Kaasaegne: eesti autorid

Tegevuspaik – S. linnake Jaapanis. Toimumisaeg – tänapäev. Kas linnakesest üle käinud taifuun Yumiko on see, mis sunnib elanikke kummaliselt käituma, just nagu oleks nad massipsühhoosi ohvriks langenud? Psühhiaatriahaigla doktor Ezawa Masaki asub asja uurima ning satub silmitsi inimmõistusele esmapilgul vastuvõtmatute juhtumitega. Sasipundart lahti harutama hakates tulevad päevavalgele haiglas toimuvad tumedad lood ning Masaki tõmmatakse tahtmatult otse sündmuste keerisesse.

Ulme ja horror-kirjanduse piirimail asuv Matt Barkeri "Waanenburgi tapatalgud" on Tartu ülikooli meditsiiniüliõpilase neljas raamat. Tegemist ei ole tüüpilise eesti kirjandusega, mida tunnistavad juba tegelaste nimed, tegevuspaiga fiktsionaalsus ja nende seadmine globaalsele taustale. Barkeri teose nägemuslikkus ja hoogne tegevustik lubavad teost lugeda ühelt poolt meelelahutusena, teisalt aga on ta loonud poliitiliste vihjetega apokalüptilise düstoopia, hoiatava mudeli sellisest tulevikuühiskonnast, mille poole liigume tarbimisagoonia ja totaalse sõjaseisukorra kasvades. See on kirjandus, mille lätteid võib leida nii George Orwelli ja Robert Merle'i teostes kui ka August Gailiti varasemate novellide ja "Purpurse surma" sünges õhustikus. Kriitikas (EPl 17. 01. 2003) on hinnatud Matt Barkeri raamatut 2002. aasta eesti uudiskirjanduse paremikku kuuluvaks.

Toomas Raudam ja Katrin Ruus kirjutavad oma lugusid, nagu võiks neil olla ühine lapsepõlv. Kriitik Arno Oja on Raudami „Sõpru seinast“ ja Ruusi „Prügimaja Dionysost“ võrreldes märkinud: „Problemaatikalt, käsitlusviisilt ja ainestikult on need raamatud väga lähedased… Hauakivi varjus maailma muredega – nõnda elavad ja sellest kirjutavad mõlemad kirjanikud!“ (Postimees, 30.11. 2024)

Kuidas alustada otsast peale uues linnas? Mida teha, kui selgub, et eelmine elu ja armastus ei taha sind füüsilisest kaugenemisest hoolimata sugugi minna lasta? Kuidas ajada kõigi meeste pead segi ja leida uus peika, kes kannab sind kätel sellest hoolimata, et teed, mida tahad? Kui palju peaks kooselus kompromisse tegema? Kui palju peaks andestama? Kuidas saada mehele? Kas kõrvuti saavad eksisteerida kaks suurt armastust – see, kes päevast päeva su kõrval elab, ja see, kes kaugelt sind hoiab kannab ja inspireerib?

Linda-Mari Väli on eesti kirjanduse kaasaegne täht, kelle uus romaan "Võõrdunud" viib sind sügavale inimlike tunnete ja suhete maailma. See raamat ei ole lihtsalt armastuslugu, vaid pakub ka sügavaid mõtisklusi elu oluliste teemade üle. Kui otsid lugemist, mis puudutab südant ja paneb mõtlema, siis on see raamat just sulle.

"Võõrdunud" on kirjutatud meisterlikult, pakkudes nii sügavat emotsionaalset kogemust kui ka intellektuaalset naudingut. Väli oskus luua elavaid ja usutavaid tegelaskujusid teeb sellest romaanist midagi enamat kui lihtsalt lugemise – see on elamus. Kui oled huvitatud eesti kirjanduse parimatest paladest, siis ei saa sa sellest teosest mööda vaadata.

Ekspertide sõnul on Linda-Mari Väli üks nendest kirjanikest, kes suudab oma teostega luua silla lugeja ja tegelaste vahel, muutes iga lehekülje elavaks ja kaasahaaravaks. Kui hindad sügavat ja tähendusrikast kirjandust, siis on "Võõrdunud" kindlasti raamat, mida peaksid oma lugemisnimekirja lisama.

Sukeldu Väli loomingusse ja avasta, kuidas armastus ja elu keerukad küsimused saavad uue tähenduse. "Võõrdunud" on raamat, mis jääb sinuga kauaks pärast viimase lehekülje pööramist.

