Viibisin kaks kuud kirjanduslinnas loomeresidentuuris, kus mind hakkas peale Praha hirmsa ja ohtliku ilu kummitama veel üks ootamatu tegelane – minust tunduvalt kuulsam ja kõrgemalt hinnatud kirjanik tähtsalt Kanadamaalt! Tundub, et teemad, millest paljud mõtlevad, aga teiste ees vagaviisakalt vaikivad, ongi minu spetsialiteet. Nii ka loomeinimese kadedus – sisimas ussitavad kõik, aga valjusti pajatavad sellest vähesed. Mina, lollike, olen jälle erand, ja ju selliste juhmuste nahka mul see palavalt ihaldatud kulka preemia ka läheb…Et oma tunnustamata isikut vähemasti võõraste sulgedega ehtida, olen teele kaasa haaranud Jaroslav Hašeki, Milan Kundera, Bohumil Hrabali ja teised väga kuulsad Tšehhi kirjanikud. Vahele pikin ka turismiinfot, rohkesti õllejoomist (Prahas teisiti ei saa!) ja igasuguseid kaasnevaid jaburusi – näiteks viin teid Euroopa kõige kummitavamasse hullumajasurnuaeda, millest kujunes luksusliku Josefovi juugendmaja kõrval vaat et mu teine residents.

Katrin Pautsi esimene novellikogumik sisaldab paari aasta jooksul kogunenud novelle, mida ilmestavad illustraator Eva Pogoretski unenäolised pildid. Et kunstnik ja kirjanik on vanad tuttavad ja elavad samas kandis, on Eva pildid kohati suisa dokumentaalsed. Nendes lühilugudes saab lugeja rännata mööda Tallinna piirkondi, kus autor on ringi luusinud, vaadeldes võõraid inimesi ja hooneid ning mõeldes neile külge sõgedaid, tumedaid, müstilisi või hoopis nostalgilisi-melanhoolseid lugusid. Mõne loo puhul võib kõnelda maagilise realismi elementidest, ehkki autor eelistaks realistlikku maagiat – need ulmadesse põikamised ei mõju tegelikult nii ebatõeliselt, igaüks võib end vahel nii tunda. Iga linnaosa, millest juttu, on markeeritud proosaluule vormis motoga, mis võtab lühidalt kokku asumi iseloomu. Jutukogu läbivaks niidiks on loomeinimese painajad – näiteks igatsus kättesaamatuks jääva kuulsuse ja surematuse järele, mis saab ainult omadega puntrasse viia. Kuna autor on varem kirjutanud ka kriminaalromaane, siis kohtab paljudes lugudes ka midagi kriminaalset, aga krimikirjandusest on asi sedapuhku siiski kaugel. "Tallinna tume" võiks olla nii süngete lugude kogumik kui ka sametiselt maheda õlle bränd ja eks seda ambivalentsi olegi silmas peetud.