, tule, tule..." keelitas Lea.