Kaasaegne: eesti autorid

„Hella tähe all” koondab ühele Tallinna eeslinna tänavale seltskonna värvikaid tegelasi, kes on hiljutise pandeemia ajal sunnitud rinda pistma kummaliste, ehk isegi müstiliste sündmustega.

Teos jätkab tsüklit, kuhu kuuluvad „Untermensch: minu lõhkikistud osa”, „Õuduste teater” ja „Hämariku melanhoolia”, ning on autori sõnul tema kõige vabam ja kõige helgem romaan.

Ajalooallikad ei armasta vaadata maailma lihtsa inimese silmadega, ütleb selle raamatu autor, Eesti tuntuim numismaatik Ivar Leimus. Nii on jäänud 16. sajandi kroonikutel märkamata ka selline pealtnäha tavaline kodanik nagu Tallinna müntmeister Paul Gulden, kelle elu oli aga vaat et põnevamgi kui mõnel kuningal või väejuhil.

Ühendades aastakümnetega kogutud teadmised ajaloolasena ning kujutlusvõime kirjanikuna, toob Leimus lugejani Paul Guldeni seiklusrikka eluloo, mis on nauditav nii ilukirjanduse kui ka kesk- ja varauuasaja eluolu tutvustava ajalooraamatuna. Lugu saadavad Katariin Mudisti illustratsioonid ning fotod ajaloolistest paikadest ja esemetest.

Ivar Leimus (snd 1953) on raha- ja majandusajaloo uurimisega tegelenud alates 1970. aastatest ning kujunenud üheks Baltimaade juhtivaks münditeaduse asjatundjaks. Äripäevalt on varem ilmunud Ivar Leimuse, Mauri Kiudsoo ja Gunnar Haljaku Eesti mündiajalugu käsitlev "Sestertsist sendini" (2018).

Kui elu, mida oled aastakümneid ehitanud, variseb äkitselt kokku, jääb alles küsimus: kes ma olen ilma selleta?

Iris satub murdepunkti, kui abielukriis rebib lahti vaikimised, truudusetuse ja vaimse vägivalla varjud. See paiskab Irise valusasse vabalangusesse. Valu võimendab kaks aastat varem poeg Georgi raske haigestumine, mis jättis perekonda paranemata haava.

See on lugu leinast ja lagunemisest, kuid eelkõige teekonnast enese juurde. Teraapia, konstellatsioonitöö ja sisekaemuse kaudu harutab Iris lahti suguvõsa mustreid ning liigub autopiloodilt teadliku eneseväärtustamiseni. Päevikuvorm, sisemonoloogid ja pingestatud dialoogid loovad intiimse äratundmise. See on valus ülesärkamise lugu naisest, kes kaotab kõik, et lõpuks leida iseennast.

„Vabalangusest vabadusse“ on neile, kes on kogenud suhte purunemist või tundnud, et elu on korraga võõras. Neile, kes otsivad lootust ja julgust tõusta, kui tundub, et enam pole kuhugi kukkuda.

Argikomöödia „Tööpäev” jutustab haarava loo Hõbekuuse puukoolist ja inimestest, kelle jaoks töö ei ole kutsumus, vaid paratamatus.

Vanaisa…
Sind ei ole enam.
On ainult kujutlus.
Ma saan sind ette kujutada.
See on niisama hea kui mäletamine.
Niisama õige.
On ju?

See raamat räägib kahest nõukogude inimesest.
Vanaisast ja lapselapsest.
Mäletamise tungist.
Igatsusest.

Autor kommenteerib teost:
Kirjandusprofessor Rein Veidemann on paigutanud „Raisakullide“ esimese ja teise osa eesti kirjanduse tüvitekstide hulka. Pärast seda ilmusid ka „Raisakullide“ kolmas ja neljas osa, mis teoreetiliselt oleks pidanud ilmuma vahetult pärast Eesti iseseisvuse taastamist, kuid romaan jäi kauaks lõpetamata, sest autoriga juhtus see, mida tavaliselt autoritega ei juhtu – algas teenistus iseseisvuse taastanud riigi diplomaadina, mis nõudis endale kogu aja ja energia rohkem kui paarikümneks aastaks. Kustutades ja täiendades muidugi arvet ei peeta, kuid võib öelda, et selles „Raisakullide“ lõppvariandis tuli eelmiste trükkidega võrreldes muuta umbes veerand romaani mahust. Nüüd on kõik osad lõpetatud ja esmakordselt ühtede kaante vahel.

Kunstnik kommenteerib teose kujundust:
Kõik pead kaanel vaatavad/jälgivad ümbritsevat maailma, kuid nende teadmata on tänu füüsikaseadustele maailmapilt alati tagurpidi ehk siis pisut ebaharilik ja pea peale pööratud… Muuseas – on tehtud katseid, kus katsealuste vaade pööratakse vastavate prillide abil 180 kraadi elik pea peale, kuid paari päevaga katsealused harjuvad selle vaatega ja tajuvad seda jälle tavalise ehk siis päris õigetpidi maailmana.