"Eedu jaoks oli tähtis üks pilt: mööda lahevett, mis ei olnudki nagu vesi, vaid selge taevas ise, libises roheliselt-hõbedaselt helklev pilv; üha kaugemale temast, üha pisemaks, ja sedamööda kasvas suuremaks igatsus tema sees.

Kui vana ta siis oli, kui ta seal kadakate varjus seisis ja pilve kaugenemist jälgis? Õige väike, sest tal polnud veel vaja kummarduda, et end põõsaste vahele peita. Kuid vanus ei olnud üldse tähtis, sest see pilt ja too tunne tema sees olid kui ajatud - ta kandis neid üha endas ja tema kasvamisega need ei muutunud tema sees."

Suvelinna saabub tööle uus prokurör Martin Kõuer ja satub otsekohe keset väikelinna juhtide intriige, võimumänge ja korteritega sahkerdamist. Kõik linnaisad kasutavad oma ametiposti ära isiklikuks hüveks kindlas veendumuses, et nii peabki elu käima. Igaüks tunneb mõnu oma positsioonist ja võimust. Kogu seda võimukaruselli vürtsitab linnakodanik, invaliid Urmo Uukper, kelle elu sisuks on saanud kaebekirjade kirjutamine kõige ja kõigi kohta. Nende kaebekirjade tõttu tunneb temagi end tähtsana ja naudib rolli linna elus. On veel sügav stagnaaeg ja Eestis pukis Karl Vaino. Siis aga hakkavad ühiskonna elus puhuma uued tuuled, mis pilluvad laiali senise võimkonna. Ka Urno Uukperi kaebekirjad ei huvita enam kedagi. Kõik peavad leidma endale elus uue rolli.

Fiktsioonromaani sündmustik on seotud 1997. aastal romaanivõistlusel II koha pälvinud teosega "Viis minutit enne vihma". 

Romaani peategelane, 92-aastane Juuli veedab oma elu viimased päevad vanadekodus. Omavahel põimuvad kolm liini: peategelase varasem elu, tema mõtisklused elust ja inimestest ning tõetruu vanadekodu argipäeva kujutamine. Pärast surma vaatab Juuli veel kord tagasi oma elule, nüüd juba teisest vaatenurgast, leebe valgusvaimu naeratuse saatel. 

Hainsalu toob elu ilu ja valu lugejale väga lähedale. Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem ta elu ilu märkab. Inimene on eatu ja vanadust kui niisugust pole olemas. Raamatu väärtuseks ongi see, et ta aitab meil kujundada positiivset mõtteviisi. Romaani kohta võib öelda, et see on rõõmsa suremise raamat, kuna lõpeb sõnadega: “Ja tema kerkib üles oma hiilgava tähe poole, kerge kui hommikutuul, rõõmus kui õunaõis, õnnelik kui armuohe, täiuslik kui unistus, andeks saanu ja andeks andnu.” – Hele-Kaja Mäesepp 

Romaan 92-aastase elutarga naise vanadekodupäevast, kus argielupildid vahelduvad mälupiltidega kogemusrikkast elust.

Teos pälvis 1997. aasta romaanivõistlusel II koha. 

Romaan sõjast, õigemini sellest eemalehoidmisest. Elukunstnik Jaagup Jukamees ei lase end sadulast paisata õieti kunagi – ei metsavennana Eestis, ei keemiarelva leidurina teise maailmasõja aegses Berliinis. Kuid raamatul on vaid näiliselt kelmiromaani iseloom: tegutse ja sulle andestatakse. Siin aga määrab sõda inimeste saatuse. Suured armastused kustuvad ja inimesed kaovad tundmatusse. Kelmiromaani optimistlikkus kaob Eesti ajaloo süngesse ajajärku.

Kirjanik on oma ilukirjanduslikus proosas teematruu; tema huvi keskmes on Eesti Vabariigi lugu – selle algusaastad, areng, iseseisvuse kaotus, samuti need inimesed ja jõud, kes võitlesid selle vabariigi eest või ka selle vastu. Romaan on ajastutruu, haaravate sündmuste, huvitavate üksikepisoodide ning värvikate kõrvaltegelastega.

"Viimane sõna" pakub valiku tsitaate Tõnu Õnnepalu teostest. Aga see pole kõik. Raamatu eessõnaks ja vahetekstideks on pikem essee, suvepäevik, kus autor vaatab nii tänasesse päeva kui ka tagasi oma elule ja raamatutele. Kus ta vaidleb neile vastu, kus ta katsub aru saada, mis siis ikkagi on päriselt: "Sest kirjaniku kirjutamine on vastu kirjutamine. Maailma vastu, inimese vastu ja kõigepealt iseenda vastu. Kirjaniku töö on vastu kirjutamine. Maailmale, inimesele, iseendale ja sellele müstilisele teisele, keda iial pole ja kes on kõik – kirjutada talle vastu, vastata talle."

