Kaasaegne: eesti autorid

"Varjuteater" on Viivi Luige autobiograafiline reisiromaan. Autor räägib oma jõudmisest Rooma, Igavesse Linna, kuhu igatsus teda juba lapseeas kandis. Kuid samavõrra empaatilist lähivaadet pakub jutustus ka selle teekonna vahejaamadest, Helsingist ja taasühinenud Berliinist.

Oma värvikuselt ja sugestiivsuselt ei jää teos alla rahvusvahelist tunnustust võitnud romaanile "Seitsmes rahukevad".

1. Miks on selle raamatu pealkiri „Kuldne kroon”?
Sellepärast, et Andres Ehin ütles: „Kui kuuekümnendates aastates üldse midagi kuldset oli, siis oli see kroon põlatud poeedi peas.” Põlatud poeedi all pidas ta silmas muidugi mõista Artur Alliksaart.

2. Kas raamatus on varem ilmunud tekste?
Ükski lugu pole sel kujul varem ilmunud. Enamik on täiesti uued.

3. Mis žanr see on?
Portreemaal. Maagiline realism.

4. Kas autorit võib usaldada? Kas modellid on tõepäraselt kujutatud?
Kes tahab täpsust, see usaldagu entsüklopeediaid ja rahvastikuregistrit. Inimesed, keda siin on kujutatud, on olnud osalised minu elus. Mina olen neid kogenud nii ja mitte teisti. Teistel on nendest inimestest omaenese pilt ja omaenese kogemus.

5. Miks siin on kujutatud ainult lahkunuid, mitte elavaid inimesi?
Sest elavate lood on veel pooleli.

6. Mida see raamat tahab öelda?
Et ükski elu pole omaette ega eraldi. Iga elu mõjutab ja muudab mõnd teist elu. Kõik elud on ühe suurema mustri lõngad.

Need kirjad Paradiisist – kirjutasin nad viisteist aastat tagasi kirgliku sooviga taas ellu loitsida kadunud aega: ühte üksildast küla Hiiumaal metsa ja mere vahel, möödunud sajandi viimaseid aastakümneid, ühte armastust, ühte igatsust.

Vahepeal on aeg veel ühe keeru peale teinud ja kõik on saanud veelkord teiseks. Tollest maailmast on järel veel vähem. Ometi tundub, nagu oleks ta ikka veel kusagil olemas, koos kõigi oma lillede-rohtude, loomade-lindude, aedade-hoonete, inimeste ja nende armastusega. Kus ometi? Paradiisis? Kas Paradiis on see, mis on jäänud maha ja kuhu sellepärast enam ei pääse, või see, mis on ees ja millest me sellepärast midagi ei tea? Või hoopis see, mille me võtame endaga siit kaasa, kõik see, mida meie silmad siin nägid ja mida tundis süda? Meie rõõmude ja kurbuste summa, millest ükskord peab saama – mis?

Suur Ajalugu on veel saareelanikest kusagil väga kaugel, nende elu voolab rahulikult ajast aega kindlas elu- ja töörütmis. Peamine on väikese Oldre saare inimeste jaoks järjest paremaks elupaigaks muutmine, teiselt poolt aga Aruka külainimeste saatuste keerdkäigud. Minnakse paari ja saadakse lapsi, tülitsetakse ja lepitakse. On värvikaid karaktereid, heasoovlikke ja pahatahtlikke inimesi, erinevaid temperamente, traagikat ja saartele nii omast huumorit.

Kanadas elava eesti kirjaniku A. Viirlaiu (s. 1922) romaan (1952) annab pildi traagilistest sündmustest sõjajärgses Eestis. Mahuka kaheköitelise romaani 1. osas, mille tegevus algab 1944. aasta oktoobris, jutustatakse kodumaale naasnud soomepoiste saatusest, nurjunud emigreerimiskatsetest, NKVD vanglakoledustest ning meeste siirdumisest metsade rüppe.

Ajaloolise romaani esimeses osas jälgitakse Karvikute suguvõsa liikmete elu ja saatust üle kolme ja poole sajandi neljateistkümne põlve jooksul, teine osa hõlmab ajavahemikku Liivi sõjast Põhjasõjani.

"Loojangul lahkume Tallinnast" on Einar Sandeni 1979. aastal ilmunud pseudoajalooline põnevusromaan.

