Tooted

1535. aastaks on sepa poeg Thomas Cromwell tagasihoidlikust sünnikodust kaugele jõudnud: ta on Henry VIII peaminister ning tema õnn on tõusuteel nagu ka Henry teisel naisel Anne Boleynil, kelle pärast Henry on Roomaga riidu läinud ja oma kiriku asutanud. Paraku saadavad Henry teod Inglismaa ohtlikku isolatsiooni, pealegi ei täida Anne lubadust sünnitada poeg, kes kindlustaks Tudorite vereliini. Romaan uurib Inglismaa ajaloo üht kõige salapärasemat ja hirmuäratavamat episoodi: Anne Boleyni hävingut.

Marcus Hernhagil ja Arne Talvingul on vähemalt kaks ühist joont – mõlemad alustasid oma finantskarjääri tühjade pihkudega ning mõlemad ihkasid seda olukorda tuntavalt parandada. Tänu tarkadele investeerimisotsustele on nad tänaseks rikkad, kui soovite, ka vabad. Mõõdukalt jõukaks on võrdlemisi lihtne saada, see nõuab vaid mõningaid teadmisi, väidavad Rootsi ühed tuntumad tegijad. Rikkuse kasvatamine eeldab aga juba märksa suuremaid pingutusi. Lisaks kõigele muule ka toetavat elustiili ning enesedistsipliini, et oma teadmised teooriast praktikasse panna. Taandub ju edukas investeerimine paljuski käitumisteadusele ning inimloomule. Nagu autorid isegi kuivalt nendivad – tihti tuleb elu lihtsalt vahele. Vastupidiselt levinud arusaamale ei ole miljonärid teistest targemad. Küll aga on nad valmis rohkem panustama – keskmiselt ca 8,4 tundi kuus, mis on ülejäänutest pea kaks korda enam. Neid eristab ka üsnagi mõõdukas elustiil, mis lubab kapitali ülejääki reinvesteerida. Autorid väidavad, et rikkaid ei iseloomusta mitte ulmeline autopark, vaid rida põhimõtteid, mille hulka kuuluvad nii eraelu puutumatus, optimism, edasipüüdlikkus, kannatlikkus, säästlikkus kui ka kalkuleeritud riskeerimine. Raamatus "Aktsiatega rikkaks ja vabaks" kergitavad Talving ja Hernhag saladuskatet oma lemmikstrateegiatelt, pakkudes lugejale unikaalset võimalust nende edulugu korrata. Raamatu väljaandmist toetasid LHV ja Nasdaq Tallinn.

Kanada kirjanik Madeleine Thien, kelle esimene raamat, jutukogu "Lihtsad retseptid", ilmus 2001. aastal, on oma loomingu eest pälvinud terve rea auhindu. 2006. aastal ilmus tema esimene romaan "Kindlustunne". Hiina-malaisia päritolu immigrantide järeltulijana jutustab Thien lugusid, mis on juuripidi kinni Kagu-Aasia külluses. Thieni teine romaan, "Armastatud ja kardetud", räägib maailma eest luku taha pandud inimestest, kelle ainus ellujäämisviis on iseennast maailma eest lukku panna, sest see maailm, mis silmade, nina ja kõrvade kaudu sissepääsu otsib, on kohutav. See maailm on Pol Poti "Demokraatlik Kambodža", üks ajaloo hävitavamaid režiime. Esimesest romaanist tuttav maailmade vahel liikumine jätkub Thieni teises romaanis. Kanadasse välja jõudnud, käivad tegelased taas läbi kõik oma elu olulised paigad: Kambodža, Tai, Laos, Vietnam. Kambodža uskumuse kohaselt sünnib inimene maailma mitme eluga. Aga kuidas saab inimene elada edasi, kui ta on teistest eludest ilma jäänud? Kuidas saab inimene elada edasi, kui tema kanda jäävad ka kadunud inimeste elud? Kui enda elud asenduvad teiste eludega?

