Tooted
„6,6“ on Euroopa luuleprõmmu võitja Joonas Veelmaa teine luulekogu. Mõtteliselt on raamat üks luuleõhtu, kus tõsine poeet räägib vaheldumisi enesearengust, toolide vihkamisest, oma menüüst ja muidugi sellest, kui suurepärane luuletaja ta on. Küsimusele, kas tegemist on hea luulega, vastab viimasel leheküljel uuringufirma Emor läbiviidud küsitluse tulemus, kus 514 Eesti inimest said käesoleva luulekogu kõiki tekste hinnata 10-palli süsteemis. Luulekogus on teiste seas nii tekstid, mis tõid Euroopa meistritiitli, kui ka Loomingu aastapreemia (2025).
Ettevõttel võib olla suur potentsiaal, kuid kui juhi tähelepanu kulub pidevale kontrollimisele ja igapäevaste „tulekahjude“ kustutamisele, jääb sageli tagaplaanile see, mis tegelikult loob pikaajalist edu – inimeste arendamine, vastutuse teadlik delegeerimine ja meeskonna tugevuste maksimaalne rakendamine.
Jo Wrighti praktiline raamat on teekaardiks juhtidele, kes soovivad kujundada usaldusel põhinevat ja tulemustele suunatud juhtimiskultuuri. See aitab areneda juhiks, kes ei keskendu üksnes protsesside juhtimisele, vaid toetab inimeste arengut, julgustab neid võtma vastutust ning loob keskkonna, kus nii töötajad kui ka organisatsioon saavad oma parimaid tulemusi saavutada.
Raamat põhineb autori pikaajalisel koostöökogemusel erinevate organisatsioonide ja juhtidega. Selle aja jooksul on ta näinud traditsiooniliste juhtimisviiside kitsaskohti, aga ka seda, kui palju coaching’u põhimõtete järgmine võib meeskondade tulemusi ja töörahulolu parandada. Just see vahetu kogemus annab raamatule tugeva praktilise väärtuse ning muudab ideed hõlpsasti rakendatavaks.
Raamatust leiad:
- Seitsmesammulise mudeli coaching'u kultuuri loomiseks.
- Praktilised tööriistad mõjusamate juhtimisvestluste läbiviimiseks.
- Meetodid usalduse ja avatuse kasvatamiseks meeskondades.
- Soovitused konstruktiivse tagasiside andmiseks ja vastuvõtmiseks.
- Ideed, kuidas asendada vananenud juhtimisvõtted coaching'u põhimõtetega
- Organisatsioonide kogemuslood, kes on edukalt muutnud oma juhtimiskultuuri.
- Näpunäiteid töötajate algatusvõime ja enesejuhtimise oskuse arendamiseks.
Kellele on raamat mõeldud:
- Tegevjuhtidele ja ettevõtte omanikele, kes soovivad luua kaasaegset ja usaldusel põhinevat töökultuuri.
- Personalijuhtidele ja arenguspetsialistidele, kes otsivad lahendusi juhtimiskvaliteedi tõstmiseks ja talentide hoidmiseks.
- Kõikide tasandite juhtidele, kes soovivad õppida meeskondi juhtima vähema stressi ja suurema mõjuga.
See raamat on justkui päriselust maha kirjutatud – äratundmisrõõmu pakkuvad olukorrad, ausad näited ja selged praktilised sammud. Lugemine on humoorikas ja ladus, kuid sõnum jõuline: coach’iva juhtimiskultuuri loomine on partnerlus, kus igal inimesel on oma roll, panus ja vastutus. See ei ole raketiteadus, vaid teadlik ja järjepidev tegutsemine.
Unustage kord aastas toimuvad arenguvestlused, tehke vestlemisest igapäevane juhtimistööriist. Autor Jo Wright annab samm-sammult rakendatava strateegilise süsteemi töökultuuri arendamiseks, mis aitab äristrateegiaid ellu viia. Just juhid loovad oma töökultuuriga keskkonna, kus töötajad jooksevad sihitult labürindis või omavad maakaarti, mis aitab eesmärkideni jõuda. Loodan ja usun siiralt, et see raamat aitab arendada Eesti juhtimiskultuuri.
