Kaasaegne: eesti autorid

Kaasahaarav ja kõhedust tekitav kriminaalromaan „Vanaema“ heidab valgust tänapäeva Eesti varjukülgedele, kus laiub lahendamata seksuaalkuritegude paradiis. Ka peategelane Tiina leiab end pärast üht süütuna alanud saunapidu justkui teisest reaalsusest, kus iga naine teab oma tutvusringkonnas mõnd naist, keda on kunagi vägistatud, kuid iga mees ei tea oma tuttavate seas ühtki meest, kes oleks sellise kuriteo eest iial vastutama pidanud.

Keset kriminaaluurijate, töökaaslaste ja isegi pereliikmete ohvrit süüdistavaid hoiakuid kujuneb Tiina tugiisikuks hoopis tema raamatukoguhoidjast vanaema, kes tänu oma aastakümneid kestnud abielule teab varjatud vägivallast rohkem kui keegi teine. Nende kahe naise teineteist toetav teekond läbi traumajärgsete katsumuste, lagunevate lähisuhete ning kahtlase väärtusega psühhoteraapia viib aga ühel hetkel ka karistamatustunnet nautivate kurjategijate jaoks pöördumatute tagajärgedeni.

Andekate illustratsioonidega vürtsitatud „Vanaema“ on kaasaegse Eesti proosa tähtteos, mis väärib kohta iga kodu raamaturiiulil. Menukirjanik Sass Henno on mitmeid kõrgeid tunnustusi pälvinud romaanide „Elu algab täna“ (2002), „Mina olin siin. Esimene arest“ (2005) ja „Mina olin siin 2. Tagasitulek“ (2022) autor. Ta on ka sotsiaalmeediavõrgustiku „Mehed vägivalla vastu“ rajaja, Sensoa lipusüsteemi koolitaja ning seksuaalkuritegude alase teadlikkuse tõstmiseks ellu kutsutud mittetulundusühingu Julge Rääkida asutaja.

 

 

Ilmumisaasta:	2023
Formaat:	Pehmekaaneline
Lehekülgi:	272
Mõõdud:	145 x 200

"Hetk" on mõtlemapanev romaan meie ajast ja meie kohast, tagasivaadetega lähiminevikku. Autorit iseloomustab võime tabada ajas olulistning seda usutavalt ja hingeminevalt kirja panna.Nagu Jan Kausi eelmises populaarses romaanis "Tema" on ka selleraamatu keskseteks teemadeks lähisuhted, usalduse võimalikkus inimeste vahel, armastus ja ükskõiksus.

"Ööema" on romaan naiste ja meeste võimatutest valikutest II maailmasõja järgses Eesti külas, lugudest, mida ei räägita, ja küsimustest, millele pole õigeid vastuseid. Ääretute rabade ja hämarate metsade keskel tuleb elada ja elu edasi kanda ka siis, kui sõda on senise elukorralduse purustanud. SEL talvel oli kõik raskem, vaevalisem kui eelmistel, selle talvega oli midagi valesti. Ehk oli viga selles, et Leo oli olnud kindel, et seda talve enam ei tule. Et seda ei tule enam metsas, midagi muutub, maailm pöördub, teisiti pole lihtsalt võimalik, see, mis toimub, ei saa kestma jääda. Aga lehed kolletasid, langesid, lumi tuli maha ja kõik jäi samaks. Õigemini läks halvemaks, surve oli läinud kõvemaks, kand kõri peal raskemaks. Uue punkri saare teise serva olid nad ehitanud kiiruga veel hilissügisel, vahepeal jõudis lumigi korraks maha sadada. Lilli Luuk (1976) tuli eesti kirjandusse 2017. aastal. Tol hetkel veel tundmatu autori debüütnovell "Auk" pälvis Tuglase novelliauhinna ning mõni aasta hiljem sai sama tunnustuse osaliseks tekst "Kolhoosi miss". 2022. aastal ilmunud samanimeline novellikogu nomineeriti Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiale. 2023. aastal sai Luuk Loomingu aastapreemia novelli "Mäed" eest. Luugi esimene romaan "Minu venna keha" võitis 2022. aastal ajalooliste romaanide võistlusel III koha, nomineeriti Tammsaare kirjandusauhinnale ning 2023. aastal pälvis Luuk sama teosega aasta kirjaniku tiitli. "Ööema" on Luugi teine romaan.

