Tooted

Taevas mere kohal oli tumelilla ja roheline. Marulised tuulehood lõid tumeneva vee säbrule. Mööda tormihakul merd sõitis laev. Vandid naksusid, mastid raksusid ja purjed plaksusid, kui esimene äkiline tuuleiil sisse lõi. Tulist kurja vandudes ronisid laevamehed mastidele purjesid rehvima. Kaptenisillal seisis suure kühmus ninaga habemik mees, silmad peas kui tulised söed. See oli Taaniel, hüüdnimega Tina. Laeva nimi oli Skorpion. Skorpion oli mereröövlite laev, laevamehed kõik viimseni mereröövlid ja Taaniel nende kardetud pealik. Pealiku kõrval seisis laia purjeriidest meremehekuue sees väike tüdruk. Tüdruku nimi oli Arabella ja ta oli Taanieli tütar.

Kogumikku kuulub kolmteist juttu armeenlaste elust. Kõik kokku on see aga perekonnasaaga – ühe perekonna mitme põlvkonna lugu. See on lugu inimestest, kes on läbi elanud palju raskeid katsumusi, kuid on siiski suutnud oma südames säilitada headuse, inimlikkuse ja armastuse üksteise vastu. «Inimesed, kes on alati minuga» räägib vanematest ja lähedastest, kes toetavad meid kogu elu – isegi siis, kui neid enam ei ole, isegi nähtamatult – ning kujundavad meid selleks, kes me oleme.

Raamatu minajutustaja, 45-aastane looja, otsustab kulutada ühe reklaamlause eest saadud raha New Yorgi reisile. Abikaasa kommentaarist tuld võttes otsustab ta minna autoga, ent jääb toppama juba poole tunni kaugusel oma kodust Los Angeleses.

Füüsiliselt naine kaugemale ei jõuagi, ometi paiskab reis ta paikadesse, kuhu ta ei arvanud ealeski sattuvat. See on pöörane minek, kaasteelisteks naise, ema ja abikaasa rollid ja ihad, nende omavaheline sobivus ja/või sobitamatus; eluvalikute universaalsus.

Turnides jumala (või universumiga) peetava elukestva jutuajamise teravatel sakmetel ja (mitte just kõige paremini) tasakaalu hoides laseb minajutustaja oma raha eest renoveerida motellitoa ja elab sellessamas toas ja lähikonnas läbi ühe ühtaegu kõige kirglikuma kui ka kõige vaoshoituma armuloo.

Ja see on alles algus.

July viib oma lugejad, ka mehed, rajule sõidule.

Jack Reacher astus teeservale ja ajas pöidla püsti. Tal oli kavas suurejooneline retk üle Ameerika – sügisesest Maine'ist päikselisse Californiasse. Kaugele ta siiski ei jõudnud. Ühel kõrvalteel sügaval Uus-Inglismaa metsade rüpes nägi ta viita, mis osutas kohta, kus ta polnud kunagi käinud – see oli linn, kus oli sündinud tema isa. Samal ajal läks sellessamas metsakolkas katki kahe noore kanadalase auto. Noormees ja neiu olid teel New Yorki, et müüa seal maha üks aare. Nüüd aga pidid nad peatuma keset pärapõrgut üksildases motellis, mille omanikud paistsid olevat tavatult viisakad. Järgmisel hommikul läks Reacher linnavalitsuse kantseleist uurima, kus võiks asuda tema suguvõsa kunagine kodu. Talle teatati, et linnas ei ole iial elanud ühtki Reacherit. Ta oli küll alati teadnud, et isa lahkus siit ega tulnud enam kunagi tagasi, ent nüüd tekkisid temas kahtlused, kas isa ongi üldse kunagi siin elanud. Reacher võtab käsile isa elukäigu uurimise, kanadalased satuvad silmitsi millegi uskumatult jubedaga ning nood erinevad lood hakkavad omavahel põimuma. Reacher avastab, et karm ei pruugi olla mitte üksnes olevik, vaid et surmatoovad ohud võivad võrsuda ka minevikust. Pidevat põnevust ja lakkamatuid üllatavaid pöördeid täis pajatus, mis sunnib ennast ühe jutiga läbi lugema. Nagu Reacheri lood ikka.

19. sajandi lõpp, 20. sajandi algus, Tartu. „Õhuskõndija" on kahe noore naise, Nora ja Magdalena iseendaks kasvamise lugu. Lugu sisemisest ja välisest julgusest, lugude ja kujutluse väest, iseolemise vabadusest, mis tuleb enesele välja võidelda. Armastusest, selle muutumisest ja ammendamatusest. „Õhuskõndija" on Eva Koffi kolmas romaan.