Jaanika Rannula
Juhtide ja meeskondade coach (PCC, ICF) ja arengupartner
Kui arheoloogid teevad kuival maal või merepõhjas väljakaevamisi, tekib alati ainest uuteks põnevateks lugudeks. Haudadest ja aardekambritest ning muistsete kindluste ja linnade varemete vahelt ilmuvad lood, mis kõnelevad rikastest ja vaestest, usunditest ja tontidest, algelistest ja kõrgelt arenenud kultuuridest. Ka verise lahingu lugu võib väljakaevamistel just kui pusletüki haaval selgineda. Ellu ärkavad iidsed kuningad ja preestrid ning paika saavad ühiskonnamudelid. Teinekord on kõige kõnekamad argiesemed, mis räägivad muistsete lihtinimeste igapäevaelust. Arheoloogide leiud aitavad kirjutada – ja ka ümber kirjutada – ajalugu. Uued arheoloogilised töömeetodid täpsustavad seda, mida me minevikust juba teame, ning avavad uusi uksi, mis juhivad meid mineviku ammendamatule ja kütkestavale lugude allikale.
Émilie du Châtelet (1706–1749) oli laialdaste huvidega varauusaegne prantsuse teadlane ja literaat, kes muu hulgas aitas koos oma mõtte- ja ka elukaaslase Voltaire’iga oluliselt kaasa Isaac Newtoni ideede levimisele Prantsusmaal. Olude kiuste õnnestus tal juba eluajal avaldada uurimusi füüsikast ja matemaatikast, kirjade kaudu osales ta aktiivselt omaaegsetes teaduslikes ja filosoofilistes dispuutides ja valiti ka Bologna Teaduste Akadeemia liikmeks.
Kogumikus leiduv „Arutlus õnnest“ on mõtisklus õnne ja armastuse olemusest, eelarvamuste kahjulikkusest ning kirgede ja himude, eelkõige teadmishimu kasulikkusest.
Lisaks leiab raamatust valiku Émilie du Châtelet’ kirju mõjukatele teadlaste, kõrgetele võimukandjatele ja seltskondlikule koorekihile. Need kirjad äratavad ellu XVIII sajandi maailma, võimaldavad heita pilku tolleaegsetele ühiskondlik-poliitilistele oludele ning annavad ühtlasi aimu, milline võis olla ühe kõrgklassi naise ja tema privilegeeritud lähikonna eraelu.
Saa tuttavaks ainsa arstiga maailmas, kes peab juba kell kaheksa õhtul voodis olema.
Esimesest hetkest peale oli selge, et Dexter on eriline. Ta hakkas rääkima nelja sekundi vanusena. Viiendaks eluaastaks oli ta ära teinud kaheksakümmend kuus keskkooli lõpueksamit. Ja nüüd, kümneselt, töötab ta haiglas arstina.
Hoolimata armastavast perekonnast ning headest sõpradest Rupist ja Ottost, tunneb Dexter, et ei kuulu päriselt kuhugi. Ka haiglas vaadatakse talle ülevalt alla ning kade doktor Drake teeb kõik, et Dexter vallandataks.
Lisaks toimub Dexteri endises koolis midagi kohutavat – kõiki õpetajaid vaevab jõletu kõhulahtisus.
Kas Dexteril õnnestub säilitada töö, päästa kool ja leida oma koht maailmas?
„Doppelgänger“ on horvaadi kirjanduse üks omanäoliseimaid lühiromaane ja jutustab kaks põimuvat lugu. Esimene räägib kahe üksi jäänud vanainimese teineteiseleidmisest uusaastaööl, kus antakse ja võetakse teineteisest kõik, sest „aeg on habras“ ja „me oleme täiskasvanud inimesed, pole mõtet keerutada“. Teises loos kohtume noorelt pensionile saadetud spiooni Printziga, kes langeb elust järjest rohkem välja. Ta mõtleb leplikult oma kujunemisloole ja püüab vanavarakaupmehe abil heastada oma perekonna tehtud kurja. Neist kahest tuleb kokku äärmiselt tundlik ja kohati grotesknegi balkanlik lugu vananemisest, loobumisest, pisikestest rõõmudest, ninasarvikutest ja enesehävitamisest.