Sara on 19 ja lõpuks leidnud endale sõbrad! Viimaks ometi pole ta enam üksi ja segaduses, vaid on kellelegi oluline ja kallis. Nüüd on temast saanud peategelane elus, millest ta poleks osanud unistadagi. Tükk tüki haaval tuhmuvad mälestused Eestist ja neiu sukeldub tudengiellu troopilises Indoneesias. Sara uut elu iseloomustavad hetkes elamine, põnevus ja risk. Kuid armastusel ja sõprusel on hind. Millega on Sara nõus riskima? Kui kaugele on ta valmis sõprade aitamiseks minema? Ja mis hetkest pole tehtut enam võimalik tagasi võtta? Anete Kruusmägi on kirjanik ja reisihuviline, kelle luuletused ja lühijutud on ilmunud erinevates Eesti ja välismaa kirjandusväljaannetes. Ta on õppinud loovkirjutamist Ameerika Ühendriikides ja Inglismaal ning elanud kokku kuues erinevas riigis. Indoneesias veetis autor 1,5 aastat õpetades kohalikus keskkoolis inglise keelt ja õppides Yogyakarta kunstiinstituudis Jaava saare tantse. "Viimane päikesetõus" märgiti ära Kirjanike Liidu 2023. aasta romaanivõistlusel.

Omaaegsele kaunile Narva linnale pühendatud ajalooline jutustus, millest põimuvad läbi ühe rahutu nooruki traagilised eluaastad, tunded ja teod vanas, hävimisele määratud Narva linnas aastatel 1939–1944.

Novellikogu "Vere jooks" koondab novelle aastatest 1999–2005, teiste hulgas tuntud jutte: "Koer ja viiul", "Nuga", "Pätt ja pihiisa", "Naise lõhn, raha lõhn" ja "Kuidas tülitada tütarlapsi". Peeter Sauter on end eesti kirjandusse kinnistanud eriomase "sauterliku" stiiliga, kui 1990. aastate alguses oli ta nn "luuserproosa" esindaja, siis nendest novellidest on mitmed tugeva sotsiaalse alatooniga. 

Raamatusse joonistas pildid Manfred Vainokivi.

Tulevane spiiker sulges bloknoodi, kraaksatas veel korra rahulolevalt ja märkas alles nüüd Luike. Tema nägu omandas mõtliku ilme. "Aa, Martin! Mul on sulle halvad uudised. Moskvas on putsh..." Luik tahtis öelda, et ta teab kõike ja tõttab lennuväljale, kuid spiiker peatas ta autoritaarse, keelava käeliigutusega. "Moskvas on putsh," kordas ta, "ja sellega seoses on meie plaanid muutunud. Ma rääkisin just praegu Helsingiga. Minu sõber, Soome välisminister teatas mulle, et Eestiga side puudub. Tallinn on blokeeritud, täna hommikul ei lahkunud reidilt ainuski laev. Väga võimalik, et meie sinuga oleme ainsad koalitsiooni liikmed, kes viibivad vabaduses. Nendes oludes ei jää mul muud üle, kui järgida seitsmekümne aasta tagused traditsioone ja moodustada uus Eesti Vabariigi välisesindus peakorteriga Pariisis. Ukraina patrioodid lubasid toimetada meid mööda salakaubatrassi Istanbuli, sealt edasi peame reisima omal käel. laev väljub tunni aja pärast, auto..." Ta võttis vestitaskust kaanega kuldkella ja vajutas harjunult nupule, "auto peaks juba ees olema."

Kazimir, Vladimir ja teisedki tegelased on lugejale juba tuttavad Donald Tombergi debüütromaanist "Kazimir, Vladimir ja teised". Naiivromantiline, irooniline ja kohati ühiskonnakriitiline absurdiromaan haarab harmsilikus sonaadivõtmes kaasa nagu mustvalge multifilm.

Elise tõusis ning noormees tuli otsejoones tema suunas. Eliset nähes jäi ta seisma ja vaatas tüdrukut. Viha tema silmis lahtus täielikult ning asendus üllatusega. "Sina siin?" Elise naeratas irooniliselt. "Sa näed viirastust. Mind tegelikult pole siin." Raul raputas pahaselt pead ning läks ära.Ta teeb seda meelega. Miks ta ikkagi minu vastu nii külm on? Igal juhul on ta huvitav isiksus. Minu põlgab ära, aga selle Oliveriga läheb koos koju...