„Hämariku melanhoolia” on romaan novellides. See jätkab tsüklit, kuhu kuuluvad „Untermench: minu lõhkikistud osa”, „Õuduste Teater” ja oma ilmumisjärge ootav romaan „Hella tähe all”. Tervikteos moodustub aastatel 2014–2021 valminud pikematest ja lühematest lugudest, mis viivad lugeja Brüsselisse ja Haapsallu, Pariisi ja Hamburgi, Kalamajja ja pedasse, suurlinna suminasse ja pargialleede vaikusse, tutvustavad minategelase kaasteelisi, veavad diipidesse keskusteludesse ja jaburatesse olukordadesse.

Kaur Riismaa romaani „Väsinud valguse teooria” aines on Eesti lähiajalugu. See algab 1997. aasta kuumal börsisuvel ja lõpeb 2020. aasta aprillis koroona ajal. Romaan pakub vastuseid küsimusele, mismoodi meie ajaloo erinevad kriisid, võidud ja kaotused on vorminud kolme eri põlvkonna väärtushinnanguid, elukvaliteeti ja mentaliteeti.

Kaur Riismaa (snd 1986) on avaldanud kümme luulekogu ja seitse romaani, kirjutanud näidendeid ja stsenaariume. Mitmepalgelises loomingus on tema põhiteemasid suure ajaloo ja psühholoogilise aja põimumine inimese argipäevas. Riismaa on pälvinud tähelepanu ja tunnustust nii kodus kui kaugemal. Luulekogud „Merimetsa” ning „Teekond päeva lõppu” pälvisid Eesti Kultuurkapitali aastapreemiad. Romaan „Väike Ferdinand” oli Euroopa Liidu kirjanduspreemia nominent. 2015. aastal võitis Riismaa kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse, 2025. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse. 2025. aastal pälvis Kaur Riismaa võistlustöö „Kuidas me tapsime püha” esikoha ka Eesti Kultuurkapitali esseevõistlusel „Eesti kultuuri järgmised 100 aastat”.

„Hästi ajastut tabav romaan kõigile, kes mäletavad, ja neilegi, kes ealiste iseärasuste tõttu ise mäletada ei saa. Käimaminek võtab aega, ent väljumine ei pruugi üldse õnnestuda! Tahe pilk ühe põlvkonna mõne võimaliku eluloo sisse.” – Karl-Martin Sinijärv, ajakirjanik ja luuletaja

„Aferistid ja aatemehed, ellujääjad ja allavandujad, pätid ja pühakud – me tunneme nad ära, need on inimesed meie seast. Lugejal on võimalus valida endale peategelane vastavalt oma soole, põlvkonnale ja meelelaadile. Omaette saavutus on, kui usutavalt ja empaatiliselt suudab Riismaa maainimesi kujutada.” – Mari Niitra, kirjandusuurija ja Juhan Liivi muuseumi juhataja

Psühholoog Tiina Saar-Veelmaa miniatuurikogu „Sirelilillad stilettod“ koondab kimbu lugusid, mis võiksid vabalt olla väljamõeldised, aga võivad olla ka päriselt juhtunud. Absurdi piirimail aset leidvad kohtumised inimeste, sündmuste või nähtustega öises kultuurimajas, Vilniuse magalarajoonis, kartulipõllul või haiglas liigutavad, võivad vihastada või hoopis naerutada, kuid kindlasti ei jäta need ükskõikseks. Lugude reaalsuse ja unenäolisuse õhustikku toetavad kunstnik Liis Karu fotod, viies lugeja rännakule iseendasse.

„Usun, et olen pärinud lugude jutustamise võime oma emalt, kes oli näitleja ja lavastaja. Ema oskus lugusid rääkida ja elu absurdseid juhtumeid naljaks pöörata nii, et pildid veel aastaid hiljem elavalt silme ees püsivad. Ma usun, et lood on need, mis meid inimestena ühendavad ja hingeuureteni puudutavad,” ütleb Tiina Saar-Veelmaa.

Tiina Saar-Veelmaa on varem kirjutanud kaheksa raamatut, neist viimastena on ilmunud „Tööga õnnelikuks” (2022) ja luulekogu „Kas ma ütlesin moonid” (2024).

19. sajandi lõpp, 20. sajandi algus, Tartu. „Õhuskõndija" on kahe noore naise, Nora ja Magdalena iseendaks kasvamise lugu. Lugu sisemisest ja välisest julgusest, lugude ja kujutluse väest, iseolemise vabadusest, mis tuleb enesele välja võidelda. Armastusest, selle muutumisest ja ammendamatusest. „Õhuskõndija" on Eva Koffi kolmas romaan.

Ajalooline romaan "Mõõga ja lautoga" on ühe suguvõsa lugu. Alates kauge esivanema värvika elulooga 16. sajandi Rootsis ja Eestis, jätkub see 19. ja 20. sajandi Tallinnas. Tegelaste saatused kulgevad paralleelselt ajaloosündmustega. Võitlus olude ja iseendiga, süttivad ja kustuvad kired. Kes suudab oma elutõele truuks jääda, kes kaotab jalgealuse ...

