Kaasaegne: eesti autorid

Kaasahaarav ja kõhedust tekitav kriminaalromaan „Vanaema“ heidab valgust tänapäeva Eesti varjukülgedele, kus laiub lahendamata seksuaalkuritegude paradiis. Ka peategelane Tiina leiab end pärast üht süütuna alanud saunapidu justkui teisest reaalsusest, kus iga naine teab oma tutvusringkonnas mõnd naist, keda on kunagi vägistatud, kuid iga mees ei tea oma tuttavate seas ühtki meest, kes oleks sellise kuriteo eest iial vastutama pidanud.

Keset kriminaaluurijate, töökaaslaste ja isegi pereliikmete ohvrit süüdistavaid hoiakuid kujuneb Tiina tugiisikuks hoopis tema raamatukoguhoidjast vanaema, kes tänu oma aastakümneid kestnud abielule teab varjatud vägivallast rohkem kui keegi teine. Nende kahe naise teineteist toetav teekond läbi traumajärgsete katsumuste, lagunevate lähisuhete ning kahtlase väärtusega psühhoteraapia viib aga ühel hetkel ka karistamatustunnet nautivate kurjategijate jaoks pöördumatute tagajärgedeni.

Andekate illustratsioonidega vürtsitatud „Vanaema“ on kaasaegse Eesti proosa tähtteos, mis väärib kohta iga kodu raamaturiiulil. Menukirjanik Sass Henno on mitmeid kõrgeid tunnustusi pälvinud romaanide „Elu algab täna“ (2002), „Mina olin siin. Esimene arest“ (2005) ja „Mina olin siin 2. Tagasitulek“ (2022) autor. Ta on ka sotsiaalmeediavõrgustiku „Mehed vägivalla vastu“ rajaja, Sensoa lipusüsteemi koolitaja ning seksuaalkuritegude alase teadlikkuse tõstmiseks ellu kutsutud mittetulundusühingu Julge Rääkida asutaja.

 

 

Ilmumisaasta:	2023
Formaat:	Pehmekaaneline
Lehekülgi:	272
Mõõdud:	145 x 200

noortele

Käesolevaga jõuab kodumaise lugejani üks enim tõlgitud ja kuulsamaid paguluses kirjutatud eesti romaane. Olles pääsenud eluga vabasse maailma, ei ole autor unustanud hukkunud kaaslasi ja on tundnud end pääsemise eest saatusele võlgu olevat. Elanud on A. Viirlaid 1944. aastani Eestis, siis lühikest aega Rootsis, 1945-1953 Inglismaal ja sealtpeale Kanadas. Romaani 2. osa tegevus keskendub metsavendade elu ja võitluse kujutamisele. Traagiliste sündmuste ahelat seob peategelase Taavi Raudoja perekonna saatus - oma poja elu hinnaga on Taavi sunnitud lunastama vabaduse endale ja võitluskaaslastele.

Kanadas elava eesti kirjaniku A. Viirlaiu (s. 1922) romaan (1952) annab pildi traagilistest sündmustest sõjajärgses Eestis. Mahuka kaheköitelise romaani 1. osas, mille tegevus algab 1944. aasta oktoobris, jutustatakse kodumaale naasnud soomepoiste saatusest, nurjunud emigreerimiskatsetest, NKVD vanglakoledustest ning meeste siirdumisest metsade rüppe.

Ajaloolise romaani esimeses osas jälgitakse Karvikute suguvõsa liikmete elu ja saatust üle kolme ja poole sajandi neljateistkümne põlve jooksul, teine osa hõlmab ajavahemikku Liivi sõjast Põhjasõjani.

"Loojangul lahkume Tallinnast" on Einar Sandeni 1979. aastal ilmunud pseudoajalooline põnevusromaan.

Endine EK(b)P KK I sekretär ja väga laia haardega spioon Karl Säre ilmub 1960. aastate keskel välja ühes Lõuna-Ameerika riigis. Vähki põdev mees teatab USA saatkonna töötajatele, et on valmis nendega koostööd tegema ning lubab anda nimekirja 1944. aastal Läände siirdunud Nõukogude agentidest.

Teose keskne tegelane ajakirjanik Margus Tamm saab briti luureohvitserilt ülesandeks see tõendusmaterjal ära tuua.

I osa kaheosalisest romaanisarjast, mis räägib Vene-Liivi sõjast. 

