Kaasaegne: eesti autorid

Juta Kivimäe "Suur tuba" võitis tänavusel Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esimese auhinna. Romaanis on kirjeldatud sõjakeerises ellu jäänud ja kodumaale tagasi pöördunud juudi perekonna väärtushinnanguid sõjajärgses Eestis. Ühiskorteriks muutunud kunagise Tartu heakodanliku eluaseme atmosfääris peegeldub kogu tollane Eesti. Seal kohtuvad erinevad sotsiaalsed tüübid, sõjaeelsest ajastust nõukogude argireaalsusse jõudnud põlvkonnad ja erinevad rahvused. Peategelane on segaperekonnast pärit juba kooliealiseks saanud tüdruk, kelle pisut heitlikku lapsepõlve ilmub peale pereliikmete ajuti ka tollaseid tuntud isiksusi eesti kirjanduse- ja teatrimaailmast. Teoses on oluline sotsiaalne aeg, viiekümnendate lõpuaastad, mil Siberist tulid tagasi sinna aastate eest deporteeritud perekonnaliikmed ja metsadest julgesid koju tulla end aastaid varjanud mehed. Paljusid eestlasi haaras petlik illusioon, et asjad lähevad tõepoolest paremuse poole. Oldi ka kurnatud vihkamisest ja hirmust ning jõudumööda püüti kohaneda. Teose üldine atmosfäär püsib helgena, kuigi peategelase lapsepõlve sekkuvad ajuti ka vägivald, ebaõiglus ja surm.

Ajalooline romaan "Mõõga ja lautoga" on ühe suguvõsa lugu. Alates kauge esivanema värvika elulooga 16. sajandi Rootsis ja Eestis, jätkub see 19. ja 20. sajandi Tallinnas. Tegelaste saatused kulgevad paralleelselt ajaloosündmustega. Võitlus olude ja iseendiga, süttivad ja kustuvad kired. Kes suudab oma elutõele truuks jääda, kes kaotab jalgealuse ...

Tõnis Tootseni "Ahvide pasteet" on satiiriline ulmememuaar, millesugust teist on raske leida. HOIATUS: Kuigi selle legendaarse raamatu esmatrükki peeti maailma esimeseks ahvi kirjutatud raamatuks, valitseb tänapäeval uurijate seas konsensus, et selle memuaarteose näol on tegemist võltsinguga – vähe sellest, tõenäoliselt lausa punaahvide infooperatsiooniga. Õnneks pole tänane lugeja raamatusse hajutatud valede ja varjamatu inimvaenulikkuse ees enam kaitsetu: käesolev uustrükk on varustatud asjatundlike kommentaaridega, mis aitavad kõigil huvilistel keerulist ja ohtlikku teksti mõista ja mõtestada.

1. Miks on selle raamatu pealkiri „Kuldne kroon”?
Sellepärast, et Andres Ehin ütles: „Kui kuuekümnendates aastates üldse midagi kuldset oli, siis oli see kroon põlatud poeedi peas.” Põlatud poeedi all pidas ta silmas muidugi mõista Artur Alliksaart.

2. Kas raamatus on varem ilmunud tekste?
Ükski lugu pole sel kujul varem ilmunud. Enamik on täiesti uued.

3. Mis žanr see on?
Portreemaal. Maagiline realism.

4. Kas autorit võib usaldada? Kas modellid on tõepäraselt kujutatud?
Kes tahab täpsust, see usaldagu entsüklopeediaid ja rahvastikuregistrit. Inimesed, keda siin on kujutatud, on olnud osalised minu elus. Mina olen neid kogenud nii ja mitte teisti. Teistel on nendest inimestest omaenese pilt ja omaenese kogemus.

5. Miks siin on kujutatud ainult lahkunuid, mitte elavaid inimesi?
Sest elavate lood on veel pooleli.

6. Mida see raamat tahab öelda?
Et ükski elu pole omaette ega eraldi. Iga elu mõjutab ja muudab mõnd teist elu. Kõik elud on ühe suurema mustri lõngad.

