„Investeerimisedu meistriklass“ täiendab rahandusdoktoritest autorite varem avaldatud menukeid „Rahaedu põhimõtted“ ja „Investeerimisedu põhimõtted“ uute teemadega, muutes rahatarkuse triloogia tervikuks ning tutvustades teadlikule investorile olulisi investeerimis- ja analüüsivõimalusi. Praktiliste näidete ja ilmekate kogemuslugude kaudu õpetab raamat lihtsas keeles, teadusele toetudes vähendama investeerimisvigu, juhtima riski ja teenima lisatootlust. Nii saab raamatust väärtuslikke teadmisi, kuidas analüüsida investeerimisfonde, iduettevõtteid, krüptovarasid, optsioone ja teisi tuletisinstrumente ning neid edukalt ka oma portfelli lõimida.

Lisaks tähtsustab raamat investeerimispsühholoogia rolli edu saavutamisel, õpetades isiklikke emotsioone peremini kontrollima ja turul tekkivaid emotsionaalseid olukordi enda kasuks pöörama. Selle kõige kõrval annab raamat kaasa ka võrdlemisi lihtsa, ent kasuliku analüüsimeetodi ehk suunab enda huvides ära kasutama tehnilise analüüsi paremaid palu. Kogu rahatarkuse triloogia kulminatsioonina võtab raamat viimastes peatükkides fookusesse erinevad portfellistrateegiad ja investeerimisstiilid ning õpetab üles ehitama optimaalse riskitulu suhtega investeerimisportfelli ehk pakub teadmisi, kuidas endale sobiva riskitaseme juures saavutada võimalikult suurt tootlust.

„Investeerimisedu meistriklass“ aitab seega sinu rahalist edu ja jõukust veelgi suurendada!

New York Timesi bestseller. Majandusteadlase ja Nobeli preemia laureaadi Robert J. Shilleri oluliselt täiendatud trükk „Arutu õhin“ pakub hämmastavalt selgeid ja loogilisi vastuseid küsimusele, miks ei ole investorite arutu õhin peale viimast kriisi kuhugi kadunud. Võiks arvata, et elame pärast viimast kriisi sootuks teistsuguses, mullijärgses maailmas. Võiks arvata, et oleme õppust võtnud ega torma taas uisapäisa laienevatele turgudele. Kuid märgid mullidest on tagasi. Turud võivad muutuda ülikiiresti ja praegune hinnatase ei pruugi pikalt püsida.

„Arutu õhina“ põhiosa algab kolme sissejuhatava peatükiga, mis paigutavad kolme tähtsama investeerimisturu – aktsiaturu, võlakirjaturu ja kinnisvaraturu – tõusud ja mõõnad ajaloolisse konteksti. Selle teine peatükk on täiesti uus ning on lisatud vastuseks süvenevale murele võlakirjaturu võimaliku mulli pärast. Kui raamatu esimene osa käsitleb struktuurseid tegureid, mis viivad turumullide tekkeni, keskendub järgnev osa kultuurilistele teguritele, mis kindlustavad spekulatiivse mulli struktuuri veelgi. Kolmas osa uurib turukäitumist tingivaid psühholoogilisi tegureid ning neljas akadeemikute ja populaarteadlaste katseid turumulle ratsionaliseerida. Viienda osa 13. peatükk vaatleb aga spekulatiivsete mullide mõju üksikinvestoritele, institutsioonidele ja riikidele. Shiller pakub mitmeid praktilisi retsepte, kuidas vähendada investori riski ühel hetkel „lõhkenud“ mulliga silmitsi seista. Juttu tuleb ka sellest, mida poliitikas muuta. Raamatu lisas on redigeeritud versioon autori Nobeli preemia loengust, mis seab mitmed tema väited laiemasse konteksti.

Raamatu väljaandmist on toetanud LHV.

 