Lilli Luugi novellikogu "Kolhoosi miss" koondab eelkõige lähiajaloost inspireeritud lühiproosat. Ajakirjades Looming ja Vikerkaar ilmunud juttude kõrval sisaldab kogumik ka mitut seniilmumata lugu. "Ka kõige pikem koolipäev saab ükskord läbi, garderoobipuuridest hajub lärm ja õhtu kaledas elektrivalguses keerab koristaja halli koreda kaltsu ümber pika harja. Roheline, kulunud põhjaga spordikott rändab koridorinurgast korrapidaja laua juurde koos ühe üksikuks jäänud kindaga ja kortsus kaelarättidega tüdrukute riietusruumist. Elupuuheki varjus korrusmajade poole kõndides vaatab koristaja üles, et näha tähti, aga tema näole kukuvad öö esimesed pehmed tuisuhelbed. Koristaja mõtleb kaugetest galaktikatest ja universumi lõpmatusest, kõigest sellest, millest kirjutatakse ajakirjas Horisont. Kolhoosi laudas hoiab poisi ema lehmast välja rippuva vasika jalgadest ja keerab teda suure looma ihus, oma õppinud loomaarsti jõuga, õrnalt, et mitte loomale haiget teha, ja mõtleb oma vanemale pojale, kes kaugelt maalt ikka veel ei kirjuta, külmunud kõrbest, üksildaselt kosmodroomilt keset lõputut lagedat. Ometi mitte Afganistanist. Mitte Afganistanist, leiab ema end imestavalt, häälega kordamas, milline vedamine, milline õnn, lehm silitab roosa keelega pikast sündimisest hingeldavat vasikat. Värske allapanu, verise lootekoti ja lauda lõhnad panevad ema pea ringi käima, ta põlvitab lehma jalgade juurde maha ja tahab kukkuda märja vasika mustade silmade öhe." Lilli Luuk (snd 1976) on Eesti kirjanik. 2018. aastal sai ta Tuglase novelliauhinna oma novelli "Auk" eest. See oli ühtlasi ka tema esimene trükis ilmunud teos. 2021. aastal sai ta sama auhinna novelli "Kolhoosi miss" eest ning 2022. aastal võitis tema esimene romaan "Minu venna keha" ajalooliste romaanide võistlusel III koha.

„Õhtupäike väikestel majadel“ on üks etapp, üks tükk reisist vanadusse, aga imelikul kombel viib see reis läbi lapsepõlve, läbi selle aja, kui kõik oli alles ees. Sest kõik on endiselt alles ees. See ongi vananemise paradoks ja selle kõige kiivamalt varjatud saladus: ikka on kõik alles ees, ikka on kõik alles tundmatu, ikka on su elumõistatus alles lahendamata. Kas osa tema lahendusest ei peitugi nimelt lapsepõlves, päritolus, tolles ajas, kust oleme tulnud ja mida enam ilmselgelt olemas ei ole? Ümberringi on uus aeg, aga meie kõnnime tubades, mis kord olid, räägime inimestega, keda ilmsi enam kohata ei saa. Jääme ajast maha. Või jääb hoopis aeg meist maha? Võib-olla astume hoopis aasta-aastalt aina tundmatumale, aina vähem läbi uuritud, aina põnevamale maale, alles täiesti kaardistamata territooriumile. Ka see on võimalik.

