Kaasaegne: eesti autorid

Rait Milistveri novellikogumik on valik hea huumori ja absurditunnetusega kirjutatud lühijutte, kust ei puudu ka ilu ja lootus armastusele, hoolimata kõikidest paradoksidest. “5+5” pälvis kirjanduskonkursil “Bestseller 2015” ilukirjanduse žanris eripreemia. Autor on ise kirjeldanud end nii: “Ma olen üsna tavaline inimene. Libahundiks ei käi, selle asemel käin tööl. Väikeste laste söömisele eelistan pastaroogi. Duši all ei laula, kuid kallim väidab, et vahel räägin vannitoas kõva häälega. Tervisekontrollis ütles kena doktor, et mu süda lööb väga tugevasti.”

Vandeadvokaat Andres Rahn kuulub täieõiguslikult rikaste ja ilusate maailma. Terane mõistus ja mehelik sarm avavad talle uksed rahvusvahelise haardega ärimeeste, võimuahnete poliitikute ja saatuslikult veetlevate kaunitaride glamuursesse, joovastavasse ja samas üliohtlikku maailma, mis on täis seksi, reetmist, uimasteid, intriige ja salapäraseid õnnetusjuhtumeid. Kui Andrese suurärimehest kuldklient eksklusiivse tenniseklubi jõuluturniiril kahtlastel asjaoludel hinge heidab, tuleb mehel teha karme valikuid, mis viivad ta halastamatusse võitlusse ahne ärihai, korrumpeerunud kohtunike, psühhopaatidest tippadvokaatide ning teiste silmale nähtamatute mõjuvõimsate jõududega. Peagi selgub, et niidid viivad otse Tallinna linnapea ja Vene oligarhide vandenõuni välja. Kahetsusväärselt ilmneb, et pealtnäha ideaalsel mehel Andresel on üks oluline puue – südametunnistus, mille sunnil satub ta koos salapäraselt vastupandamatu lesega ootamatusse olukorda, kus kaalul on rohkem kui elu… Anneli Urge debüütromaan “jokk ehk juriidiliselt on kõik korrektne” viib lugeja skandaalse kohtuprotsessi keerdkäikude kaudu otse poliitilise korruptsiooniskandaali keskmesse ja sealt salatreppi mööda võimukate tippametnike, rahaahnete ärihaide, altkäemaksust toituvate kohtunike ja teiste prostituutide privaatsfääri. Paratamatult tõstatub küsimus õigusriigi jätkusuutlikkuse ja inimlike väärtuste säilimise kohta maailmas, kus kõik on müügiks ja juriidiliselt on alati kõik korrektne. *** “See raamat on nagu aken teise maailma, mille olemasolu me oleme kogu aeg kahtlustanud. Nüüd on ta täies hiilguses meie ees – mees ise oma parimates aastates, tema väikevennad ja -õed, kurjad, ahned, naljakad ja koledad korraga. Ma ei loodagi, et see ravib Eesti terveks, aga vähemasti algus on tehtud. Ammu oli aeg! Kui me oma peldikuid ise ei tühjenda, jääbki haisema, ja keegi ei “aimagi”, kust see tuleb.” – Mart Kivastik, kirjanik *** “See raamat on nagu lukuaugust piilumine tuppa, mida me oleme kuulnud olemas olevat, kuid mida loodetavasti tegelikkuses siiski ei ole.” – Villu Kõve, Riigikohtu esimees *** See krimiraamat sisaldab kõiki selle žanri raamatu elemente. Samas on karakterites üsna paljugi tuttavat ja süžees oma käänakutega on ka palju sellist, millesarnast oleme lugenud ajalehtedest. Jääd mõtlema, kus lõpeb reaalsus ja kus hakkab fantaasia ja ei tahagi enam panna raamatut käest ära. Kahtlemata on Anneli ammutanud inspiratsiooni ka enda 25 aasta pikkusest advokaaditöö kogemusest Tallinnas. – AKU SORAINEN, vandeadvokaat ning advokaadibüroo SORAINEN asutaja ja vanempartner Anneli Urge on sündinud 1971. aastal Pärnus. Ta on kahe poja ema ja 25-aastase staažiga advokaat. Kolm aastat tagasi suundus Anneli psühhloogiaõpingutele ja pakub nüüd lisaks õigusnõustamisele ka psühholoogilist tuge. “jokk ehk juriidiliselt on kõik korrektne” on Anneli debüütromaan.

Jaanipäeva eel toimub väikeses Põlvamaa külas tulekahju, mida asub uurima keerulistele juhtumitele spetsialiseerunud politseinik Hando Oras. Kui samas asulas lahvatab teinegi põleng, milles hukkub kohalik elanik, avaneb uurijale maaidülli taha peitunud segaste suhete rägastik. Peagi ilmneb, et mitu hiljutist surmajuhtumit on kummalisel kombel seotud rootsiaegse nõiaprotsessiga, mille tagajärjel saadeti tuleriidale noor talupoeg. Kas politsei suudab müstilise kurjategija peatada, enne kui veel mõni inimene leekides elu kaotab? Ajalooliste faktidega rikastatud põnevusromaan „Kuradil on lapse nägu“ on järg raamatule „Seal, kus näkid laulavad“ (2016), mis pälvis kirjanduskonkursil „Bestseller 2015“ ilukirjanduse žanris esikoha.

