Tooted

Hilises keskeas Ateena politseiuurijast on tänu valusatele isiklikele kogemustele saanud armukadeduse ekspert. Kui Kalymnose saarelt tuleb teade kaljuronijast saksa turisti kadumisest, kutsutakse mõrvarühmast kohale just tema, et ta otsustaks, kas tegemist on mõrvarliku armukadedusega. Taksojuht leiab taksofirma omaniku autost oma naise pärlkõrvarõnga. Mismoodi see sinna sattus? Asi on enam kui selge. Kaunis noor naine, kes lendab New Yorgist Londonisse, on otsustanud mehe üleaisalöömise tõttu eluga lõpparve teha. Otsust enam tagasi võtta ei saa. Aga kes on tema kõrval istuv ääretult sümpaatne mees?

"Armukadeduse eksperdi" lugudes on luubi all kõige tugevamad inimlikud tunded. Klassikalises stiilis kirjeldab Nesbø kire, truudusemurdmise ja kiivuse surmavaid tagajärgi. "Jo Nesbø "Armukadeduse eksperdi" lood on tabavad ja põnevalt jutustatud. Esmaklassiline meelelahutus." – Leif Ekle, NRK kirjanduskriitik

Ohver leitakse oma kodust tapetuna, kaelal hambajäljed. Tema keha on verest tühi. Kas tegu võib olla vampirismiga – vastuolulise nähtusega, mille olemasolu üle psühhiaatrite ringis ägedalt vaieldakse? Peagi selgub, et ohvreid seob peale tapmisviisi veel midagi: nad kõik kasutasid populaarset kohtingurakendust Tinder. Raske juhtumi lahendamiseks palutakse appi endine uurija Harry Hole, kellel on politsei aitamiseks ka isiklik motiiv: mõrvar, kes pääses minema.

„Janu” on Jo Nesbø üheteistkümnes romaan mõrvauurijast Harry Holest. Kriitikud on tunnustanud Nesbøt kriminaalromaani piiride avardamise ning kõrge kirjandusliku kvaliteedi eest. Eelkõige Harry Hole sari on võitnud mitmeid auhindu. Tema raamatuid on müüdud kogu maailmas enam kui 60 miljonit eksemplari ning neid on tõlgitud rohkem kui 50 keelde.

Kordustrükk.

„Kes tappis mu isa”, Édouard Louis’ kolmas teos, on pamfletilaadne tekst, kus autor sügavalt isiklike mälupiltide ja nende bourdieuliku analüüsi kaudu püüab selgusele jõuda, missugused sotsiaalsed ja majanduslikud faktorid põhjustasid tema isa elu hävingu viiekümnendaks eluaastaks. Nagu Louis’ puhul ikka, kasutab ta oma sõnumi edastamiseks meisterlikult kõikvõimalikke kirjanduslikke võtteid, kuid konstrueerib teose nii, et selle tegelik eesmärk on mõista mõnd reaalset probleemi ja – veel rohkem – mõjutada seda probleemi reaalsuses. Kuigi pealkiri „Kes tappis mu isa” algab küsisõnaga, ei ole see küsimus. Selle omamoodi süüdistuskõne lõpul jõuab Louis järeldusele, et domineeritute klassi elu ja surma üle – tema isa elu ja surma üle – ei otsusta mitte mingisugused abstraktsed, paratamatud, vääramatud jõud, vaid poliitikud, kellel on reaalsed nimed ja näod. Ja ta ütleb need nimed välja.

See raamat on niisiis korraga kirjandus ja relv, kirjandus ja poliitiline aktsioon – kirjandus, mis „ei pea täitma mitte kirjanduse, vaid paratamatuse ja meeleheite nõudeid” – see on tuli.

