Mis juhtub, kui su elu ainsa hetkega pahupidi pööratakse? Kui su kaasa või laps sinu enda silme all õhku haihtub? Kas nad võeti taevasse või juhtus midagi muud, mida on veelgi raskem selgitada? Ja kuidas tuleks pärast säärast muserdavat sündmust oma eluga edasi minna? Nende küsimustega seisavad silmitsi elanikud Mapletoni linnakesest, kust kadus ära sadakond inimest.

Ükski maru ei mölla nii kui loodemaru, kui ta pikil talveõhtuil kaljude vahel vapustades ja mühades lahti pääseb. Ta kihutab fjordi üles vahutavaiks valgeharjalisiks laineiks - paadid kaldal istutavad tiritammi üles hallide kalameeste onnideni ja vanad tüsedad küünisillad tõusevad õhku ning lendavad nagu linnud üle küla. «Taevas halasta,» ütlevad tüdrukud, kes peavad minema lauta lehmi lüpsma, laskuvad maha ja ronivad neljakäpakil üle õue laternaga, mis kustub, ja piimaämbriga, mis lendab oma teed. Ja «Jumal olgu meile armuline» ütlevad vanad naised toas ahjunurgas ning nende mõtted lähevad kaugele põhja poole, Lofootide kalameeste juurde, kes võib-olla on väljas sel ööl.

Margaret Atwoodi düstoopiline meistriteos „Teenijanna lugu” on moodne klassika. Romaani järjega „Testamendid”, mis pärjati 2019 Bookeri preemiaga, viib autor loo dramaatilise lõpuni. Rohkem kui viisteist aastat pärast „Teenijanna loos” kirjeldatud sündmusi võimutseb Gileadis endiselt teokraatlik režiim, ent on märke selle sisemisest määndumisest. Sel otsustaval hetkel ristuvad kolme väga erineva naise eluteed ning tulemus mõjutab nende kõigi, nagu ka Gileadi saatust. Kaks naist on veel noorukesed, Gileadi režiimi ajal üles kasvanud. Nende tunnistustele lisandub kolmanda, vanema naise hääl. Tema on saavutanud Gileadis mõningase mõjukuse häbitute saladuste teadmise tõttu. „Testamentides” näitab Atwood, kuidas iga naine, tegelikult iga inimene, on sunnitud türanniale üles ehitatud ühiskonnas kohanema, oma koha leidma ja mõtlema, kui kaugele ta sellesse uskumises läheb. Atwoodi enda sõnutsi ärgitas teda „Teenijanna loo” järge kirjutama just lugejate huvi, teisalt lähtus ta ka sellest, mis meie maailmas praegu toimub.

Haruldaselt kaunis romaan, mis liugleb läbi tuulise Mongoolia ja saadab kahte võõrdunud kaksikvenda kohustuste, vastuolude ja uuesti leitud mõistmise teekonnal. Noor munk Chuluun saab ülesande leida taaskehastunud laama – vaimne õpetaja, kes võib olla sündinud kus tahes Mongoolia lõpututel tasandikel. Rännakukaaslane, identne kaksikvend Mun on mungaelu, mida nad kunagi jagasid, hüljanud. Otsing on kahe venna läheduse proovikivi, sest mõlemat on õnnistatud võimega kuulda teise mõtteid. Kas meie elud kuuluvad meile endale või oleme me osa millestki suuremast?

„Kui mind enam ei ole, otsi idast“ on hämmastav vaatlus võitlusest oma veendumuste eest ja tähenduse leidmisest kiiresti muutuvas maailmas, see on meditatsioon, kuidas leppida sellega, mis lihtsalt on.

Quan Barry (snd 1973) viib lugeja läbi maastiku, mis on sama halastamatu kui ka ilus ja kultuuriliselt mitmekesine, alates Lääne-Altai mägedest kuni kõheda Gobi kõrbe ja Tšingis-khaani iidse pealinnani. Astudes mööda lõputuid teid, otsivad rändajad vastuseid taevasematele ja maisematele – armastuse, kokkukuuluvuse ja vendluse – küsimustele.