Romaani esimene jagu algab 1575. aastal Lüübekist Tallinna saabunud palaganiga, mida on tulnud vaatama nii linnakodanikud kui lihtrahvas. Etenduse ajal kohtab mündimeistri poeg Ivo Schenkenberg markitandi tütart Dorothead, kellesse ta esimesest pilgust kiindub. Sel aastal vallutasid Vene väed Paide ja kaks aastat hiljem Pärnu, võitlus käis Padise pärast ja ähvardused ulatusid Tallinna alla. Sündmuste käigus, mis arenevad Tallinna lähistel, saab Ivost eesti talupoegade salga juht, kes lööb edukalt tagasi vaenlase piiramiskatsed.

"Aga kes vaatab süüdistaval, etteheitval pilgul? Eks tragi vanamemm oma tarkade, elu näinud silmadega...
... inimesed ootavad leiba, teie aga annate kivi... ikka ja jälle kivi...
Kui valusad sõnad - ja kui õiged."

II osa kaheosalisest romaanisarjast, mis räägib Vene-Liivi sõjast. 

Romaani teise jao tegevus jõuab 1579. aastasse. Mõnda aega edutult Tallinna piiranud Vene väed teevad otsustava katse vallutada linn. Ivo Schenkenberg, kes on oma salgaga käinud Paidet, Pärnut, Tartut ja teisi linnu vaenlasest puhastamas, tegutseb edukalt ka Tallinna all. Õnnetuse toob talle Rakvere lahing, kus ta langeb vangi ja saadetakse Pihkvasse. Hukkamisele viimisel on tal õnn veel ootamatult kohtuda Dorotheaga, keda ta kõikjalt on asjatult otsinud.

Alma Teder (1908–1990) astus kirjandusse sõjaeelset taluelu kujutava romaaniga "Ilusad päevad", kuid tunnustuse tõi talle romaan "Elu õpilane". Toronto kirjanik Hannes Oja on teose ja autori kohta öelnud nii: "Eesti kirjandusse jääb ta aga oma kaheköitelise romaaniga "Elu õpilane", kirjeldades koguni vapustava naturalismiga mõisamoonakate elu ja kitsaid võimalusi sellest paremasse ellu pääseda, meenutades Ernst Särgava, Jaan Oksa, ka A.H. Tammsaare esimesi töid".

Selles romaanis on A. Teder kujutanud Kehra mõisat, kus ta puusepa Mart Pappa tütrena oli elanud oma noorpõlves.

Alma Teder (1908–1990) astus kirjandusse sõjaeelset taluelu kujutava romaaniga "Ilusad päevad", kuid tunnustuse tõi talle romaan "Elu õpilane". Toronto kirjanik Hannes Oja on teose ja autori kohta öelnud nii: "Eesti kirjandusse jääb ta aga oma kaheköitelise romaaniga "Elu õpilane", kirjeldades koguni vapustava naturalismiga mõisamoonakate elu ja kitsaid võimalusi sellest paremasse ellu pääseda, meenutades Ernst Särgava, Jaan Oksa, ka A.H. Tammsaare esimesi töid".

Selles romaanis on A. Teder kujutanud Kehra mõisat, kus ta puusepa Mart Pappa tütrena oli elanud oma noorpõlves.

Autor kujutab oma jutustuses ennesõjaaegset Eestit ning teise maailmasõja õudusi ja tagajärgi.

Sisu:

• "Auküsimus"
• "Jaaniöö"
• "Pagimaa veski"
• "Lapsepõlvemaa"

Kirjaniku, ajakirjaniku ja omaaegse populaarse ajalehe “Virulane” toimetaja Jaak Järve (1852–1920) romaan (1885) on eesti esimene algupärane teos selles kirjandusžanris. Põhjasõja ning katoliikluse ja lutreluse vastuolude taustal areneb siin kauni ja õilsa kodanikusoost neiu Marta kannatusrohke elukäik. 

 

Reaalse tagapõhjaga "Apokalüpsis" on kui hoiatus nende eest, kes ükskõik mis moel püüavad kaasinimest endale allutada. Nähtamatu jõud on peitnud end maski varju ja lahti päästnud maailma lõppu meenutava kaose, mis on süngem kui surm. Salapärasesse vaimsesse katku nakatatud inimkonda on lähetatud päästma Eriti Ohtlike Kuritegude Uurimisbüroo juhataja sõjaväekriminalist Burmeister-Bušmeister, kes pärast läbilastud südame eemaldamist elab ja võitleb edasi siirdatud südamega. Kumb võidab – kas geniaalne uurija või geniaalne roimar?

Nikolai Baturin on tuntud ja tunnustatud sõnameister, kes on avaldanud seise luulekogu, kümmekond proosaraamatut ja mitu lavateost. Teos sai 1996. aasta romaanivõistlusel II koha. 

