Ma mäletan, et 24. veebruaril 1994 jäid ülikoolis loengud ära. Ööpäeva jooksul lugesin läbi Emil Tode „Piiririigi“ ja Püha Augustinuse „Pihtimused“. Mäletan, et need teosed moodustasid selge paari, rääkisid samast asjast. Mäletan ühtlasi, et „Piiririik“ äratas minus kustunud huvi uue eesti kirjanduse vastu.

Marek Tamm

 

„Piiririigi“ esmatrükk ilmus lugejate ette 1993. aasta novembris. Kodumaal saatis romaani poleemika, mujal nähti selles huvitavat tunnistust ida ja lääne kohtumisest pärast raudeesriide langemist. Teos on tõlgitud umbes kahekümnesse keelde.

Käesolev väljaanne on pühendatud esmatrüki kolmekümnendale aastapäevale ja ilmub autori järelsõnaga.

 

Käesolev raamat kujutab endast märkmeid ühelt lõbureisilt. Kui tegemist oleks olnud mõne tõsist laadi teadusliku ekspeditsiooni kirjeldusega, oleks antud teos omandanud taolise tõsiduse, taolise põhjalikkuse ja taolise mõjuva ebaselguse, mis on nii omane seda laadi raamatutele, ent samal ajal ometi nii väga köitev.

Andreï Makine'i tegi kuulsaks alles käesolev romaan. Varem oli ta avaldanud romaanid «Nõukogude Liidu kangelase tütar», «Langenud lippuri pihtimus» ja «Amuuri jõe aegadel», kõik prantsuse keeles. Romaan «Prantsuse testament», mis ilmus 1995. aastal, pälvis ilmumisaastal Goncourt'i, Médici ja lütseumiõpilaste Goncourt'i auhinna. Kuulsus pani kirjandusülevaadete tegijaid Makine'i isikust kõnelema ning kõigi üllatuseks langes kirjutatu paljuski kokku romaani «Prantsuse testament» peategelase eluga. Makine on nimetanud oma eeskujudena paljusid tuntud kirjanikke ning võib öelda, et ta on loonud oma kirjandustest oma teose keele, mis kannab lugejani teiste kirjanike loomingut, tegelasi või ajalooliste isikute elulugusid, otsekui meelitaks ta meid filoloogiliste otsingute labürinti või sõitma karusselliga sünonüümirattal, mis nagu iga ring ots otsaga kokku puutudes meile meenutab, et kõik on tõesti üks.

«Vikerkaare» sündmustik algab 19. sajandi esimesel poolel, kui Nottinghamshire'i põlistalu perepoeg Torn Brangwen kosib endale aadlisoost poolatari Lydia Lensky, kel eelmisest abielust on tütreke Anna. Romaan keskendubki algul Torni suhetele oma aadlidaamist naisega ja kasutütrega, hiljem tõuseb teose keskmesse Anna abielu Torni sugulase Will Brangweniga. Lõpupeatükkides muutub peategelaseks juba Anna kõige vanem tütar Ursula – jõuline, suurte ihadega moodne naine, kelle seksuaalset nõudlikkust keskpärane mees rahuldada ei suuda.