“Meedium” on Olivia Mindi debüütromaan, mis käsitleb taassündi, inimese teadvust, sensitiivseid võimeid ja eelmist elu. Romaani peategelane Natali aitab uurimisorganeid, kuni ühel päeval kutsutakse ta ise katsealuseks teaduslikku uurimisprojekti. Sealt alates pole miski enam endine. Romaani autor Olivia Mind on saanud õpetusi Tiibeti budistlikelt õpetajatelt ning viibinud Himaalaja mägedes kloostrites; samuti õppinud hiina meistri käe all taiji’d. Oma ülikooli lõputöö on ta kirjutanud Laozi „Daodejing’i“ tõlkevõrdluse teemal.

Maailm, see mosaiik, oli segamini pööratud ja ma püüdsin leida nurgatükki, mille külge seda tükk tüki haaval kokku sobitama hakata, aga ma ei leidnud midagi ja vist ainult keerutasin neid tükke, selle maailma tükikesi, ringi ja ringi ja ringi … Maailm nagu Picasso maalil, sellel hästi kuulsal, kodusõjast inspireeritul: pööritus, häving ja killud, pead ja kehad ja püstolid. Suur lage väli, noor sileda näoga poiss, mitu poissi, mitu irvitavat nägu, rahakott, lühikese teraga nuga, loojuv päike, täispuhutud kloun ja siis veel ema ja isa ja Geersom ja lõpuks Hana või Arturo või tädi Maria või Linda või ikkagi Hana ja jälle lühikese teraga nuga ja noor sileda näoga poiss, mitu poissi, lühikese teraga nuga, suur lage väli … Tegin silmad lahti. Voodi kõrval seisis väike ühe käega neitsi Maarja. Olin selle surnuaiast prügikasti kõrvalt leidnud. Nojah, see kõik ei saanudki teisiti minna. London ei saanud mind ometi nii lihtsalt minema lasta. Ja veel võitjana.

Kohusetundlik vangivalvur Talis Liigandi satub keerulisse olukorda, kui temalt palub abi salapärane eradetektiiv, kes tahab aidata ühel ohtlikul kurjategijal põgeneda. Detektiivil on Talise kohta tundlikku infot, mis ähvardab mehe elu kaosesse paisata. Kumbki pool ei ole nõus võitluseta alistuma. Ka endine politseinik Hando Oras saab detektiivilt kummalise ettepaneku: leida väikeseid poisse jahtiv mõrtsukas enne, kui ametlikud uurijad talle jälile jõuavad. Valusad mälestused kaevatakse taas üles, suhted pannakse proovile ning algab riskantne mäng, mille tulemust ei aima ette keegi. Haarav põnevik “Poiss, kes mängis madudega” paneb punkti saagale, mis algas seletamatutest sündmustest kummitusliku metsajärve ääres. Varem on sarjas ilmunud “Seal, kus näkid laulavad” (2016), “Kuradil on lapse nägu” (2017) ja “Ta tuleb läbi seina” (2019).

“Romeo ja Julio” on Romeo ja Julia lugu sellisena, nagu see oleks kirja pandud siis, kui William Shakespeare oleks elanud Ladina-Ameerikas. “Romeo ja Julia” on üks minu lemmiknäidendeid ja ma olen seda nii eesti kui ka inglise keeles mitu korda lugenud. Mõttele “Romeost ja Juliast” oma versioon kirjutada tulin ma pärast seda, kui kuulsin nohu tõttu ühes loengus “Romeo ja Julia” pealkirja natuke valesti. Pärast seda oli Julio tegelaskuju mul silme ees ja teda oli väga lihtne kujutada ette Ladina-Ameerikas sellisena, nagu me seda seriaalidest tunneme: headuse ja kurjuse ning rikaste ja vaeste võitluse keskmes. Möödus üheksa aastat, enne kui ma seda lugu kirja hakkasin panema, aga käsikiri sai valmis üheksa kuuga. “Romeo ja Julio” on romantiline põnevik kõigile, kes armastavad kuulsate armastuslugude uustöötlusi, põnevust, närvikõdi ja särisevaid stseene. Tegevus ei toimu Verona linnas, vaid väljamõeldud Ladina-Ameerika riigis ning tegelased puutuvad kokku tänapäeval laialt levinud probleemidega: suur lõhe rikaste ja vaeste vahel ning rikaste karistamatus, korruptsioon, narkomaania, rasketest peredest pärit noorte ja puuetega inimeste probleemid igapäevaeluga toime tulemisel ning olukorrad, kus ühiskonnas kehtivad moraalinormid kirjutavad inimestele ette, keda nad tohivad armastada ja keda mitte. Lugeja ees rullub lahti lugu sellest, kuidas ärahellitatud rikkurivõsust saab täiskasvanud mees, kes avastab endas soovi maailma paremaks muuta ja end ümbritsevaid inimesi aidata. Alguses ajendab teda selleks armastus, aga kui ta on kord ära tundnud, et tahab päriselt kellegi heaks midagi ära teha, ei lase ta end enam peatada ja kaldub kõrvale teelt, mille isa on tema jaoks paika pannud. Raskused, millega ta oma keelatud tunnetele järele andmisel silmitsi peab seisma, ei sunni teda taganema. “Ei ole loost küll kuuldud rõõmsamast kui lugu Romeost ja Juliost.” Helga-Johanna Kuusler