Käesolev raamat sisaldab kõiki kolme "Seltsimees lapse" triloogia osa, kus jälgitakse lapse vaatenurgast elu 1950ndatel aastatel ning perekond ootab tagasi alusetult vangilaagrisse saadetud ema. Raamatu kujunduses on kasutatud kaadrit filmist, mis jõudis kinodesse märtsis 2018.

Hilissügisel maamajja saabudes leiab Tiina eest segipaisatud elamise, kust on muude asjade seas varastatud ka isa portree. Tühjaks jäänud laik seinal toob pinnale mälestused lapsepõlvest 1950. ja 1960. aastate Tartus, kus tühjad kohad ümbritsesid Tiinat nii sõjajärgse linna tänavatel kui ka koduseinte vahel. Kodumaja kõrval seisev korporatsiooni Fraternitas Estica endine maja tõuseb esile kadunud aja sümbolina, samuti imepärane proua Wunderlich. Täiskasvanute lahingud ja leppimised toovad lapse ellu suuri muutusi ja lõplikke hüvastijätte. Kaotused jäävad painama aastateks ja alles täiseas mõistab Tiina, et mitte ühegi mälestuse eest ei saa lõputult ära joosta. Vähemalt korra peab iga saladus leidma kuulaja.

Kirjanik ja tõlkija Kai Aareleid on varem avaldanud romaani “Vene veri” (Varrak, 2011), luulekogud “Naised teel” ja “Vihm ja vein” (mõlemad EKSA, 2015) ning novelle, luulet ja artikleid ajakirjanduses. Novelli “Tango” eest pälvis ta 2013. aasta Friedebert Tuglase novelliauhinna. Tõlkijana on ta eestindanud ilukirjandust hispaania, inglise, soome ja portugali keelest.

Tõnis Tootseni "Ahvide pasteet" on satiiriline ulmememuaar, millesugust teist on raske leida.

HOIATUS: Kuigi selle legendaarse raamatu esmatrükki peeti maailma esimeseks ahvi kirjutatud raamatuks, valitseb tänapäeval uurijate seas konsensus, et selle memuaarteose näol on tegemist võltsinguga – vähe sellest, tõenäoliselt lausa punaahvide infooperatsiooniga.

Õnneks pole tänane lugeja raamatusse hajutatud valede ja varjamatu inimvaenulikkuse ees enam kaitsetu: käesolev uustrükk on varustatud asjatundlike kommentaaridega, mis aitavad kõigil huvilistel keerulist ja ohtlikku teksti mõista ja mõtestada.

1. Miks on selle raamatu pealkiri „Kuldne kroon”?
Sellepärast, et Andres Ehin ütles: „Kui kuuekümnendates aastates üldse midagi kuldset oli, siis oli see kroon põlatud poeedi peas.” Põlatud poeedi all pidas ta silmas muidugi mõista Artur Alliksaart.

2. Kas raamatus on varem ilmunud tekste?
Ükski lugu pole sel kujul varem ilmunud. Enamik on täiesti uued.

3. Mis žanr see on?
Portreemaal. Maagiline realism.

4. Kas autorit võib usaldada? Kas modellid on tõepäraselt kujutatud?
Kes tahab täpsust, see usaldagu entsüklopeediaid ja rahvastikuregistrit. Inimesed, keda siin on kujutatud, on olnud osalised minu elus. Mina olen neid kogenud nii ja mitte teisti. Teistel on nendest inimestest omaenese pilt ja omaenese kogemus.

5. Miks siin on kujutatud ainult lahkunuid, mitte elavaid inimesi?
Sest elavate lood on veel pooleli.

6. Mida see raamat tahab öelda?
Et ükski elu pole omaette ega eraldi. Iga elu mõjutab ja muudab mõnd teist elu. Kõik elud on ühe suurema mustri lõngad.

1099. aasta varakevad. Palverändurid on teel läbi kunagise Rooma Süüria Jeruusalemma poole. Jutlustajad kuulutavad, et taeva väravad on lahti lükatud ning et suured jõud on liikvel. Üha rohkem eneseteadvust leidvas lihtrahva väes levib õpetus pimeduse ja valguse heitlusest, millel on kiriku tõekspidamistega vähe ühist. Peatselt algab jaht tõelisest usust taganejatele.

"Taevaminejad" on neljas osa Esimese ristisõja raamatusarjast, millele eelnevad "Palveränd", "Kindel linn" ja "Müürideta aed". Romaan põhineb kolmel ristisõjas osalenud autori kroonikal. Peategelane, kes liitub ketseritega, jutustab neljandat lugu, nii nagu tema sündmusi mäletab. Seepärast, et ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud, asjadest, mis on mulle võõrad ja mida ma ei mõista. Aga ma ei saa ju öelda: seda kõike polnudki! Sest kõik oli, minu enda elu kitsas kongis, lühikese elu müüride vahel: kõik, vahel, ikka ja jälle, kõik, mis ikka ja jälle meelde tuleb. Jah, mina, Dieter, olin Bekaas ja al-Qalaas ja Issanda tahtel on see kõik üks ja seesama lugu.

