Oma neljandas raamatus räägib Édouard Louis oma emast, kes veetis suure osa elust vaimses ja füüsilises vaesuses, kannatades korraga nii klassilõhe kui ka maskuliinse domineerimise all, kuid ühel päeval neljakümne viie aastasena tõstis selle elu vastu mässu, põgenes ja lõi endale uue eksistentsi vaba naisena. „Ühe naise võitlused ja metamorfoosid" ongi selle vabanemise lugu. Luues uue žanri, mida on nimetatud näiteks „lüüriliseks sotsioloogiaks", „kollektiivseks autobiograafiaks" ja „sotsioloogiliseks fiktsiooniks", soovib see tuua imaginaarsesse ruumi ka väljajäetud, lõpetada domineerimise ahelad ka kirjanduses.