Jutud

Sisu: 

• "Iru linnamägi" (1987)
• "Arhitektuurimälestis XV sajandist" (1987)
• "Agul" (1987)
• "Linna kõige vanem tänav" (1997)
• "Hanna sünnipäev" (1990)
• "Presidendi surm" (1997)
• "Harku järv" (1990)
• "Niguliste" (1987)
• "Inglijuuksed" (1997)
• "Linna tulekud" (1997)
• "Isamaa suvi" (1991)
• "Ristimispidu kiirabihaiglas" (1997)
• "Kiri isale jaanuarikuusse 1945" (1997)
• "Maastiku muutumine ajas" (1997)

Ulmelis-realistlik romaan tänapäeva Eesti elu ainetel.

Riigikogu valimistel osalenud valimisliitudest kaks kõige tugevamat olid krattide Endised Teel Tulevikku ja tulnukate Säästlik Eluviis. Kratid olid nõukogude ajal direktorite ja punaparunitena silma paistnud oskusega oma taskud kraami täis varastada. Tulnukad olid pärit välismaalt. Kratid olid võimul, tulnukad opositsioonis.
Selgub, et tulnukatel on aparaat, millega inimese sõrmepikkuseks teha saab. Nad on juba hulga inimesi jupistanud. Juppide toidule ja riietele kulub palju vähem kui suurtele ja selles seisnebki säästlik eluviis: kõik vaimse töö tegijad jupistada ja ainult füüsilise töö tegijad jäägu suureks!

Romaan 92-aastase elutarga naise vanadekodupäevast, kus argielupildid vahelduvad mälupiltidega kogemusrikkast elust.

Teos pälvis 1997. aasta romaanivõistlusel II koha. 

Raamat jutustab ühe põlvkonna, sajandi esimese poole noorte inimeste saatusest. Nendest, kes võõras mundris tegid kaasa teise maailmasõja, nende keerulisest käekäigust, nende surmast ja ellujäämisest, nende laia ilma pillatusest. 

Selles raamatus on seitse kultuuriloolist novelli. Kõigi nende peategelasteks on konkreetsed ajaloolised isikud, olgu see Jakob Hurt, Carl Oettel või veneaegne rahvakoolide inspektor Svetšnikov. Niminovell "Kartaago kiirrong" kujutab soome-rootsi suurpoetess Edith Södergrani elu viimast kevadet.

Admiral Koltšaki elu- ja valitsemisheitlusi käsitlev "Võimu rist" sai 1996. aastal Tuglase novelliauhinna.

"Kuidas tekivad pilved" ja "Hellenurme õhtud" ilmusid akadeemik Middendorfi suguseltsi ülemaailmse kokkutuleku puhul 1997. aastal eriraamatuna saksa keeles.

Fiktsioonromaani sündmustik on seotud 1997. aastal romaanivõistlusel II koha pälvinud teosega "Viis minutit enne vihma". 

Romaani peategelane, 92-aastane Juuli veedab oma elu viimased päevad vanadekodus. Omavahel põimuvad kolm liini: peategelase varasem elu, tema mõtisklused elust ja inimestest ning tõetruu vanadekodu argipäeva kujutamine. Pärast surma vaatab Juuli veel kord tagasi oma elule, nüüd juba teisest vaatenurgast, leebe valgusvaimu naeratuse saatel. 

Hainsalu toob elu ilu ja valu lugejale väga lähedale. Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem ta elu ilu märkab. Inimene on eatu ja vanadust kui niisugust pole olemas. Raamatu väärtuseks ongi see, et ta aitab meil kujundada positiivset mõtteviisi. Romaani kohta võib öelda, et see on rõõmsa suremise raamat, kuna lõpeb sõnadega: “Ja tema kerkib üles oma hiilgava tähe poole, kerge kui hommikutuul, rõõmus kui õunaõis, õnnelik kui armuohe, täiuslik kui unistus, andeks saanu ja andeks andnu.” – Hele-Kaja Mäesepp 

Kukelokuti on mitmetahuline romaan armastusest, aust ja häbist. Romaani tegelased on filoloogiatudengid, aga ka meri ja jõgi, Kadriorg ja Supilinn, ühikas ja erakas, eesti luule ja Wiedemanni sõnaraamat.

1998. aasta romaanivõistlusel neljandale kohale jäänud romaani tegevus saab alguse teise maailmasõja eel Eestis. Ladus ja põnev jutustus viib raamatu peategelase Mati Eestist Siberisse, ta jõuab olla Nõukogude ja Saksa sõjaväes, saada uuesti kokku oma Eestisse jäänud pruudiga ning minna tagasi Venemaale. Tegemist on tõelise romaaniga, kus on keerulisi inimsuhteid, armastust ning ajaloolist tagapõhja.