Ohtlikult atraktiivse välimuse ja avatud olekuga noor meesterapeut Kevin Jung on esoteerikamaailma uus säravaim täht. Justkui küllusesarvest voolab talle kõike seda, mida elult üldse soovida – kaunid naised, raha ja kuulsus ümbritsevad teda igal sammul, kuni päevani, mil Unelmate Klient mehe hingerahu röövib ja minevikuvarjude Pandora laeka avab. Kevin Jungile saab peagi selgeks, et kõik, mida raha eest saab osta, on odavalt saadud. Romaanis “Šokiterapeut” jätkab Anneli Urge oma esimese raamatu “jokk ehk juriidiliselt on kõik korrektne” kriminaalset saagat katkematu põnevust kruviva jutustusena võltsvaimsusest, reetmisest, võimuihast, rahapesust, uimastitest ja seksist. ülipopulaarse enesearengualase koolitusfirma Esoteerika Koja intriigid ja spirituaalsuse sildi taha varjatud vaenuteod põimuvad sujuvalt Põhjamaade Investeerimispangas toimuvate rahapesuskeemidega ja Ameerika kultussekti NXIVM seksikaubanduse radadega, viies lugeja Vene konsulaadi kaudu Istanbuli allilma välja. Romaaniga “Šokiterapeut” tõestab Anneli Urge taas, et on loominguline naine ja storyteller, kellest väärtuslik töökogemus advokaadina ja mahukad psühholoogiaalased eriteadmised on kujundanud hea inimesetundja. Varem on Anneli Urge sulest ilmunud ilukirjanduslik teos “jokk ehk juriidiliselt on kõik korrektne” (2019, Pilgrim). Tema koostatud on ka “Ilusad suured tüdrukud Kaire Vilgats ja Dagmar Oja” (2020, Pilgrim).

Pimeduse varjus veereb tühermaale auto, mis jätab endast maha kolm väikest kuivetunud surnukeha. Ainult ühel poisil on veel eluvaim sees. Tema nimi on Orhan ja ta on kõige võti. Kui Euroopa Noorte vabatahtlik Anneliis ja tema sõber Rufat saavad ootamatult ülesandeks Orhan haiglast ohutusse kohta toimetada, kohtuvad nad Andersiga, kes on tulnud peatama oma onu hullumeelseid plaane. Vana Robertsoni plaanide keskmes on müütiline kvasirikaev, mis lubab sellest jooja maailmavalitsejaks teha. Ohtlik teekond viib seltskonna modernsest Bakuust kõrgele mägedesse, kus iidses linnas elav rahvas austab punast värvi ja hoiab tallel legendi Badkube valitseja Odini saavutustest, mille jäljed suunduvad otse Läänemere kallastele. “Tuulte linn” võitis 2017. a kirjanduskonkursil Bestseller ilukirjanduse žanris I koha. Oma ilmumisega avab “Tuulte linn” Bestselleri üheksa võidutöö ilmumise sarja. Kersti Kivirüüdi sulest on varasemalt ilmunud mitmeid lühijutte ja romaanid “Okultismiklubi” ja “Okultismiklubi 2”, “Kaku kabel ja teisi tondijutte”.

