Romaan Saaremaa rannakolhoosi tänapäevast. Kalurite elu majandusliku taseme tõus pole suutnud lahendada mitmeid inimestevahelisi sõlmprobleeme ja see asjaolu heidab varju külarahva omavahelisele läbisaamisele.

Suur Ajalugu on veel saareelanikest kusagil väga kaugel, nende elu voolab rahulikult ajast aega kindlas elu- ja töörütmis. Peamine on väikese Oldre saare inimeste jaoks järjest paremaks elupaigaks muutmine, teiselt poolt aga Aruka külainimeste saatuste keerdkäigud. Minnakse paari ja saadakse lapsi, tülitsetakse ja lepitakse. On värvikaid karaktereid, heasoovlikke ja pahatahtlikke inimesi, erinevaid temperamente, traagikat ja saartele nii omast huumorit.

 

Selles "Tuulte Tallermaa" köites jõuab romaani sündmustik ajaliselt Teise maailmasõja künniseni. Sureb raamatu senine peategelane Taavi ja Oldre peremeheks tõuseb tema poeg Jüri.

Ma olen juba suur poiss, nii et mul pole sünnis nurga taga nina urgitseda, laudlinanarmastega sõrmi pühkida ega salatikausist näpuga musti ploome õngitseda. Õieti olen ma selline suur poiss olnud nii kaua, kui mäletan. Alati, kui ma mõne pahandusega hakkama sain, ütles tädi: "Sa oled juba nii suur poiss, sulle see enam ei sobi." Sellest oleks võinud järeldada, et on pahandusi, mis minu vanusega sobivad. Et see aga nii oleks kunagi olnud, seda küll ei mäleta. Alati olen ma nende tegemiseks vähemalt tädi meelest olnud liiga suur poiss ...

Teose sündmustik kulgeb ühes väikelinnas. Autor puudutab mitmeid kaubanduses esinevaid probleeme nagu usaldus ja ausus, kaubandustöötaja eetika ja suhe ostjaga, nähes neid osakonnajuhataja, aktiivse ja energilise, kuid üksiku ja eraelus teelahkmel seisva naise silme läbi.

Korraga oli Leal lapselikult heameel mässava mere, tormipuhangute ja pikse üle. Ja äkki turgatasid temas sellised mõtted, mis hoobilt ta jumalakartliku kasvatuse nullisid... Kui Otto vaid natuke parda taha küünitaks, õige pisut, pisut... Tuleks vaid too meremeeste poolt kardetud mõrtsukalik üheksas laine. Võibolla piisaks sellestki, mis taamal uljalt möirates nüüd kaatrit ründab... Ja hoobilt oleks kõik mured murtud. "Tule, tule, tule..." keelitas Lea.

"Meri põleb" on autori esimene pikem proosateos. See viib meid noore, esimesi samme tegeva kalurikolhoosi argipäeva, viib tuultest parkunud kalurite keskele, nende murede-rõõmude, kõhkluste ja otsingute sekka. Romaan märgiti ära 1967. a. romaanivõistlusel.

„Tuulte tallermaa“ on Albert Uustulndi loomingu olulisem romaan.

See teos on justkui rannarahva „Tõde ja õigus“. Rannamees Taavi oma kange iseloomu ja visa töörügamisega meenutab tõepoolest Vargamäe Andrest. Ainult et Vargamäel oli ka enne Andrese ja Krõõda väljamäele saabumist talu olemas, seal elasid varemgi inimesed. Taavi ja Eeva aga rajavad oma kodu päris tühjale saarele. Romaani I osa kujutab endast  omamoodi maailma loomist.

1985. aasta märtsis lõppenud romaanivõistlusel III auhinna saanud teos.

Me teame Albert Uustulndi laule, romaane, näidendeid. Kirjanikust ja laulude loojast endast teame aga üpris vähe, vähemalt need meist, kes pole saarlased ja tema eakaaslased. Pikem intervjuu Albert Uustulndi poja Lembit Uustulndiga püüab seda lünka täita. Raamatu teises osas ilmub kirjaniku kõige autobiograafilisem romaan – "Acheroni kaldal".