Bree Tanner vaevu mäletab elu enne oma tavatult võimsaid aistinguid, üliinimlikke reflekse ja pidurdamatut jõudu. Elu enne lakkamatut verejanu… elu enne seda, kui temast sai vampiir. Bree teab vaid, et kooselu teiste verinoortega tähendab vähe kindlustunnet ja veel vähem reegleid: valva oma seljatagust, ära tõmba endale tähelepanu ja ennekõike – ole päikesetõusuks kodus, või sure.

Wall Street Journali bestseller. Michael Bungay Stanier neuroteadusele ja käitumisökonoomikale toetuv raamat pole sellest, kuidas juhist coach teha, vaid sellest, kuidas temast liider kujundada. Eelduseks on lihtsa ja samas keerulise uue harjumuse loomine: juht pead olema pisut kauem uudishimulik ning tormama pisut aeglasemalt tegutsema ja nõu jagama. Levinud arusaama kohaselt on juhi rolliks anda nõu, seda peetakse lisandväärtuse loomiseks. Preemiaks saab juht kiita ja parema kabineti. Kui juht piirdub vestlustes üksnes küsimuste esitamisega, kipub kontroll, seejärel ka enesekindlus kaduma. Ometi kinnitab Stanier, et sedalaadi coaching'ust peab saama igapäevane sundimatu praktika. Stanier kinnitab, et selline lähenemine aitab lõhkuda kolme nõiaringi: liigse sõltuvuse loomist, töösse uppumist ja ühenduse kaotamist. Sest mida rohkem teisi aidata, seda enam juhi abi vajatakse. Mida rohkem juhi abi vajatakse, seda rohkem kulub juhil aega teiste aitamisele. Tulemuseks on õnnetu ja närviline seltskond, kes ei suuda täita ülesandeid, milleks nad on palgatud. Stanier käib välja seitse küsimust, mis aitavad nendest nõiaringidest välja murda ning keskenduda ülesannetele, millel on tõeline mõju ja tähendus. Vaid nii saab juht tagasi oma aja, energia ja vahendid, et suunata need küsimustele, mis on olulised. See raamistik ei toeta üksnes professionaale, vaid kõiki, keda huvitab parem ning tulemuslikum suhtlemine, olgu selleks siis alluvate, ülemiste, kolleegide, klientide ja tarnijatega, aga ka abikaasa ning teismeliste lastega. Stanier pälvis aastal 2019 tiitli #1 Thought Leader coaching'u valdkonnas ning nimetati "juhtimis-Oscarite" Thinkers50 coaching'u auhinna nominendiks.

Kõrgema tootluse nimel tuleb võtta suurem risk – just nõnda on investoreid õpetatud. Mohnish Pabrai „Dhandho investor“ selgitab lihtsalt, arvukate näidete varal, kuidas madala riskiga kõrget tootlust teenida, laiendades Benjamin Grahami, Warren Buffetti ja Charlie Mungeri aegumatuid põhimõtteid. ¤ Keskendu olemasoleva äri ostmisele. See on palju kindlam kui idufirma. ¤ Osta lihtsaid ärisid valdkondades, kus muutused on ülimalt aeglased. „Me otsime lihtsaid tooteid, mida kõik vajavad,“ lisab Buffett selgituseks. ¤ Osta allasurutud hinnaga ettevõtteid allasurutud sektorites. Kui lähituleviku väljavaated on sünged ning ettevõte on kõikide viha ja põlu all, on parim aeg seda ettevõtet osta. Investoril on sellises olukorras üsnagi head šansid korjata üles fundamentaalväärtuse suhtes sügava allahindlusega vara. ¤ Osta vastupidava konkurentsieelisega ettevõtteid. „Ma ei taha sellist äri, mis on konkurendi jaoks lihtne. Ma tahan äri, mille ümber on vallikraav. Ma tahan keskele väga väärtuslikku lossi ja ma tahan, et hertsog, kes seda lossi juhib, oleks väga aus, töökas ja tubli. Ja siis ma tahan, et selle lossi ümber oleks vallikraav. See võib olla milline tahes: meie autokindlustusäri GEICO vallikraav on näiteks madalad kulud,“ avab Buffett vallikraavi kontseptsiooni tagamaad. ¤ Panusta suurelt, kui šansid on ülekaalukalt sinu kasuks. Munger tõdeb: „Investeerimine ongi panustamine valesti hinnatud objektidele. Ja sul on vaja palju teadmisi, et öelda, kas see on tõepoolest valesti hinnatud.“ ¤ Keskendu arbitraažile. Arbitraaži hinnaerinevused on väikesed ja vältavad vahel vaid mõne üürikese hetke, aga need on sisuliselt riskivabad ja annavad tasuta raha. ¤ Osta ärisid suure allahindlusega sisemiselt fundamentaalväärtuselt. Isegi kui tulevik kujuneb oodatust kehvemaks, on kapitali jäädava kaotuse tõenäosus väike. ¤ Otsi madala riski ja suure määramatusega ettevõtteid. See toob kaasa tugevalt allahinnatud ettevõtteid, eriti totalisaatori süsteemil põhineval aktsiaturul. Madal risk tähendab definitsiooni järgi minimaalset võimalikku kahjumit. ¤ Parem on olla matkija kui novaator. Innovatsioon on täringumäng, idee ülevõtmine ja skaleerimine kätkeb endas palju väiksemat riski ja rohkem võiduvõimalusi.