Tundes Urmast ligi 20 aastat, võtsin ma selle teose kätte neutraalse tundega. Sõbra raamat tasub ikka läbi lugeda. Juba esimestel lehekülgedel sain šoki. Ma ei ole kunagi midagi nii ehedat lugenud, kui, siis ehk ainult Tolstoi “Pihtimustes”. Selline ausus. Ilmselt tekib võime end nii väljendada peale lähedast kokkupuudet surmaga. Ka Dostojevski teoste sügavusele olevat kaasa aidanud see, et ta mahalaskmisel ellu jäeti. Ma ei suutnud seda raamatut enne käest panna, kui olin jõudnud viimase lehekülje viimase reani. Raamat haaras mind samamoodi nagu lapsepõlves loetud seiklusjutud, kuid nüüd oli kõik päris. Aitäh, Urmas, et Sa selle kõik kirja panid. — Alar Tamming *** Edukus äris ei tähenda edu isiklikus elus. Miks? Loe ja mõtle … — Rain Lõhmus *** Euroopas on sündinud tänaseks 70 ükssarvikut, ja Eestis 7. Iga sellise miljardifirma sätendava edu taga on sadu lugusid maailmas ringitormamisest, sassis suhetest ja otsas rahast. Ja kindlasti kümneid lugusid, kus oma varjatud roll on ayahuasca’l, politseil, surnukuuril, notaril, kanepil või kasvajatel. Aga on ainult üks Urmas, kes kõik selle kaadritaguse Sulle ausalt ja elegantselt ära räägib. Ta kirjutab nii hästi, et Sa ei usuks iial, et ta on pidanud elus viis korda rääkima õppima. — Sten Tamkivi

Kaasahaarav ja kõhedust tekitav kriminaalromaan „Vanaema“ heidab valgust tänapäeva Eesti varjukülgedele, kus laiub lahendamata seksuaalkuritegude paradiis. Ka peategelane Tiina leiab end pärast üht süütuna alanud saunapidu justkui teisest reaalsusest, kus iga naine teab oma tutvusringkonnas mõnd naist, keda on kunagi vägistatud, kuid iga mees ei tea oma tuttavate seas ühtki meest, kes oleks sellise kuriteo eest iial vastutama pidanud.

Keset kriminaaluurijate, töökaaslaste ja isegi pereliikmete ohvrit süüdistavaid hoiakuid kujuneb Tiina tugiisikuks hoopis tema raamatukoguhoidjast vanaema, kes tänu oma aastakümneid kestnud abielule teab varjatud vägivallast rohkem kui keegi teine. Nende kahe naise teineteist toetav teekond läbi traumajärgsete katsumuste, lagunevate lähisuhete ning kahtlase väärtusega psühhoteraapia viib aga ühel hetkel ka karistamatustunnet nautivate kurjategijate jaoks pöördumatute tagajärgedeni.

Andekate illustratsioonidega vürtsitatud „Vanaema“ on kaasaegse Eesti proosa tähtteos, mis väärib kohta iga kodu raamaturiiulil. Menukirjanik Sass Henno on mitmeid kõrgeid tunnustusi pälvinud romaanide „Elu algab täna“ (2002), „Mina olin siin. Esimene arest“ (2005) ja „Mina olin siin 2. Tagasitulek“ (2022) autor. Ta on ka sotsiaalmeediavõrgustiku „Mehed vägivalla vastu“ rajaja, Sensoa lipusüsteemi koolitaja ning seksuaalkuritegude alase teadlikkuse tõstmiseks ellu kutsutud mittetulundusühingu Julge Rääkida asutaja.

 

 

Ilmumisaasta:	2023
Formaat:	Pehmekaaneline
Lehekülgi:	272
Mõõdud:	145 x 200

Raamatu “Kirsi otsib meest” sündmused on pärit reaalsest elust ja äratundmisrõõmu on nii naistel kui meestel. Kirsi hinge, ajudesse ja mujale sisenevad oliivikarva Oliver, hüpnootiline dokumentalist Välgu-Mihkel, pingi all tolmuse vaibarulli sees ohkav, joogist pead välja magav Jakob ning paljud teised. Kõik tahavad olla õnnelikud. Aga kuidas? Kaunis Kirsi aina lootis ja naeratas ning uskus kindlalt, et saagu mis saab – otsingutes ta alla ei anna! Tiia Nightingale on kogenud loovkirjutaja, kes huumori pehmendava jõuga pakub sissevaadet sellistesse tõsistesse teemadesse nagu demograafiast tingitud naiste üksindus, sõltumine meestest, truudusetus, paarisuhete haprus ja muutumine ajas.

Raamatu “Kirsi otsib tööd” sündmused on pärit reaalsest elust ja äratundmisrõõmu on nii naistel kui meestel. Kirsi ja Katariina on kaunid ja ulakad naised. üks otsib tööd ja teine meest. Nende rõõmsameelset elunautimist segab süvenev mure töötusest tingitud peatse rahapuuduse, üksilduse ja Eesti tuleviku pärast. Kas väike vein aitab? Kust leida sobiv töökoht ja elukaaslane? Mida teha, et valimised võidaks vaid ausad ja väärikad? Mis saab maailmast edasi? Tiia Nightingale on kogenud loovkirjutaja, kes pakub huumori pehmendava jõuga sissevaadet sellistesse tõsistesse teemadesse nagu tööotsingud, palgalõhe, demograafiast tingitud naiste üksindus, sõltumine meestest, paarisuhete haprus ja truudusetus ning inimmaailma muutumine ajas. See raamat on mõeldud meelelahutuseks täiskasvanutele.