"Välist maailma suudavad parandada vaid üksikud - sedagi vaid osaliselt ja väga kitsastes piirides. Oma sisemist maailma saab muuta igaüks." Ülo Mäeots Sisu: Luik Minu Ameerika Üks kord aastas Virtin. Näidend kahes vaatuses Kallak. Näidend kahes vaatuses

See on raamat Mati Undist – kirjanikust, lavastajast, aga eelkõige kui inimesest. Samuti tema ajast ja ta kaasteelistest

"Kas tema tahab, et maa peal poleks muud kui see ring ja selle ringi sees tema isa oma vana palituga? Mille eest Mark siis isa karistada tahab? Selle eest, et ta tema isa on? Ega Mark tegelikult karistada ei tahagi, ta tahab isa ringi sisse panna, et teised temale ligi ei pääseks. Mark teab, et ei pääse. [—] Kui ta nüüd tõesti sirkli kätte võtaks ja kõigi inimeste ümber ringe hakkaks joonistama, nagu ta oma isa ümber tahtis joonistada, siis ei saaks ta suurt muud midagi teada kui seda, et must ring, mis silmas on, ühendab Margi isa ja teisi inimesi tihasega. Seda ei taha Mark teada. Seda ta juba teab."

Popullo Boticelano on juhtivtöötaja suures pangas ning plaanib peatset poliitilist karjääri. Caterina on näitlejanna. Nad on noored ja armunud, professionaalsed ja edukad. Nad ootavad oma esimest last. Üksainus hetk muudab nende õnne olematuks. Popullo kaotab kõik... Edaspidi näeb Popullo elu ilma edu filtrita. Kadunud on vaimujõud ja omandatud teadmised. Kadunud on perekond ja sõbrad. Armastusest on järel vaid mälestused ja materiaalne kindlustatus on saanud minevikuks. Elu läheb edasi ka maailmas, kus toitu leitakse prügikastist ning tegutsevad pätid, vargad ja elundiärimehed. Tunnetel ja mõtetel on kohta ka paikades, kus leib on haruldus ja kuhu päike ei paista. Positsioonile ja rõivastele vaatamata on inimlik loomus üsna ühesugune nii palees kui pogris...

Endise kriminaalpolitseiniku ja eriteenistuse juhi Kalle Klandorfi esimene põnevusjutt viib meid Eesti Vabariigi algusaegadesse, kui toimus palju valgustkartvaid lugusid. Raamatu (anti)kangelase eluohtlike seikluste kaudu saab autor avaldada palju sellist infot, mida ta oma värvikast ja ohtlikust töisest minevikust ilmselt kunagi nende tõeliste nägude ja nimedega avaldada ei saaks. Põnev lugemine nii krimilugude austajatele kui ka ise neis karmides ja segastes aegades osalenutele.

Uues Palgasõduri-seikluses on tabamatu diversandi ja palgamõrtsuka vastaseks kriminaalpolitsei ülem Mändmaa, kellega nad silmast silma kohtumata asuvad mängima pingsat ja pinevat kassi-hiire mängu. Kuulid vihisevad, autokummid vilisevad ning kunagi ei saa ükski tegelane kindel olla, kas ta selles mängus on parajasti jälitaja või jälitatav, heade või pahade huvides tegutsev. Kuni hakkab selguma, et tegelik mäng toimub kusagil hoopis kõrgemal, kus otsustatakse noore Eesti riigi saatust inimeste poolt, kelle "karvane käsi" paneb postidele poliitikuid ja korraldab oma huvides suuri rahvusvahelisi operatsioone. Luuremängude niidid viivad Ameerikasse, Venemaale ja Tšetšeeniasse. Selles mängus ei pruugi olla võitjaks need, kes pealtnäha peale jäävad, ometi käib võitlus elu ja surma peale üsna mitmel rindel. Ainus tegelik võit on ellujäämine. Kassist võib hetkega saada hiir, kunagi pole teada, millal ja kelle taga järjekordne lõks kinni klõpsatab.