Édouard Louis (snd 1992) on 21-aastaselt oma suurt tähelepanu äratanud esikromaaniga „En finir avec Eddy Bellegueule” („Aitab Eddy Bellegueule’ist”) prantsuse kirjandusse maandunud autor, kelle autobiograafilised ja perekonnaloolised teosed lähenevad kirjandusele täiesti uuel moel. Tema loodud žanri on nimetatud „lüüriliseks sotsioloogiaks”, „kollektiivseks autobiograafiaks” ja „sotsioloogiliseks fiktsiooniks” – õigupoolest polegi sellel veel oma nime. Kuid oma rabavuses, värskuses, isiklikkuses, halastamatuses ja ühiskondlikus kriitilisuses on tema looming, nagu kirjutas Marek Tamm 2024. aasta veebruaris Tõnu Õnnepalu tõlkes ilmunud romaani „Muutuda: meetod” tutvustuses, „kõige tänapäevasem, kõige moodsam kirjandus, mida Prantsusmaal on pakkuda”.

Üks mees saabub Bangkokist Oslosse ja kõnnib läbi Kvadratureni, Norra pealinna narkomüügikeskuse, kus valitseb uut tüüpi uimasti, mida kutsutakse violiiniks. Müüki juhib salapärane Dubai, keda ei ole keegi näinud. Linna saabunu astub odavasse hotelli ja täidab registreerimislehe. Amet: mõrvad. Nimi: Harry Hole. Ta külastab endist ülemust politseiprefektuuris ja palub tollelt asjata luba juhtumit uurida. See-eest saab ta loa külastada eeluurimisvanglas istuvat süüdistatavat. Harry ei tunne noormeest peaaegu äragi. Kuid pole kahtlust, tegu on Olegiga, kelle ema on naine, keda Harry ikka veel armastab.

Jo Nesbø kriminaalromaane politseiuurija Harry Holest on saatnud nii lugejate kui ka kriitikute hulgas muinasjutuline edu. Raamatud on ilmunud rohkem kui 50 keeles, neist antakse välja üha uusi kordustrükke ning kirjanikku on pärjatud hulga auhindade ja nominatsioonidega. „Kummitus” on sarja üheksas romaan.

Kordustrükk.

Tühjana seisvat Öö häärberit ümbritsevad kuulujutud. Kui neljateistaastane Richard väikesesse Ballantyne’i linna oma tädi ja onu juurde elama asub, jõuavad need veidrad ja põnevad jutud ka tema kõrvu. Ühel sügisõhtul teevad Richard ja tema sõber Tom tüngakõne Öö häärberisse. Hiljem ei taha aga keegi Richardit uskuda, kui ta jutustab, kuidas telefonitoru tema silme all Tomi endasse imes.

Richard veenab ühte teist sõpra endaga Öö häärberis toimuvat uurima, aga kui ka see sõber jäljetult kaob, tunneb niigi üksik Richard, et terve linn on järsku tema vastu. Ainus, kes Richardit usub, on Karen – tema klassi mässumeelne ja populaarne tüdruk, kes on võitnud Richardi südame. Politseiülema ja linnarahva eelarvamusi trotsides asub Richard oma süütust tõestama.

Raamatu teises osas on tegelased täiskasvanuks saanud ja kolmandas osas võtab lugu täiesti ootamatu pöörde.

„Öö häärber” on põnev romaan üksildusest, julgusest, kurjusest, sõprusest, allakäigust ja lootusest. Sellest, mida me näeme, ja sellest, mida me ei näe. See on lugu süngest majast sünges metsas.

Haiglas lebab raskelt vigastatud mees, kelle palat on politseivalve all. Vaid vähesed teavad, kes ta on. Samal ajal toimub Oslos üks mõrv teise järel. Kurjategija on sihikule võtnud politseinikud, kes on uurinud tapmisi, mis on jäänud lahendamata. Ta meelitab politseinikud endistesse kuriteopaikadesse ja tapab nad samamoodi, nagu mõrvati siinsamas eelmised ohvrid. Uurijad usuvad, et kui neil õnnestuks aru saada kurjategija motiivist, siis suudaksid nad ta ka kinni püüda. Kõik nende pingutused jooksevad aga liiva ja tapatalgud jätkuvad.

„Politsei” on Jo Nesbø kümnes romaan andekast mõrvauurijast Harry Holest. Kriitikud on tunnustanud Nesbøt kriminaalromaani piiride avardamise ning kõrge kirjandusliku kvaliteedi eest. Eelkõige Harry Hole sari on võitnud mitmeid auhindu. Tema raamatuid on müüdud kogu maailmas enam kui 60 miljonit eksemplari ning neid on tõlgitud rohkem kui 50 keelde.

