Hilissügisel maamajja saabudes leiab Tiina eest segipaisatud elamise, kust on muude asjade seas varastatud ka isa portree. Tühjaks jäänud laik seinal toob pinnale mälestused lapsepõlvest 1950. ja 1960. aastate Tartus, kus tühjad kohad ümbritsesid Tiinat nii sõjajärgse linna tänavatel kui ka koduseinte vahel. Kodumaja kõrval seisev korporatsiooni Fraternitas Estica endine maja tõuseb esile kadunud aja sümbolina, samuti imepärane proua Wunderlich. Täiskasvanute lahingud ja leppimised toovad lapse ellu suuri muutusi ja lõplikke hüvastijätte. Kaotused jäävad painama aastateks ja alles täiseas mõistab Tiina, et mitte ühegi mälestuse eest ei saa lõputult ära joosta. Vähemalt korra peab iga saladus leidma kuulaja. Kirjanik ja tõlkija Kai Aareleid on varem avaldanud romaani “Vene veri” (Varrak, 2011), luulekogud “Naised teel” ja “Vihm ja vein” (mõlemad EKSA, 2015) ning novelle, luulet ja artikleid ajakirjanduses. Novelli “Tango” eest pälvis ta 2013. aasta Friedebert Tuglase novelliauhinna. Tõlkijana on ta eestindanud ilukirjandust hispaania, inglise, soome ja portugali keelest.

„Vene veri" on Kai Aareleidi debüütteos, omapärase vormilahendusega fragmentaarne proosaraamat, kus ajalooline ja isiklik mõjuvalt omavahel põimuvad. Minajutustaja lahkub diplomaadi abikaasana mitmeks aastast Eestist Peterburi ja kirjeldab samas oma vanavanaema täpselt vastupidist elujoont – Venemaalt Eestisse. Need liikumised on sobivaks raamistikuks nukrameelsele, aga selgepilgulisele mõttemaailmale, mis sisaldab nii pihtimuslikke pilguheite kui ka üldinimlikke mõtisklusi nii kultuuri- ja rahvuspiiride ületamisest kui ka püsimisest, järjepidevusest, aja kadumisest ja kestmisest, kodust ja kohanemisest.