On aasta 1994. Verinoores Eesti Vabariigis käib võitlus selle nimel, kes kontrollib riigi üht kasulikumat majandusharu – alkoholiturgu. Illegaalses alkoholiäris ringlevate miljonite jälgi palgatakse ajama intriigide tõttu tööta jäänud tipp-kriminalist Mändmaa. Ootamatult satub uurija aga olukorda, kus tal tuleb lisaks kadumaläinud viinatehastele otsida ka Venemaalt varastatud tuumakohvreid. GRU ja KGB omakorda värbavad neilt varastatud kohver-tuumapomme otsima Palgasõduri, tabamatu diversandi ja palgamõrtsuka. Mängu sekkuvad rahvusvahelised luure- ja terroriorganisatsioonid. Kas kohvrid õnnestub leida või ähvardab Tallinna linna tõesti tuumaplahvatus? Endine kriminaalpolitseinik ja eriteenistuse juht Kalle Klandorf pakub oma kolmandas krimiloos ühe intrigeerivama Estonia hukkumise versiooni. Raamatu (anti)kangelase eluohtlike seikluste kaudu saab autor rääkida sellest, mida ta oma värvikast töisest minevikust muidu kunagi avaldada ei saaks.

Romaan keskendub tundeerksa keskealise naise mõtisklustele tema elu pöördepunktis ning hõlmab ajaliselt üheainsa öö.

Jutukogus on lugusid absurdikast etnohuumorist kuni fantaasia ja teadusliku fantastikani. Salapärased paharetid kõnnivad linnatänavail ja röövivad inimestelt nägusid. Külanõid joodab pahaaimavatele külalistele ja iseendale sisse nõiajooki, mis toob kaasa ootamatuid tagajärgi. Igatsuselinnud neelavad inimesi, näkid varastavad suplejailt kehaosi ja toimub palju muud.

Romaani peategelane, noor mees Larats Kannel, püüdleb takistuste ja päritolu kiuste temas aimuva seletamatu ideaali poole. Viibinud vaimuhaigla õuduses, seejärel siiralt armastanud, olnud vanglas ja asumisel ning üle elanud perekonna traagilise huku, teeb ta lõpuks oma "neetud saatuses" karmi ja vaba valiku.

"Kodu on ilus" on Mats Traadi 1985. a. ilmunud romaani "Üksi rändan" järg ja kujutab selle peategelase Kalju Soa elukäiku viiekümnendate aastate algusest tänapäevani.

Kirjanik Tõnu Õnnepalu veetis 2007. aasta sügisel kuu aega Brüsseli lähedal Flandrias vanas majas, kus mõned toad olid mõeldud külalistubadeks kirjanikele. Käesolev raamat ongi seal kirjutatud, kuid Õnnepalu ei kirjuta sugugi ainult Flandriast, kuigi ka sellest maast, selle keelest, ajaloost ja kirjanike maja lähimast ümbrusest saab nii mõndagi teada. Õnnepalu mõtiskleb mineviku ja oleviku, maa-ja linnaelu, Eesti ja Euroopa, üksinduse ja suhtlemise, kirjanduse ja elu üle. Ta vaatab looduse muutumist oma lähemas ümbruses ja kirjeldab seda väga haaravalt. Tõnu Õnnepalu on üks neid Eesti kirjanikke, kelle mõtisklusi on tõepoolest huvitav lugeda, tema keel on väga ilus, loomulik ja voolav, ta mõttekäigud on haaravad ja teadmised laialdased. See on raamat, mis pakub lugemismõnu ja ka ajendit järelemõtlemiseks...