Kordustrükk.

President Bill Clintoni Oslo visiidi ajal laseb julgeolekumeeskonda kuulunud Harry Hole kogemata maha Ameerika salateenistuse agendi. Juhtumi kinni mätsimiseks tuleb Harryl jätta oma senine amet ja võtta vastu ametikõrgendus. Uuel ametikohal satuvad ta kätte paberid, mis puudutavad haruldase ja palgamõrtsukate seas hinnatud relva salakaubavedu. Samasuguse relvaga on omakorda seotud hiljuti toimunud mõrv ning Harry tähelepanu paelub neonatside tegevus Norras. Kui seosed viivad Teise maailmasõja aegadesse ja SS-mundrit kandnud norra vabatahtlikeni, on ta kindel, et keegi on võtnud kohtumõistmise oma kätesse.

Jo Nesbø on Norra kirjanik ja muusik, endine börsimaakler, kes pühendus kirjutamisele pärast oma esikromaani „Nahkhiirmees” suurt menu. Kriitikud on tunnustanud teda kriminaalromaani piiride avardamise ning kõrge kirjandusliku kvaliteedi eest. Eelkõige inspektor Harry Holest jutustav krimisari on võitnud mitmeid auhindu. „Punarind” on sarja kolmas romaan. Lisaks laialdasele tunnustusele Norras valis ajakiri TIME 2023. aastal „Punarinna” 100 kõigi aegade parima kriminaalromaani hulka. Jo Nesbø raamatuid on müüdud kogu maailmas enam kui 60 miljonit eksemplari ning neid on tõlgitud rohkem kui 50 keelde.

Kordustrükk.

Raamat sisaldab viit tulevikust kõnelevat lühijuttu.

Lugudes käsitletakse erinevaid teemasid: pandeemiajärgne USA, kus eliit ootab evakueerimist; teadlase avastus igavese elu võtmest; kahe sõbra seiklused Pamplona pullijooksul; isa-poja suhted maofarmi taustal; ning psühholoogi töö palgamõrvarina kartellide maailmas. 

Meisterlikult komponeeritud, paraja irooniaannusega romaanis on suure hoolega välja joonistatud kõik karakterid, nii peategelased kui pisemadki kõrvaltegelased: kõigutamatu pereisa, jahmerdav ja rumal mamma, isepäine Elizabeth, malbe Jane, arutu mehenäljas Lydia, alatasa nohune ja rahulolematu Kitty, maailmatark Mary ning terve plejaad ümber Benneti preilide tiirlevaid džentelmene.

Jane Austeni nelikümmend üks eluaastat (1775–1817) hõlmasid väga tormilisi aegu ja kultuurinihkeid. Kõik see ulatus autori ellu ja loomingusse vaid üsna tasase sosinana, kuid sellegipoolest on „Uhkus ja eelarvamus” (1813) tänapäevani üks inglise kirjanduse kõige populaarsemaid romaane ja autor oma ajastu üks kõige värskemana säilinud klassikuid.

Käesoleva juubeliväljaandega tähistame Jane Austeni 250. sünniaastat.

Vennad Carl ja Roy Opgard on elus nii mõneski mõttes edukad olnud. Igatahes nii edukad, kui Osi-suguses külakeses ülepea võimalik. Carl on imelise spaahotelli direktor, Roy aga peab bensiinijaama ja kavatseb mäenõlvale püsti panna Ameerika mägedega lõbustuspargi. Aga kui selgub, et riigimaantee tahetakse mujale ümber ehitada ja koduküla jääks perifeeriasse, tuleb midagi ette võtta. Õnneks on vendadel selliste asjadega pisut kogemusi. Samal ajal on politseiülem saanud enda käsutusse uue tehnoloogia, mille abil loodab tõestada, et vendade kontol on ammusest ajast terve rida tapmisi. Ja neid tuleb aina juurde. Nagu ütleb Roy Ameerika mägede kohta: „Kui need on käima läinud, on hilja sealt maha hüpata.”

