Tooted
„Doppelgänger“ on horvaadi kirjanduse üks omanäoliseimaid lühiromaane ja jutustab kaks põimuvat lugu. Esimene räägib kahe üksi jäänud vanainimese teineteiseleidmisest uusaastaööl, kus antakse ja võetakse teineteisest kõik, sest „aeg on habras“ ja „me oleme täiskasvanud inimesed, pole mõtet keerutada“. Teises loos kohtume noorelt pensionile saadetud spiooni Printziga, kes langeb elust järjest rohkem välja. Ta mõtleb leplikult oma kujunemisloole ja püüab vanavarakaupmehe abil heastada oma perekonna tehtud kurja. Neist kahest tuleb kokku äärmiselt tundlik ja kohati grotesknegi balkanlik lugu vananemisest, loobumisest, pisikestest rõõmudest, ninasarvikutest ja enesehävitamisest.
Daša Drndić (1946–2018) oli horvaadi kirjanik, dramaturg, esseist ja õppejõud, kes kujundas autobiograafilist, dokumentaalset ja fiktiivset ainest segades välja talle eriomase mälukirjandusliku stiili. Autori loomingut tutvustab oma saatesõnas lähemalt raamatu tõlkija Madis Vainomaa.
Raamatu minajutustaja, 45-aastane looja, otsustab kulutada ühe reklaamlause eest saadud raha New Yorgi reisile. Abikaasa kommentaarist tuld võttes otsustab ta minna autoga, ent jääb toppama juba poole tunni kaugusel oma kodust Los Angeleses.
Füüsiliselt naine kaugemale ei jõuagi, ometi paiskab reis ta paikadesse, kuhu ta ei arvanud ealeski sattuvat. See on pöörane minek, kaasteelisteks naise, ema ja abikaasa rollid ja ihad, nende omavaheline sobivus ja/või sobitamatus; eluvalikute universaalsus.
Turnides jumala (või universumiga) peetava elukestva jutuajamise teravatel sakmetel ja (mitte just kõige paremini) tasakaalu hoides laseb minajutustaja oma raha eest renoveerida motellitoa ja elab sellessamas toas ja lähikonnas läbi ühe ühtaegu kõige kirglikuma kui ka kõige vaoshoituma armuloo.
Ja see on alles algus.
July viib oma lugejad, ka mehed, rajule sõidule.
Nele ületas luuletamise abil kriisi ja hoidis selle abil sidet eluga. Väljendades oma mõtteid ja tundeid, püüdis ta ennast mõista, leevendada kannatusi ja leida kriisist väljapääs. "Kevadel uuena tuleme taas" on tema debüütluulekogu, kus ta avab ilustamata depressiooni käes vaevleva inimese (või naise) seisundeid ja püüab sõnades väljendada valu, tühjust, üksindust ning selle taga olevat lootust ja armastust.
Lugedes "Kevadel uuena tuleme taas" läbi, on mul psühholoogina hea meel selle raamatu sünni üle. See on aus ja kehastunud rännak pimedue ja hapruse juurest valguse poole, kus sõnad ei seleta, ei lohuta liiast, vaid lubavad kogeda, ära tunda ja tasapisi taas elu poole hingata. Signe Uustal, psühholoog
Ei saa kunagi olema, et mõlemal õlal on sama olend, ikka ühel üks ja teisel teine. Me lihtsalt ei taha vahepeal seda teist näha. Emil Rutiku, muusik
Rahutused ja sõjad on Lähis-Ida vaevanud juba üle 2000 aasta. Seda küllaltki väikest maalappi, mis oli juutide esimene kodumaa ning kus on tekkinud suured religioonid, on valitsenud Rooma leegionid, kalifaadi sõdurid, ristisõdijatest rüütlid ning Osmani ja Briti impeerium. 20. sajandil otsustasid suurriigid rajada sellele territooriumile kaks riiki: Iisraeli ja Palestiina. Selles raamatus kirjutame Lähis-Ida keerulisest ajaloost ja kauase konflikti taustast. Uurime raamatus judaisimi, islamiusu ja kristluse sündi. Jälgime pühal maal peetud sõdu ja kirjutame sealseist konfliktidest. Heidame pilgu sajandeid kestnud Lähis-Ida terrorismile.
Enn Nõu on oma Uppsala-aja elu ja sündmused varem kirja pannud mälestusteraamatutes „Elu ja aeg“ ning „Ülestähendusi ajast ja elust“. Käesolev teos hõlmab 80 viimast aastat selle linna olemasolust. Raamat on füüsiliselt muutuva linna majade raamat ja eesti vaate aruanne. Siin näeb eesti silmadega seda sõjapõgenike linna, Rootsi kuningriigi suuruselt neljandat, ja mida see eestlastele on tähendanud. Eriti autorile endale. Paljudel Uppsala majadel on oma eesti ajalugu, mille avastamiseks on vaja käsiraamatut. Majade ligemalt tähele panemiseks ja nendesse süvenemiseks on tarvis neid igalt poolt vaadata, mida me tavaliselt ei tee. Raamat pakub seega tihedat ülevaadet Uppsalast läbi eesti silmade.