Endine EK(b)P KK I sekretär ja väga laia haardega spioon Karl Säre ilmub 1960. aastate keskel välja ühes Lõuna-Ameerika riigis. Vähki põdev mees teatab USA saatkonna töötajatele, et on valmis nendega koostööd tegema ning lubab anda nimekirja 1944. aastal Läände siirdunud Nõukogude agentidest.

Teose keskne tegelane ajakirjanik Margus Tamm saab briti luureohvitserilt ülesandeks see tõendusmaterjal ära tuua.

I osa kaheosalisest romaanisarjast, mis räägib Vene-Liivi sõjast. 

Romaani esimene jagu algab 1575. aastal Lüübekist Tallinna saabunud palaganiga, mida on tulnud vaatama nii linnakodanikud kui lihtrahvas. Etenduse ajal kohtab mündimeistri poeg Ivo Schenkenberg markitandi tütart Dorothead, kellesse ta esimesest pilgust kiindub. Sel aastal vallutasid Vene väed Paide ja kaks aastat hiljem Pärnu, võitlus käis Padise pärast ja ähvardused ulatusid Tallinna alla. Sündmuste käigus, mis arenevad Tallinna lähistel, saab Ivost eesti talupoegade salga juht, kes lööb edukalt tagasi vaenlase piiramiskatsed.

II osa kaheosalisest romaanisarjast, mis räägib Vene-Liivi sõjast. 

Romaani teise jao tegevus jõuab 1579. aastasse. Mõnda aega edutult Tallinna piiranud Vene väed teevad otsustava katse vallutada linn. Ivo Schenkenberg, kes on oma salgaga käinud Paidet, Pärnut, Tartut ja teisi linnu vaenlasest puhastamas, tegutseb edukalt ka Tallinna all. Õnnetuse toob talle Rakvere lahing, kus ta langeb vangi ja saadetakse Pihkvasse. Hukkamisele viimisel on tal õnn veel ootamatult kohtuda Dorotheaga, keda ta kõikjalt on asjatult otsinud.

Väliseesti kirjaniku Herbert Salu (1911–1988) romaan maalikunstnik professor Johann Kölerist (1826–1899), kes oli 19. sajandi teisel poolel eesti avaliku elu keskseid kujusid, samuti tunnustatumaid portreemaalijaid kogu Vene impeeriumis. Oma elukäigust ja reisimälestustest on Köler usutlejaile mõndagi jutustanud või siin-seal ise killukesi kirja pannud.

Selles teoses on need kokku kogutud ja seosesse viidud. Juurdelisatud reproduktsioonid ta teoseist valgustavad autentse materjalina omalt poolt seda erakordset väliseestlast ning võitlejat saja aasta tagant.

Järelsõna: Aarne Vinkel

Alma Teder (1908–1990) astus kirjandusse sõjaeelset taluelu kujutava romaaniga "Ilusad päevad", kuid tunnustuse tõi talle romaan "Elu õpilane". Toronto kirjanik Hannes Oja on teose ja autori kohta öelnud nii: "Eesti kirjandusse jääb ta aga oma kaheköitelise romaaniga "Elu õpilane", kirjeldades koguni vapustava naturalismiga mõisamoonakate elu ja kitsaid võimalusi sellest paremasse ellu pääseda, meenutades Ernst Särgava, Jaan Oksa, ka A.H. Tammsaare esimesi töid".

Selles romaanis on A. Teder kujutanud Kehra mõisat, kus ta puusepa Mart Pappa tütrena oli elanud oma noorpõlves.

Alma Teder (1908–1990) astus kirjandusse sõjaeelset taluelu kujutava romaaniga "Ilusad päevad", kuid tunnustuse tõi talle romaan "Elu õpilane". Toronto kirjanik Hannes Oja on teose ja autori kohta öelnud nii: "Eesti kirjandusse jääb ta aga oma kaheköitelise romaaniga "Elu õpilane", kirjeldades koguni vapustava naturalismiga mõisamoonakate elu ja kitsaid võimalusi sellest paremasse ellu pääseda, meenutades Ernst Särgava, Jaan Oksa, ka A.H. Tammsaare esimesi töid".

