Sageli eeldatakse, et rahalise riski hindamine põhineb üksnes ratsionaalsel mõtlemisel. Neuroteadlane ja endine Wall Streeti kaupleja John Coates väidab, et see ei pruugi sugugi nii olla, pakkudes sootuks teistsugust vaatenurka sellele, miks me rahaasjades vahel ebaratsionaalselt käitume. Tuginedes nii enda pikaajalisele kogemusele finantsmaailmas kui ka teadusuuringutele, selgitab autor, et me ei tee otsuseid ainult mõistusega, vaid olulist rolli selles, kuidas käitume näiteks turu tõusude ja languste ajal, mängib biokeemia. Inimese mõtted ja käitumine ning sealhulgas ka riskivalmidus kujunevad aju ja keha koostöös. Riskimine muudab meie kehakeemiat: võitmine suurendab riskihimu sageli niivõrd, et muutume eufooriliseks ja hulljulgeks. Kaotusperioodil võitleme aga hirmuga ning elame ikka ja jälle ebaõnnestumisi läbi. Sageli lausa nii intensiivselt, et stressihormoonid jäävad meie ajju püsima, kutsudes esile haiglaslikku riskipelgust ning isegi depressiooni. Need bioloogilised mehhanismid mõjutavad iga kaupleja tegutsemist ning kumuleerudes võivad esile kutsuda ka börsibuumi ja -krahhi. Coates jutustab väljamõeldud loo maakleritest, kes satuvad esmalt mulli ja seejärel krahhi lõksu, ning avab selle taustal füsioloogilised protsessid, mis viivad neid kõigepealt irratsionaalse lennuni ja siis pessimismini. Riskimise mõju koguneb mõistusesse ja kehasse, muutes inimese füsioloogiat nii, et see avaldab sügavat ja kestvat mõju. Riski nii-öelda optimaalseks haldamiseks tuleb autori sõnul jõuda mõistuse ja keha tõhusa koostööni. Igaüks meist võib muutuda koerast hundiks, küsimus on vaid selles, kas me suudame mõista selle põhjuseid ja tagajärgi. Kuigi Coatesi uuring keskendub börsimaakleritele, heidavad tema järeldused valgust ka kõigile teistele, kel tuleb suure surve all kiireid otsuseid teha, alates spordist ja lõpetades lahingutandriga.