Endise Vene luureohvitseri Aleksander (Saša) Litvinenko julm mürgitamine radioaktiivse polooniumiga 2006. aasta novembris põhjustas rahvusvahelise sensatsiooni ja vapustas kogu maailma. Seni heas vormis olnud 43-aastane mees kustus paari nädalaga "minituumapommi" ohvrina. Esmasteks kahtlusalusteks said Vene FSB, KGB järglane, ja Putini režiim. Polooniumi jälitades leiti lennukitest tõendeid, et tappev mürk oli kohale toimetatud Venemaalt. Kuid mis juhtus tegelikult? Mis oli see, mida Litvinenko teadis, ja miks ta tapeti? Avameelne lugu Saša Litvinenko elust ja surmast on lugu, mida Kreml eelistaks mitte levitada.

Kui olete kimpus infomüra, vääritimõistmise ja sisutühjade koosolekutega, võtke see raamat ette ja õpite oma sõnumit – nii suulist kui ka kirjalikku – tulemuslikult edastama. Tihti juhtub nii, et vestlust alustades on meie endi jaoks selge, millest räägime, mida silmas peame või kuhu selle vestlusega jõuda tahame. Sama selget pilti ei pruugi olla aga meie vestluskaaslasel. Kui me neile aga oma ideid kohe ja selgelt kommunikeerida ei suuda, võivad need kaaslase peas omi radu hakata käima. Ebaõiged eeldused ja arusaamatused on aga edasiste probleemide allikaks, rääkimata kaasnevast ressursikulust. Mõtte tõhusaks kommunikeerimiseks on tegelikult vaja kõigest ühte minutit. Ja see ei tähenda mitte kõikvõimaliku informatsiooni pressimist ühte minutisse, vaid õigele infole ja sobivatele võtetele keskendumist. Chris Fenning näitab, kuidas oma sõnum esimesele paarile lausele rõhku pannes eesmärgipäraselt kohale viia. Võti seisneb selgelt väljendatud kontekstis, taotluses ja sõnumis. Raamatus pakutakse välja struktureeritud lähenemine tööalase suhtlemisoskuse lihvimisele laiemalt, millest saab kasu mis tahes astme või valdkonna töötaja. Kirjeldatud võtetest saavad kõik ühtmoodi kasu.

2000. aastal ilmus Arne Miku sulest raamat «Katkenud laulukaar», milles on juttu põhiliselt nendest estoonlastest, kes 1944. aasta sügisel põgenesid pealetungivate Nõukogude vägede eest läände. Oma uues raamatus vaatleb Arne Mikk neid aastaid, mil varemetes Estonia teater uuesti jalule tõusis, oma majja tagasi kolis ja aastate jooksul taas eesti kultuurielus auväärse koha kätte võitis. Mikk ei kirjuta ainult hoone taastamisest, vaid ka ajast teatri ümber ning inimestest, kes selles ajas ja majas tookord tegutsesid. Raamatus on kokku üle 180 foto ja illustratsiooni, paljud neist seni avaldamata.