1099. aasta varakevad. Palverändurid on teel läbi kunagise Rooma Süüria Jeruusalemma poole. Jutlustajad kuulutavad, et taeva väravad on lahti lükatud ning et suured jõud on liikvel. Üha rohkem eneseteadvust leidvas lihtrahva väes levib õpetus pimeduse ja valguse heitlusest, millel on kiriku tõekspidamistega vähe ühist. Peatselt algab jaht tõelisest usust taganejatele. "Taevaminejad" on neljas osa Esimese ristisõja raamatusarjast, millele eelnevad "Palveränd", "Kindel linn" ja "Müürideta aed". Romaan põhineb kolmel ristisõjas osalenud autori kroonikal. Peategelane, kes liitub ketseritega, jutustab neljandat lugu, nii nagu tema sündmusi mäletab. Seepärast, et ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud, asjadest, mis on mulle võõrad ja mida ma ei mõista. Aga ma ei saa ju öelda: seda kõike polnudki! Sest kõik oli, minu enda elu kitsas kongis, lühikese elu müüride vahel: kõik, vahel, ikka ja jälle, kõik, mis ikka ja jälle meelde tuleb. Jah, mina, Dieter, olin Bekaas ja al-Qalaas ja Issanda tahtel on see kõik üks ja seesama lugu. Tiit Aleksejev (1968) on hariduselt ajaloolane. Tema esikromaan "Valge kuningriik" pälvis 2006. aastal Betti Alveri auhinna. Esimese ristisõja romaanisarja avaraamatut "Palveränd" tunnustati 2010. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinnaga.

See on raamat Mati Undist – kirjanikust, lavastajast, aga eelkõige kui inimesest. Samuti tema ajast ja ta kaasteelistest

„Õhtupäike väikestel majadel“ on üks etapp, üks tükk reisist vanadusse, aga imelikul kombel viib see reis läbi lapsepõlve, läbi selle aja, kui kõik oli alles ees. Sest kõik on endiselt alles ees. See ongi vananemise paradoks ja selle kõige kiivamalt varjatud saladus: ikka on kõik alles ees, ikka on kõik alles tundmatu, ikka on su elumõistatus alles lahendamata. Kas osa tema lahendusest ei peitugi nimelt lapsepõlves, päritolus, tolles ajas, kust oleme tulnud ja mida enam ilmselgelt olemas ei ole? Ümberringi on uus aeg, aga meie kõnnime tubades, mis kord olid, räägime inimestega, keda ilmsi enam kohata ei saa. Jääme ajast maha. Või jääb hoopis aeg meist maha? Võib-olla astume hoopis aasta-aastalt aina tundmatumale, aina vähem läbi uuritud, aina põnevamale maale, alles täiesti kaardistamata territooriumile. Ka see on võimalik.

Kakskümmend viis valitud novelli läbi aastakümnete, uues põhjalikus autoriredaktsioonis. Raamatu eessõnas "Millal on raamat valmis?2 on avatud tekstide redigeerimise põhimõtteid. Üheksa novelli, nende hulgas Tuglase novelliauhinnaga tunnustatud "Mr Diksit" ning "Mr Warma ja täiskuu valgus" ilmuvad originaalkujul.

"Nõmme novellid" on Juta Kivimäe teine romaan. Peaaegu kogu tegevustik toimub äärelinnamiljöös, kus kohtuvad inimesed eri ajastutest, rahvustest ja sotsiaalsetest ringidest. Mälestuste, vihjete ja kujutluste kaudu ilmutab end ka ajaloo kulg Nõmmel ja mujal Eestis. Inimsaatustes põimuvad lood 20. sajandi algusaastaist, kahe maailmasõja vahelisest perioodist, nõukogude aastakümnetest ja lähiminevikust. Nõmme vaiksetel tänavatel ei toimu näiliselt midagi olulist, ent just nendes mändide alustes aedades ja väikestes puumajades saavad inimestele osaks elumuutvad kohtumised. Ajas muutub mood ja elutunnetus ning ajuti seistakse silmitsi hämmastava kurjusega. Ja kuigi inimene on määratud tegema valikuid, on ta ise vaid harva tegelik otsustaja või süüdlane. Juta Kivimäe romaan "Suur tuba" võitis 2021. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esimese auhinna.

"Ööema" on romaan naiste ja meeste võimatutest valikutest II maailmasõja järgses Eesti külas, lugudest, mida ei räägita, ja küsimustest, millele pole õigeid vastuseid. Ääretute rabade ja hämarate metsade keskel tuleb elada ja elu edasi kanda ka siis, kui sõda on senise elukorralduse purustanud. SEL talvel oli kõik raskem, vaevalisem kui eelmistel, selle talvega oli midagi valesti. Ehk oli viga selles, et Leo oli olnud kindel, et seda talve enam ei tule. Et seda ei tule enam metsas, midagi muutub, maailm pöördub, teisiti pole lihtsalt võimalik, see, mis toimub, ei saa kestma jääda. Aga lehed kolletasid, langesid, lumi tuli maha ja kõik jäi samaks. Õigemini läks halvemaks, surve oli läinud kõvemaks, kand kõri peal raskemaks. Uue punkri saare teise serva olid nad ehitanud kiiruga veel hilissügisel, vahepeal jõudis lumigi korraks maha sadada. Lilli Luuk (1976) tuli eesti kirjandusse 2017. aastal. Tol hetkel veel tundmatu autori debüütnovell "Auk" pälvis Tuglase novelliauhinna ning mõni aasta hiljem sai sama tunnustuse osaliseks tekst "Kolhoosi miss". 2022. aastal ilmunud samanimeline novellikogu nomineeriti Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiale. 2023. aastal sai Luuk Loomingu aastapreemia novelli "Mäed" eest. Luugi esimene romaan "Minu venna keha" võitis 2022. aastal ajalooliste romaanide võistlusel III koha, nomineeriti Tammsaare kirjandusauhinnale ning 2023. aastal pälvis Luuk sama teosega aasta kirjaniku tiitli. "Ööema" on Luugi teine romaan.