 

"Alkeemia" on Tartu ülikooli ajakirjanduse osakonna lõpetanud noore kirjaniku Kärt Hellerma esikromaan.

Henri oli olnud nii Sarah isikliku noorenduskuuri algtõuge kui ka ühe suurema, Sarah'st üldsegi mitte sõltuva eksperimendi omapärane saadus, tervet ühiskonda pahupidi pööranud alkeemilise reaktsiooni õnnelik lõpp-produkt. Henri – tema noore näoga teisik – oli aidanud tal selles kummalises, pillerkaaritavas, kobrutavas, tooreid elumahlu pritsivas, suure laboratooriumiga sarnanevas uues riigis pinnale jääda. Henri oli täielikult muutnud ta elu. See lohutas.

Romaani minajutustaja on noor naine, kunstnik, kes on tundlik ja kategooriline, leebe ja kangekaelne ühtaegu. Tema sisemonoloogid, millest romaan moodustubki, on natuke kaootilised, nagu elu igapäev ongi, need tegelevad vapustavate väliste sündmustega segiläbi meenutuste, aistingute ja hetkemeeleolude kirjeldamisega.

Mari Saat:
"Püüdsin kirjutada seda lugu vist nii nagu luuletust. Ütlen "vist", sest ma ei tea, kuidas luuletusi kirjutatakse. Aga ma arvan, et oma olemuselt on see pigem luuletus..."

Kogumik jutte ja mälestusi

Õie Maior on 24aastane, kui ta abiellub inglasega ja läheb Inglismaale elama. Noor inglise filoloog, kes Eestis oli vaimustunud inglise keelest ja välismaistest asjadest, ei kujuta ette, et vabal ja tarbijasõbralikul Inglismaal võiksid tal tekkida raskused. Alles kohale jõudes selgub, et sugugi mitte kõik ta uues elus ei lähe lepase reega.

Tiina Tamman, romaani autor, oli 26aastane, kui abiellus inglasega ja läks Inglismaale elama. Autobiograafiliste sugemetega "Õie teekond" on tema neljas romaan.

Järjekordne romaan Fabianist.

“Progressiivsed hiired” on tuntud eesti prosaisti Mihkel Muti intelligendiromaan nagu ka 1982. aastal ilmunud “Hiired tuules”. Uuest raamatust saame teada enamuse endiste tegelaste edasise saatuse, veel enam aga mõnede kultuuriprotsesside, ehk isegi terve eesti kultuuri arengutee. Kõverpeeglis loomulikult.

Maailm on muuseum. Seal on eksponaadid – need, kes elavad päriselt, ja on need, kes käivad neid uudistamas, kes ise ei ela.

 

"..lamedalkaldakivil avanevad ligi sajaaastaseks elanud pärlikarbi muhklikud ja kühmulised poolmed. Õrna roosaka varjundiga pärl näeb esimest korda päikesevalgust. Niva-Pekka võpatab ja hakkab värisema, süda jätab löögi vahele. Mehe pilk sihib ainiti pärlit oma peopesal, korrapäraselt ümmargust hernesuurust veatut ja kaunist pärlit. See seal mehe pihus tähendab vähemalt aastat leiba ja leivakõrvastki. Ta meeli haarab erutus. Rinnus pitsitab imelikult, isegi valusalt. Kuid nüüd ei ole aega mingeid tühiseid valusid või pitsitusi kuulda võtta."

Olev Remsu teose žanrimääratlus võiks olla essee või isegi mammut-essee. Informatsioon Hiinas on harilikult kellegi või millegi kaudu vahendatud, ka Eesti meediasse ei jõua teated otseallikast, vaid ikkagi mõne infomonopoli töötluses. Olev Remsu kirjeldab ainult oma isiklikke ja vahetuid tähelepanekuid, mis on korjunud autori Hiina-sõitude ajal, ning annab ülevaate ka Hiina ajaloost ja kultuurist.

Raamatu põhisõnum on lihtne ja üllatav – hiinlased on täpselt samasugused inimesed nagu meie, nad on meist küll kaugel, ent nad ei ole võõrad ja mõistatuslikud.

Järg raamatule "Kolmas printsess".

