Sel õhtul peale taksosse istumist sain aru, et emme oli mingil põhjusel väga tujukas. Enam ei mäleta, mida ma tegin või ütlesin, kuid järsku kuulsin oma ema taksojuhile valjuhäälselt ütlemas: „Nüüd viime selle tüdruku lastekodusse!“.
Rõõmupallist ja säravast tibust sai koduses keskkonnas üha rohkem endassetõmbunud ja ümbrust tunnetav, kaaluv ja mõõtev väike tüdruk.

Teadlikult ja sügavalt rõõmu tunda on võimalik ka juhul, kui oled kogenud elu sügavamat ja tumedamat poolt – tulnud läbi hetkedest, kus valu on rohkem kui võlu ning puudub hellus ja maailma toetus. „Rõõmu 50 roosat varjundit“ on teejuht, mis julgustab ja innustab lugejat mitte ainult ületama elu raskusi, vaid ka avastama rõõmu igas hetkes. Oma isiklikele elukogemustele toetudes annab autor nõu, kuidas astuda välja elu varjukülgedest ning märgata elus ka teisi värve peale halli ja musta.

Soovi korral võid avastada, kuidas ennast ja oma valikuid aktsepteerida, õppida iseennast ja oma keha armastama ning suures kirjus maailmas leida sobiv, toetav ja armastav kaaslane või mõista, kui imeline sinu elu juba on.
Raamatus leidub ka nippe, kuidas navigeerida tänapäeval nii populaarses online-kohtingute keskkonnas.

„Su elu on värviküllane sündmus – anna endale võimalus seda nautida ja kogeda täies võlus, armastuses ja rõõmus!“

Silja Siller on heaolukoolitaja ja -treener ning joogaõpetaja. Ta on selles valdkonnas töötanud üle 25 aasta ning teinud seda ka väljaspool Eestit – peamiselt Taanis ja Kanadas. Silja juhib ka taskuhäälingusaadet „Heaolu jutud“.

„Maailmas, mis on sageli täis ebakindlust, soovin olla rõõmusaadik ja majakas, tuletades meile kõigile meelde, et me armastaksime sügavalt, avastaksime kartmatult, võtaksime omaks elu erakordse teekonna ja paneksime oma südametesse idanema rõõmuseemne,“ ütleb Silja.

"Alkeemia" on Tartu ülikooli ajakirjanduse osakonna lõpetanud noore kirjaniku Kärt Hellerma esikromaan.

Henri oli olnud nii Sarah isikliku noorenduskuuri algtõuge kui ka ühe suurema, Sarah'st üldsegi mitte sõltuva eksperimendi omapärane saadus, tervet ühiskonda pahupidi pööranud alkeemilise reaktsiooni õnnelik lõpp-produkt. Henri – tema noore näoga teisik – oli aidanud tal selles kummalises, pillerkaaritavas, kobrutavas, tooreid elumahlu pritsivas, suure laboratooriumiga sarnanevas uues riigis pinnale jääda. Henri oli täielikult muutnud ta elu. See lohutas.

1999. aasta kuumal suvel koguneb kõrvalisse Läänemaa metsatallu boheemlik seltskond mehi ja naisi, kes püüavad järgida loomulikumat elumudelit ning luua uut, Uku usku. Kuid endine kurjus elab ümbruses edasi ja teeb oma tumedaid tegusid.

Seda raamatut kirjutama inspireeris autorit unenägu ning sellest pidi saama lustakas ja erootikarohke suvitusromaan "Seksitalu". Kuid prototüüpide puudumise tõttu hakkasid tegelased omavolitsema ja sekkusid olevikuprobleemidesse – nurisesid majandusliku ummiku üle, toetasid televisiooni domineerimist kunstivallas ega olnud rahul ametliku luterliku Jumalaga, vaid asusuid looma rahvuslikku religiooni. Musta kuke ohverdamisega alanud sündmuste jada viib välja inimohvrini. Tegelased ei häbene arutada konkreetsete Tallinna tegelaste tegusid ning pakuvad välja veel ühe versiooni metsavendade Voitkade seiklustest. Ka XX sajandi lõpp võib olla pikem aastast ning nii sobib ehk sellele romaanilegi pealkiri "Sajandilõpu suvi".

1960–1970ndate Moskva kõrgkoolides õppis umbes poolteistsada eestlast erialasid, mida meil õppida ei saanud, ja uuris asju, mida Eestis ei uuritud. Teadusetegemine ongi raamatu üks keskne teema – Nõukogude Liidus ei saanud inimene hakata pankuriks ega ärimeheks, aga sai oma võimeid rakendada teaduses ja kunstis. Rohkete kultuuriallusioonidega tihe ja sädelev, paljuski autobiograafiline romaan teadusest ja teadlastest, teadusemaailma hierarhiast ja intriigidest, konkurentsist, karjerismist ning andekusest.