Need kirjad Paradiisist – kirjutasin nad viisteist aastat tagasi kirgliku sooviga taas ellu loitsida kadunud aega: ühte üksildast küla Hiiumaal metsa ja mere vahel, möödunud sajandi viimaseid aastakümneid, ühte armastust, ühte igatsust.

Vahepeal on aeg veel ühe keeru peale teinud ja kõik on saanud veelkord teiseks. Tollest maailmast on järel veel vähem. Ometi tundub, nagu oleks ta ikka veel kusagil olemas, koos kõigi oma lillede-rohtude, loomade-lindude, aedade-hoonete, inimeste ja nende armastusega. Kus ometi? Paradiisis? Kas Paradiis on see, mis on jäänud maha ja kuhu sellepärast enam ei pääse, või see, mis on ees ja millest me sellepärast midagi ei tea? Või hoopis see, mille me võtame endaga siit kaasa, kõik see, mida meie silmad siin nägid ja mida tundis süda? Meie rõõmude ja kurbuste summa, millest ükskord peab saama – mis?

Kaasahaarav ja kõhedust tekitav kriminaalromaan „Vanaema“ heidab valgust tänapäeva Eesti varjukülgedele, kus laiub lahendamata seksuaalkuritegude paradiis. Ka peategelane Tiina leiab end pärast üht süütuna alanud saunapidu justkui teisest reaalsusest, kus iga naine teab oma tutvusringkonnas mõnd naist, keda on kunagi vägistatud, kuid iga mees ei tea oma tuttavate seas ühtki meest, kes oleks sellise kuriteo eest iial vastutama pidanud.

Keset kriminaaluurijate, töökaaslaste ja isegi pereliikmete ohvrit süüdistavaid hoiakuid kujuneb Tiina tugiisikuks hoopis tema raamatukoguhoidjast vanaema, kes tänu oma aastakümneid kestnud abielule teab varjatud vägivallast rohkem kui keegi teine. Nende kahe naise teineteist toetav teekond läbi traumajärgsete katsumuste, lagunevate lähisuhete ning kahtlase väärtusega psühhoteraapia viib aga ühel hetkel ka karistamatustunnet nautivate kurjategijate jaoks pöördumatute tagajärgedeni.

Andekate illustratsioonidega vürtsitatud „Vanaema“ on kaasaegse Eesti proosa tähtteos, mis väärib kohta iga kodu raamaturiiulil. Menukirjanik Sass Henno on mitmeid kõrgeid tunnustusi pälvinud romaanide „Elu algab täna“ (2002), „Mina olin siin. Esimene arest“ (2005) ja „Mina olin siin 2. Tagasitulek“ (2022) autor. Ta on ka sotsiaalmeediavõrgustiku „Mehed vägivalla vastu“ rajaja, Sensoa lipusüsteemi koolitaja ning seksuaalkuritegude alase teadlikkuse tõstmiseks ellu kutsutud mittetulundusühingu Julge Rääkida asutaja.

 

 

Ilmumisaasta:	2023
Formaat:	Pehmekaaneline
Lehekülgi:	272
Mõõdud:	145 x 200

Ma mäletan, et 24. veebruaril 1994 jäid ülikoolis loengud ära. Ööpäeva jooksul lugesin läbi Emil Tode „Piiririigi“ ja Püha Augustinuse „Pihtimused“. Mäletan, et need teosed moodustasid selge paari, rääkisid samast asjast. Mäletan ühtlasi, et „Piiririik“ äratas minus kustunud huvi uue eesti kirjanduse vastu.

Marek Tamm

 

„Piiririigi“ esmatrükk ilmus lugejate ette 1993. aasta novembris. Kodumaal saatis romaani poleemika, mujal nähti selles huvitavat tunnistust ida ja lääne kohtumisest pärast raudeesriide langemist. Teos on tõlgitud umbes kahekümnesse keelde.

Käesolev väljaanne on pühendatud esmatrüki kolmekümnendale aastapäevale ja ilmub autori järelsõnaga.