Mis siis, kui müük ei oleks enam pealetükkiv survestamine, vaid kujuneks teekonnaks, kus ostja tunneb oma otsusest siirast rõõmu? Ja veelgi enam – ta tahaks uuesti osta ning müüjat isegi soovitada?
Tuginedes 20-aastasele kogemusele müügivaldkonnas, tõdeb autor, et tulemusliku müügi võti ei peitu tihtipeale pakkumises ja tehnilistes detailides, vaid vestluses, mis müüja ja ostja vahel sünnib. Selles, kui hästi suudab müüja luua ruumi, kus ostjal on turvaline mõelda, kuidas ta aitab kliendil ise oma vajadusi näha ja ostuotsust toetab ning kuidas ta jääb ostjale nähtavaks ja toetavaks pärast tehingut. Just neist kogemustest ning müüja ja ostja vahelisest sünergiast see raamat räägibki. Sest müüki ei tee ettevõtted, vaid inimesed.
Raamat on teekond traditsioonilisest tootepõhisest lähenemisest kaasava müügini – mõtteviisini, mis lähtub põhimõttest, et inimene on tähtsam kui tema roll ning teisel pool lauda ei istu tiitel, vaid päris inimene, kes ei reageeri üksnes loogikale ja numbritele, vaid ka emotsioonidele ja usaldusele. Olgu kliendi vastuseks „jah“, „ei“ või „mitte praegu“, kaasav müük on miski, millest võidavad kõik – nii ostja, müüja kui ka ettevõte.
Raamatus istub autor ostja toolile ja pöördub otse müüja poole. Ta räägib oma isiklike kogemuste põhjal, mida tema ostjana müüjalt ootab, milline suhtumine teda avab ning milline hoiak sunnib sisemist kaitsemüüri veelgi tihedamalt peale vedama. See vahetu vaatenurk võimaldab müüjal end näha läbi ostja silmade ning aru saada, kuidas tema sõnad ja sisemine häälestatus vestluse kulgu mõjutavad.
Et kõigil neil mõtetel oleks selge raamistik, jookseb läbi raamatu autori loodud teadliku müügisuhtluse ratas. See mudel on raamatu selgroog ja kirjeldab kuut olulist etappi müügivestluses: eneseteadlikkust, usaldust, uudishimu, tähenduse loomist, ostuotsuse toetamist ja koostööd. Ratta keskele paigutub teadlik kohalolu – vundament, millele toetuvad kõik teised etapid. Igas peatükis vaadatakse ühte etappi ostja vaatenurgast lähemalt ja analüüsitakse, kuidas müüja hoiak ostjat avab või vastupidi lukku paneb ning millised sammud aitavad müüjal olla teadlikum.
Raamat aitab sul:
- Teadvustada oma tugevusi ja arenguvõimalusi müüjana ning saada teadlikuks oma piiravatest mõttemustritest.
- Luua kliendiga usalduslik suhe juba esimestest lausetest.
- Küsida edasiviivaid küsimusi, mis aitavad kliendil avaneda.
- Juhtida vestlust nii, et see kulgeks meeldivalt ja lõppeks tugeva partnerlusega.
- Kuulata uudishimulikult ja olla kliendi jaoks päriselt kohal.
- Rääkida rahast ausalt ja rahulikult, sidudes see väärtuse ja tähendusega.
- Toetada klienti ostuotsuse tegemisel, ilma survestamata.
- Õppida aktsepteerima loobumisi.
- Jääda kliendi jaoks nähtavaks ja toetavaks ka pärast arve saatmist.
Raamat on kirjutatud nii, et saaksid seda kasutada isikliku tööriistana. Kui sul on vähe aega ja tahad end enne kõnet häälestada, siis piisab, kui loed iga osa lõpus olevat kiiret ülevaadet peatükist. See muudab raamatu praktiliseks abiliseks, mille juurde on igal ajal lihtne tagasi tulla, ilma et peaksid kõike uuesti läbi töötama. Kui sul on aega süveneda, siis mõtesta enda jaoks lahti kõik peatükid. Korduva lugemisega võivad igas osas kindlasti avaneda uued kihid.
Kõige olulisem on aga see: ära jää ainult lugema ja pane midagi päris vestlustes kohe proovile. Iga peatüki lõpus on kogemusamps ja mini-väljakutse, mida saad kasutada uute teadmiste praktiseerimiseks ja eneseanalüüsiks.