See raamat ei ole tõlge soome keelest. Eestis elav soome ajakirjanik Jorma Rotko on kirjutanud ajaloolise romaani seikleja Erik Strandist eesti keeles. Romaani tegevus hõlmab ajavahemikku 1908–1940, tegevus toimub Eestis, Venemaal, Pariisis jne, tegelasteks ajaloolised isikud koos väljamõeldud persoonidega. Autor ütleb ise, et tahab eesti keeles kirjutada sellepärast, et tunneb end pooleestlasena, kuna on Eestis elanud varsti juba 17 aastat. Igatahes peavad eesti kirjanduskriitikud nüüd otsustama: kas on tegu eesti kirjandusega, kui soomlane on kirjutanud eestikeelse raamatu Vene asjadest?

Tunnustatud, edukas ja erakordselt menukas krimikirjanik Nordon Rosenberg sõidab pärast oma teise abikaasa õnnetut surma Saksamaale, külla oma esimesele abikaasale, keda ta pole näinud kakskümmend viis aastat. Nordoni rinnas peituvad suured lootused, sest ka Luise on jäänud üksikuks ja Nordon on lugenud tema kirjadest välja vihjeid edaspidise ühise elu kohta. Kõige rohkem ootab aga Nordon kohtumist nende ühise pojaga, kelle olemasolust tal veel poole aasta eest aimugi polnud. Kuidas see kõik õnnestub ja kas tema ootused täituvad? Nädalase reisi ajal juhtub nii mõndagi, millesse Nordon Rosenberg on lausa sunnitud sekkuma, on ta ju krimikirjanik. Pealegi kohtub ta Saksamaal vägagi värvikate isiksustega, kellest igaühel on oma lugu talle jutustada, nii et igav tal küll ei hakka. Loodetavasti ka mitte lugejal… Järg romaanile "Hea kavatsusega mees", aga loetav ka iseseisvalt

Tallinn, anno Domini 1431. Apteeker Melchior valmistub saatma oma poega selliõpingutele Saksamaale, kui ta ootamatult palutakse Pirita kloostrisse, tarkade meeste konsiiliumisse. Kloostri maadel satub ta lume alt välja sulanud laiba otsa. See on tema esimene kokkupuutumine Pirita kägistaja ohvriga, mis ei jää sugugi viimaseks. Ja kui leitakse järgmine kägistatud kloostriasukas, vannutab abtiss Kandis püha Birgitta nimel Melchiorit, et see aitaks mõrtsuka paljastada. Uurimine viib Melchiori jahmatavate minevikumõistatusteni, mis ulatuvad aega, kui Pirita jõe suudmes valitsesid veel eesti soost ülikud. Ja siis veel kaugemale ajalukku, kuni ta hakkab lõpuks lähemale jõudma saladusele, mis on Piritaga kaasas käinud aegade algusest saadik. "Pirita kägistaja" on neljas ajalooline kriminaalromaan Indrek Hargla apteeker Melchiori lugude sarjas.

"Mujal kodus" odüsseia jätkub Kanadas Muskoka metsade keskel, kuhu kord Eestist ja siis veel ka Euroopast põgenenud inimesed rajasid oma pisikese riigi, mida nad kutsuvad Kotkajärveks. See pidi neil aitama meenutada kadunud kodu, aga sai lõpuks ise koduks – koduks mujal, koduks eksiilis, uueks kodumaaks. Sest seda vana, kust kord mindi, pole õieti ju enam kuskil: minevikku tagasi ei pääse. Ja kas tasub tahtagi?

Ootamatu elupoööre võib meist igaühte viia teadmatusse! Kuidas olukorda lahendada? Võib-olla jätta otsustamine oma elu üle teele ehk siiis juhusele! Ja vaadata, kuhu see meid välja viib. Võib-olla lõpuks uue mina ja selgusele...