2016. aastal on eelkõige idamaa tarkuste vahendajana tuntud teadjamees Gunnar Aarma 100. sünniaastapäev. Suurem osa tema teadmistest on olnud suunatud inimestele, kes ei ole õnnelikud. Need on talletatud 14 raamatusse, 148 artiklisse temalt ja temast ning 19 intervjuusse. Enamik raamatutest on läbi müüdud, artiklid laiali paljudes ajalehtedes ja ajakirjades.

Kirjastus Pegasus alustab Gunnar Aarma elutarkuste väljaandmist traktaatidest "Mõtlemine", "Hingamine" ja "Toitumine". Raamatus on avaldatud ka Gunnar Aarma kireva eluloo kirjeldus. Guru teatas Gunnar Aarmale 1938. aastal pärast vastavaid katseid, et tema selle elu põhiülesanne on küsimustele vastamine. Pidades kogu aeg silmas selle elu peaülesannet, hoiduski Aarma misjonitööst, pidades seda üheks kõige halvemaks tegevuseks üldse. Kodustel kohtumistel oli juhuseid, kus küllatulnud ei ole osanud midagi küsida ja, oodates peremehe juttu, viisid olukorra selleni, et viimane neid tulemise eest viisakalt tänas ja selliselt kokkusaamise lõpetas.

"Mu guru veenis mind, et inimene on kõikvõimas ja esijoones tuleb seda kõikvõimsust kasutada, et õnnelikuks saada," on öelnud Gunnar Aarma. "Selleks, et olla õnnelik, peab inimene õigesti mõtlema, õigesti hingama, õigesti toituma ja küllaldaselt liikuma. Kui nüüd hinnata nende tegurite tähtsust proportsioonis, on tulemus ligikaudselt selline: õige mõtlemine – 70%, õige hingamine – 10%, õige toitumine – 10% ja küllaldane liikumine – 10%. Võib julgesti öelda, kui inimene seab oma mõtlemise korda või tänapäevaselt öeldes suudab muuta ennast stressivabaks, siis ta tõenäoliselt saab oma hädadest lahti."

Fraasist „win-win“ on saanud klišee, inimsuhtluse ainuke aktsepteeritav paradigma. Me usume, et jagatud õitseng – win-win – on sisukas ja püsiv. Jim Camp on veendunud, et läbirääkimistaktikana on win-win kokkuleppe surm. Olgu seda siis äriasjades, eraelus või kus tahes mujal. Camp ütleb, et win-win on sageli win-lose, kuna õhutab mittevajalikele kompromissidele minemist. Win-win on emotsiooni-, mitte otsusepõhine ja mängib südamele, mitte mõistusele. See ei põhine konkreetsetel printsiipidel, vaid pigem „targa kokkuleppe“ mudrul. Win-win läbirääkimised ei toimu selgel ja sammsammulisel moel ja see on ka üks põhjustest, miks saab tõelises ärimaailmas win-win alati tappa. Paljud, kohe väga paljud nutikad läbirääkijad teavad, et üle laua istuv innukas win-win-läbirääkija on neil kerge saak. Campi raamat paneb lauale süsteemi, mis viib fookuse eesmärkidele ja käitumisele, mida saab kontrollida, ning ütleb selgelt välja: ¤ kui suurt allahindlust tasub tegelikult pakkuda; ¤ kuidas läbirääkimisi paberil skemaatiliselt visandada ja samm-sammult kontrollida; ¤ kuidas tõhusalt reageerida kõigele, mis läbirääkimiste laua taga toimub; ¤ kuidas mitte kunagi lasta end tabada ettevalmistamata; ¤ kuidas naeratus näol minema jalutada, kui seda peaks vaja olema. Maailmas on jõutud paljude heade kokkulepeteni, enne kui Camp oma teooriaga välja tuli. Ometi on jõutud ka väga paljude halbadeni. Ilma Campi süsteemita võib küll kogemata enam-vähem viisaka tulemuseni jõuda, kuid koos selle süsteemiga tulevad lauale määratult paremad lepped. Jim Camp on läbirääkimiste coach ja Coach2100 asutaja, kes osaleb ligi 750 läbirääkimisel aastas. Ta on juhendanud tuhandeid läbirääkimisi enam kui 150 korporatsioonis. Tema süsteemi najal on eri valdkondade inimesed rääkinud läbi tehingute üle enam kui nelja miljardi dollari väärtuses.