Kell saab üksteist ja väljas on metalne talvevalgus. Pisut alla nulli. Jah, selline valgus, mis on, kui talv on tõesti käes ja sa näed, et ta ongi käes. Lund pole. Meri: hall. Ma ei küsi endalt ammu, kus ma vea tegin. Ainult vigu olengi teinud. Kõige õigemad sammud on osutunud kõige suuremateks vigadeks. Vead kõiguvad mu selja taga nagu mets talvetuules, vaikselt kohisedes. 28.12.2019 "Palk" on ühe kaotuse kroonika. Ja siis veel teise, ootamatu. Või kas on olemas oodatud kaotusi? Me mängime ju elus ikka võidu peale. Ja kaotame. Ja kaotame. Ja kaotame. Aga imelik asi – kuskilt me võtame jõu ennast jälle püsti ajada ja minna. See on valus nagu sündimine. Ja ometi... võimalik?

"Viimane sõna" pakub valiku tsitaate Tõnu Õnnepalu teostest. Aga see pole kõik. Raamatu eessõnaks ja vahetekstideks on pikem essee, suvepäevik, kus autor vaatab nii tänasesse päeva kui ka tagasi oma elule ja raamatutele. Kus ta vaidleb neile vastu, kus ta katsub aru saada, mis siis ikkagi on päriselt: "Sest kirjaniku kirjutamine on vastu kirjutamine. Maailma vastu, inimese vastu ja kõigepealt iseenda vastu. Kirjaniku töö on vastu kirjutamine. Maailmale, inimesele, iseendale ja sellele müstilisele teisele, keda iial pole ja kes on kõik – kirjutada talle vastu, vastata talle."

Kuidas alustada otsast peale uues linnas? Mida teha, kui selgub, et eelmine elu ja armastus ei taha sind füüsilisest kaugenemisest hoolimata sugugi minna lasta? Kuidas ajada kõigi meeste pead segi ja leida uus peika, kes kannab sind kätel sellest hoolimata, et teed, mida tahad? Kui palju peaks kooselus kompromisse tegema? Kui palju peaks andestama? Kuidas saada mehele? Kas kõrvuti saavad eksisteerida kaks suurt armastust – see, kes päevast päeva su kõrval elab, ja see, kes kaugelt sind hoiab kannab ja inspireerib? “Minu esialgne plaan Tallinnast Võrru kolinud laulja Ingli tegelaskuju luues oli kirjutada midagi ilusat Võrust. Peategelase armastuslugu linnaga seda ongi, aga raamatu lehtedele trüginud mehed hakkasid kohe ootamatuid tempe tegema.” – Triin Katariina Tammert Triin Katariina Tammertilt on varem ilmunud armastusromaanid “Lenda minuga”, “Paarismäng” (koos Mart Kadastikuga) ja “Inglid ja kelmid”, lisaks Igor Mangi elulooraamat ning inspiratsiooniraamat “Küsi ja Sulle antakse”. Ta on Tartu ülikooli kirjanduse ja kultuuriteaduste doktorant.

Saskia ja Ralph satuvad autoavariis eluohtlikku seisundisse, kuid olles jõudnud taevasse Peetruse ette, tekib suur segadus ja Saskia hing saadetakse Ralphi kehas maa peale tagasi. Saskial on 40 päeva aega, et õppides Ralphina poistekoolis, lahendada mõrvajuhtum, mille tunnistaja poiss oli. Samas ei saa ta kaasa ei Ralphi mälestusi ega kogemusi, nii et tal tuleb hakkama saada võõras kehas ja võõras keskkonnas, kus ta mitte kedagi ei tunne. «Puhkus koomas» on kireva sündmustikuga kiiresti kulgev mõrvamüsteerium, kuid ühtlasi ka noore naise eneseleidmise lugu. Olen sündinud 1991. aastal Tallinnas. Jutte ja luuletusi olen ma kirjutanud nii kaua, kui mäletan – alguses käsitsi ja trükitähtedega, siis kirjutusmasinal ja lõpuks arvutiga... mis on väga hea tööriist, sest minu käekirja pole võimalik lugeda ja keskaegses kloostris ei oleks keegi mulle kopeerimiseks ühtegi käsikirja usaldanud. Kirjutamise juures köidab mind kõige rohkem see, kuidas minu tegelaskujud hakkavad elama oma elu ning see, mida nemad tahavad, hakkab erinema sellest, mida nad minu arvates tahtma peaksid. Kui ma parajasti ise ei kirjuta, siis loen teiste kirjutatut, otsides sellist raamatut, millega koos saaks veeta aega hommikuni välja. Helga-Johanna Kuusler

Tõnis Tootseni "Ahvide pasteet" on satiiriline ulmememuaar, millesugust teist on raske leida. HOIATUS: Kuigi selle legendaarse raamatu esmatrükki peeti maailma esimeseks ahvi kirjutatud raamatuks, valitseb tänapäeval uurijate seas konsensus, et selle memuaarteose näol on tegemist võltsinguga – vähe sellest, tõenäoliselt lausa punaahvide infooperatsiooniga. Õnneks pole tänane lugeja raamatusse hajutatud valede ja varjamatu inimvaenulikkuse ees enam kaitsetu: käesolev uustrükk on varustatud asjatundlike kommentaaridega, mis aitavad kõigil huvilistel keerulist ja ohtlikku teksti mõista ja mõtestada.