Tiit Aleksejev (1968) on hariduselt ajaloolane. Tema esikromaan "Valge kuningriik" pälvis 2006. aastal Betti Alveri auhinna. Esimese ristisõja romaanisarja avaraamatut "Palveränd" tunnustati 2010. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinnaga.

Friedebert Tuglase novelli „Poeet ja idioot” esmatrüki ilmumise 100 aasta möödumise puhul korraldas ajakiri Looming väikese juubeli tähistamiseks aktsiooni, mille käigus paluti valitud autoritel kirjutada oma novell pealkirjaga „Poeet ja idioot”.

Ainukene tingi­mus osalejatele oli, et novell peab algama toimetuse poolt ette antud lausetega. Kõik, mis sellele järgneb, oli täiel määral kirjutajate teha. Toimetus juhtis üksnes tähelepanu sellele, et novelli alguses luuakse formaalne seos Tuglase novelliga ning tegevus paigutatakse meie vahetusse tänapäeva. Ormusson viibib Toomemäel ja mõtleb oma kodulinnale ühtaegu nii sarkastilise üleoleku kui ka paratamatu lähedustundega, nagu Tuglase novelliski. Ja kohtab seal kedagi. Mis maailmas elavad, mida teevad, millest kõnelevad poeet ja idioot tänasel päeval?

Sisukord:

• Kord aastas, valgel ööl... / Mehis Heinsaar
• Poetess ja idioot / Lilli Luuk
• Poeet ja idioot / Maimu Berg
• Poeet ja idioot / Pawel Graf von Mazini
• Kvääride muusika ehk Poioot ja ideoteet / Mihkel Mutt
• Poeet ja neurik / Laura Loolaid
• Idioot-poeet. Novell antipsühhiaatriast / Valdur Mikita
• Poeedid ja idioodid / Katrin Ruus
• Jumal ja kurat / Meelis Friedenthal
• Poeet ja idioot ehk IAAK ja Pavlik / Jaan Undusk
• Poeet ja idoot (faksiimile) / Friedebert Tuglas

Andrus Kasemaa romaani „Minu kangelased” kangelased pole just need, keda kutsutakse kuulsusteks. Vastupidi, nad on täiesti mittekuulsad, aga tuleb välja, et just nende nähtamatute inimeste elud peidavad endas kõige pöörasemaid lugusid. Endine Harkovi trammijuht, tema geniaalsest kokast naine, koerad ja rokkmuusikaarmastus. Isa ja tema rokkiv noorus, ema, kes veel pensionipõlveski panustab kaitsetööstusettevõttes, et viimaks täide viia oma unistus ja tuba ära remontida. Juhuslikult kodumaa teedel kohatud inimesed, kes jutustavad oma elust kõige kummalisemaid lugusid – mis nende jaoks on muidugi kõige tavalisemad. Sest see on nende elu. Ja kõik see kokku on – võta või jäta! – meie aeg. Veider ja naljakas, nukker ja lõbus …

Kasemaa jätkab „Minu kangelastes” hõllanduslikku tööd tänapäeva argi-Eesti kroonikuna, millega ta tegi algust oma eelmises raamatus „Au kolhoosikorrale!” ja mis leidis lugejate seas väga head vastuvõttu. Seekordsed lood elust enesest on sageli isiklikuma tooniga, sest on põhiosas korjatud isa ja ema suust.

Kirjanik Margus Remmelgasel oli suur mure – tema romaani „Objekti hääme“ ilmumisest oli möödas juba neli kuud, kuid siiamaani polnud müüdud veel ainsatki eksemplari. Muidugi, Margus oli harjunud sellega, et eesti lugejad tõsisemat sorti kirjandusest ei hooli, eriti ükskõikseks jättis laiemaid rahvamasse Margusele omane otsinguline ja eksperimenteeriv stiil.(„Öised praamireisijad“)

Seesugused ja paljud muud tõsised, isegi dramaatilised loomingulised, aga ka elulised probleemid võtab Andrus Kivirähk vaatluse alla oma uues proosakogus „Eesti rahva uued jutud“. Toetudes mõneski jutus vanarahva iidsele tarkusele, kuid teisal taas valgustades läbi meie tänapäevaseid valupunkte. Tuntud tasemel ja ootuspärase sõnamõnuga.

Raamat sisaldab 15 juttu.