Miks on uni meile kasulik? Mitu tundi ööund on soovitatav väikelapsele? Aga täiskasvanule? Vanurile? Miks me näeme und? Kuidas parandada oma une kvaliteeti? Mis on narkolepsia, parasomnia ja uneapnoe? Järjest enam inimesi kannatab mitmesugust tüüpi unehäirete all. Nende vastu võitlemiseks pole aga unerohi kaugeltki ainus lahendus – uneprobleemid võivad olla tingitud näiteks inimese east ja tervislikust seisundist, valest madratsist või väärast toitumisest enne uinumist. Ja isegi kui tegemist on nii palju, et uni tundub puhas ajaraiskamine, on uni organismile sama kosutav ja vajalik nagu toit või õhk. Kõigele sellele keskendubki käesolev kodumaiste autorite kirjutatud raamat – kui inimene tunneb oma und, saab ta olla õnnelik, puhanud, rõõmus ja energilisem. Eesti tunnustatuima unearsti ja ajakirjaniku koostööna valminud raamat on julgustav kaaslane teekonnal hea une juurde, jagades infot une olemuse kohta inimese eri eluperioodidel, kirjeldades levinumaid unehäireid ning andes lihtsaid soovitusi ja nippe nendega toimetulekuks. Sest üks on kindel: ühtegi hea une saavutamiseks tehtavat tegevust või väljakujunenud harjumust ei saa pidada tühiseks. Hea une nimel pole ükski pingutus üleliigne. Head und!

Aegade vältel on voodis tehtud peaaegu kõike. Muistsetel egiptlastel aitas voodi luua sidet hauataguse maailmaga, Shakespeare’i päevil kihas selle ümber seltskonnaelu ja Teise maailmasõja ajal juhtis Winston Churchill voodist tervet Suurbritanniat.

Tänapäeval on voodi tõrjutud magamistoa ukse taha ning uneterapeudid soovitavad voodit kasutada üksnes magamiseks ja seksiks. Nii tulebki selle mööblieseme kirev ajalugu ja roll inimeste elus kõne alla hämmastavalt harva. Ometi on voodil, kus veedame umbes kolmandiku oma elust, jutustada vägevaid lugusid.

„Horisontaalses ajaloos“ tõmmatakse kõrvale eesriided, mis varjavad voodit kui inimkonna üht kõige tähtsamat leiutist. Ühtviisi saavad sõna nii hiigelsuurtes kõrtsivoodites üheskoos tukkuvad rännumehed kui kullatud vooditest käske jagavad valitsejad. Raamat toob lugeja ette voodi veidravõitu ja mõnikord naljaka, kuid alati paeluva ajaloo: see on jutustus, kuidas okstest ja lehtedest ürgpesast sai põranda kohal hõljuv tehnoloogiaime.

Brian Fagan on antropoloogia emeriitprofessor California ülikoolis Santa Barbaras ja avaldanud mitu arheoloogiaraamatut.

Nadia Durrani on kirjutanud arheoloogia teemal juba kaks aastakümmet, avaldanud koos Brian Faganiga mitu õpikut ja toimetanud ajakirja Current World Archaeology.