Selles romaanis on A. Teder kujutanud Kehra mõisat, kus ta puusepa Mart Pappa tütrena oli elanud oma noorpõlves.

Autor kujutab oma jutustuses ennesõjaaegset Eestit ning teise maailmasõja õudusi ja tagajärgi.

Sisu:

• "Auküsimus"
• "Jaaniöö"
• "Pagimaa veski"
• "Lapsepõlvemaa"

Kirjaniku, ajakirjaniku ja omaaegse populaarse ajalehe “Virulane” toimetaja Jaak Järve (1852–1920) romaan (1885) on eesti esimene algupärane teos selles kirjandusžanris. Põhjasõja ning katoliikluse ja lutreluse vastuolude taustal areneb siin kauni ja õilsa kodanikusoost neiu Marta kannatusrohke elukäik. 

Reaalse tagapõhjaga "Apokalüpsis" on kui hoiatus nende eest, kes ükskõik mis moel püüavad kaasinimest endale allutada. Nähtamatu jõud on peitnud end maski varju ja lahti päästnud maailma lõppu meenutava kaose, mis on süngem kui surm. Salapärasesse vaimsesse katku nakatatud inimkonda on lähetatud päästma Eriti Ohtlike Kuritegude Uurimisbüroo juhataja sõjaväekriminalist Burmeister-Bušmeister, kes pärast läbilastud südame eemaldamist elab ja võitleb edasi siirdatud südamega. Kumb võidab – kas geniaalne uurija või geniaalne roimar?

Nikolai Baturin on tuntud ja tunnustatud sõnameister, kes on avaldanud seise luulekogu, kümmekond proosaraamatut ja mitu lavateost. Teos sai 1996. aasta romaanivõistlusel II koha. 

Jutud

Sisu: 

• "Iru linnamägi" (1987)
• "Arhitektuurimälestis XV sajandist" (1987)
• "Agul" (1987)
• "Linna kõige vanem tänav" (1997)
• "Hanna sünnipäev" (1990)
• "Presidendi surm" (1997)
• "Harku järv" (1990)
• "Niguliste" (1987)
• "Inglijuuksed" (1997)
• "Linna tulekud" (1997)
• "Isamaa suvi" (1991)
• "Ristimispidu kiirabihaiglas" (1997)
• "Kiri isale jaanuarikuusse 1945" (1997)
• "Maastiku muutumine ajas" (1997)

Ulmelis-realistlik romaan tänapäeva Eesti elu ainetel.

Riigikogu valimistel osalenud valimisliitudest kaks kõige tugevamat olid krattide Endised Teel Tulevikku ja tulnukate Säästlik Eluviis. Kratid olid nõukogude ajal direktorite ja punaparunitena silma paistnud oskusega oma taskud kraami täis varastada. Tulnukad olid pärit välismaalt. Kratid olid võimul, tulnukad opositsioonis.
Selgub, et tulnukatel on aparaat, millega inimese sõrmepikkuseks teha saab. Nad on juba hulga inimesi jupistanud. Juppide toidule ja riietele kulub palju vähem kui suurtele ja selles seisnebki säästlik eluviis: kõik vaimse töö tegijad jupistada ja ainult füüsilise töö tegijad jäägu suureks!

Romaan 92-aastase elutarga naise vanadekodupäevast, kus argielupildid vahelduvad mälupiltidega kogemusrikkast elust.

Teos pälvis 1997. aasta romaanivõistlusel II koha. 

Raamat jutustab ühe põlvkonna, sajandi esimese poole noorte inimeste saatusest. Nendest, kes võõras mundris tegid kaasa teise maailmasõja, nende keerulisest käekäigust, nende surmast ja ellujäämisest, nende laia ilma pillatusest. 

Selles raamatus on seitse kultuuriloolist novelli. Kõigi nende peategelasteks on konkreetsed ajaloolised isikud, olgu see Jakob Hurt, Carl Oettel või veneaegne rahvakoolide inspektor Svetšnikov. Niminovell "Kartaago kiirrong" kujutab soome-rootsi suurpoetess Edith Södergrani elu viimast kevadet.

Admiral Koltšaki elu- ja valitsemisheitlusi käsitlev "Võimu rist" sai 1996. aastal Tuglase novelliauhinna.