„Õhtupäike väikestel majadel“ on üks etapp, üks tükk reisist vanadusse, aga imelikul kombel viib see reis läbi lapsepõlve, läbi selle aja, kui kõik oli alles ees. Sest kõik on endiselt alles ees. See ongi vananemise paradoks ja selle kõige kiivamalt varjatud saladus: ikka on kõik alles ees, ikka on kõik alles tundmatu, ikka on su elumõistatus alles lahendamata. Kas osa tema lahendusest ei peitugi nimelt lapsepõlves, päritolus, tolles ajas, kust oleme tulnud ja mida enam ilmselgelt olemas ei ole? Ümberringi on uus aeg, aga meie kõnnime tubades, mis kord olid, räägime inimestega, keda ilmsi enam kohata ei saa. Jääme ajast maha. Või jääb hoopis aeg meist maha? Võib-olla astume hoopis aasta-aastalt aina tundmatumale, aina vähem läbi uuritud, aina põnevamale maale, alles täiesti kaardistamata territooriumile. Ka see on võimalik.

"Saunarahu" on hea tuju raamat. Pealkirjaks oleva sõna avastas raamatu autor Mika Keränen 2023. aasta detsembris ühe leiliruumi ukse peale kirjutatud sildilt. See sõna jäi kummitama, Keränen tundis, et ta peab ütlema oma sõna sekka saunadiskursuses, mis lahvatas peale "Savvusanna sõsarate" filmi.

Raamat on kirjutatud päevikuvormis, saunakülastuste järel ja hõlmab ajavahemikku 2024. aasta jaanuarist detsembrini. Kirjaniku eesmärk oli kirjutada üks hea tuju raamat, südamlik lugu saunatavatest eestlastest ja soomlastest (ja natuke rootslastest ja lätlastest ka).

"Nõmme novellid" on Juta Kivimäe teine romaan. Peaaegu kogu tegevustik toimub äärelinnamiljöös, kus kohtuvad inimesed eri ajastutest, rahvustest ja sotsiaalsetest ringidest. Mälestuste, vihjete ja kujutluste kaudu ilmutab end ka ajaloo kulg Nõmmel ja mujal Eestis. Inimsaatustes põimuvad lood 20. sajandi algusaastaist, kahe maailmasõja vahelisest perioodist, nõukogude aastakümnetest ja lähiminevikust. Nõmme vaiksetel tänavatel ei toimu näiliselt midagi olulist, ent just nendes mändide alustes aedades ja väikestes puumajades saavad inimestele osaks elumuutvad kohtumised. Ajas muutub mood ja elutunnetus ning ajuti seistakse silmitsi hämmastava kurjusega. Ja kuigi inimene on määratud tegema valikuid, on ta ise vaid harva tegelik otsustaja või süüdlane. Juta Kivimäe romaan "Suur tuba" võitis 2021. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esimese auhinna.

Romaan eesti rahva raskest elust mõisahärrade rõhumise all. Rängas olukorras ei jää rahval muud üle, kui krabada endale kõike, mida kätte saab, olgu siis naabri sahvrist, mõisaaiast või teede ristmikul vanakurja käest. Loomulikult on mängus ka kõiksugused kratid, tondid ja kollid, kes varitsevad põõsas, silmad põlemas, et paljukannatanud külainimestele veelgi enam kurja ja kahju tekitada. Illustreeritud eriväljaanne valmib romaani 20. aasta juubeliks.

EESTI NOVELL 2025 on sarja kaheksas raamat, mis tuletab meelde, et elu on absurdselt liigutav. Mõnikord leiad täpse kruvi, teinekord logiseva elu. Mis on ühist nähtamatul mehel müstilise ehitamistungi ja taevase elektrikuga? Või prill-lauaseiklustel mänguloomade turismi ja äärelinnatüdrukutega? Kõik leiavad oma koha värskes novellikogumikus koos teiste täiesti inimlike tegelaste ja kummaliste juhtumitega, kus ei peljata väikesi tundeid ega suuri piinlikkusi. Hoolikalt valitud novellid on nagu Eestimaa suvi - kõik on võimalik, aga midagi kindlat lubada ei saa. Tuntud autorid ja säravad uustulijad pakuvad lugejale 15 võimalust end leida või kaotada. Nende hulgas on ka sajandivanune novell ja kõige uuemad Tuglase preemia võidulood.

 

Sisukord:

• Kaks küsimust koostajatele. Öisel rikkel / Ave Taavet
• Registratuur 10 / Mari-Liis Müürsepp
• Kangelase võimalus / Jan Kaus
• Vaikusesse / Brigitta Davidjants
• Kesköökülm / Triinu Kree
• Laviin / Urmas Vadi
• Kusagil Californias / Reeli Reinaus
• Deleuze'i maja / Mehis Heinsaar
• Maasikakuu jt tekste / Helena Aadli
• Tõmban! / Elo Viiding
• Inimese tegus aeg / Siim Nestor
• Poistega ei mängi / Aliis Aalmann
• Kangelase hommik / Ilja Prozorov ; vene keelest tõlkinud Erle Nõmm
• Kuidas saada heaks / Meiu Münt
• Kuuendal suvel / Juhan Jaik

Imre Siili veidi nukravõitu alatooniga novellides ja juttudes on siiski idanemas ka suure eluõnne igatsusi ning leidub üksjagu muhedat huumoritki. Esimeses osas tõusevad esiplaanile mehed, kes on oma elus pidanud kogema mitmeid pettumusi, kuid ei taha õnneotsingutest ikkagi loobuda ega usu, nagu võiks nende püüdlustele olla seatud mingeid piire. Teise osasse on koondatud viis humoristlikku laadi lugu, mis puudutavad mõnda üsna elulist probleemigi. Kolmanda osa pikemates jutustustes aga keskendutakse eeskätt armuasjadele, seda nii kahetsevas tagasivaates kui ka paljutõotavas perspektiivis.

