George Soros, üks tänapäeva maailma mõjukamaid investoreid ja filantroope ning ühtlasi Maarjamaa Risti I klassi ordeni kavaler, avaldab „Rahanduse alkeemias“ investeerimisstrateegiad, mis on teinud temast rahanduse superstaari. Esmakordselt 1987. aastal ilmunud revolutsiooniline teos on teie ees uue sissejuhatuse ja kommentaaridega, kuivõrd Sorose pakutud refleksiivsuse teooria on ajas üha rakendatavaks ja vastuvõetavamaks muutunud. George Soros vastandub ideele sellest, et finantsturud on ratsionaalsed ja tõhusad, tuues välja, kui palju mõjutab turgude toimimist inimpsühholoogia ja kõikvõimalikud tõlgendused. Abstraktse filosoofilise mõtisklusena alguse saanud refleksiivsuse teooria idee on lihtne: mõtlevaid osalejaid hõlmavates olukordades toimub kahesuunaline suhtlus osalejate mõtete ja olukorra vahel, milles nad osalevad. Ühest küljest püüavad osalejad reaalsusest aru saada, teisest küljest püüavad nad kutsuda esile soovitud tulemust. Need funktsioonid on aga üksteisega vastuolus; refleksiivsus on niisiis omamoodi tagasisideahel osalejate arusaamise ja olukorra vahel, milles nad osalevad. Osalejate arusaamine on selle tõttu ebatäiuslik ja nende tegevustel on ettekavatsemata tagajärjed; rahanduses väljendub see lõputu tsüklilise liikumisena, millega kaasneb ebastabiilsus turul. Jaan Kaplinski on seda nimetanud „kriitilise mõtte loodud kaoseks“. Refleksiivsus on asjakohane teooria turudünaamika seisukohast ja George Soros tõestab seda teile arvukate näidete toel elust enesest. „Rahanduse alkeemia“ pakub ajatuid teadmisi, mis on nüüdisaja pidevalt muutuval majandusmaastikul endiselt adekvaatsed. Raamat pakub kindlasti huvi investoritele, majandusteadlastele ja kõigile, keda huvitab finantsturgude liikumapanev jõud.

Viimase kahekümne viie aasta jooksul on Jason Calacanis teeninud korraliku varanduse, paigutades ingelinvestorina oma raha mitmetesse pööraselt edukaks osutunud idufirmadesse. Ja seda sugugi mitte kehvasti – tema üsna uhke villa parklas laiutab rivi Tesladest ning kontojääk manab näole vaid naeratusi. Sajandi investeerimispiibliks tituleeritud raamatus demonstreerib kümneid miljoneid teeninud mees kuulikindlaid meetodeid, mille abil idufirmadega massiivset rikkust kokku ajada. Idufirmades saab raha teha kahel viisil – sa kas lood midagi või investeerid nendesse, kes seda sinu eest teevad. Calacanis räägib lihtsalt ja haaravalt, kuidas ta tõelise autsaiderina jala ukse vahele sai. Tõsi, algas see kõik küll üsna dramaatiliselt. Täpsemalt sellest, et haiglaõe ja kõrtsmiku pojana nägi Calacanis pealt, kuidas ta pere kõigest ilma jäi, kui mundris föderaalagendid pumppüssidega justkui märulifilmis tuppa tormasid ja tema isa baari konfiskeerisid. Täis tahtmist midagi tõestada, võttis Calacanis nõuks üle silla Manhattanile jalutada ning sealt edasi juba Ameerika Ühendriikide lääneranniku vallutada. Calacanis on veendunud, et rikkus ei sõltu sinu taustast, s.t vanemate rahakotist, kooli renomeest ega ka õpiedukusest. Ta väidab, et kogu trikk taandub võimekusele mõista, kuidas üks edukas ingelinvestor mõtleb. Nii ta selgitabki, kuidas rahamehed uusi ettevõtmisi hindavad, riske ja kasusid kalkuleerivad ning fenomenaalsete kasumimarginaalidega otsuseid langetavad. Paljud tema eelkäiad räägivad oma raamatutes sellest, kuidas nad teenisid oma esimese miljoni või paar. Calacanis irdub sellest koorist – ta mitte ei vaata minevikku, vaid tulevikku. Ja tulevikul on meile varuks täiuslik torm ühes kurikuulsate mustade luikedega. Calacanis selgitab lugejale mitte ainult seda, kuidas eesootavat kaost väärikalt üle elada, vaid ka seda, kuidas selle turjal kuni võiduka lõpuni purjetada.