Sa tahad korraga kõike ja kõiki. Tööd ja lapsi, kindlat suhet ja vabadust, turvalisust ja seiklust, rahu ja rahutust. Ning raha ilma selle eest makstava lõivuta. Sa tahad elada maailma äärel erakliku ja askeetliku majakavahina, kuid panna õhtuti selga punane voogav kleit ning sõita kabrioletiga ooperisse. Sa tahad järgida kõiki selle maailma reegleid ning samal ajal neid kõiki eirata. Sa tahad sõita vastassuunavööndis. Vastandlikud unistused võivad teha sind katki, kuid võivad ka täide minna.

Kogumik Kaja Sepa kirjutatud lühijutte, enamasti loodud aastatel 1993–1995. Need lood peegeldavad noore naise perspektiivist 90ndate Eesti ühiskonna väärtusi ja vastuolusid.

Kaur Riismaa romaani „Väsinud valguse teooria” aines on Eesti lähiajalugu. See algab 1997. aasta kuumal börsisuvel ja lõpeb 2020. aasta aprillis koroona ajal. Romaan pakub vastuseid küsimusele, mismoodi meie ajaloo erinevad kriisid, võidud ja kaotused on vorminud kolme eri põlvkonna väärtushinnanguid, elukvaliteeti ja mentaliteeti.

Kaur Riismaa (snd 1986) on avaldanud kümme luulekogu ja seitse romaani, kirjutanud näidendeid ja stsenaariume. Mitmepalgelises loomingus on tema põhiteemasid suure ajaloo ja psühholoogilise aja põimumine inimese argipäevas. Riismaa on pälvinud tähelepanu ja tunnustust nii kodus kui kaugemal. Luulekogud „Merimetsa” ning „Teekond päeva lõppu” pälvisid Eesti Kultuurkapitali aastapreemiad. Romaan „Väike Ferdinand” oli Euroopa Liidu kirjanduspreemia nominent. 2015. aastal võitis Riismaa kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse, 2025. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse. 2025. aastal pälvis Kaur Riismaa võistlustöö „Kuidas me tapsime püha” esikoha ka Eesti Kultuurkapitali esseevõistlusel „Eesti kultuuri järgmised 100 aastat”.

„Hästi ajastut tabav romaan kõigile, kes mäletavad, ja neilegi, kes ealiste iseärasuste tõttu ise mäletada ei saa. Käimaminek võtab aega, ent väljumine ei pruugi üldse õnnestuda! Tahe pilk ühe põlvkonna mõne võimaliku eluloo sisse.” – Karl-Martin Sinijärv, ajakirjanik ja luuletaja

„Aferistid ja aatemehed, ellujääjad ja allavandujad, pätid ja pühakud – me tunneme nad ära, need on inimesed meie seast. Lugejal on võimalus valida endale peategelane vastavalt oma soole, põlvkonnale ja meelelaadile. Omaette saavutus on, kui usutavalt ja empaatiliselt suudab Riismaa maainimesi kujutada.” – Mari Niitra, kirjandusuurija ja Juhan Liivi muuseumi juhataja

8-aastane Ruut satub peale ema surma laste varjupaika, sest nagu Ruudu vanaema ütleb, mis lapsekasvatajat minust enam on. Iga hetk võib Mulla Madis mind enda juurde kutsuda. Elu varjupaigas toob talle uued väljakutsed ja võimaluse leida perekond, kus ta tunneb end oodatuna. Nii satub Ruut peresse, kus on lisaks ema Anule veel seitse last, kaks temast nooremat ja teised poisid kõik vanemad. Kohe alguses teevad suuremad poisid Ruudule "reeglid" selgeks, kuid suurte "vendadega" saab ta hakkama hästi. 

"Varju all" on psühholoogiline armastusromaan tänapäeva Eesti ühiskonnast, laste, nende vanemate ja õpetajate keerulistest omavahelistest suhetest, toimetulekust ja siseheitlustest. Lugeja ette ilmub toredasti koonduv galerii inimsaatusi, mis küll nii erinevad, samas aga üksteisega otsekui nähtamatute niitidega seotud, justkui asuksid nad ühe varju all: õpetajad, kunstnikud, lihtsad maainimesed...