„EESTI NOVELL 2026“ on sarja üheksas raamat, mis lükkab vankumatult ümber väite, justkui ei oleks midagi uut siin päikese all. Värske valik kodumaisest novelliparemikust kutsub tempokale jalutuskäigule läbi inimhinge salajaste soppide ja raskesti mõõdetavate tunnete. See kannab lugeja hellalt, kuid kindlalt peibutavasse tundmatusse, kus iga kurvi taga ootab midagi uut – kord ilusat, kord valusat, kord vabastavalt absurdset –, pakkudes vastumürki etteaimatavale argipäevale.

Jutuvõistluse kümme parimat tööd on raamatus esitatud loogilises järjekorras, alustades esikoha võitnud tekstist ja lõpetades kümnendaks tulnud looga.

Eesti algupärase ulme parimate traditsioonide vaimus kohtub lugeja nendel lehekülgedel lohede, libahuntide, küberpunk-kangelaste, kurjade plaanidega võlurite, kunstnike, muistsete eestlaste ning teiste seas isegi Amberi printsidega!

Sisukord:

• Nerissa / Meelis Friedenthal
• Merevaiguvalgus / Siim Veskimees
• Juliuse teekond / Milvi Martina Piir
• Apelsinikollane / Elläi Tuulepäälse
• Näkipüüdja / Moonika Lembinen
• Apatriid / Martina Niin
• Kui saatus tahab / Indrek Salumets
• Seitsmes päev / Freyja Ek
• Tulevikuvisioonid_1. Mees ja naine / Tuulepuu Pilvik
• Latgalijaht / Kristjan Oad

Kui minevikus toimunud sündmused, ka mõrv, tulevad päevavalgele, pöörleb kõik saladusse – keelatud armastus. Noored, juhuslikult tutvunud Eliisa ja Daniel, leiavad vanad armastuskirjad ning asuvad uurima sündmusi, mis jäävad kaugele minevikku. Avastades tõe – sündmustel on otsene seotus nende esivanematega – selgub, et need kaks suguvõsa on omavahel sügavas vaenus ja midagi ei ole unustatud. Eliisa ja Daniel armuvad. Tundub, et vanemate keelud, mis täis pimedat ajaloohaava, ei suuda nende õnne takistada, kuid mineviku vari jälitab neid. Kas noorte tutvumine oli ikka juhuslik? ... Kas minevik saab jagu tulevikust?

Kakskümmend viis valitud novelli läbi aastakümnete, uues põhjalikus autoriredaktsioonis. Raamatu eessõnas "Millal on raamat valmis?" on avatud tekstide redigeerimise põhimõtteid. Üheksa novelli, nende hulgas Tuglase novelliauhinnaga tunnustatud "Mr Diksit" ning "Mr Warma ja täiskuu valgus" ilmuvad originaalkujul. 

Sisu: 

• "Põlemine"
• "Pommitamine"
• "Ristiisad"
• "Kirjandus"
• "Ratastooli jäljed"
• "Meeste tantsud"
• "Mr Diksit"
• "Isamaa linn"
• "Mr Warma ja täiskuu valgus"
• "Tramm number kahte mõjutab kuu"
• "Aastatuhande lõpp"
• "Teadmamehe elu"
• "Unustamatu proua von Oberlin"
• "Hemingway surm"
• "Igavene suvi"
• "Pier valib"
• "Pärast suurt külma"
• "Esimesi teateid surmast"
• "Pikkade randade valge liiv"
• "Keskmine riik"
• "Valge mäng"
• "Klaas piima"
• "Isa ja tema sõber"
• "Teateid põrgust"

"Ööema" on romaan naiste ja meeste võimatutest valikutest II maailmasõja järgses Eesti külas, lugudest, mida ei räägita, ja küsimustest, millele pole õigeid vastuseid. Ääretute rabade ja hämarate metsade keskel tuleb elada ja elu edasi kanda ka siis, kui sõda on senise elukorralduse purustanud.

SEL talvel oli kõik raskem, vaevalisem kui eelmistel, selle talvega oli midagi valesti. Ehk oli viga selles, et Leo oli olnud kindel, et seda talve enam ei tule. Et seda ei tule enam metsas, midagi muutub, maailm pöördub, teisiti pole lihtsalt võimalik, see, mis toimub, ei saa kestma jääda. Aga lehed kolletasid, langesid, lumi tuli maha ja kõik jäi samaks. Õigemini läks halvemaks, surve oli läinud kõvemaks, kand kõri peal raskemaks. Uue punkri saare teise serva olid nad ehitanud kiiruga veel hilissügisel, vahepeal jõudis lumigi korraks maha sadada.