Daša Drndić (1946–2018) oli horvaadi kirjanik, dramaturg, esseist ja õppejõud, kes kujundas autobiograafilist, dokumentaalset ja fiktiivset ainest segades välja talle eriomase mälukirjandusliku stiili. Autori loomingut tutvustab oma saatesõnas lähemalt raamatu tõlkija Madis Vainomaa.
„EESTI NOVELL 2026“ on sarja üheksas raamat, mis lükkab vankumatult ümber väite, justkui ei oleks midagi uut siin päikese all. Värske valik kodumaisest novelliparemikust kutsub tempokale jalutuskäigule läbi inimhinge salajaste soppide ja raskesti mõõdetavate tunnete. See kannab lugeja hellalt, kuid kindlalt peibutavasse tundmatusse, kus iga kurvi taga ootab midagi uut – kord ilusat, kord valusat, kord vabastavalt absurdset –, pakkudes vastumürki etteaimatavale argipäevale.
Ágota Kristóf (1935–2011) oli Ungari päritolu Šveitsi kirjanik, kelle looming on pälvinud mitmekülgset tunnustust. Romaan „Eile“ räägib oma kodumaalt põgenenud mehe loo, ent sama palju räägib see kõigist neist inimestest, kes on kunagi pidanud kodust lahkuma ja asuma elama võõrsile, kes on olnud sunnitud kohanema uutes oludes ja võõras keeles. See on ka ajatu lugu üksindusest, kurbusest ja armastuse igatsusest.
Koos romaaniga „Eile“ ilmuvad esmakordselt eesti keeles Kristófi novell „Mathias, kus sa oled?“ ja näidend „Line, aeg“. Ka neis on vaatluse all armastuse võimalikkus, aja halastamatu kulg, tunnete püsitus, ja nii hakkavad kolme teksti vahel toimima ootamatud kokkukõlad. Nagu ütleb oma saatesõnas „Piiridel kõndija Ágota Kristóf“ raamatu tõlkija Triinu Tamm: „Justkui kaleidoskoobis raputab autor segamini tükikesi tegelaste elusaatustest ja uuele kohale kukkudes lubavad need ehk lugejalgi vaadata asjadele veidi teise nurga alt, aimata uutes konstellatsioonides olemise peidetumaid kihte.“
Ágota Kristófilt on eesti keelde tõlgitud ka romaanitriloogia „Kaustik. Katsumus. Kolmas vale“ (Kupar, 1997, tlk Urmas Rattus).
Sellest raamatust leiad Eestis tuntud ja armastatud teadjanaise Mai-Agate Väljataga elu jooksul kogutud elutarkuse terad, mis räägivad inimeseks olemise võlust ja valust.
Samuti paljudest hingelistest väljakutsetest, mis ootab meid ees teekonnal nimega Elu. Kuidas leida meelerahu, maandada stressi, lahti lasta ja andestada ning teha seda, mida hing tõeliselt soovib.
Kõige tähtsam on vaadata oma südamesse:
mille poole sind tõmbab,
mida sa teha tahad,
mida teed armastusega.
See ongi sinu tee, mida mööda minna.
Raamat on kohandatud uustrükk raamatust "Elutarkuse terad", Pilgrim 2013
See on raamat päris inimestest ja päris lugudest. Lugudest, mis ei räägi ainult lastekodust, vaid inimeseks kasvamisest, kuulumise otsimisest, kaotusest, hoidmisest ja lootusest. Raamat toob lugejani Tallinna Lastekodu ajaloo, tänapäeva ja kõige olulisema – nende inimeste hääled, kelle elu on asendushooldus puudutanud.
Need on laste, noorte, töötajate ja juhtide lood. Valusad, soojad, ausad ja väärikad. Lood sellest, mida laps päriselt vajab: turvatunnet, kuuluvust, mõistmist ja kedagi, kes ei loobu. Raamatus põimuvad isiklikud mälestused, elulood ja muutused Eesti asendushoolduse loos, andes lugejale võimaluse näha lastekodu maailma seestpoolt – ilma stereotüüpide ja lihtsustusteta.
See ei ole raamat haletsusest.
See on raamat inimeseks jäämisest.
Raamatu südamest kõlavad mõtted, mis jäävad saatma:
„Valu vajab mõistmist, lootus vajab hoidmist ja vastupidavus kasvab suhetes.”
„Need lapsed ei vaja haletsust, vaid mõistmist ja päris suhteid.”