Kolm lühiromaani kaasaja elust, mis hõlmavad nii teravaid päevaprobleeme, kui ka filosoofilisi sügavusi... Sisukord: Päevik Kristusemäng Tavaline mõrv

Igatahes olin mina alles hiljaaegu jooksnud ära ühe üpris tavapärase suhte eest, mis oli minu jaoks peaaegu et märkamatult abieluks muutunud. Mul oli olemas kõik, mida ainult üks hing võib ihaldada. Kodu, armastav naine, jah, isegi terendav karjäär peaaegu et käeulatuses. Ja ometi ma tundsin, et ei saa olla oma eluga rahul, et see ei ole see, millest mina olen unistanud.

Teos räägib meie lähiminevikust. Kust me tuleme? Kuhu läheme? Kõik, mis on siin raamatus, on tõsi. Ja samas pole miski tõsi. Sest tegemist on uue, nihestatud reaalsuse efektiga.

Romaan, mis räägib inimeseks või nugiliseks saamisest! Ja valikutest, mis meie kõikide ees seisavad! Aga ka suurest armastusest.

Rõõmsalt apelsinikarva raamatukese žanrimääratluseks on luule proosas, olgugi kohati tegemist rütmilise või isegi riimipüüdliku tekstiga.

Kirjanik Miina Hint on käsitlenud oma uues luulekogus "Köielkõndija" tänapäeva Eesti ja maailma kõige teravamaid probleeme. Samuti ka inimesest üleüldse ja tema elu mõttest.

Romaan/näidend "Keelatud uks" räägib ühe kõrgseltskonna maskeraadipeost, kus juhtub nii mõndagi naljakat ja veidrat. Alates maskidest, mis kujutavad reaalselt elanud inimesi ja nende tegemisi. Kuni tänapäeva inimeste ja nende probleemideni välja!

"Kahekõne Saatanaga" räägib väga ohtlikust olukorrast, mis maailmas on välja kujunenud. Ning kuidas seda parandada.

Kuue luulekogu ja mitmete proosateoste autori neljateistkümnes raamat on pooleldi näidend, pooleldi romaan, milles tegelasteks Catilina, Cicero, Cethegus, Manlius, Crassus, Fabia, Lucius, Sempronia, Clodius jt

Romaani peategelaseks on umbes 1944. aastal sündinud naine, kes püüab iseseisvuse taastanud Eestis, 1990. aastate teisel poolel leida nõukogude aja arhiividest infot oma vanemate saatuse kohta pärast Teist maailmasõda. Tema isa Meinhard ja ema Vilma läksid pärast maailmasõda repressioonide hirmus metsa, isa hukkus segastel asjaoludel ja ema tuli hiljem metsast välja, kuid ei hakanud enam tütart kasvatama. Naine kasvab esmalt sugulaste juures, siis internaatkoolis. Vanemate käekäigu avanemise looga paralleelselt kulgeb peategelase mõistatusliku unehaiguse lugu, milles unenäod vahelduvad tegelikult toimunuga.

Lühijutud. Tigase autobiograafiliste sugemetega lood on lugejale edastatud ilustamata kujul. Samal ajal on tegu elu enesega ja mis seal salata: sugukihk on kogu loomariigi eksisteerimise alus ning oluline poolus inimloomusest on allutatud sellele sageli kõikvõimsale kirele. Nii jagab Tigane lugejatega enda ja oma lähedaste erootilisi kogemusi. Kas see on õige või väär, jäägu lugeja otsustada. Päikese all on kõigile ruumi ning inimeste põhimõtted peavadki erinevad olema.