On aasta 1947, Soome toibub aegamööda sõjast. Nii nagu kõigest muust, on puudus ka õpetajatest. Kuuekümnendates Elna Suorajärvi saab tööd väikeses koolis Nõukogude piiri lähedal. Maailmast ära lõigatud üksildases külas ei ole miski nii, nagu peaks: koolimaja aset täidab pehkinud barakk, õppevahendeid ei ole ja õpetajat ennast vaevab salakaval haigus, mis sunnib aeg-ajalt tunde andma voodist. Ent Elna asub tegutsema, sest õpetada ta oskab, isegi kui iga õpiku ja pliiatsijupi pärast tuleb kooli hoolekoguga piike murda. Talv järvede ja metsade taga on raske ning tõrkuva keha mälusoppidest kerkib üles mõndagi, millele mõelda ei tahaks, ent ühtlasi leiab Elna neil üksildastel kuudel endast uut jõudu ja selgust, kuidas eluga edasi minna maailmas, kus meeste ja naiste jaoks kehtivad erinevad nõudmised ja võimalused ning kus riik ei lase tõrkuva tervisega õpetajat pensionile, aga ükski kool ei taha talle ka enam püsivat töökohta pakkuda. Oma kuust kuusse läbi õppeaasta kulgevas romaanis kujutab Tommi Kinnunen õpetaja tööd ja õpetajaks olemist tavapärasest pisut erinevast vaatevinklist. Kinnunen kirjutab südamest, suure empaatia ja kaasaelamisega, sündmustes ja olustikus on tunda autori enda pikaajalist koolitöökogemust ning põhjalikku taustatööd.

Käesolev raamat sisaldab kõiki kolme "Seltsimees lapse" triloogia osa, kus jälgitakse lapse vaatenurgast elu 1950ndatel aastatel ning perekond ootab tagasi alusetult vangilaagrisse saadetud ema. Raamatu kujunduses on kasutatud kaadrit filmist, mis jõudis kinodesse märtsis 2018.

"Skandar ja vaimu sõda" viib sind põnevasse maailma, kus saar on sõjas ja Skandar, nüüdseks lindprii, peab varjama end pärast Rex Manningi šokeerivat paljastust Kaose karikavõistlusel. Rexi plaanid Mandri vallutamiseks on käimas ning Saare elanikud on segaduses, keda usaldada. Kui üks Skandari lähedastest sõpradest asub vaenlase poolele, on Skandar sunnitud leidma uusi liitlasi ja sõlmima ebakindla rahu Kennaga. Skandari ja tema sõprade ülesanne on sukelduda Saare ajalukku ja kasutada oma elemendimaagiat, et Rexi peatada. Skandari sarja viimane raamat, mis on saavutanud rahvusvahelise edu.

Niisiis on juba järgmine pühapäev ja voodist üles tõusmisega ei ole enam võimalik kuidagi viivitada, aga mine sa tea, võib-olla ringutas Jeesus peale ülestõusmist samuti oma koopahauas nii kaua, kui veel vähegi võimalik, et edasi lükata kohtumist inimestega, kelle maailmapildi see uskumatu lugu tõotas täiesti uppi lüüa ja kui palju segadust need inimhinged ikka välja kannatavad, las ma seepärast pisut pikutan veel, pealegi lõhnab mu ase nii hästi, see meenutab kellegi väga tähtsa sünnipäeva, las ma hingan, Isa...

Argikomöödia „Tööpäev” jutustab haarava loo Hõbekuuse puukoolist ja inimestest, kelle jaoks töö ei ole kutsumus, vaid paratamatus.

Leedu proosa- ja näitekirjaniku Marius Ivaškevičiuse „Väljaheitmine" on tõestisündinud lugude põhjal valminud odüsseia noorest vihasest mehest, kes rändas koos teiste saatusekaaslastega Londonisse õnne otsima. Selles romaanis valab autor proosavormi üle kultusdraama „Väljaheitmine", tungides veel sügavamale, olles veel emotsionaalsem ja detailsem.

Toomas Raudam ja Katrin Ruus kirjutavad oma lugusid, nagu võiks neil olla ühine lapsepõlv. Kriitik Arno Oja on Raudami „Sõpru seinast“ ja Ruusi „Prügimaja Dionysost“ võrreldes märkinud: „Problemaatikalt, käsitlusviisilt ja ainestikult on need raamatud väga lähedased… Hauakivi varjus maailma muredega – nõnda elavad ja sellest kirjutavad mõlemad kirjanikud!“ (Postimees, 30.11. 2024)