„Mina usun lugudesse, mis inspireerivad.”
Erinevad elud. Samad unistused. Tallinna Lastekodu lood on raamat kõigile, keda kõnetavad tugevad elulood, lapse heaolu, Eesti ühiskonna valukohad ja inimese võime vastu pidada ka siis, kui elu algus ei ole olnud õiglane. See on raamat, mis puudutab, avab ja jääb meelde.
Ebamäärasesse tulevikku paigutatud düstoopia maalib lugejale pessimistliku kujutluspildi sellest, kuhu praegused arengusuunad võivad inimkonna viia, ning kuigi teos on kirjutatud üle kümne aasta tagasi, ei ole selles osas palju muutunud: inimkond läheneb endiselt hetkele, mil masinad ületavad inimese vaimse võimekuse, ning mõistagi on sellega seotud palju hirme ja lootusi.
Leena Krohni (snd 1947) looming esindab kaasaegse soome kirjanduse seda külge, mis eesti lugejale nii tuttav ei ole – Krohn ei käsitle isiklikku ega rahvuslikku traumat, vaid kirjutab kogu inimkonna ees seisvatest probleemidest: ökoloogilise tasakaalu kaotamine, tehnologiseerumine, loomulikkusest kaugenemine, enesehävituslik tarbimine, inimvaimu haprus. Neil teemadel arutleb ta peenetundeliselt ja süviti, klaaris ja mõtteselges keeles, võludes lugejat nii sooja inimliku tarkuse kui ka ühiskonnakriitilise huumoriga.
Jim Ashilevi raamatu „Inimese kostüüm“ lähtepunktiks on surm: kirjaniku lähedase sõbra Margus Karu allajäämine pikaaegsele depressioonile. Nõnda on see raamat algustest, sõprusest, ühendavast puudusetundest, teest kaduvusega leppimise poole. Aga ka kosutavatest igapäevadest, perekonnahetkedest, üksteise hoidmisest, madalpunktidest ja abistavatest jõududest, püüdlusest leida midagi sooja, tõelist ja ehedat.
„Hea kirjandusteos on nagu füüsiline tükk autorist endast. Kui autor tunneb, et ta annab lugejale ära tüki oma liha ja verd, on asi õige. Siis on asi isiklik, siis on asjal kaalu. Kusjuures see ei mõju traumeerivalt ei autorile ega lugejale. Kui kontakt on õige, mõjub see mõlemale leevendavalt, võib-olla isegi tervendavalt.“
Luuletaja Triin Soomets visandab oma viieteistkümnendas luulekogus „Jäälind“ Eesti naiste portreid ja küsib lähisuhteid kujutades, kas meil ei võiks alati olla koos nii lõputult hea.
On 2014. aasta 11. märts Zürichis. Malaysia Airlinesi lennuk on äsja müstiliselt kadunud, Hiinas on inimesed hakanud nakatuma linnugripiga, nutiseadmed on asunud teisendama teadvusi, Zürichis valitseb ebakindel tunne, et saabunud on uued ajad ja miski võõras tahab nende maailma muuta. Viiekümnendale eluaastale lähenev Philip asub aga ürgsele kutsele vastama vanade meetoditega ja saab 36 tunniga labaselt otsa. Philipi sõber püüab rekonstrueerida Philipi kiiret heaolust hukatusse langemise lugu, sest tunneb, et see on otseselt seotud tema enese eksistentsiga. Aga mille pärast? Milles peitub Philipi loo saladus?
Lukas Bärfuss on tänapäeva Šveitsi kirjanduse kõige sõnakamaid dramaturge, romaanikirjanikke ja esseiste, kelle terav looming on algatanud Šveitsis palju elavaid diskussioone. Tema kolmas romaan „Jahikull“ (2017) on lugu inimolu haprusest ja saatuse kapriissusest ning kirjaniku armastatud linna elu ja meeleolude täpne kaardistus.
Eesti keeleteadlase Johannes Aaviku (1880–1973) keeleuuendus oli täiesti ainulaadne ettevõtmine: süsteemselt ja sihikindlalt otsis ta võimalusi, kuidas eesti keelt puhastada, korrastada, rikastada ja kaunistada. Rikas keel on „kallis varandus, mille saamiseks maksab vaeva näha ja millest vaimustet olla. Seepärast uuendagem keelt! Uuendagem kirjakeelt! Uuendagem pööraselt!“ – nii kõlas tema meeldetuletus ja üleskutse kõigile eesti keele kõnelejatele.