Lilli Luuk (1976) tuli eesti kirjandusse 2017. aastal. Tol hetkel veel tundmatu autori debüütnovell "Auk" pälvis Tuglase novelliauhinna ning mõni aasta hiljem sai sama tunnustuse osaliseks tekst "Kolhoosi miss". 2022. aastal ilmunud samanimeline novellikogu nomineeriti Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiale. 2023. aastal sai Luuk Loomingu aastapreemia novelli "Mäed" eest. Luugi esimene romaan "Minu venna keha" võitis 2022. aastal ajalooliste romaanide võistlusel III koha, nomineeriti Tammsaare kirjandusauhinnale ning 2023. aastal pälvis Luuk sama teosega aasta kirjaniku tiitli. "Ööema" on Luugi teine romaan.

 

Miina Piiri romaan "Noviits" viib sind 16. sajandi kloostri müüride vahele, kus noore noviitsi teekond mungaks põimub sügavate saladuste ja sisemiste otsingutega. See lugu ei ole pelgalt teekond vaimsuse poole, vaid ka põnev uurimus inimloomuse varjatud külgedest. Noviitsi tee kloostris – kes otsib valgust, peab olema valmis kohtumiseks pimedusega. Romaani võiks nimetada religioosseks romaaniks, samas ka krimiromaaniks, aga seal on ka müstikat.

„Onu Moritza sõnaraamat“ on mõtteline jätk David Vseviovi raamatule „Elulugu. Kaks esimest nädalat“. „Onu Moritza sõnaraamatut“ võib nimetada ilukirjanduslik-dokumentaalseks fiktsiooniks, milles segunevad reaalsus ja väljamõeldis. Tegemist on David Vseviovi perekonnasõbra „onu Moritza“ koostatud ning juhuslikult ja tagantjärele autori kätte sattunud niinimetatud sõnaraamatuga, mille eesmärgiks oli jagada Davidile õpetussõnu ja tegutsemisjuhendeid tulevikuks. Millistest valikutest „onu Moritz“ seejuures lähtus, on raske öelda, kuid valdavalt on tema õpetussõnade aluseks isiklikud läbielamised ja kogemused. Need läbielamised ja kogemused moodustavadki raamatu mitmekümnest loost koosneva paleti.

Olle on varateismeline poiss, kelle perekond kolib linnast väikesesse külakesse metsade vahel, lootes siin rahus ja vaikuses vabaneda neid linnas kummitanud probleemidest, muuhulgas koolikiusust tekkinud traumast. Oodatud lahendusi aga ei saabu, perekond saab uue raputuse hoopis ema ränga haiguse kujul.

Peale Olle on selles loos teinegi minategelane – noor naine, kes astub poisi isaga salasuhtesse. Lihtsa armukolmnurga taga peitub Olle jaoks müütiline ja unenäoline võrgustik, mis viib hapra psüühikaga poisi mõistmiseni, et millegi saamiseks tuleb alati midagi ohverdada. Nõutav ohver võib olla aga teinekord ebaproportsionaalselt suur.

Ühtlasi vaetakse teoses igipõlist küsimust: mis vallandab inimeses pesitseva kurjuse? Kas seda teeb ümbritsev keskkond või pakub kurjusele vaba voli andmine inimesele endale teatavat naudingut? Milliseid tegusid on valmis sooritama meeleheitele viidud inimene? Kas teda juhib vaba tahe või temast väljaspool asetsev jõud?

Aliis Aalmanni novellides tegutsevad enamasti tüdrukud ja noored naised, kes elavad oma elu praegusel 21. sajandil. Neis lugudes avalduvad Eesti elu äärealad, olgu see lapsepõlv väikelinnas raudtee ääres, kokkupressitud elu väikeses korteris või piiride katsetamine laste mängudes. Põlvkondi liitva punase niidina kannavad mitmeid novelle lapse suhted vanavanematega – teretulnud ühenduslülid katkestuste kultuuris.

Käesoleva raamatu eelviimane novell „Mina ei käinud siis veel koolis“ võitis niihästi ajakirja Looming auhinna kui ka Friedebert Tuglase novelliauhinna.

Lühijutukogumik koondab ühtteist juttu, mille korduvateks motiivideks on teisikud ja surm. Tegelased kohtuvad enda näoga koolnutega, näevad viirastusena iseennast või vaatavad muul moel endaga kõverpeeglis tõtt.

Kogumik koondab Katariina Libe viimase viie aasta jooksul kirjutatud tekste, millest mõned on ka varem avaldatud ajakirjas Looming. Novelli „Enesetapja” eest määrati talle 2023. aastal August Gailiti nimeline novelliauhind. Lugusid juhatavad sisse autori illustratsioonid.

Katariina Libe on töötanud näitleja ja ajakirjanikuna, ta on avaldanud kaks romaani ja mitu lasteraamatut, ühtlasi on ta mitme teatriteksti ja seriaalistsenaariumi autor.