Huvitav on märkida, et ehkki romaani "Varju all" sihtgrupp on pigem täiskasvanud lugejad, on paljud tegelased lugejatele juba tuttavad Siiri Laidla noorsoojuttudest "Pärnaõietee", "Pärnaõietee II" ja "Pärnaõietee III".

Sündisin Tallinnas, kuid kasvasin üles Tallinnalähedases Harku (nüüd Saue) vallas Alliku külas Uuetoa talus. Siin käisin ka algkoolis (Sauel ja Hüürus). 1945. aastal astusin Tallinna II Keskkooli (praegune Reaalkool), kuid olude sunnil lõpetasin venekeelse keskkooli Vilniuse sõjakoolis Leedus. Pärast sõjaväest naasmist ning tööle asumist Eesti NSV Kultuuriministeeriumi süsteemis lõpetasin Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna kaugõppe teel. Alates 1955. aastast ongi mu töömeheelu kulgenud selle süsteemi piires, isegi ühes ja samas hoones – Pärnu mnt. 10, muuhulgas Eesti Riiklikus Kirjastuses ja kirjastuses “Valgus” toimetajana ja toimetusjuhatajana, aastail 1973-1982 ka neli korda aastas ilmunud erialaajakirja “Polügrafist” toimetajana. Sama ajal oli mul võimalus tegutseda tõlkijana ning teha kaastööd ka Eesti Raadio kirjandussaadete toimetusele. Viimastel aastatel olen kirjutanud pisut lühiproosat, mida on avaldanud ajaleht “Videvik”, ning luulet, mis on ilmunud kahes kogumikus: “Luuletusi ja uitmõtteid” (2005) ja “Elu, ma räägin ju sinuga” (2005). R. Järve

Tarmo Tederi uue mitmekihilise romaani tegevus leiab aset Eesti põhjaranniku põlises kalurikülas ja seda hõlmavas jõukas vallas. Sinna on 2009. aasta sügiseks kanda kinnitanud igasugused inimesed, peategelaseks on aga saekaatrist järsku töötuks ja pensioni ootele jäänud 60-aastane põliselanik Eerik Lauter. Eerik on kirglik rannakalur, kes saab nüüd rohkem aega järgida oma südame kutset, milleks on alati olnud meri. Koos vanade sõprade ja innukate uusasunikega hakatakse looma külaseltsi, et astuda vastu vallavõimu ülekohtule ja sahkerdustele. Töödes ja toimetustes meenutab Eerik oma hargnenud suguvõsa ja alles jäänud kodukandi lugu nii ENSV, EW kui Vene tsaari ärevatest aegadest.

Aga ka 21. sajandi kodanikekogukonnas tekivad omad pinged ja lahkhelid ning lisaks tabab Eerikut veel ootamatu hoop hingepõhja. Vananev rannamees ei lase end isiklikust tragöödiast siiski murda ja hakkab ühise uhke asjana üksi looma väga iselaadset mälestusmärki, millest tõuseb uut tüli.

Põnevas raamatus on rohkem küsimusi kui vastuseid ja kirjanik jätab otsad 2010. aasta augustiöö musta merevette.

"Vanaema mõisa" teise raamatu tegevus toimub Teise maailmasõja järgses Eestis. Nõukogude võim püüab igasuguse vastupanu maha suruda, metsavennad koodavad meeleheitlikult abi Läänest ja juba romaani esimesest osast tuttavaid tegelasi ootavad rasked otsused ja valikud.

1998. aasta romaanivõistlusel neljandale kohale jäänud romaani tegevus saab alguse teise maailmasõja eel Eestis. Ladus ja põnev jutustus viib raamatu peategelase Mati Eestist Siberisse, ta jõuab olla Nõukogude ja Saksa sõjaväes, saada uuesti kokku oma Eestisse jäänud pruudiga ning minna tagasi Venemaale. Tegemist on tõelise romaaniga, kus on keerulisi inimsuhteid, armastust ning ajaloolist tagapõhja.

 

Kaasahaarav ja kõhedust tekitav kriminaalromaan „Vanaema“ heidab valgust tänapäeva Eesti varjukülgedele, kus laiub lahendamata seksuaalkuritegude paradiis. Ka peategelane Tiina leiab end pärast üht süütuna alanud saunapidu justkui teisest reaalsusest, kus iga naine teab oma tutvusringkonnas mõnd naist, keda on kunagi vägistatud, kuid iga mees ei tea oma tuttavate seas ühtki meest, kes oleks sellise kuriteo eest iial vastutama pidanud.

