"Kiikhobune Antverpenist" võitis 1998. aasta romaanivõistlusel teise preemia. 

Autor ütleb: Seiklusrikka spiooniromaani põhitegevus leiab aset 1980-ndate aastate alguses Aafrika väikeriigis, kus põrkuvad USA ja NSVL suurriiklikud huvid. Määratlesin teose pseudodokumentaal-ajalooliseks romaaniks seetõttu, et väljamõeldud tegevustik areneb kindlal ajaloolisel taustal, kust ei puudu dokumentaalandmed ja reaalsed poliitilised sündmused. 

Udo Uibo ütleb: Lopsakas fantaasia, põnev faabula, loomulik ja ladus jutujooks, suurepärased kirjeldused, kindlakäeline kompositsioon, pädevuse mulje loomise oskus mitmel alal (poliitika, nuhkimine, Leningradi tänavad, meresõit, pommide panemine, karate, Aafrika floora ja fauna, neegerpresidentidega abiellunud vene naiste hingeelu jne) 

Lõik raamatust:

August tunneb, et merelt tõuseb jäine hingus üha kõrgemale, ikka kõrgemale mööda keha. Juba ei suuda ta liigutada oma jalgu, siis käsi... Ja jälle näeb August läbi külma udu, mid on kerkinud peaaegu silmadeni, kiikhobusel kappavat blondi väikemeest, kes rõõmsalt käega viibates haihtub pikkamisi olematusse...

Saaremaal elava kaugesõidukapteni Lembit Uustulndi haarav ja põnev romaan, mis saab alguse II Maailmasõja eelõhtul Kuressaares. Hoogne tegevus kandub Leningradist Kanaari saartele, Ameerika Ühendriikidest Lemaaniasse, korrumpeerunud Aafrika riiki. Ameerika ja Nõukogude Liidu ristuvaid huve esindavad LKA agent Thomas Thamerick ja GRU agent Leonid Tamov. Raamatule lisavad värvi eksootilised paigad, kaunid naised ja usutavalt esitatud intriigid. Ja igal lugejal on võimalus vähehaaval selgusele jõuda, kuidas on selle suurriikide mõjusfääride jagamisega seotud Eesti ja Eestimaa mehed.

„Avameri” on esimene osa romaanisarjast, mis jutustab kolhoosiajast 1980. aastate alguses. See oli aeg, kui kalurid püüdsid kala kaugetel Aafrika randadel ja selliste laevadega, mille pardale praeguseid meremehi ei meelitaks mingi nipiga. See oli aeg, kui Moskva jagas püügilimiiti, kui Kalurite Liidus pistsid üleliiduliste fondide jagamise pärast rinda kalurikolhooside esimehed, kui võisteldi kvartalipreemiate, autoostulubade ja üleliiduliste sotstöö punalippude pärast. See oli aeg, kui igasuguste (pseudo)tõdedega püüti luua paremaid töö- ja elutingimusi oma kolhoosi inimestele. See oli aeg, kui kommunistlik partei oli juhtiv jõud, mille direktiivid kuulati ära, lasti ühest kõrvast sisse ja valati teisest välja ning toimetati oma toimetusi edasi. Romaani kirjutamise ajendiks sai tõdemus, et praegusele põlvkonnale on need aastad võõrad ja kauged, millest suurt ei teata. Kuid see on ju meie lähiajalugu.

Kapten Lembit Uustulnd on kirjutanud raamatu oma kolleegist ja sõbrast, legendaarsest kaugsõidukaptenist Ülo Kollost, mida ei saa aga nimetada lihtsalt elulooraamatuks. Kaks merekaru, kes on merd kündnud juba aastakümneid, istuvad maha ja ajavad juttu, meenutavad reise, laevu, inimesi, kellega koos on roolipinni kõrval seistud ja nendest, keda on sõidutatud, kuid eelkõige on see raamat nende ühisest sõbrast – Merest.