80–85% miljonäridest on end ise üles töötanud. "Naabermaja miljonär" analüüsib seitset rikastele iseloomulikku tunnusjoont, et igaüks saaks neid endas arendada. "Naabermaja miljonäri" esimene väljaanne jõudis raamaturiiulitele 1996. aasta oktoobris. Jaanuariks 1997 oli sellest saanud New York Timesi bestseller. Kümne järgneva aastaga müüdi "Naabermaja miljonäri" üle kolme miljoni eksemplari. Selle meeletu eduloo üheks põhjuseks on asjaolu, et raamatu järeldused põhinevad reaalsetel andmetel. Oma uurimistöö käigus intervjueeris Thomas Stanley mehi ja naisi, kes on ühe põlvkonna jooksul jõudnud tühjalt kohalt jõukuse impeeriumini. Aga ka neid, kes olid oma rikkuse pärinud ning selle maha laristanud. Kuigi reklaamitööstus ja Hollywood on teinud suurepärast tööd ning pannud meid uskuma, et rikkus ja ületarbimine käivad käsikäes, elavad paljud Stanley uuringus osalenud miljonärid alla oma võimaluste piire. Kuluta vähem kui teenid ning investeeri vahe, et see saaks ajas kasvada – see võtab kokku nii "Naabermaja miljonäri" kui ka paljude uuringus osalenud rikaste filosoofia. Stanley toonitab, et rikkus ei võrdu suure sissetulekuga: kui teenid igal aastal hulga raha ja kulutad selle kõik ära, ei muutu sa sellest sugugi jõukamaks. Rikkus on see, mida kogud, mitte see, mida kulutad. Kuidas siis saadakse jõukaks? Harva juhtub see tänu pimedale õnnele või pärandusele. Enamasti viivad jõukuse juured elustiilini, mille alustaladeks on töökus, sihikindlus, planeerimine ning enesedistsipliin. Uuring toob välja ka teatavate eluliste otsuste – abikaasa, karjääri ja elukoha valik – mõju jõukuse kasvule. "Naabermaja miljonär" on kirjutatud neile, kes soovivad küll finantsvabaduse poole liikuda, kuid ei suuda oma jaburate tarbimisharjumuste tõttu näha selleks mõistlikke viise.

Ühel külaskäigul hakkasid kooliealised pojapojad uurima, mis imeloom see börs õigupoolest on, kirjutab Seppo Saario "Nõnda ma investeerin börsiaktsiatesse. Teejuht noortele" sissejuhatuses. Saanud alusteadmised, kuidas aktsiatesse investeerida, vaimustusid nad mõttest, et igaüks võib jõukust kasvatada ning seeläbi oma unistused ellu viia. Noortele investeerimishuvilistele mõeldud raamatu moto on suuresti analoogne Saario menuteosega "Kuidas ma investeerin börsiaktsiatesse": esmatähtis on leida tasuvaid kasvuettevõtteid, osta nende aktsiaid ja anda aega. Omanikutulu toob märkimisväärse majandusliku kindlustunde, muudab rahaliselt sõltumatuks ja võimaldab järgida soovitud elustiili, innustab Saario noori juba varakult oma tulevase finantsvabaduse peale mõtlema. Ta kinnitab, et ka väikese sissetulekuga saab kapitali koguda, kui vaid targalt tegutseda ning pisikeste sammudega edasi liikuda. "Kui olin koolipoisina esimest korda suvel tööl endale raha teenimas, ütles mu pangaametnikust ema, et olgu sissetulek väike või suur, tuleb osa sellest alati kõrvale panna. Kui sa ei õpi distsiplineeritult elama, siis jääd ikka ja jälle rahahätta. Naudi elu nüüd ja kohe, aga niimoodi, et saaksid seda ka tulevikus nautida." Finantsvabadus ei taandu üksnes sissetuleku suurusele, küsimus on ka suhtumises, visaduses ja tahtejõus. Raamat aitab noorel lugejal välja töötada investeerimisstrateegia, mida rakendada kogu elu: suurendada oma parimat investeeringut kümnekordselt iga kümne aasta tagant. Lisaks pakub vanameister kakskümmend igihaljast börsivihjet, mida tasub kindlasti kõrva taha panna.