"Kuidas tekivad pilved" ja "Hellenurme õhtud" ilmusid akadeemik Middendorfi suguseltsi ülemaailmse kokkutuleku puhul 1997. aastal eriraamatuna saksa keeles.

Fiktsioonromaani sündmustik on seotud 1997. aastal romaanivõistlusel II koha pälvinud teosega "Viis minutit enne vihma". 

Romaani peategelane, 92-aastane Juuli veedab oma elu viimased päevad vanadekodus. Omavahel põimuvad kolm liini: peategelase varasem elu, tema mõtisklused elust ja inimestest ning tõetruu vanadekodu argipäeva kujutamine. Pärast surma vaatab Juuli veel kord tagasi oma elule, nüüd juba teisest vaatenurgast, leebe valgusvaimu naeratuse saatel. 

Hainsalu toob elu ilu ja valu lugejale väga lähedale. Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem ta elu ilu märkab. Inimene on eatu ja vanadust kui niisugust pole olemas. Raamatu väärtuseks ongi see, et ta aitab meil kujundada positiivset mõtteviisi. Romaani kohta võib öelda, et see on rõõmsa suremise raamat, kuna lõpeb sõnadega: “Ja tema kerkib üles oma hiilgava tähe poole, kerge kui hommikutuul, rõõmus kui õunaõis, õnnelik kui armuohe, täiuslik kui unistus, andeks saanu ja andeks andnu.” – Hele-Kaja Mäesepp 

Kukelokuti on mitmetahuline romaan armastusest, aust ja häbist. Romaani tegelased on filoloogiatudengid, aga ka meri ja jõgi, Kadriorg ja Supilinn, ühikas ja erakas, eesti luule ja Wiedemanni sõnaraamat.

Maret Aronovich on Eestis sündinud ja kasvanud, kuid elab praegu Ameerika Ühendriikides. Oma raamatus on ta püüdnud tabada oma viiekümnendate aastate lapsepõlve meeleolu. Suure soojusega on kirjutatud kodust, loomadest ja loodusest. Samal ajal on tunda ka tolle aja ängistavat õhkkonda ja hirmu, milles inimesed elasid. Eelkõige on "Õnnega koos" siiski nauditav kui südamlik lugu ühest hetkedese jäädvustatud lapsepõlvest.

Valik tekste viimasest ja eelviimasest ajast. Näiteks leidub tekste nii filmi-, kirjandus-, raamatu- kui ka enesekriitikast. 

1998. aasta romaanivõistlusel neljandale kohale jäänud romaani tegevus saab alguse teise maailmasõja eel Eestis. Ladus ja põnev jutustus viib raamatu peategelase Mati Eestist Siberisse, ta jõuab olla Nõukogude ja Saksa sõjaväes, saada uuesti kokku oma Eestisse jäänud pruudiga ning minna tagasi Venemaale. Tegemist on tõelise romaaniga, kus on keerulisi inimsuhteid, armastust ning ajaloolist tagapõhja.

Urgern-Sternberg mattis 1921. aastal Mongoolia stepiliiva kõigi aegade teadaolevalt suurima peitevaranduse (briljandid, kuld, ehted, kultusesemed, vanad käsikirjad), mida otsitakse tänase päevani. Selle raamatu lugejale avaneb varanduse saladus.

"Alkeemia" on Tartu ülikooli ajakirjanduse osakonna lõpetanud noore kirjaniku Kärt Hellerma esikromaan.

Henri oli olnud nii Sarah isikliku noorenduskuuri algtõuge kui ka ühe suurema, Sarah'st üldsegi mitte sõltuva eksperimendi omapärane saadus, tervet ühiskonda pahupidi pööranud alkeemilise reaktsiooni õnnelik lõpp-produkt. Henri – tema noore näoga teisik – oli aidanud tal selles kummalises, pillerkaaritavas, kobrutavas, tooreid elumahlu pritsivas, suure laboratooriumiga sarnanevas uues riigis pinnale jääda. Henri oli täielikult muutnud ta elu. See lohutas.

1999. aasta kuumal suvel koguneb kõrvalisse Läänemaa metsatallu boheemlik seltskond mehi ja naisi, kes püüavad järgida loomulikumat elumudelit ning luua uut, Uku usku. Kuid endine kurjus elab ümbruses edasi ja teeb oma tumedaid tegusid.

