.png)
Tooted
„Kes tappis mu isa”, Édouard Louis’ kolmas teos, on pamfletilaadne tekst, kus autor sügavalt isiklike mälupiltide ja nende bourdieuliku analüüsi kaudu püüab selgusele jõuda, missugused sotsiaalsed ja majanduslikud faktorid põhjustasid tema isa elu hävingu viiekümnendaks eluaastaks. Nagu Louis’ puhul ikka, kasutab ta oma sõnumi edastamiseks meisterlikult kõikvõimalikke kirjanduslikke võtteid, kuid konstrueerib teose nii, et selle tegelik eesmärk on mõista mõnd reaalset probleemi ja – veel rohkem – mõjutada seda probleemi reaalsuses. Kuigi pealkiri „Kes tappis mu isa” algab küsisõnaga, ei ole see küsimus. Selle omamoodi süüdistuskõne lõpul jõuab Louis järeldusele, et domineeritute klassi elu ja surma üle – tema isa elu ja surma üle – ei otsusta mitte mingisugused abstraktsed, paratamatud, vääramatud jõud, vaid poliitikud, kellel on reaalsed nimed ja näod. Ja ta ütleb need nimed välja.
See raamat on niisiis korraga kirjandus ja relv, kirjandus ja poliitiline aktsioon – kirjandus, mis „ei pea täitma mitte kirjanduse, vaid paratamatuse ja meeleheite nõudeid” – see on tuli.
Édouard Louis (snd 1992) on 21-aastaselt oma suurt tähelepanu äratanud esikromaaniga „En finir avec Eddy Bellegueule” („Aitab Eddy Bellegueule’ist”) prantsuse kirjandusse maandunud autor, kelle autobiograafilised ja perekonnaloolised teosed lähenevad kirjandusele täiesti uuel moel. Tema loodud žanri on nimetatud „lüüriliseks sotsioloogiaks”, „kollektiivseks autobiograafiaks” ja „sotsioloogiliseks fiktsiooniks” – õigupoolest polegi sellel veel oma nime. Kuid oma rabavuses, värskuses, isiklikkuses, halastamatuses ja ühiskondlikus kriitilisuses on tema looming, nagu kirjutas Marek Tamm 2024. aasta veebruaris Tõnu Õnnepalu tõlkes ilmunud romaani „Muutuda: meetod” tutvustuses, „kõige tänapäevasem, kõige moodsam kirjandus, mida Prantsusmaal on pakkuda”.
Vennad Carl ja Roy Opgard on elus nii mõneski mõttes edukad olnud. Igatahes nii edukad, kui Osi-suguses külakeses ülepea võimalik. Carl on imelise spaahotelli direktor, Roy aga peab bensiinijaama ja kavatseb mäenõlvale püsti panna Ameerika mägedega lõbustuspargi. Aga kui selgub, et riigimaantee tahetakse mujale ümber ehitada ja koduküla jääks perifeeriasse, tuleb midagi ette võtta. Õnneks on vendadel selliste asjadega pisut kogemusi. Samal ajal on politseiülem saanud enda käsutusse uue tehnoloogia, mille abil loodab tõestada, et vendade kontol on ammusest ajast terve rida tapmisi. Ja neid tuleb aina juurde. Nagu ütleb Roy Ameerika mägede kohta: „Kui need on käima läinud, on hilja sealt maha hüpata.” „Veresidemed” on suurejooneline ja mahlakas põnevusromaan lojaalsusest, perekondlikest sidemetest, suurest armastusest ja võitlusest võimsate jõudude vastu. See on romaan kadunud hingedest ja mõrvade jadast, kriisi sattunud maakohast ning kahest vennast, keda ähvardab oht ilma jääda kõigest, mille nad on välja võidelnud.
„Veresidemed” on järg raamatule „Kuningriik”, kuid loetav ka eraldi.