Novellikogu, mis kõneleb lugeja sisemiste kõhkluste ja piinlikkustega sõbralikult, kuid ilustamata, läbi naeru, kuid häbistamata. Jüri Kolki lood kinnitavad, et tavalisuses pole mitte midagi halba ja igavat, ning kirjanik oskab lugejat üllatada vaimsete maksahaakidega, mis panevad aju ja südame tulitama.

Aasta Raamat 2025 võitja: Parim eesti autori ilukirjanduslik raamat

Alguspunktiks korrusmaja pisike tuba, vaatleb Kairi Look oma esimeses romaanis ühe lapsepõlve ruume ja piire 1980ndate murenevas ühiskonnas ja taasiseseisvas Eestis. Vanavanaema elu ja õpetuste toel suundub peategelane välismaale otsima valgust, tantsu ja vabadust. Mõjuv emotsionaalne portree põimib 20. sajandi ajalugu lapse maailmanägemise ja noore naise eneseleidmisega.

„Tantsi tolm põrandast” on ülemlaul inimese julgusele aina edasi minna ja lugu igatsusest kodu järele muutuvas maailmas. See on ühtaegu põlvkonnaportree, jõuduandev vaade üle õla, aga ka lootusrikas pilk tulevikku, mille jaoks autor on leidnud täpse ja poeetilise stiili, korraga õrna ja tormise nagu meie minevik.

Romaan on saanud kiidusõnu nii lugejatelt kui ka kriitikutelt. 2025. aastal pälvis autor romaani eest aasta kirjaniku tiitli.

Lugusid ühest ja teisest aastakümnendist.

Mällu on kinnistunud üks ilus päev, bussisõit ja peatus Ridala kiriku juures, kus toimetas noor Toomas Paul. Seal maakohal olid ka ta naine ja kaks tütart ning koerust täis koerakutsikas. Toomas kõplas oma aiamaal ja kui meie imestasime, et nii puhas, umbrohtu ei olegi, siis Toomas naeris ja ütles, et tema aias ei kasvagi umbrohi.

Jutust „Jumal padja all”.

„Ma kirjutan toonastest inimestest ja sündmustest, nagu neid täna mäletan. Loodan, et minu eakaaslased leiavad mu raamatust mõndagi tuttavat ja noortele tuleb see oma silmaga mittenähtud aeg ehedalt silma ette," ütleb Anu Raud. Oma uues juturaamatus „Päevalill ja torupill” vaatab Anu värske pilguga tagasi vanadele asjadele. Kunstnikuna on tal oskus kirjutada ka sõnades otsekui värviliselt – värvides ja mustrites.

Sündmustest ja inimestest, kelle saatus oli elada Vene võimu all, kirjutab Anu stiilis, et elu oli omamoodi julm ja karm, aga samas miskitmoodi ka koomiline. Heaks näiteks on kas või lood „Au lehmale”, „Loomaloendajad” ja „Miilitsamehe pärand”. Leiate raamatust ka hoopis teistlaadi jutte, nagu lugu Estonia teatri laulja Tiit Kuusiku koerast („Iseäralik varguselugu”), meenutus oma armsast vennast vannilinal, kellest kasvas vigurvänt („Vennake”) või kohtumine Hugo Lepnurmega („Jumal padja all”).

Raamatu lõpus on Lastenurk kahe seikluslooga. „Mõnel lapsevanemal või vanavanemal on nüüd võimalus ettelugemist lunivale lapsele just lastejutu leheküljed mu raamatus lahti keerata,” naerab Anu.

Kuigi teismelist Fauri köidab üksinduse imeline maailm, kannustab teda ka soov olla keegi teine, igatsus saladusliku muu järele.
Nii leiab ta endale eeskujuks vanema noorhärra, kelle põnevasse ellu püüab ta päev-päevalt üha enam sulanduda.
Paraku muutubki mõlgutamisi ette kujutatu reaalsuseks, võimaluseks osaleda hoopis teistsuguses maailmas, mõõtmatult erinevas, kus ta tegelikult elab.
Ümbritsev kiretus seevastu lisab kentsakaid varjundeid president Urho-Urhole, kes hea tahte saadikuna juhtub naaberriiki külastama.
Meisterlikult loodud tegelaskujude seas eristub ehk enim raamatu teine peategelane Mirt, kelle unistus valgest vannikohvikust realiseerub suletud ühiskonnale ja väikelinnale kohaselt aga hoopis ootamatul kujul.

Ignar Fjuk sündis Tartus, päeval, mil Stalinit maeti ja seetõttu pool linnast nuttis, teine aga varjas truult rõõmupisaraid. Ta on omandanud magistrikraadi Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, teeninud elatist linnaplaneerija, arhitekti ja ajakirjanikuna, tegutsenud kunstniku ja pedagoogina ning istunud rahvaesindajana Toompea suures saalis ajal, kui poliitika eesmärgiks oli eelkõige veel ühishüve.