Keset kriminaaluurijate, töökaaslaste ja isegi pereliikmete ohvrit süüdistavaid hoiakuid kujuneb Tiina tugiisikuks hoopis tema raamatukoguhoidjast vanaema, kes tänu oma aastakümneid kestnud abielule teab varjatud vägivallast rohkem kui keegi teine. Nende kahe naise teineteist toetav teekond läbi traumajärgsete katsumuste, lagunevate lähisuhete ning kahtlase väärtusega psühhoteraapia viib aga ühel hetkel ka karistamatustunnet nautivate kurjategijate jaoks pöördumatute tagajärgedeni.

Andekate illustratsioonidega vürtsitatud „Vanaema“ on kaasaegse Eesti proosa tähtteos, mis väärib kohta iga kodu raamaturiiulil. Menukirjanik Sass Henno on mitmeid kõrgeid tunnustusi pälvinud romaanide „Elu algab täna“ (2002), „Mina olin siin. Esimene arest“ (2005) ja „Mina olin siin 2. Tagasitulek“ (2022) autor. Ta on ka sotsiaalmeediavõrgustiku „Mehed vägivalla vastu“ rajaja, Sensoa lipusüsteemi koolitaja ning seksuaalkuritegude alase teadlikkuse tõstmiseks ellu kutsutud mittetulundusühingu Julge Rääkida asutaja.

 

 

Ilmumisaasta:	2023
Formaat:	Pehmekaaneline
Lehekülgi:	272
Mõõdud:	145 x 200

Kirjaniku, ajakirjaniku ja omaaegse populaarse ajalehe “Virulane” toimetaja Jaak Järve (1852–1920) romaan (1885) on eesti esimene algupärane teos selles kirjandusžanris. Põhjasõja ning katoliikluse ja lutreluse vastuolude taustal areneb siin kauni ja õilsa kodanikusoost neiu Marta kannatusrohke elukäik. 

 

Mõlema romaani peategelane Eevi on lastekodulaps, keda loomuomane läbilöögivõime viib kõigist elutakistustest hoolimata aina kõrgemale, samal ajal kui mõned tema suguõed jäävad elule selgelt alla või lähevad kergema vastupanu teed.

Kuigi teismelist Fauri köidab üksinduse imeline maailm, kannustab teda ka soov olla keegi teine, igatsus saladusliku muu järele.
Nii leiab ta endale eeskujuks vanema noorhärra, kelle põnevasse ellu püüab ta päev-päevalt üha enam sulanduda.
Paraku muutubki mõlgutamisi ette kujutatu reaalsuseks, võimaluseks osaleda hoopis teistsuguses maailmas, mõõtmatult erinevas, kus ta tegelikult elab.
Ümbritsev kiretus seevastu lisab kentsakaid varjundeid president Urho-Urhole, kes hea tahte saadikuna juhtub naaberriiki külastama.
Meisterlikult loodud tegelaskujude seas eristub ehk enim raamatu teine peategelane Mirt, kelle unistus valgest vannikohvikust realiseerub suletud ühiskonnale ja väikelinnale kohaselt aga hoopis ootamatul kujul.

Ignar Fjuk sündis Tartus, päeval, mil Stalinit maeti ja seetõttu pool linnast nuttis, teine aga varjas truult rõõmupisaraid. Ta on omandanud magistrikraadi Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, teeninud elatist linnaplaneerija, arhitekti ja ajakirjanikuna, tegutsenud kunstniku ja pedagoogina ning istunud rahvaesindajana Toompea suures saalis ajal, kui poliitika eesmärgiks oli eelkõige veel ühishüve.

Meri ühendab, meri lahutab.

Sõda lahutab, aga ei ühenda.

Juba pääsenud mehed

üritavad päästa mahajäänuid. 

Valge paat on omast käest,

kummalgi kaldal on võimud valvel. 

Toimunut varjas udu ja pimedus

ja poole sajandi salastatus. 

Ei enam.

Müllersonide teine raamat.

Müllersonide mõisa saaga jätkub aastal 1907. Lapsed on saanud täiskasvanuks ja kihlused vahelduvad abieludega, millest ka kõige paremad ei tundu olevat päris õiged. "Valed abielud" on nii Suzi ja Casperi kui ka kaksikute-paaride lugu. Eriti on see aga Frida ja Tomi lugu. Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevad ellusuhtumisi, mille tulemusel lähevad ühed armastajad kokku, hüljates tiitlid ja raha, teised aga lahku, loobudes armastusest traditsioonide ja tõekspidamiste pärast. Otse loomulikult, nagu ka esimeses osas, teeb palju pahandust ajakirjandus. Ja otse loomulikult tulevad tänu ootamatutele juhustele lagedale inimsuse pahed, mis on seda värvikamad, mida tuttavamad nad lugedes on.