 

Esimese eesti gooti kriminaalromaani tegevus toimub Tallinnas anno domini 1409. Selle sündmustik on ajendatud vanadest Läänemere legendidest ja Tallinna ajaloost ning romaani tegelaste hulgas on karmid ordumehed ja vagad dominiiklased, tõsised raehärrad ja vooruslikud linnadaamid, lõbusad mustpead ja üllad rändmuusikud. Teiste tegelaste seas aga troonib taibukas apteeker Melchior Wakenstede, kes peab oma kohuseks lisaks linnarahvale arstimite müümise kõrval ka mõrtsukate otsimist. Nii nagu kõigil teistelgi tegelastel on ka Melchioril oma saladus, aastasadade taha ulatuv suguvõsa needus.

Süüria, 1098. Pärast otsustavat lahingut, kus ristisõdijatel õnnestus uskmatute käest vabastatud Antiookia all purustada moslemite abivägi, on peategelane, üks selle lahingu kangelastest, kuulutatud lindpriiks ja tema armastatu on normannide käes pantvangis. Ta alustab teekonda, et jõuda oma armsamani, ühendada lõhenenud lihtrahvaarmee ja viia see Jeruusalemma alla. See on teekond läbi pimeduse. “Müürideta aed” on kolmas osa Esimese ristisõja ainelisest romaanisarjast. Tiit Aleksejev (snd 1968) pälvis sarja esimese raamatu “Palveränd” eest Euroopa Liidu kirjandusauhinna.

“Kasukas” on kirjaniku, karikaturisti ja filmitegija Ave Taaveti kolmas raamat, kus on kokku traageldatud huumor ja ühiskonnakriitika, igapäevaolme ning maagilis-müstiline elutunnetus. Aeg on raamatulehekülgedel kihiline nagu kasuka salat – kaasaegse heaoluühiskonna varjudes luusib endiselt arhailine, folkloristlikule mõtlemisele omane maailm, kus toimetavad eesti rahvapärimusele tuttavad tegelaskujud – luupainajad, kratid ja libahundid. Tekstide vahele on põimitud Rein Muuluka fotod Eesti talumaastikest ning kodustest interjööridest, mis on üles pildistatud läbi 1920ndatest pärineva fototehnika läätse. „Näidake, kust teil valutab.” „Iga-ga-igalt poolt…” habises kõhetu kuju karjäärinõustaja vastas toolil. „Ja te otsustasite töötukassa, mitte EMO poole pöörduda sellepärast, et…?” „S-s-see on ju tööga seotud õnnetus. Ja pärast seda ei ole ma enam suuteline oma senise elukutsega jätkama. Minu perekonna sajanditepikkune liin katkeb. Mul ei ole eesmärki. Mitte sellises maailmas!” Ohates tõmbas töötukassa ametnik täidetud ankeedi lähemale ja kissitas silmi: „Siin on märgitud, et teie viimane ametikoht oli – luupainaja?” „Jah, just nii, armuline härra… luupainaja, tallaja, panijas, luupatak – kuidas suupärasem on.”

Eestlased on sõnausku rahvas ja sõnalood on inimesi alati kõnetanud. "Keele konksvingerdusi" on lõbus ja huvitav sissevaade eesti keele ununenud sõnade rikkasse maailma. Kogumikus on lugusid, mis on inspireeritud ühiskonnas toimuvast, aga ka erilistest tähtpäevadest. Vestetele lisavad omapoolseid konksvingerdusi Ave Taaveti humoorikad ja mitmekihilised karikatuurid.

Raamatut läbivaks teemaks on olemise üleminek, mida inimesed kardavad, millest nad ei taha rääkida, pigem vananedes omaette mõelda. Ent kui sa kord juba siia maailma sündisid, siis ole kes tahes – surmast pole sul pääsu. "Surmajuttudes" kujutatakse ühe Saaremaa suguvõsa meeste traagilist elukäiku XX sajandi pöördelistel aastatel 1905, 1919 ja 1941 ning nende vereliini järglaste sehkendusi juba XXI sajandi NATO ja Euroopa Liidu ajastul nii Eestis kui laias ilmas. Autor käsitleb ökoloogilist, spirituaalset, meditsiinilist, loomingulist, finantsinstrumentaalset, nägemuslikku, debiilset ja seksuaalset ainest, millest ikka kipub viirastuma surm. Vahest aitab tervemõistuslik naer vikatimeest eemal hoida, inimese elutarkus oma saatust sättida, aga hauast pole kellelgi pääsu. Seniks aga tuleb elada, sellest rõõmu tunda ja teha pulli, nii nagu kaasa antud.