Näitleja, teatripedagoog ja tõlkija Anu Lamp (snd 1958)kirjutas Johannes Aaviku keeleuuendusmõtteist inspireerituna kongeniaalse ja sütitava teksti, mis sai 2006. aastal aluseks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XXII lennu lavakavale „Keeleuuenduse lõpmattu kurv“.
Raamatu lõppu on lisatud valik teatritudengite stiiliharjutusena kirja pandud keeleuuenduslikku omaloomingut otsekui vastusena Aaviku 1961. aastal väljendatud mõttele: „Ja ma loodan, et tulevikus ehk leidub siiski, tõuseb mõni noor, kes hakkab mulle abiliseks ja minu tööd jätkama või vähemalt üritama ja soovitama, propagandat tegema, et rohkem läbi läheks. Seda ma loodan.“
„Mul on sinust kahju, et sa ei saa meiega koos lasteaias käia,“ teatas Pöszke. „Mina jään siia ja käin niikaua lasteias, kuni minust saab lasteaiatädi.“
„Sedasi ei saa!“ ütlesin ma Pöszkele. „Kui sa tahad lasteaiatädiks saada, pead koolis käima.“
„Miks?“ küsis Pöszke.
„Lihtsalt,“ vastasin mina, sest midagi targemat ei tulnud pähe, ja lisasin kiiresti: „Sa ei saa sellest veel aru!“, sest minule ütlevad täiskasvanud ka nii, kui nad ei oska vastata.
Raamatust „Käin juba lasteaias“ tuttava Dani seiklused jätkuvad nüüd koolis. Täiskasvanuid huvitab põhiliselt üks küsimus – kas Danile meeldib koolis käia? Kuidas kunagi.
Dani parim sõber Pöszke on aasta noorem ja peab lasteaeda jääma, aga teda huvitab väga, milleks üldse on kooli vaja ja miks peab õppima lugema, kirjutama ja arvutama. Pöszke on igatahes otsustanud lasteaeda jääda, sest ta tahab saada lasteaiatädiks ja kus mujal seda ametit õppida kui mitte lasteaias. Need on küsimused, millele koolilaps Dani peab vastused leidma.
---
Armastatud kirjaniku lustakad lasteraamatud on rõõmustanud põlvkondade kaupa igas vanuses lugejaid nii kodumaal Ungaris kui kaugemal. Tema raamatuid on tõlgitud enam kui 35 keelde. Eesti keeles on varem ilmunud näiteks „Kui ma oleksin suur“, „Minuga juhtub alati midagi“, „Usu või ära usu“.
Éva Janikovszky teoste lahutamatuks osaks on saanud László Réberi mängulised ja ainulaadsed illustratsioonid.
Raamatu ilmumisega tähistame Éva Janikovszky 100. sünniaastapäeva. Sobib lugemiseks nii lastele kui ka suurtele.
Raamatu minajutustaja, 45-aastane looja, otsustab kulutada ühe reklaamlause eest saadud raha New Yorgi reisile. Abikaasa kommentaarist tuld võttes otsustab ta minna autoga, ent jääb toppama juba poole tunni kaugusel oma kodust Los Angeleses.
Füüsiliselt naine kaugemale ei jõuagi, ometi paiskab reis ta paikadesse, kuhu ta ei arvanud ealeski sattuvat. See on pöörane minek, kaasteelisteks naise, ema ja abikaasa rollid ja ihad, nende omavaheline sobivus ja/või sobitamatus; eluvalikute universaalsus.
Turnides jumala (või universumiga) peetava elukestva jutuajamise teravatel sakmetel ja (mitte just kõige paremini) tasakaalu hoides laseb minajutustaja oma raha eest renoveerida motellitoa ja elab sellessamas toas ja lähikonnas läbi ühe ühtaegu kõige kirglikuma kui ka kõige vaoshoituma armuloo.
Ja see on alles algus.
July viib oma lugejad, ka mehed, rajule sõidule.