Roomas töötades armub Nora ülepeakaela ja tema elu muutub sõiduks Ameerika mägedes. Ootamatult tekkivad keerulised olukorrad panevad kahtlema tehtud otsustes. Lühikese aja jooksul peab Nora hakkama saama üksinduse, süütunde, leina ja reetmisega. Armastus parandab kõik haavad. Kuid kas ikka parandab? Romaanis on segaseid suhteid ja kirglikke tundeid, meeletut seksi ja põnevaid seiklusi.

Ingrid Pikker on lõpetanud Estonian Business Schooli ja töötanud pikka aega finantsvaldkonnas. Tema hobideks on keraamika ja rabas seiklemine. Autori sõnul on töö, pere ja hobide kõrvalt päris keeruline leida aega kirjutamisvajadusele, kuid seda magusamad need hetked on. Ja elu peab magus olema.

„Vait olla ja edasi teenida“ on tempoka arenguga lugu noorte meeste ajateenistusest Eesti Kaitseväes. Humoorika stiiliga on autor püüdnud edasi anda sõjaväeelu argipäeva, mis kohati areneb lausa absurdini. Peategelane Mike, ülekaaluline egoistist Vilde, tülinorija Kanter, karm, kuid pehme südamega mehemürakas Tölp, range leitnant Pilberg ja paljud-paljud teised tegelased püüavad ennast selles karmis maailmas maksma panna. Olles astunud ajateenistusse, kogevad loo tegelased, et tegu ei olegi kohaga, kus õppused, kord ja distsipliin käsikäes käivad. Sekka tuleb ka napsutamist, hüppes käimist ja kauneid naisi. Paraku ei puudu siit ka tõsised mured ja kurvad sündmused.

Esseede-artiklite kogumik "Väike äratundmiste raamat" sisaldab autobiograafilisi seiku. Kirjutised teemal: Kuidas ära tunda head või halba inimest, bürokraati, kirjanikku, ärimeest, iseennast jne.

Esimene maailmasõda, taluelu Läänemaal, Haapsalu gümnaasium, Saku kodumajanduskool, Tondi sõjakool, Eesti politsei, Auto-Tankirügement, Päts, Laidoner, teine maailmasõda, okupatsioonid, 21.06.1940 Tallinnas, Punaarmee, Ülenurme luurepataljon, ohvitseride saatused, küüditamised, metsavennad, Omakaitse, hävituspataljonid, Saksa sõjavangis Preisimaal ja Brandenburgis, mobilisatsioonid, soomepoisid, Uluots, lahingud 1944. aastal Narva all, Sinimägedes ja Avinurmes, Maitla, põgenemine Rootsi, Kanadasse, kannatused Eestis peale sõda, arreteerimised, NKGB küüsis, Magadan-Kolõma surmalaagrid või Stalini Auschwitz, küüditatute elu Siberis, väeteenistus Punaarmees, armastus, elu ja surm igasugustes variantides – kõik põimub punase lõngana läbi sugukonna romaani. Väikeste inimeste elud peegeldavad Eesti riigi ja rahva keerulist ajalugu, mida sageli on raske mõista. Romaan pakub võtmeid, aga uksi pärani ei ava, sest seda ei oska keegi.

Esimene maailmasõda, tiisikus, I Eesti polk, vabadussõda, taluelu, Haapsalu gümnaasium, Tartu ülikool, üliõpilaselu, Kehtna kodumajanduskool, Kalevi pataljon, ratsarügement, vabadussõjalased, kodumajandusinstruktori ringirändamised, põllumajanduskoolid, riigiametnikutöö, haridusministeerium, abiellumine ja lapsed, kokkupuuted Pätsi, Eenpalu, Tõnissoni ning teistega, teine maailmasõda, 21.06.1940, peitmine seevaldis ja metsas, küüditamised, hävituspataljonid, Tallinn piiramisrõngas, mobilisatsioonid, okupatsiooniterror ja hukkamised, 9. märtsi öö, põgenemised Saksamaale ning Rootsi, Austraaliasse siirdumine, põgeniku ja pagulase elu Rootsis, kannatused Eestis peale sõda, armastuse, armukadeduse, elu ja surma küsimused igasugustes variantides – kõik põimub punase lõngana läbi romaani teise osa.