"Jäävad ainult silmad" on novellikogu, mille tegelased kõik ühel või teisel moel häiritud. Tüli tekitavad OnlyFansi sisuloojad, maailmalõpu toidupuudus, ahistajast naabrimees, ootamatu kehamoondumine ja omaenda riukalik ajukeemia. Kuidas sellest kõigest küll pääseda? Ja kas see on võimalik? Autorilt on varem ilmunud luulekogud "Paradoksid", "Blondiine armastav mees" ja "Strippari pisarad". "Jäävad ainult silmad" on tema esimene proosateos.

Jutukogus on lugusid absurdikast etnohuumorist kuni fantaasia ja teadusliku fantastikani. Salapärased paharetid kõnnivad linnatänavail ja röövivad inimestelt nägusid. Külanõid joodab pahaaimavatele külalistele ja iseendale sisse nõiajooki, mis toob kaasa ootamatuid tagajärgi. Igatsuselinnud neelavad inimesi, näkid varastavad suplejailt kehaosi ja toimub palju muud.

Lilli Luugi novellikogu "Kolhoosi miss" koondab eelkõige lähiajaloost inspireeritud lühiproosat. Ajakirjades Looming ja Vikerkaar ilmunud juttude kõrval sisaldab kogumik ka mitut seniilmumata lugu. "Ka kõige pikem koolipäev saab ükskord läbi, garderoobipuuridest hajub lärm ja õhtu kaledas elektrivalguses keerab koristaja halli koreda kaltsu ümber pika harja. Roheline, kulunud põhjaga spordikott rändab koridorinurgast korrapidaja laua juurde koos ühe üksikuks jäänud kindaga ja kortsus kaelarättidega tüdrukute riietusruumist. Elupuuheki varjus korrusmajade poole kõndides vaatab koristaja üles, et näha tähti, aga tema näole kukuvad öö esimesed pehmed tuisuhelbed. Koristaja mõtleb kaugetest galaktikatest ja universumi lõpmatusest, kõigest sellest, millest kirjutatakse ajakirjas Horisont. Kolhoosi laudas hoiab poisi ema lehmast välja rippuva vasika jalgadest ja keerab teda suure looma ihus, oma õppinud loomaarsti jõuga, õrnalt, et mitte loomale haiget teha, ja mõtleb oma vanemale pojale, kes kaugelt maalt ikka veel ei kirjuta, külmunud kõrbest, üksildaselt kosmodroomilt keset lõputut lagedat. Ometi mitte Afganistanist. Mitte Afganistanist, leiab ema end imestavalt, häälega kordamas, milline vedamine, milline õnn, lehm silitab roosa keelega pikast sündimisest hingeldavat vasikat. Värske allapanu, verise lootekoti ja lauda lõhnad panevad ema pea ringi käima, ta põlvitab lehma jalgade juurde maha ja tahab kukkuda märja vasika mustade silmade öhe." Lilli Luuk (snd 1976) on Eesti kirjanik. 2018. aastal sai ta Tuglase novelliauhinna oma novelli "Auk" eest. See oli ühtlasi ka tema esimene trükis ilmunud teos. 2021. aastal sai ta sama auhinna novelli "Kolhoosi miss" eest ning 2022. aastal võitis tema esimene romaan "Minu venna keha" ajalooliste romaanide võistlusel III koha.

"Ööema" on romaan naiste ja meeste võimatutest valikutest II maailmasõja järgses Eesti külas, lugudest, mida ei räägita, ja küsimustest, millele pole õigeid vastuseid. Ääretute rabade ja hämarate metsade keskel tuleb elada ja elu edasi kanda ka siis, kui sõda on senise elukorralduse purustanud. SEL talvel oli kõik raskem, vaevalisem kui eelmistel, selle talvega oli midagi valesti. Ehk oli viga selles, et Leo oli olnud kindel, et seda talve enam ei tule. Et seda ei tule enam metsas, midagi muutub, maailm pöördub, teisiti pole lihtsalt võimalik, see, mis toimub, ei saa kestma jääda. Aga lehed kolletasid, langesid, lumi tuli maha ja kõik jäi samaks. Õigemini läks halvemaks, surve oli läinud kõvemaks, kand kõri peal raskemaks. Uue punkri saare teise serva olid nad ehitanud kiiruga veel hilissügisel, vahepeal jõudis lumigi korraks maha sadada. Lilli Luuk (1976) tuli eesti kirjandusse 2017. aastal. Tol hetkel veel tundmatu autori debüütnovell "Auk" pälvis Tuglase novelliauhinna ning mõni aasta hiljem sai sama tunnustuse osaliseks tekst "Kolhoosi miss". 2022. aastal ilmunud samanimeline novellikogu nomineeriti Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiale. 2023. aastal sai Luuk Loomingu aastapreemia novelli "Mäed" eest. Luugi esimene romaan "Minu venna keha" võitis 2022. aastal ajalooliste romaanide võistlusel III koha, nomineeriti Tammsaare kirjandusauhinnale ning 2023. aastal pälvis Luuk sama teosega aasta kirjaniku tiitli. "Ööema" on Luugi teine romaan.