Nele ületas luuletamise abil kriisi ja hoidis selle abil sidet eluga. Väljendades oma mõtteid ja tundeid, püüdis ta ennast mõista, leevendada kannatusi ja leida kriisist väljapääs. „Kevadel uuena tuleme taas“ on tema debüütluulekogu, kus ta avab ilustamata depressiooni käes vaevleva inimese (või naise) seisundeid ja püüab sõnades väljendada valu, tühjust, üksindust ning selle taga olevat lootust ja armastust.
Lugedes „Kevadel uuena tuleme taas“ läbi, on mul psühholoogina hea meel selle raamatu sünni üle. See on aus ja kehastunud rännak pimeduse ja hapruse juurest valguse poole, kus sõnad ei seleta, ei lohuta liiast, vaid lubavad kogeda, ära tunda ja tasapisi taas elu poole hingata. Signe Uustal, psühholoog
Ei saa kunagi olema, et mõlemal õlal on sama olend, ikka ühel üks ja teisel teine. Me lihtsalt ei taha vahepeal seda teist näha. Emil Rutiku, muusik
Raamatus "Kirju kolmapäev" on 40 lühikest A2+ tasemele jõukohast lugemisteksti. Tekstid on kirjutatud täiskasvanud eesti keele õppijale ning neid võib lugeda nii iseseisvalt kui ka keeletunnis. "Kirju kolmapäev" kuulub lugemike sarja, kus on kokku seitse raamatut. Ilmunud on ka sarja esimene raamat "Valge esmaspäev" ja kolmas raamat "Triibuline teisipäev"
Nagu pealkirjastki näha, käsitleb see raamat Uisuklubi Gliss ajalugu. Jutt käib inimestest, kes kulutavad suure osa oma ajast iluuisutamise harjutamisele. Samas on see raamat kirjutatud nii, et ka mitteuisutavad inimesed saavad selle abil sisse elada iluuisutajate subkultuuri. Head lugemist.
Autor
Kristi Kongi (snd 1985) isikunäitus „Kromaatiline triiv“ loob tervikliku taju- ja ruumikogemuse. Kristi Kongi loomingule omaselt on selle kogemuse keskmes värv – väljudes lõuendi piiridest, on värvid ja motiivid kandunud edasi muuseumi põrandale, seintele, aknale ja õueruumi. Tegu on Kristi Kongi seni mastaapseima isikunäitusega, kus kõik eksponeeritud teosed on spetsiaalselt valminud selle väljapaneku jaoks. Pealkirja esimene pool, „kromaatiline“, viitab kunstniku sõnade järgi värviküllasusele, samal ajal kui „triiv“ lähtub poeetilisest olemisviisist kaardistamata territooriumil.
Näitusega kaasnevas raamatus mõtestavad Kristi Kongi loomingut ja kunstipraktikat USA-s tegutsev Kolumbia päritolu kuraator Sara Garzón, kunstiajaloolane ja -kriitik Sirje Helme ning näituse kuraator ja raamatu koostaja Ann Mirjam Vaikla. Väljaanne sisaldab mahukat visuaalset materjali näitusele valminud teostest ja mitmeaastasest tööprotsessist nii kunstniku stuudios Tallinnas kui ka Cerámica Suro loomeresidentuuris Guadalajaras Mehhikos.
Raamat aitab vabaneda häbitundest, terveneda sügaval närvisüsteemi tasandil ning üles leida oma tõelise olemuse ja meelerahu. Ühendab traumateadlikud meetodid positiivse psühholoogiaga, et anda teadmisi ja oskusi traumast paranemiseks ning oma sisemise jõu ja väärtuse taasleidmiseks. Praktiline teejuht, mis ühendab teadmised, harjutused ja lootuse ning näitab, kuidas taastada turvatunne, leida uuesti kontakt iseendaga ning kujundada valusast kogemusest tugevuse, enesekindluse ja sisemise vabaduse allikas.
Euroopa ja suur osa ülejäänud maailmast oli 20. sajandi teisel poolel lõhestunud kahe vaenuliku leeri vahel. Käis külm sõda: jäik ideoloogiline vastasseis, mille vältel mõlemad pooled tegid aktiivseid ettevalmistusi peagi puhkevaks päris sõjaks. Euroopas läks korda seda vältida, kuid maailma nurgatagustes lasti käiku relvadki.