Katrin Ruusi debüütkogu novellides kohtume abielust väsinud paaridega, mitmete (sh elu)kunstnikega, ehk üldjuhul natuke mökude meeste ja tarmuka(ma)te naistega. Tegelased lähevad lahku ja tulevad kokku, põgenevad saatuse eest, kogevad ootamatuid orgastilisi elamusi, ehitavad sauna, lürbivad latte’t, notivad rotte ja matavad isa. Saab nalja, aga mitte ainult, ning teekonna lõpus ootab väljateenitud puhkus ja big chill. * Milleks visata kellegi asju minema, kui pettumus ja viha on juba möödas. Asjad, mis tuli visata, on juba visatud, riided, mis tuli põletada, on juba põletatud. Ühest särgist on täitsa kahju, see sobis mulle, tegi naiselikumaks, kui ma olen. Sest tegelikult olen ma pigem ikka mees. Või täpsemini öeldes väike eskimo, nagu ka ühel peol oma vanale sõbrale purjus peaga elavalt olin kirjeldanud, peale mida ta järgmisel hommikul saatis mulle sõnumi, et armastab mind. Sõber oli naine, mina olen eskimo. Sisemist eskimot on väga raske varjata. Kui peegleid poleks, siis poleks kahtlustki, kui teisi poleks, oleks asi veel lihtsam. Olen eskimo, kes tatsab ringi ning otsib oma hüljest.

"Kas tema tahab, et maa peal poleks muud kui see ring ja selle ringi sees tema isa oma vana palituga? Mille eest Mark siis isa karistada tahab? Selle eest, et ta tema isa on? Ega Mark tegelikult karistada ei tahagi, ta tahab isa ringi sisse panna, et teised temale ligi ei pääseks. Mark teab, et ei pääse. [—] Kui ta nüüd tõesti sirkli kätte võtaks ja kõigi inimeste ümber ringe hakkaks joonistama, nagu ta oma isa ümber tahtis joonistada, siis ei saaks ta suurt muud midagi teada kui seda, et must ring, mis silmas on, ühendab Margi isa ja teisi inimesi tihasega. Seda ei taha Mark teada. Seda ta juba teab."

Tallinn, anno Domini 1431. Apteeker Melchior valmistub saatma oma poega selliõpingutele Saksamaale, kui ta ootamatult palutakse Pirita kloostrisse, tarkade meeste konsiiliumisse. Kloostri maadel satub ta lume alt välja sulanud laiba otsa. See on tema esimene kokkupuutumine Pirita kägistaja ohvriga, mis ei jää sugugi viimaseks. Ja kui leitakse järgmine kägistatud kloostriasukas, vannutab abtiss Kandis püha Birgitta nimel Melchiorit, et see aitaks mõrtsuka paljastada. Uurimine viib Melchiori jahmatavate minevikumõistatusteni, mis ulatuvad aega, kui Pirita jõe suudmes valitsesid veel eesti soost ülikud. Ja siis veel kaugemale ajalukku, kuni ta hakkab lõpuks lähemale jõudma saladusele, mis on Piritaga kaasas käinud aegade algusest saadik. "Pirita kägistaja" on neljas ajalooline kriminaalromaan Indrek Hargla apteeker Melchiori lugude sarjas.

"Puud kasvavad kõigile" on ajaloolis-humoorikas kolejutt, mille sündmustik vormub Õhtu ja Hommiku müstilisevõitu piirialal uduhäguses vahepealsuses, kus kuuvalgus koos tärkava Koidikuga kõigutab sajandeid valitsenud kristlikku religiooni. Hea ja Kurja, Õige ja Vale, Uue ja Vana heitluses armastatakse, kõheldakse, ekseldakse teadmatuses, võideldakse vabaduse eest ning püüeldakse nii isiklike kui ka kõrgemate eesmärkide poole. Ning hoolimata sellest, mida maailma vägevad oma upsakuses või ahnuses ette võtavad, kasvavad sessinatses maailmas puud siiski igaühe jaoks.