Lee Freeman-Shor uuris rohkem kui seitsme aasta jooksul 1866 investeeringut ehk kokku 30 874 tehingut, mille tegid 45 maailma tippinvestorit. Reegleid oli vaid üks: investeerida võib ainult kümnesse aktsiasse, mis kujutavad endast nende kõige paremaid ideid raha teenimiseks. Teoorias oli kõik lihtne – maailma parimad investorid investeerimas parimatesse ideedesse –, edu tundus olevat kindel. Selgus aga, et ainult 49 protsenti parimatest investeerimisideedest teenis raha. Sama hästi oleks võinud münti visata. Veelgi üllatavam oli aga see, et ehkki mõned edukatest investoritest teenisid investeeringuga vaid 30 protsendil juhtudest, ei kaotanud peaaegu ükski neist kokkuvõttes raha, vastupidi – teeniti palju. Niisiis tekkis küsimus: kuidas teenivad nad suurt kasumit, kui nende ideed on enamikul juhtudel valed? Tulemusi süvitsi analüüsides jõudis Freeman-Shor järeldusele, et edukal investeerimisel osutub määravaks viis, kuidas seda ellu viiakse, mitte kogemus või ekspertsus. Investorite kogukonnad on raamatus vastavalt investeerimisotsustele jaotatud hõimudesse: Küülikud, Palgamõrtsukad, Kütid, Röövlid ja Asjatundjad. Osa neist pööras kaotuse võiduks, osa ei teinud kaotusseisus midagi ja jäigi kaotajaks, osa oli algusest peale jõulise lähenemisega, ent lõpptulemus võis olla hoopis erinev. Kohanemine on võti. Kui oskad õigesti hinnata, kui palju raha ideesse investeerida ning mida teha võitvasse või kaotavasse positsiooni sattudes, oled õigel teel, ükskõik kui suur kogemustepagas sul eelnevalt on. Niisiis on raamat vastavalt üles ehitatud: esimene osa käsitleb olukorda, kus oled investeerinud suurepärasesse ideesse, aga leiad end raha kaotamas; teises osas käsitletakse olukorda, kus oled pärast õnnestunud investeeringut sattunud realiseerimata kasumi otsa. Oled sa Küülik, Palgamõrtsukas, Kütt, Röövel või Asjatundja? Freeman-Shori elulise juhtumiuuringu toel võid õppida nägema kõrvalt iseenda investeerimiskäitumist ja tulevikus paindlikumaid otsuseid tegema, et püsida võitjate poolel. Lee Freeman-Shor haldab praegu üle miljardi USA dollari suurtes alfa- ja erinevate varaklasside investeerimisstrateegiates. Aastal 2012 kuulus ta Citywire 1000 nimekirja kui üks maailma parimatest fondijuhtidest. Citywire on omistanud talle AAA-reitingu, S&P Capital IQ fondiuuringud andnud kuldse märgise ja Morningstar OBSR pronksmärgise. Ta on Old Mutual Global Investorsis töötanud alates 2005. aasta oktoobrist ja oli varem aktsiaanalüüsi valdkonna kaasjuht. Enne Old Mutual Global Investorsiga liitumist töötas Lee Schrodersis, Winterthuris ja eraklientide varahalduses.

80–85% miljonäridest on end ise üles töötanud. "Naabermaja miljonär" analüüsib seitset rikastele iseloomulikku tunnusjoont, et igaüks saaks neid endas arendada. "Naabermaja miljonäri" esimene väljaanne jõudis raamaturiiulitele 1996. aasta oktoobris. Jaanuariks 1997 oli sellest saanud New York Timesi bestseller. Kümne järgneva aastaga müüdi "Naabermaja miljonäri" üle kolme miljoni eksemplari. Selle meeletu eduloo üheks põhjuseks on asjaolu, et raamatu järeldused põhinevad reaalsetel andmetel. Oma uurimistöö käigus intervjueeris Thomas Stanley mehi ja naisi, kes on ühe põlvkonna jooksul jõudnud tühjalt kohalt jõukuse impeeriumini. Aga ka neid, kes olid oma rikkuse pärinud ning selle maha laristanud. Kuigi reklaamitööstus ja Hollywood on teinud suurepärast tööd ning pannud meid uskuma, et rikkus ja ületarbimine käivad käsikäes, elavad paljud Stanley uuringus osalenud miljonärid alla oma võimaluste piire. Kuluta vähem kui teenid ning investeeri vahe, et see saaks ajas kasvada – see võtab kokku nii "Naabermaja miljonäri" kui ka paljude uuringus osalenud rikaste filosoofia. Stanley toonitab, et rikkus ei võrdu suure sissetulekuga: kui teenid igal aastal hulga raha ja kulutad selle kõik ära, ei muutu sa sellest sugugi jõukamaks. Rikkus on see, mida kogud, mitte see, mida kulutad. Kuidas siis saadakse jõukaks? Harva juhtub see tänu pimedale õnnele või pärandusele. Enamasti viivad jõukuse juured elustiilini, mille alustaladeks on töökus, sihikindlus, planeerimine ning enesedistsipliin. Uuring toob välja ka teatavate eluliste otsuste – abikaasa, karjääri ja elukoha valik – mõju jõukuse kasvule. "Naabermaja miljonär" on kirjutatud neile, kes soovivad küll finantsvabaduse poole liikuda, kuid ei suuda oma jaburate tarbimisharjumuste tõttu näha selleks mõistlikke viise.