Kõrgekontsalised stilettod muudavad Babyssi jalad eriti kauniks. Stilettod on kaetud kunstpärlitega ja pälvivad suguõdede kadedaid ja meeste himuraid pilke. Üle õla on hooletult visatud Boss Womeni lahtine õlgkott. Silmad on juhuslike pilkude eest varjatud suurte ja peegelklaasidega Diesel päikeseprillidega. Möödudes jätab Babyss endast maha erutava ja mõrukirbe Yamamoto lõhna. Nii heljub Babyss mööda kaubamaja, vaadates teeseldud ükskõiksusega seelikuid ja jakke ning lastes kaunitel hästi maniküüritud sõrmedel üle libiseda peenest materjalist pesust. Ootamatult ta võpatab. Ta ei saa eksida. Kellegi silmad puurivad maopilguga tema selga. Babyss tunneb lausa füüsiliselt, kuidas kellegi silmad liiguvad hindavalt mööda ta keha... puusale... tagumikule... ja sealt edasi jalgadele. Kirjastus Kentaur esitleb Keith Aimre tuliuut trendiromaani moest ja kirgedest: Keithi eneseuhkus on rängalt kannatada saanud ning süüdi on selles Babyss - kütkestav manipulaator... Mees vannub kättemaksu ning asub kaunitari jälitama. Babyss satub Keithi meelevalda kõige abitumal hetkel... Ügrinstinktide keelt valdav naine jagab taas kaardid välja - omaenda reeglite järgi... Kumb võidab?

Raamat "Suurte varjus" on jätkuks Heidi Sarapuu varem ilmunud kirjandusloolistele lavatekstidele "Ülemere" (2001), "Variuse lood" (2007), "Klassikule külla" (2010). Need raamatud keskendusid Eesti ja Põhjamaade kirjanikele, seekordsetes tekstides ärkavad ellu Estonia teatrimajas tegutsenud näitlejad, lauljad, lavastajad. Taas avanevad lugeja ees 1944. Aasta märtsipommitamiseni hoones tegutsenud raadiostuudio uksed ja stuudiorahva saatus kodumaalt põgenemise järel. "Lõbusad estoonlased", "His Masters Voice" ja "Helisev viis" annavad edasi tükikest meie kultuuriloost, mis seotud rahvusliku sümboli – Estonia teatrimajaga, jäädvustamaks Variuse teatri ja selle juhi tänuväärset tööd Estonia ajaloo nähtavaks muutmisel. Raamat ilmub teater Variuse 25. Ja Estonia teatrimaja 100.aastapäevaks.

Tükike maaelu ajalugu, lähedalt nähtu ja humoorikalt kujutatud -- nii võiks seda raamatut kõige kokkuvõtlikumalt iseloomustada. Äratundmisrõõm on üks peamisi mõjureid, mis lugejale raamatu harilikult huvipakkuvaks teeb. Kuna "Ärapööramiste aasta" käsitleb aega, mida keskealised ja vanemad ise läbi elanud või näinud on, siis pakub ta maaelanikele sellist rõõmu küllaga. Raskustes ja hirmudes on eelkõige naljakat nähtud ja need ajad on õnneks möödas. Nendele aga, kes maaeluga kokku ei puutunud või kes pärast meid tulevad, pakub kindlasti huvi, milliste rumalate seaduste ja poliitilise surve all maal elada ning töötada tuli. Raimo Männis

Seikluslik, põneva süžeega jutustus eesti mehest, keda elukäik on viinud Kesk-Aasiasse. Kohalikud mägikarjused hakkavad teda pidama rahvausu müütiliseks tegelaseks Rohepeaks, keda aeg-ajalt saadetetavat siia ilma abistama hätta sattunud inimesi. Tegevus toimub 1966.-1967. aastal, tagasivaadetega varasemal ajal Eestis asetleidnud juhtumustele. Jutustuse sündmustik on võetud tegelikkusest. Peategelane ja teised tegelaskujud on maha kirjutatud elavatelt inimestelt. Kohanimed ja mõne tegelase nimi on muudetud. "Rohepea" on esimene osa kolmeköitelisest teosest "Linnutsirkus". Kahes järgmises osas kandub tegevus Gruusia, Tšehhoslovakkia ja Eesti pinnale, Karpaatide ja Pamiiri mägedesse.

Romaanis kujutatakse kuidas meie tormine ja murranguline aeg inimsaatusi vormib.