Lilli Luugi novellikogu "Kolhoosi miss" koondab eelkõige lähiajaloost inspireeritud lühiproosat. Ajakirjades Looming ja Vikerkaar ilmunud juttude kõrval sisaldab kogumik ka mitut seniilmumata lugu. "Ka kõige pikem koolipäev saab ükskord läbi, garderoobipuuridest hajub lärm ja õhtu kaledas elektrivalguses keerab koristaja halli koreda kaltsu ümber pika harja. Roheline, kulunud põhjaga spordikott rändab koridorinurgast korrapidaja laua juurde koos ühe üksikuks jäänud kindaga ja kortsus kaelarättidega tüdrukute riietusruumist. Elupuuheki varjus korrusmajade poole kõndides vaatab koristaja üles, et näha tähti, aga tema näole kukuvad öö esimesed pehmed tuisuhelbed. Koristaja mõtleb kaugetest galaktikatest ja universumi lõpmatusest, kõigest sellest, millest kirjutatakse ajakirjas Horisont. Kolhoosi laudas hoiab poisi ema lehmast välja rippuva vasika jalgadest ja keerab teda suure looma ihus, oma õppinud loomaarsti jõuga, õrnalt, et mitte loomale haiget teha, ja mõtleb oma vanemale pojale, kes kaugelt maalt ikka veel ei kirjuta, külmunud kõrbest, üksildaselt kosmodroomilt keset lõputut lagedat. Ometi mitte Afganistanist. Mitte Afganistanist, leiab ema end imestavalt, häälega kordamas, milline vedamine, milline õnn, lehm silitab roosa keelega pikast sündimisest hingeldavat vasikat. Värske allapanu, verise lootekoti ja lauda lõhnad panevad ema pea ringi käima, ta põlvitab lehma jalgade juurde maha ja tahab kukkuda märja vasika mustade silmade öhe." Lilli Luuk (snd 1976) on Eesti kirjanik. 2018. aastal sai ta Tuglase novelliauhinna oma novelli "Auk" eest. See oli ühtlasi ka tema esimene trükis ilmunud teos. 2021. aastal sai ta sama auhinna novelli "Kolhoosi miss" eest ning 2022. aastal võitis tema esimene romaan "Minu venna keha" ajalooliste romaanide võistlusel III koha.

Indrek Hargla uus raamat "Kolmevaimukivi" koondab tema päris uusi tekste, mis on kirjutatud just selle kogumiku jaoks, ning viimase aja jutuloomingu paremikku, millest näiteks "Tammõküla viljakuivati" on võitnud Eesti ulmeauhinna ja põnevusjutt "Suvitusromaan" on ilmunud ajakirjas "Looming". See on mitmekesine kogumik, milles leidub nii fantasy-seiklust (lühiromaan "Mirabilia saladus"), etnoainelisi õudusjutte ("Kolmevaimukivi" ja "Jõulujõud"), klassikaline krimilugu kosmoselaevas ("Per homicidium ad astra"), üllatavaid vaatlusi Eesti ajaloost ("Clemens Fellinus, Rex Estonicum") ja tulevikust ("Osariigi Presidendi kohtumine"). Lugeja kohtub siin mitmete tuntud ajalooliste tegelastega, nagu näiteks Lehola Lembitu, Harald Keres, Albert Einstein, Antoine de Saint-Exupéry, Gustav Naan, Isaac Asimov ja Läti Hendrik ning üle tosina aasta astub üles ka Hargla üks kõige kuulsamaid kangelasi pan Grpowski.

Katrin Pautsi esimene novellikogumik sisaldab paari aasta jooksul kogunenud novelle, mida ilmestavad illustraator Eva Pogoretski unenäolised pildid. Et kunstnik ja kirjanik on vanad tuttavad ja elavad samas kandis, on Eva pildid kohati suisa dokumentaalsed. Nendes lühilugudes saab lugeja rännata mööda Tallinna piirkondi, kus autor on ringi luusinud, vaadeldes võõraid inimesi ja hooneid ning mõeldes neile külge sõgedaid, tumedaid, müstilisi või hoopis nostalgilisi-melanhoolseid lugusid. Mõne loo puhul võib kõnelda maagilise realismi elementidest, ehkki autor eelistaks realistlikku maagiat – need ulmadesse põikamised ei mõju tegelikult nii ebatõeliselt, igaüks võib end vahel nii tunda. Iga linnaosa, millest juttu, on markeeritud proosaluule vormis motoga, mis võtab lühidalt kokku asumi iseloomu. Jutukogu läbivaks niidiks on loomeinimese painajad – näiteks igatsus kättesaamatuks jääva kuulsuse ja surematuse järele, mis saab ainult omadega puntrasse viia. Kuna autor on varem kirjutanud ka kriminaalromaane, siis kohtab paljudes lugudes ka midagi kriminaalset, aga krimikirjandusest on asi sedapuhku siiski kaugel. "Tallinna tume" võiks olla nii süngete lugude kogumik kui ka sametiselt maheda õlle bränd ja eks seda ambivalentsi olegi silmas peetud.