Seda raamatut kirjutama inspireeris autorit unenägu ning sellest pidi saama lustakas ja erootikarohke suvitusromaan "Seksitalu". Kuid prototüüpide puudumise tõttu hakkasid tegelased omavolitsema ja sekkusid olevikuprobleemidesse – nurisesid majandusliku ummiku üle, toetasid televisiooni domineerimist kunstivallas ega olnud rahul ametliku luterliku Jumalaga, vaid asusuid looma rahvuslikku religiooni. Musta kuke ohverdamisega alanud sündmuste jada viib välja inimohvrini. Tegelased ei häbene arutada konkreetsete Tallinna tegelaste tegusid ning pakuvad välja veel ühe versiooni metsavendade Voitkade seiklustest. Ka XX sajandi lõpp võib olla pikem aastast ning nii sobib ehk sellele romaanilegi pealkiri "Sajandilõpu suvi".

Romaani minajutustaja on noor naine, kunstnik, kes on tundlik ja kategooriline, leebe ja kangekaelne ühtaegu. Tema sisemonoloogid, millest romaan moodustubki, on natuke kaootilised, nagu elu igapäev ongi, need tegelevad vapustavate väliste sündmustega segiläbi meenutuste, aistingute ja hetkemeeleolude kirjeldamisega.

Mari Saat:
"Püüdsin kirjutada seda lugu vist nii nagu luuletust. Ütlen "vist", sest ma ei tea, kuidas luuletusi kirjutatakse. Aga ma arvan, et oma olemuselt on see pigem luuletus..."

Jaan Krossi uus romaan on jõudnud lähiajalukku, "Tahtamaa" tegevustik algab aastast 1993 ning sündmuste keskmeks on maa tagastamine endisele omanikule.

“Tahtamaa” on ajalooline raamat ühest saarel asuvast külast ja peategelase elust eelmisel sajandil. Ühesõnaga peategelane käib mööda isapoolseid juuri ning ajab asju, et Tahtamaa krunt, kus asub ohtralt tervislikku muda, tagasi saada. Tal on ka kaasosalised. Ja raamatust ei puudu romantika, armastus ja elu intiimsemad varjundid.

Teose esimene lugeja, abikaasa Ellen Niit arvab, et uus romaan on võrdlemisi erandlikul kohal Jaan Krossi loomingus, sest on rohkem psühholoogiline kui mõni teine ja ei põhine niivõrd ajaloolisel uurimustööl kuivõrd elukogemusel. See oli ühtlasi Jaan Krossi viimane romaan.

Õie Maior on 24aastane, kui ta abiellub inglasega ja läheb Inglismaale elama. Noor inglise filoloog, kes Eestis oli vaimustunud inglise keelest ja välismaistest asjadest, ei kujuta ette, et vabal ja tarbijasõbralikul Inglismaal võiksid tal tekkida raskused. Alles kohale jõudes selgub, et sugugi mitte kõik ta uues elus ei lähe lepase reega.

Tiina Tamman, romaani autor, oli 26aastane, kui abiellus inglasega ja läks Inglismaale elama. Autobiograafiliste sugemetega "Õie teekond" on tema neljas romaan.

Järjekordne romaan Fabianist.

“Progressiivsed hiired” on tuntud eesti prosaisti Mihkel Muti intelligendiromaan nagu ka 1982. aastal ilmunud “Hiired tuules”. Uuest raamatust saame teada enamuse endiste tegelaste edasise saatuse, veel enam aga mõnede kultuuriprotsesside, ehk isegi terve eesti kultuuri arengutee. Kõverpeeglis loomulikult.

Maailm on muuseum. Seal on eksponaadid – need, kes elavad päriselt, ja on need, kes käivad neid uudistamas, kes ise ei ela.

Romaanis pöördub Vetemaa jälle teda varemgi huvitanud teema, teaduse eetilisuse ja/või ebaeetilisuse juurde, sedapuhku nii stiililiselt kui geograafiliselt lennuka põnevusromaani vormis. Kaasaegse põnevuskirjanduse hea tava kohaselt rohkete, kuid lõpuks ootamatul viisil sõlmuvate süžeeliinide haare ulatub geenitehnoloogiast, rahvusvahelistesse infoserveritesse sisse murdmisest ja maailma võimsaimate luureteenistuste niiditõmbamisest üksiku ja üksildase inimese siseheitlusteni, mis nn inimtegurina globaalsetes afäärides üllatavalt oluliseks võivad kujuneda. Loomulikult ei puudu teosest ka eht-vetemaalikud filosoofilised kõrvalepõiked meeste ja naiste vaheliste suhete ning inimese ja "suure maailma" süsteemi igavesest konfliktist.