Aegade algusest saati on haldjariik võtnud… Seitsmeteistaastase näitlejahakatise Kelley Winslow jaoks on haldjad vaid tegelased lapsepõlve muinaslugudest. Siis aga kohtub ta Sonny Flanneryga, kelle terashallide silmade taga peitub sama terasene soov teda kaitsta. Sonny valvab Samhaini väravat, mis ühendab surelike maailma haldjate nõidusliku ja ohtliku Teineilmaga. Jäise kuninga Auberoni käsul suletud värav avaneb vaid kord aastas. Sel aastal, kui läheneb aeg, mil Samhaini Värav avali paiskub ja Haldjamaa hirmuäratavad asukad üritavad end pahaaimamatute inimeste maailma läbi murda, juhtub midagi ootamatut… midagi imelist ja kummalist.Kelleyle ei avane mitte ainult haldjailm tema ümber, vaid ta saab teada ka teda ootavast pärandist. Nüüd peab Kelley korraga hakkama saama nii haldjate hukutava reetlikkuse kui oma süvenevate tunnetega Sonny vastu – tulemuseks on rabavalt kaasahaarav lugu, millest kiirgab romantikat. "Imekummaline" on mitmekihiline lugu armastusest haldja ja sureliku vahel, reetmistest kuningate ja kuningannade vahel, ja maagiast… autori ja lugeja vahel.Lesley Livingston on Torontos elav kirjanik ja näitlejanna. Ta lõpetas Toronto ülikooli magistrikraadiga inglise keeles ning tema erialaks on kuningas Arthurit puudutav kirjandus ja Shakespeare. Samuti on Lesley teatritrupi Tempest asutajaliige ja üks põhinäitlejatest. "Imekummaline" on tema esimene romaan.

Milline on olümpiamedali hind? Pekingi taliolümpialt Eestile ainsa medali toonud Kelly Sildaru pole lihtsalt üks sportlane paljudest. Teda on juba pisikesest peale peetud imelapseks. Ta on üles kasvanud meie kõigi silme all ja aastaid säranud üle väikese Eesti piiride. Aga imelapse elu ei ole alati imeline. Vaid vähesed inimesed teavad, kui okkaline on olnud Kelly teekond tippu tegelikult, sest pikka aega kõneles Kelly eest tema treenerist isa, kelle tegusid uurib nüüd prokuratuur. Selles raamatus räägib oma loo ausalt ja avameelselt Kelly ise. Kelly Sildaru keeruline teekond. Kelly Sildarust sai juba väikese tüdrukuna maailma parim pargisõitja, kes ei kaotanud oma lemmikalal ainsatki võistlust. 13-aastasena võitis ta kõigi aegade noorimana ekstreemsportlaste kõige mainekama jõuproovi, X-Gamesi. 16-aastasena tuli ta kõigi aegade noorimana täiskasvanute maailmameistriks rennisõidus. 19-aastasena tõi ta Eestile Pekingi taliolümpialt medali. See ei ole olnud lihtne teekond. Suurte võitude vahele on mahtunud ka palju musti päevi – valu, pisaraid ja loobumismõtteid. Kelly ei ole selle koorma all murdunud. Ka nüüd, kui imelapsest on meie kõigi silme all sirgunud noor naine, on temas ikka veel alles seesama siiras, sõbralik ja armas tüdruk, kellena ta aastaid tagasi avalikkuse ette astus. Selles – mitte suusatrikkides – on Kelly suurus.

Suurbritannia juhtimisinstituudi (CMI) parim juhtimisraamat 2018. Paljusid tublisid spetsialiste tabab sama saatus – ühel ilusal päeval lükatakse lauale pakkumine astuda järgmine loogiline samm ning võtta vastu liidri positsioon. Vähesed aimavad sel hetkel, millise väljakutsega on tegelikult tegu. Ühtäkki selgub, et senistest suurepärastest tehnilistest oskustest enam ei piisa, et uus amet sisuga täita. Veelgi enam, ka edumõõdikud on sootuks teised, sest otsustavaks pole enam isiklik, vaid kogu meeskonna võimekus. Juhi päevad pole teps mitte vennad. Uued ülesanded ja väljakutsed voolavad justkui lakkamatu kosena uksest ja aknast sisse. Küll ootab juhtkond uut raportit, küll viskab boss lahendamiseks lauale järjekordse pakilise jama, küll kisuvad tiimis suhted hapuks. Ja nii selgubki, et senised suurepärased müügi-, finants-, või õigusalased nipid, mille najal on siiani purjetatud, enam edasi ei vii. Ühes efektiivsusega on äkitselt haihtunud ka rahulik uni, sest mitte miski pole ette valmistanud selleks, kuidas nutikaid strateegiaid sepitseda, kriise lahendada, parimaid töötajaid leida, hoida ning arendada. Kompaktses võtmes käepäraseid nõuandeid, konkreetseid juhtnööre ning põhimõtteid pakkuv "Juhi käsiraamat" on võtnud sihikule kõik need olulised teemad, mida üks tõhus juht peab virtuoosi kombel valdama. Raamat koondab kokku ajakirja Harvard Business Review' autorite kogemused ning parimad tavad, mis pärinevad nii klassikaks saanud artiklitest ning alles kujunemisjärgus ideedest ja uuringutest. Iga peatükk lõpeb põhipunktide ja tegevusjuhistega, mis aitavad loetut kohe ka praktikasse panna. Juttu tuleb sellestki, kuidas: juhtimisoskusi omandada usaldust võita mõjukaks isikuks kujuneda kindlakäeliselt delegeerida tõhusalt tagasisidet anda andekaid inimesi arendada meeskonnatööd korraldada finantsvahendeid kasutada strateegiaid koostada