Romaani tegevus toimub eelmise sajandi 90. aastatel väljamõeldud riigis, kuid viib meid ka ajas kaugemale tagasi. Mõjuvõimas ja sõjakas seltskond siniverelisi eesotsas rüütel Hamilgtoniga harrastab tänapäevases maailmas oma iganenud keskaegset elustiili, pidades lugu vanamoodsast aust ja väärikusest. Sellesse unenäolisse keskkonda satub pooljuhuslikult teenistusse hädapätakas Artur Steinberg, kes on vastu tahtmist sunnitud osalema murrangulises konfliktis, mille põhjuseks on rüütlite eneseteadvus ja müstilised võimed ning millega nüüdismaailma vägevad ei saa mõistagi leppida. Inimlikult igipõlises draamas põrkuvad võim, kadedus, kõrkus ja ahnus ning tuleb valida pooli, loo keskmeks on üksikisiku mugav enesepettus-äraolemine ning hall argipäev oma tühjuses. Raamat, mille lähtepunktiks on autori varajane üritus kirjutada eneseirooniline proosateos enda tulevikust, on valminud etapiti 31 aasta jooksul. Tekst on nooruslikult hoogne, põimitud musta huumoriga ning autorile omaste sarkastiliste otseütlemistega. Kaanepildil fragment Olga Tobrelutsu maalist "Harmagedoon".

Legendaarse Eesti ulmesarja eelviimane osa koondab viie kohaliku ulmekirjaniku lühilood. 2013. aastal Eesti ulmeühingu auhinna Stalker võitnud kogumik "Saladuslik tsaar" pani aluse Eesti ulmes ainulaadsele nähtusele – loodi ühine Eesti-aineline tulevikumaailm, kuhu on panustanud enamik praegu aktiivseid ulmekirjanikke, esitades oma nägemust Eestist ja eestlusest tuhande aasta pärast. Sarja varasemad osad on pälvinud kokku kolm eesti Ulmeühingu Stalkeri auhinda (2013, 2015, 2016). Käesolev kogumik koondab endasse lood Kristians "Mürakas" Jurmalast, kosmosereisil sündinud mehest. Autoriteks mitmekordsed stalkerivõitjad ning Kirjanike Liidu liikmed Veiko Belials, Joel Jans (võitis hiljuti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel teise koha) ning Maniakkide Tänav. Lisaks võib leida siit kaante vahelt ka hiljutise Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia jutuvõistluse võitja Miikael Jekimovi ja uue lootustandva autori Laura Loolaiu lühilood.

Üks kindel ja mõjuv rohi valetamise vastu on see, kui ise ei valeta. Kuid kuidas sa ei valeta, kui oled inimene ja sul on nii hele kui tume pool? Kuid kui valetad, tunnista endale, et valetasid. Sellega on juba suur samm astutud. Küsi endalt, kas on midagi, mis on sulle püha ja kui on, kas sa siis häbened, et oled valetanud. See tundub sõnades nii suurejooneline, liiga ilus, kuid tegelikult on see ainuke rohi, mis aitab maailma jälle tõe suunas pöörata. "Vale mitu olekut".

"Mujal kodus" odüsseia jätkub Kanadas Muskoka metsade keskel, kuhu kord Eestist ja siis veel ka Euroopast põgenenud inimesed rajasid oma pisikese riigi, mida nad kutsuvad Kotkajärveks. See pidi neil aitama meenutada kadunud kodu, aga sai lõpuks ise koduks – koduks mujal, koduks eksiilis, uueks kodumaaks. Sest seda vana, kust kord mindi, pole õieti ju enam kuskil: minevikku tagasi ei pääse. Ja kas tasub tahtagi?

Kirjanik Tõnu Õnnepalu veetis 2007. aasta sügisel kuu aega Brüsseli lähedal Flandrias vanas majas, kus mõned toad olid mõeldud külalistubadeks kirjanikele. Käesolev raamat ongi seal kirjutatud, kuid Õnnepalu ei kirjuta sugugi ainult Flandriast, kuigi ka sellest maast, selle keelest, ajaloost ja kirjanike maja lähimast ümbrusest saab nii mõndagi teada. Õnnepalu mõtiskleb mineviku ja oleviku, maa-ja linnaelu, Eesti ja Euroopa, üksinduse ja suhtlemise, kirjanduse ja elu üle. Ta vaatab looduse muutumist oma lähemas ümbruses ja kirjeldab seda väga haaravalt. Tõnu Õnnepalu on üks neid Eesti kirjanikke, kelle mõtisklusi on tõepoolest huvitav lugeda, tema keel on väga ilus, loomulik ja voolav, ta mõttekäigud on haaravad ja teadmised laialdased. See on raamat, mis pakub lugemismõnu ja ka ajendit järelemõtlemiseks...

Pärimuste järgi varjab Süvahavva talu Põlvamaal iidsetest aegadest elu ja surma mõistatusi ning peidab väravat surmatagusele maale. Arnika Ambros, noor neiu, kes peaks olema uus arbuja ja hakkama elavaid ja surnuid kokku viima, satub kahe vaenupoole vahele, kes mõlemad tahavad Süvahavva saladusi oma valdusse saada. Arnika peab tegema rasked valikud, kas valida ise oma saatus või järgida muistset ettemääratust. Muudes tegevusliinides avaneb Süvahavva põnev ajalugu ja seigeldakse surmatagusel maal.