„Veresidemed” on suurejooneline ja mahlakas põnevusromaan lojaalsusest, perekondlikest sidemetest, suurest armastusest ja võitlusest võimsate jõudude vastu. See on romaan kadunud hingedest ja mõrvade jadast, kriisi sattunud maakohast ning kahest vennast, keda ähvardab oht ilma jääda kõigest, mille nad on välja võidelnud.

„Veresidemed” on järg raamatule „Kuningriik”, kuid loetav ka eraldi.

Müstilise intuitsiooni, kuratliku sarmi ja võluva sõnaosavusega Vernon Subutex oli kunagi Pariisi legendaarseim plaadipoodnik, kelle leti ääres sündisid oma aja rokkstaarid ning kogunesid parketikõlbuliku ja -kõlbmatu kultuuriskeene eriskummalisimad eksemplarid.

Täna on ta töötu ja kodutu, kes peatub järgemööda kunagiste sõprade juures, kuni selgub, et neid polegi nii palju, kui oleks võinud arvata. Ta jääb ilma oma ainsast maisest varast: varalahkunud ja ülikuulsa muusikust sõbra Alex Bleachi kokaiiniuimas lindistatud intervjuudest iseendaga. Kõmu nende lindistuste ümber levib aga kulutulena ja kuigi keegi neid näinud ega kuulnud ei ole, on Subutexi kannul ühtäkki terve armee, mis koosneb eranditult fruktidest, kelle teed kipuvad ühist sihtmärki taga ajades ristuma.

„Vernoni” looja, endine seksitöötaja, pornoajakirjanik, nüüd rahvusvaheliselt hinnatud kirjanik ja feminist Virginie Despentes on Eestis seni pigem tundmatu autor, kui tema kättemaksuromaani „Kepi mind” (Baise-moi, 1994) alusel vändatud samanimeline film välja arvata. Oma Subutexi-triloogias pigistab Despentes teadlikult sotsiaalset närvi täpselt sealt, kust valutab, ning talletab seejuures elegantse kergusega kaasaegsete kõnekeelt.

„Sa oled minu jaoks ikka ja alati täielik müstika – sa ei tee kunagi päris seda, mida oodatakse, aga lõpuks jääb ikka see mõte, et vedas, nii oligi parem,” ütleb Vernonile tema sõber, varalahkunud rokklaulja Alex Bleach iseendaga filmitud intervjuus, mis toob „Subutexi” triloogia esimesest osast lugejale tuttavaks saanud tegelased viimaks kokku. Lisaks lindistusele närib neid ka mure tänavale sattunud Vernon Subutexi pärast, kes aga ei näe oma olukorda päris nii, nagu eeldada võiks. Tema ümber koondub värvikaid tegelasi kõikidest Pariisi kihtidest ja nurgatagustest – nii murtud kangelasi kui ka veendunud paariaid, elavaid, surnuid, vahepealseidki – ja ta paneb nad kõik tantsima.

Vernon ja pealtnäha täiesti kokkusobimatute sõprade punt korraldab Prantsusmaa hüljatud nurgatagustes salapidusid. Hellitavalt konvergentsideks nimetatud tantsuöödel kogetakse seletamatut joovastust, mis painutab ka panetunud skeptiku väärtushinnanguid. Kuuldus Vernoni salapärastest DJ-võimetest levib kulutulena ja põrandaalune idülliulm võiks isegi püsima jääda, kui sellesse ei sekkuks välismaailm, mis on vahepeal hoopis vastupidises suunas liikunud. „Vernon Subutex 3” tegevustik jõuab 2015. ja 2016. aasta sündmusteni, mis raputasid meiegi maailma. Virginie Despentes’i tegelased tunduvad meile aina tuttavamad, nende tunded justkui meie endi omad. Subutexi triloogia viimases raamatus lahenevad nii mõnedki mõistatused, et teha ruumi järgmistele, ja igal lugejal tuleb tahes-tahtmata järele mõelda, „miks peaksid sotsialiseeritud isikud soovima labaste harmooniate saatel rumalasti niheleda”.