Siis – otsekui imeväel – üks vaenuleeridest haihtus ja külm sõda lõppes. Kõigile näis, et saabunud on igavene rahu ja sõbraliku kooseksistentsi aeg. See osutus pettekujutelmaks.
See Imelise Ajaloo raamat pakub nüüd, mil Euroopa on taas jagunemas kahte ebasõbralikku leeri, mõtlemapanevat tagasivaadet eelmisele külmale sõjale.
Sisukord
- Berliini õhusild (Ida-Berliini blokaad aastail 1948–1949)
- Paranoia (Nõiajaht USAs aastail 1947–1954)
- Korea sõda (Võitlused Korea poolsaarel aastail 1950–1953)
- Berliini müür (Kaheks rebitud Berliin aastail 1961–1989)
- Invasiooniplaanid (Külma sõja ohtlikem aasta 1961)
- Kuuba kriis (Maailm tuumasõja veerel aastal 1962)
- Praha kevad (Inimnäoline sotsialism aastail 1967–1969)
- Spioonisõda (Luureagentuuride jõukatsumised aastail 1945–2001)
- Julm džunglisõda (Võitlus Vietnami pärast aastail 1960–1975)
- Suurriikide võidurelvastumine (Viimsepäevarelvade arendamine aastail 1949–1989)
- Idabloki lagunemine (Nõukogude Liidu kokkuvarisemine aastail 1985–1991)
Rahutused ja sõjad on Lähis-Ida vaevanud juba üle 2000 aasta. Seda küllaltki väikest maalappi, mis oli juutide esimene kodumaa ning kus on tekkinud suured religioonid, on valitsenud Rooma leegionid, kalifaadi sõdurid, ristisõdijatest rüütlid ning Osmani ja Briti impeerium. 20. sajandil otsustasid suurriigid rajada sellele territooriumile kaks riiki: Iisraeli ja Palestiina. Selles raamatus kirjutame Lähis-Ida keerulisest ajaloost ja kauase konflikti taustast. Uurime raamatus judaisimi, islamiusu ja kristluse sündi. Jälgime pühal maal peetud sõdu ja kirjutame sealseist konfliktidest. Heidame pilgu sajandeid kestnud Lähis-Ida terrorismile.
Miks sa oled uudishimulik? Miks sa magad? Miks sul jäävad osad asjad meelde, teised aga unustad ära? Vastused leiame ajust, mis töötab ööpäev läbi, ilma et sa ise seda tähelegi paneksid. „Lapse tugeva aju” abil saad heita pilgu sellele, kuidas sinu fantastiline aju töötab. Siin on ka hulgaliselt nõuandeid ja praktilisi harjutusi, mille abil saad oma aju veel paremaks treenida, nii et kogu enesetunne paraneb. Nii tehes oled nutikam kui su enda aju!
Raamatu on kirjutanud Anders Hansen ja Mats Wänblad ning see kuulub populaarsesse sarja „Tugev aju”.
Anders Hansen on psühhiaatriaosakonna ülemarst, kes kirjutab ka artikleid ja raamatuid. Tema raamatuid on välja antud 38 riigis. Ta on osalenud telesaadetes, nagu „Vetenskapens värld” (Teadusmaailm) ja „Nobelstudion” (Nobeli stuudio), samuti olnud populaarteadusliku sarja „Din hjärna” (Sinu aju), „Din personlighet” (Sinu isiksus) ja „Smartare än hjärnan” (Targem kui aju) saatejuht ja stsenarist (kõik saated Rootsi rahvusringhäälingu kanalil SVT). Anders Hansen on pidanud sadu loenguid ja 2019. aastal oli tema suvisel jutusaatel raadiokanalis P1 kõige enam kuulajaid.
Mats Wänblad on laste- ja noorteraamatute autor, ta on muu hulgas kirjutanud teose „Så funkar det!” (Nii see käib!) mitu osa ja müügihitist lugemiku „ABC-klubben” (ABC-klubi). Ta tõlgib ka filme ja raamatuid, peab loenguid jutustamistehnikast ning juhendab kirjutamiskursuseid igas vanuses inimestele (aga enamasti koolides).
Anders Hansen ja Mats Wänblad on varem kirjutanud koos raamatud „Juuniori tugev aju” (2021), „Juuniori ekraaniaju” (2022) ja „Juuniori depressiivne aju” (2025).