"Jäävad ainult silmad" on novellikogu, mille tegelased kõik ühel või teisel moel häiritud. Tüli tekitavad OnlyFansi sisuloojad, maailmalõpu toidupuudus, ahistajast naabrimees, ootamatu kehamoondumine ja omaenda riukalik ajukeemia. Kuidas sellest kõigest küll pääseda? Ja kas see on võimalik? Autorilt on varem ilmunud luulekogud "Paradoksid", "Blondiine armastav mees" ja "Strippari pisarad". "Jäävad ainult silmad" on tema esimene proosateos.

"Eesti loodus" on matk mööda mu elu tuttavaid ja armsaid paiku. Mõni neist on koduks olnud päriselt, mõni vaid unistustes. Aga kus sa ka ei elaks – maal, metsas, mere ääres või fantaasiates –, igal pool elab su kõrval veel olendeid. Linde ja loomi, lilli ja inimesigi. Igal pool on omad taevad ja tuuled. Ja omad hääled. Kõigepealt olidki hääled, hääl: samanimeline saatesari Klassikaraadios. Kirjutasin neid raadiolugusid edasi ja lisaks otsisin jutule pildid juurde – ja nii saigi see isemoodi aruanne ühest rännakust, mis on kestnud juba päris palju aastaid. Tõnu Õnnepalu

“HINGA END LIGI JA ME HÕIKA SULLE SALA, KUIS SAADA KERGET LEIBA EI MULLA EGA JUURETA…” "Leiwamasin” on omamoodi muinaslugu, kus Eesti vanarahva mütoloogiasse on põimitud küsimused ahnusest, ületootmisest ja -tarbimisest. Jonas Taul on pildiraamatute autor, illustraator ja kujutav kunstnik, keda intrigeerivad eksistentsiaalsed teemad ja visuaalne jutuvestmine. Lugejaid võluvad tema tundlikud, delikaatsed, minimalistlikud mustvalged illustratsioonid, mis on täiuslikkuseni viimistletud.

"Viimane sõna" pakub valiku tsitaate Tõnu Õnnepalu teostest. Aga see pole kõik. Raamatu eessõnaks ja vahetekstideks on pikem essee, suvepäevik, kus autor vaatab nii tänasesse päeva kui ka tagasi oma elule ja raamatutele. Kus ta vaidleb neile vastu, kus ta katsub aru saada, mis siis ikkagi on päriselt: "Sest kirjaniku kirjutamine on vastu kirjutamine. Maailma vastu, inimese vastu ja kõigepealt iseenda vastu. Kirjaniku töö on vastu kirjutamine. Maailmale, inimesele, iseendale ja sellele müstilisele teisele, keda iial pole ja kes on kõik – kirjutada talle vastu, vastata talle."

Raamatu teeb eriliseks koolon. Õnnelik ilma koolonita on midagi muud kui kooloniga. Koolon nämmutab ja näeb, isegi kuuleb ja haistab. Seesinane asjaolu võimaldab lugejal kohtuda kobrutisega, mille vahutaval pinnal hõljuvad arutud arutlused fotograafiast ja günekoloogiast, tõetruud jalutuskäigud surnud emaga autori sünnilinnas, siirad soovitused Putini surmaks, kujutised-kujutelmad surmatoovatest jaanimardikatest, Päikesest, kes ei taha olla särav kera ja kelle parim sõber on Vihm. Ja veel paljust muustki, lõputult, koloniaalselt:

Kell saab üksteist ja väljas on metalne talvevalgus. Pisut alla nulli. Jah, selline valgus, mis on, kui talv on tõesti käes ja sa näed, et ta ongi käes. Lund pole. Meri: hall. Ma ei küsi endalt ammu, kus ma vea tegin. Ainult vigu olengi teinud. Kõige õigemad sammud on osutunud kõige suuremateks vigadeks. Vead kõiguvad mu selja taga nagu mets talvetuules, vaikselt kohisedes. 28.12.2019 "Palk" on ühe kaotuse kroonika. Ja siis veel teise, ootamatu. Või kas on olemas oodatud kaotusi? Me mängime ju elus ikka võidu peale. Ja kaotame. Ja kaotame. Ja kaotame. Aga imelik asi – kuskilt me võtame jõu ennast jälle püsti ajada ja minna. See on valus nagu sündimine. Ja ometi... võimalik?

Antud jutustuste kogumik on autori kolmas proosateos mis sisaldab kaheksat jutustust. Enamus neist räägivad kaasaegsetest urbaniseerunud haritlastest kes on jõudnud oma eludega murdepunkti. Varjatud iroonia läbi kurbuse.