Mulle on ette heidetud, et missikandidaat Marilyn sai raamatus "Kolmas printsess" teenimatult hea mehe. Käesolevas raamatus püüan seda "viga" parandada.
Me kõik mäletame muinasjuttudest, et kui konna suudelda, võib temast saada prints. Paraku aga ei õpeta muinasjutud, kuidas printsiga päev päeva kõrval elada.
Nagu tõelisele naistekale kohane, on ka selles raamatus süüdimatut tibijuttu, müstilisi unenägusid ja kes-teab-kust välja ilmuvaid sugulasi. Ja oht tuleb loomulikult sealt, kust oodata ei oska... – Kerttu Rakke

Tegevuspaik – S. linnake Jaapanis. Toimumisaeg – tänapäev. Kas linnakesest üle käinud taifuun Yumiko on see, mis sunnib elanikke kummaliselt käituma, just nagu oleks nad massipsühhoosi ohvriks langenud? Psühhiaatriahaigla doktor Ezawa Masaki asub asja uurima ning satub silmitsi inimmõistusele esmapilgul vastuvõtmatute juhtumitega. Sasipundart lahti harutama hakates tulevad päevavalgele haiglas toimuvad tumedad lood ning Masaki tõmmatakse tahtmatult otse sündmuste keerisesse.

Sellesse raamatusse on koondatud Kerttu Rakke tuntumad tekstid, mis on ka varem kusagil ilmunud kas siis raamatukaante vahel või ajakirjanduses. Sellepärast kannabki raamat pealkirja "Kordustrükk". 

Sisu: 

• "Kalevipoeg"
• "7 päeva"
• "Kevadväsimus"
• "Kivised unenäod"
• "Nagu iga teinegi"
• "Noore õpetaja hommik"
• "Sadamas"

 

Valimik 1920ndate lõpul eesti kirjandusse "Vaeste-patuste aleviga" üllatusmehena jõuliselt sisse murdnud August Jakobsoni (1904–1963) mitmeid elualasid haaravast, olustikult ja karakteritelt rikkast lühiproosast. 

Kümmekonnas novellis aastaist 1931–1940 leiavad autorile omases kriitiliselt realistlikus, romantiliste ja naturalistlike sugemetega põimunud loomelaadis kajastamist kahe maailmasõja vahelise Eesti elu, inimesed ja probleemid. 

Heino Kiik on oma mälestustes jõudnud noorukiikka. Sõda puudutab noormehe elu juba väga lähedalt. Ise ta küll sõtta minema ei pea, aga lähevad mitmed ta koolikaaslased Mustvee gümnaasiumist ja sõbrad Tammessaare külast. Samuti jääb kool pooleli – Mustvee gümnaasiumist tehakse laatsaret ning kooli ajal Heino "teine kodu" Kõivu pansion pommitatakse maatasa. Heino püüab haridusteed jätkata Tallinnas, kuid sellest ei tule midagi välja, ta saab tööd hoopis "Talurahvalehe" toimetuses. Et Heino haridust väga tähtsaks peab, astub ta oma vanema venna Mihkli eeskujul Räpina aianduskooli ning hiljem Tartu ülikooli geograafiat õppima. Tutvust tuleb teha ka KGB-ga – Heino isa Jaan Kiik viiakse Siberisse ning ka Heinol endal tuleb uue võimuga tegemist. Raamatust saab hea ettekujutuse sõjajärgsete aastate olukorrast pealinnas ja Tartu üliõpilase elus.

Meri ühendab, meri lahutab.

Sõda lahutab, aga ei ühenda.

Juba pääsenud mehed

üritavad päästa mahajäänuid. 

Valge paat on omast käest,

kummalgi kaldal on võimud valvel. 

Toimunut varjas udu ja pimedus

ja poole sajandi salastatus. 

Ei enam.

XX sajandi algul läks ka Eestis moodi suvitamine.1905. aastal avastas Eduard Vilde Pühajärve ääres Kolga talus huvitava suvitamiskoha. Peatselt asus Pühajärve kaldataludes suve veetma teisigi kirjanikke, eriti meeldis siin suvitada ning kirjutada Karl August Hindreyl. 

Otepäält pärit kirjanik Oskar Kruus on kirjandusloolistele mälestustele tuginedes kujutlenud, kuidas kirjanike suvitamine võis toimuda.

Lisaks tüsedale ja pahurale Igipahale, kes on vanem kui maailm, leiavad selles raamatus endale väärilise koha ka näiteks projektijuht Peeter, pisipudu Roman, turvamehe kerega Kaimani-Kalle, pisike pirtsakas Possutaja, seksikas Konkskäpp Tibi, hirmkoledad ja tülikad tuututajad ning muud säärased imetabased tüübid. Miski ei ole lõpus nii, nagu alguses paistis, keegi ei ole päris see, kelleks end pidas. Leitakse kurjusemärkidega tähitud kiri... ja algavadki meeldejäävad sekeldused...