Nelikümmend viis aastat on möödas raamatu "Juhuslik ekslemine Wall Streetil" esmatrükist. Selle sõnum oli lihtne – investoritel on märksa kasulikum osta ja hoida indeksifondi kui möllata väärtpaberite või aktiivselt juhitud fondide osakutega. Ligi pool sajandit hiljem usub raamatu autor Burton G. Malkiel oma algsesse teesi veelgi enam. Võib küsida, et kui põhisõnum on sama, milleks siis kaheteistkümnes väljaanne? Aga seda põhjusel, et aastate jooksul on aktsiaturu kohta esitatud sedavõrd palju segadust tekitavaid väiteid, et vaja on raamatut, mis asja klaariks. Aja jooksul on märkimisväärselt muutunud ka finantsinstrumendid, mida oleks suisa kuritegu lihtsalt maha salata. Värsket materjali on lisandunud nii palju, et ka need, kes on mõnd varasemat väljaannet lugenud, leiavad eest kuhjaga uut ning kasulikku. Autor pakub praktilisi investeerimisnäpunäiteid pensionäridele ning lahkab suure mõnu ja põhjalikkusega krüptoraha hingeelu. Lisaks annab ta selge ülevaate investeerimisteooria ja -praktika edusammudest akadeemilistes ringkondades, analüüsides muu hulgas nende kitsaskohtigi. Kuigi Malkiel toetab pikaajalisel investeerimisel indeksifondide strateegiat, ei keskendu ta oma raamatus üksnes passiivsele investeerimisele. Autor võtab lugeja käekõrvale, et tutvustada talle börsimaailma kõikvõimalikke nurgataguseid ja kangialuseid, kus võib nii mõnigi kord linna parima restorani otsa komistada. Malkielil on taas kord õnnestunud kokku panna ladusalt loetav teejuht erainvestorile, mis avab investeerimismaailma mitmeid seni suletud uksi. Kriititkud on veendunud, et raamatu näol on tegu parima investeerimisnõuga, mida raha eest saab osta. Uusi teadmisi ja ajalikke juhtnööre jagub igale investorile, seda sõltumata tasemest või riskivalmidusest.