Teoses vaeb autor surma kogemusi meenutades inimelu väärtusi, mis ilmutavad end elu kaduvuse ja hapruse kaudu, leides tuge "Tiibeti surmaraamatust". Õpetaja või kellegi lähedase poolt etteloetuna kuuleb inimese kehast eraldunud teadvus surmaraamatu juhiseid ja leiab nende abil kergemini tee vabanemisse. Sellel budistlikul foonil jutustab autor oma isiku- ja perekonnaloo kaudu Eesti lähiajaloost.

Kui elu, mida oled aastakümneid ehitanud, variseb äkitselt kokku, jääb alles küsimus: kes ma olen ilma selleta?

Iris satub murdepunkti, kui abielukriis rebib lahti vaikimised, truudusetuse ja vaimse vägivalla varjud. See paiskab Irise valusasse vabalangusesse. Valu võimendab kaks aastat varem poeg Georgi raske haigestumine, mis jättis perekonda paranemata haava.

See on lugu leinast ja lagunemisest, kuid eelkõige teekonnast enese juurde. Teraapia, konstellatsioonitöö ja sisekaemuse kaudu harutab Iris lahti suguvõsa mustreid ning liigub autopiloodilt teadliku eneseväärtustamiseni. Päevikuvorm, sisemonoloogid ja pingestatud dialoogid loovad intiimse äratundmise. See on valus ülesärkamise lugu naisest, kes kaotab kõik, et lõpuks leida iseennast.

„Vabalangusest vabadusse“ on neile, kes on kogenud suhte purunemist või tundnud, et elu on korraga võõras. Neile, kes otsivad lootust ja julgust tõusta, kui tundub, et enam pole kuhugi kukkuda.

"Tundes Urmast ligi 20 aastat, võtsin ma selle teose kätte neutraalse tundega. Sõbra raamat tasub ikka läbi lugeda. Juba esimestel lehekülgedel sain šoki. Ma ei ole kunagi midagi nii ehedat lugenud, kui, siis ehk ainult Tolstoi “Pihtimustes”. Selline ausus. Ilmselt tekib võime end nii väljendada peale lähedast kokkupuudet surmaga. Ka Dostojevski teoste sügavusele olevat kaasa aidanud see, et ta mahalaskmisel ellu jäeti. Ma ei suutnud seda raamatut enne käest panna, kui olin jõudnud viimase lehekülje viimase reani. Raamat haaras mind samamoodi nagu lapsepõlves loetud seiklusjutud, kuid nüüd oli kõik päris. Aitäh, Urmas, et Sa selle kõik kirja panid." — Alar Tamming

"Edukus äris ei tähenda edu isiklikus elus. Miks? Loe ja mõtle …" — Rain Lõhmus

"Euroopas on sündinud tänaseks 70 ükssarvikut ja Eestis 7. Iga sellise miljardifirma sätendava edu taga on sadu lugusid maailmas ringitormamisest, sassis suhetest ja otsas rahast. Ja kindlasti kümneid lugusid, kus oma varjatud roll on ayahuasca’l, politseil, surnukuuril, notaril, kanepil või kasvajatel. Aga on ainult üks Urmas, kes kõik selle kaadritaguse Sulle ausalt ja elegantselt ära räägib. Ta kirjutab nii hästi, et Sa ei usuks iial, et ta on pidanud elus viis korda rääkima õppima." — Sten Tamkivi

"Üüriline" on metafoor, väljendamaks oma alale pühendunud kirjaniku seisundit meie riigis. Teda talutakse, aga temaga ei pea arvestama. Intrigeeriv tõsieluromaan piilub kirjanduselu kardinate taha ja ka toanurka, kus üüriline loob ja kiratseb. Huvitav, millisel teisel elualal on kõrgharidusega professionaali töötasu 1666 krooni kuus? See on romaan, mida peaksid lugema nii meie president kui ka peaminister, kultuuriminister ja kõik riigikogu liikmed.

“Üüriline” on Toomas Vint oma tuntud headuses. Romaanis leidub ehedalt toomasvindilikke olukordi, kompleksilabürinti takerdunud tegelaskujusid, postmodernistlikku paranoiat ja müstifikatsiooni – aga ka tubli annus rämedat Eesti elu, millele tema tegelased jalgu jääma kipuvad. Palju me õieti teame sellest, kuidas kirjandus tegelikult meie ette jõuab? Kas Eesti kirjanikud kantakse varsti Punasesse Raamatusse?

Nagu Vint defineerib, on kirjanik meie kultuuriruumis nagu üüriline. Olgem ausad – mis võib olla hullem, kui olla üüriliseks omaenda kodus?