Need kirjad Paradiisist – kirjutasin nad viisteist aastat tagasi kirgliku sooviga taas ellu loitsida kadunud aega: ühte üksildast küla Hiiumaal metsa ja mere vahel, möödunud sajandi viimaseid aastakümneid, ühte armastust, ühte igatsust.

Vahepeal on aeg veel ühe keeru peale teinud ja kõik on saanud veelkord teiseks. Tollest maailmast on järel veel vähem. Ometi tundub, nagu oleks ta ikka veel kusagil olemas, koos kõigi oma lillede-rohtude, loomade-lindude, aedade-hoonete, inimeste ja nende armastusega. Kus ometi? Paradiisis? Kas Paradiis on see, mis on jäänud maha ja kuhu sellepärast enam ei pääse, või see, mis on ees ja millest me sellepärast midagi ei tea? Või hoopis see, mille me võtame endaga siit kaasa, kõik see, mida meie silmad siin nägid ja mida tundis süda? Meie rõõmude ja kurbuste summa, millest ükskord peab saama – mis?

Ma mäletan, et 24. veebruaril 1994 jäid ülikoolis loengud ära. Ööpäeva jooksul lugesin läbi Emil Tode „Piiririigi“ ja Püha Augustinuse „Pihtimused“. Mäletan, et need teosed moodustasid selge paari, rääkisid samast asjast. Mäletan ühtlasi, et „Piiririik“ äratas minus kustunud huvi uue eesti kirjanduse vastu.

Marek Tamm

 

„Piiririigi“ esmatrükk ilmus lugejate ette 1993. aasta novembris. Kodumaal saatis romaani poleemika, mujal nähti selles huvitavat tunnistust ida ja lääne kohtumisest pärast raudeesriide langemist. Teos on tõlgitud umbes kahekümnesse keelde.

Käesolev väljaanne on pühendatud esmatrüki kolmekümnendale aastapäevale ja ilmub autori järelsõnaga.

 

Katrin Ruusi debüütkogu novellides kohtume abielust väsinud paaridega, mitmete (sh elu)kunstnikega, ehk üldjuhul natuke mökude meeste ja tarmuka(ma)te naistega. Tegelased lähevad lahku ja tulevad kokku, põgenevad saatuse eest, kogevad ootamatuid orgastilisi elamusi, ehitavad sauna, lürbivad latte’t, notivad rotte ja matavad isa. Saab nalja, aga mitte ainult, ning teekonna lõpus ootab väljateenitud puhkus ja big chill. * Milleks visata kellegi asju minema, kui pettumus ja viha on juba möödas. Asjad, mis tuli visata, on juba visatud, riided, mis tuli põletada, on juba põletatud. Ühest särgist on täitsa kahju, see sobis mulle, tegi naiselikumaks, kui ma olen. Sest tegelikult olen ma pigem ikka mees. Või täpsemini öeldes väike eskimo, nagu ka ühel peol oma vanale sõbrale purjus peaga elavalt olin kirjeldanud, peale mida ta järgmisel hommikul saatis mulle sõnumi, et armastab mind. Sõber oli naine, mina olen eskimo. Sisemist eskimot on väga raske varjata. Kui peegleid poleks, siis poleks kahtlustki, kui teisi poleks, oleks asi veel lihtsam. Olen eskimo, kes tatsab ringi ning otsib oma hüljest.

On 28. detsember, rahvakalendri järgi süütalastepäev. Eradetektiiv Denno Silma ja tema kihlatu Hedvigi jaoks algab see päev autosõiduga Tallinnast Haapsallu. On nende pulmapäev. Samal hommikul alustab Soomes elav eestlane Heiki Kee reisi Helsingist Tallinnasse, et edasi suunduda Haapsallu. Tema peas on küpsenud kuritahtlik plaan. Et pulmaseltskonna ja Heiki Kee teed ristuvad, siis muutub kaunis pulmapäev kriminaalselt mustaks. Selle raamatu osad tegelased on lugejale tuttavad juba varasemalt ilmunud kolmest romaanist: "Täiskuu, reede 13." (2016), "Silm sihikul" (2017) ja "Pulmasurmasõit" (2019).