Boonuseks leiad raamatu lõpust lisapeatüki, kuhu autor on koondanud valiku allikaid ning võtnud lühidalt kokku, mida neis kaasava müügi kohta räägitakse. Kui soovid leida nõuandeid, mille abil muuta kliendikogemus toetavamaks just sinu pakutava toote kontekstis, siis saad viimase peatüki toel veelgi sügavamale kaevuda.
Liv Ullmanni (snd 1938) mälestusteraamat „Muutumine“ ilmus norra keeles 1976. aastal, eesti keeles esimest korda Loomingu Raamatukogus 1986. aastal ja nüüd, nelikümmend aastat hiljem veidi värskendust saanud kujul uuesti „Loomingu Raamatukogu kuldsarjas“. Eesti keelde on tõlgitud ka koostöös Ketil Bjørnstad’ga valminud intervjuuraamat „Liv Ullmann – elujooned“. Nende kahe raamatu peale kokku saab eesti lugeja pildi erakordsest norra näitlejannast, Ingmar Bergmani väljavalitust („Stseenid ühest abielust“, „Persona“, „Sosinad ja karjed“) ja paljude teiste maailmakuulsate filmide unustamatust peaosatäitjast, aga ka lavastajast ja kirjanikust, naisest ja emast.
Suure aususega räägib Ullmann oma raskustest tööelu ja emarolli ühendamisel, ootustest talle kui naisele, edust, aga ka kahtlustest ja hirmudest. Elu seadus on muutumine: unistused ja rõõm, pettumused ja valu sunnivad meidki muutuma, ja see on üksiti möödapääsmatu inimesena kasvamise teel.
Jaanuaris 2026 pälvis Liv Ullmann Euroopa Filmiakadeemia elutööauhinna, millega tunnustati tema erakordset loomingulist panust maailma filmikunsti. 2018. aastal sai Liv Ullmann PÖFF-i elutööauhinna. Sel puhul Postimehele antud intervjuus (16. XI 2018) võttis ta kogu oma maailmamaine, nomaadielu ning New Yorgi ja Hollywoodi-aastad kokku häbeliku tunnistusega, et eraisikuna on ta endiselt Liv Norrast, Trondheimist.
Tõlkele on lisatud ka Anu Saluääre saatesõna, milles ta räägib lähemalt Liv Ullmannist ja ka raamatu tõlkeloost.
„Perekonnaleksikon“ on autobiograafiline romaan, milles Natalia Ginzburg (1916–1991) elustab oma erakordselt värvika perekonna tema argipäevastes tegemistes ja jäädvustab neid ühendava salakeele kõigi selle isevärki sõnade, väljendite, salmikeste ja perepärimusega. „Lugeja tõmmatakse kiiresti kaasa ning endalegi ootamatult tunneb ta ennast selle väga erilise perekonna keskel koduselt,“ ütleb Kristiina Rebane autori elu ja loomingut tutvustavas põhjalikus saatesõnas. Ginzburgide pere- ja lähikonda kuulus hulgaliselt mõjukaid kultuuri- ja ühiskonnategelasi, teadlasi ja ettevõtjaid, koos perelooga saab seega räägitud ka peatükk Itaalia ajaloost 1920.–1950. aastatel: fašismi tõus, teisitimõtlejate ja juutide tagakiusamine, sõjajärgsed toibumisaastad. Jutustaja ise jääb seejuures pigem vaatlejaks ja tunnistajaks, orkestreerides osavalt väga erinevate häälte ühendkoori. Raamatu lõpus on saatesõna ka autori pojalt, ajaloolaselt Carlo Ginzburgilt, kes pani eesti lugeja jaoks kirja oma isiklikud „Perekonnaleksikoni“ lugemiselamused. Natalia Ginzburgilt on Loomingu Raamatukogus varem ilmunud „See oli nii. Ambur“ (LR, 1981, nr 31–32, tlk Merike Pau ja Anne Kalling).
Raamat sisaldab Heljo Männi seni avaldamata luulet. Koostanud Ebe-Ruuta Eelmäe.
Toomas Raudam ja Katrin Ruus kirjutavad oma lugusid, nagu võiks neil olla ühine lapsepõlv. Kriitik Arno Oja on Raudami „Sõpru seinast“ ja Ruusi „Prügimaja Dionysost“ võrreldes märkinud: „Problemaatikalt, käsitlusviisilt ja ainestikult on need raamatud väga lähedased… Hauakivi varjus maailma muredega – nõnda elavad ja sellest kirjutavad mõlemad kirjanikud!“ (Postimees, 30.11. 2024)