"..lamedalkaldakivil avanevad ligi sajaaastaseks elanud pärlikarbi muhklikud ja kühmulised poolmed. Õrna roosaka varjundiga pärl näeb esimest korda päikesevalgust. Niva-Pekka võpatab ja hakkab värisema, süda jätab löögi vahele. Mehe pilk sihib ainiti pärlit oma peopesal, korrapäraselt ümmargust hernesuurust veatut ja kaunist pärlit. See seal mehe pihus tähendab vähemalt aastat leiba ja leivakõrvastki. Ta meeli haarab erutus. Rinnus pitsitab imelikult, isegi valusalt. Kuid nüüd ei ole aega mingeid tühiseid valusid või pitsitusi kuulda võtta."

Olev Remsu teose žanrimääratlus võiks olla essee või isegi mammut-essee. Informatsioon Hiinas on harilikult kellegi või millegi kaudu vahendatud, ka Eesti meediasse ei jõua teated otseallikast, vaid ikkagi mõne infomonopoli töötluses. Olev Remsu kirjeldab ainult oma isiklikke ja vahetuid tähelepanekuid, mis on korjunud autori Hiina-sõitude ajal, ning annab ülevaate ka Hiina ajaloost ja kultuurist.

Raamatu põhisõnum on lihtne ja üllatav – hiinlased on täpselt samasugused inimesed nagu meie, nad on meist küll kaugel, ent nad ei ole võõrad ja mõistatuslikud.

Järg raamatule "Kolmas printsess".

Mulle on ette heidetud, et missikandidaat Marilyn sai raamatus "Kolmas printsess" teenimatult hea mehe. Käesolevas raamatus püüan seda "viga" parandada.
Me kõik mäletame muinasjuttudest, et kui konna suudelda, võib temast saada prints. Paraku aga ei õpeta muinasjutud, kuidas printsiga päev päeva kõrval elada.
Nagu tõelisele naistekale kohane, on ka selles raamatus süüdimatut tibijuttu, müstilisi unenägusid ja kes-teab-kust välja ilmuvaid sugulasi. Ja oht tuleb loomulikult sealt, kust oodata ei oska... – Kerttu Rakke

Kogumik sisaldab artikleid kahekümne nelja tuntud vene kirjaniku elust, saatusest ja kohast idanaabrite kultuurikontekstis. Tekstide autor Jelena Skulskaja on Tallinnas sündinud ning elav vene kirjanik, ajakirjanik ja luuletaja. Skulskaja poolt ülestähendatule on omane ootamatute nüansside luubi alla võtmine.

Raamatus leiduvad tekstid on ilmunud ka ajalehes "KesKus/Aktivist" perioodil 1999–2001.

Tegevuspaik – S. linnake Jaapanis. Toimumisaeg – tänapäev. Kas linnakesest üle käinud taifuun Yumiko on see, mis sunnib elanikke kummaliselt käituma, just nagu oleks nad massipsühhoosi ohvriks langenud? Psühhiaatriahaigla doktor Ezawa Masaki asub asja uurima ning satub silmitsi inimmõistusele esmapilgul vastuvõtmatute juhtumitega. Sasipundart lahti harutama hakates tulevad päevavalgele haiglas toimuvad tumedad lood ning Masaki tõmmatakse tahtmatult otse sündmuste keerisesse.

Sellesse raamatusse on koondatud Kerttu Rakke tuntumad tekstid, mis on ka varem kusagil ilmunud kas siis raamatukaante vahel või ajakirjanduses. Sellepärast kannabki raamat pealkirja "Kordustrükk". 

Sisu: 

• "Kalevipoeg"
• "7 päeva"
• "Kevadväsimus"
• "Kivised unenäod"
• "Nagu iga teinegi"
• "Noore õpetaja hommik"
• "Sadamas"