Müstiline etnopõnevik perekonnast, kes kolib päranduseks saadud talusse Põlvamaal ja avastab, et selle majaga on seotud kummalised saladused. Maja eelmine omanik on hukkunud saunas, kuid näib nagu oleks ta oma surma ette aimanud. Üks kohalik poisike on kadunud, hull mutike hoiatab pereema Kristit punase Vaigutaja eest ja sauna varemete alla on peidetud salapärane arvuti. Ja kui perekond tahab oma uue kodu ajaloo kohta rohkem teada saada, põrkuvad nad veidra vaikimise müüri taha.

Kuigi teose pealkiri viitab nn. laagriainestikule, on sedapuhku tegemist pigem isikuromaaniga. Peategelane Kirke, elukutselt kunstnik, sõidab vabatahtlikult Angara äärde oma asumisele saadetud mehe juurde, Siberi-piltides on esiplaanil Kirke läbielamised, keerulised suhted mehega, igatsus kodu ja tütre järele, loominguprobleemid. Teineteisele vastanduvad kaevandusasula ängistav räpasus ja hallus ning Siberi kaunis loodus, sunnitööliste ja väljasaadetute traagiline saatus ning mälestused kunagisest õnnelikust elust.

Kuue luulekogu ja mitmete proosateoste autori neljateistkümnes raamat on pooleldi näidend, pooleldi romaan, milles tegelasteks Catilina, Cicero, Cethegus, Manlius, Crassus, Fabia, Lucius, Sempronia, Clodius jt

"Ebanormaalne" on raamat ambitsioonika noormehe armastuse- ja eneseotsingutest, miljööks peamiselt New York ja Bangkok, mille meeleolusid kirjeldatakse lausa kombatava sugestiivsusega. Romaan liigub vähehaaval, kuid kindlalt läbi deliirsete painete kirgastumise ja vabanemise poole, nii et tõenäoliselt leiab lugejagi end romaani lõpetades hoopis teistsugusest maalmast, kui raamatut kätte võttes.

„Eesti gootika XX. Jutte ja lugusid aastatest 1997–2017“ pakub tervikliku ülevaate Ervin Õunapuu lühilugudest, koondades kokku pea kõik autori alates 1997. aastast ilmunud lühilood.

"Eesti loodus" on matk mööda mu elu tuttavaid ja armsaid paiku. Mõni neist on koduks olnud päriselt, mõni vaid unistustes. Aga kus sa ka ei elaks – maal, metsas, mere ääres või fantaasiates –, igal pool elab su kõrval veel olendeid. Linde ja loomi, lilli ja inimesigi. Igal pool on omad taevad ja tuuled. Ja omad hääled. Kõigepealt olidki hääled, hääl: samanimeline saatesari Klassikaraadios. Kirjutasin neid raadiolugusid edasi ja lisaks otsisin jutule pildid juurde – ja nii saigi see isemoodi aruanne ühest rännakust, mis on kestnud juba päris palju aastaid. Tõnu Õnnepalu

Järg raamatule "Kolmas printsess".

2002. aasta romaanivõistlusel III koha saavutanud romaan

"Kahekõne Saatanaga" räägib väga ohtlikust olukorrast, mis maailmas on välja kujunenud. Ning kuidas seda parandada.

Romaan/näidend "Keelatud uks" räägib ühe kõrgseltskonna maskeraadipeost, kus juhtub nii mõndagi naljakat ja veidrat. Alates maskidest, mis kujutavad reaalselt elanud inimesi ja nende tegemisi. Kuni tänapäeva inimeste ja nende probleemideni välja!

Eestlased on sõnausku rahvas ja sõnalood on inimesi alati kõnetanud. "Keele konksvingerdusi" on lõbus ja huvitav sissevaade eesti keele ununenud sõnade rikkasse maailma. Kogumikus on lugusid, mis on inspireeritud ühiskonnas toimuvast, aga ka erilistest tähtpäevadest. Vestetele lisavad omapoolseid konksvingerdusi Ave Taaveti humoorikad ja mitmekihilised karikatuurid.

Kirjanik Miina Hint on käsitlenud oma uues luulekogus "Köielkõndija" tänapäeva Eesti ja maailma kõige teravamaid probleeme. Samuti ka inimesest üleüldse ja tema elu mõttest.

Kerttu Rakke – viimase aja eesti kirjanduse nõutavamaid autoreid – on seni tuntud noorte naiste skandaalsevõitu probleemide avastajana. Esimene täispikk romaan "Kolmas printsess" viib aga esmapilgul tuntud ja isegi igapäevasesse keskkonda. "Unistuste peadpööritav loogika teeb sellest loost tuhande-ühe-öö-jutu, mida lugedes igale leheküljele järge ootad. Klassikalisele vaeslapse-muinasjutule kohaselt kulgeb kauni kangelanna saatus läbi raskuste õnne poole tänu ta enda südikusele ja nutikusele" – arvab sellest kaasa haaratud ja rõõmsalt üllatunud lugeja.