New York Timesi ja Wall Street Journali bestseller! Elu prožektorite all on karm, eriti veel segastel ning kiiretel aegadel. Rinda tuleb pista lõputute kriiside, tarbetu müra ja väsimatute "heasoovijatega". Et sellest piinavast seisust vähegi väärikalt väljuda, tekib paljudel kange kiusatus raudse maski taha pageda. Raamatu "Julgege juhtida" autor Brené Brown leiab, et meie keskel toimetab liiga palju neid, kes juhivad hirmu ning haiget tegemise pinnalt. Browni unistuseks on pärandada oma lastele maailm, mida juhivad julged. Kui aga ise oma käiseid üles ei kääri, pole põhjust teistelegi küsivalt otsa vaadata. Nii sündiski raamat, mis autorit tsiteerides räägib praktilises, jamavabas ja lihtsasti kasutatavas võtmes sellest, mis teeb ühest keskpärasest tegelasest särava liidri. Olgu lisatud, et juhina ei käsitle ta mitte üksnes neid, kelle visiitkaart seda kinnitab, vaid igaüht, kes võtab vastutust leida inimestes ja protsessides potentsiaali ning on valmis neid ka arendama. Raamatu selgrooks on sadadest organisatsioonidest saadud kogemus ning põhjalik, pea kahe aastakümne pikkune uurimistöö, mille keskseks küsimuseks oli: mis vajab senises juhtimisviisis muutmist, et olla keerukas ja kiiresti muutuvas keskkonnas edukas? Tippjuhtide vastustest selgus, et me vajame julgemaid juhte ja südikamat kultuuri. Uuringust koorus välja seegi, et tegelikult kogeb enamus julgeid juhte regulaarselt mitut tüüpi hirmu, mistõttu ei saa see olla veel takistuseks, et olla julge. Tegelikuks kurja juureks on hoopis viis, kuidas me hirmudele reageerime. Brown väidab, et kõigi nende aastate jooksul pole ta kordagi kohanud julget juhti, kes poleks pettumust, läbikukkumist ja südamevalu tundnud. Julguse kasvatamise põhioskuseks peab ta tahtmist ja võimet olla haavatav. Vaid siis on võimalik rakendada kolme ülejäänut – oskust oma väärtuste järgi elada, usaldada ning taas jalgele tõusta. Oskus olla julge ei saa kunagi olla suurem haavatavuse taluvusest. Just nende nelja õpitava, analüüsitava ning mõõdetava oskuse abil saab teha suuri tegusid. Märksa suuremaid kui hirmuga.

„Kas sa kuulsid, et emme suri ära?“ küsis viieaastane Séamas, kes oli äsja saanud uued velvetpüksid ja kepsles nüüd rahvahulgas rõõmsalt ringi. See rahvahulk oli tulnud tema rinnavähki surnud ema peiedele. Edaspidi pidi perekond koristamise, söögitegemise, kooliskäimise, majapidamise, pesupesemise, nägelemise ja kokkuhoidmisega toime tulema ilma emata, kes seni oli kogu seda rüselevat kaost ohjes hoidnud. See on lugu Põhja-Iirimaa poisist, kes kasvas 1990ndatel aastatel üles suures perekonnas Põhja-Iirimaal Derry lähedal. Iirimaa rahutused olid selleks ajaks enamjaolt minevikuks saanud ning poliitika asemel huvitus väike Séamas dinosaurustest ja traktoritest. Katoliikliku iiri suurpere kasvuloos on läbisegi naer ja lein, religioon ja sündsusetud naljad, perekonnakroonika ja Iirimaa lähiajalugu ning kõike kroonib peategelase tõdemus, et Jumal on mõnikord ikkagi paras jobu. Ennekõike on see aga lugu kangelaslikust isast, kes kasvatas üles mitte lihtsalt üksteist last, vaid üksteist parimat sõpra.

Tuntud ungari kirjaniku Géza Ottliku (1912–1990) romaan «Kool piiril» käsitleb ühe Ungari piiri äärse sõjakooli sisemaalima. Lugu esitatakse kahe jutustaja, sõjakooli kahe kasvandiku vaatepunktist. Ühe – surnud Medve – mõtted pärinevad käsikirjast, milles ta kirjeldab detailselt kasvandike eluolu ning üritab võimalikult täpselt edasi anda kogu õhustikku. Teine jutustaja on Medve sõber Beebee, kes kommenteerib ja täiendab sõbra käsikirja. Kaks vaatepunkti ja kaks ajatasandit annavad kokku üldpildi. Näeme, kuidas värsked kasvandikud kaotavad piirsituatsioonis järk-järgult oma lapseliku süütuse ja on sunnitud valima: autonoomia, solidaarsus, pugemine või karjainstinkt. Nad õpivad, kuidas pidada vastu vaenulikus maailmas ning kuidas käia säästlikult ringi sõnade ja liigutustega. Romaan käsitleb moraalseid väärtusi ja on piisavalt üldistusjõuline, et pakkuda unustamatut elamust ning mõtlemisainet tänapäeva lugejale. Ungaris on «Kool piiril» muutunud kultusromaaniks.

Ajal, mil Vabadussõja rinnetel kõnelesid relvad, rikkusid tagalas rahu erakondade nääklused, kommunistide õõnestustegevus, streigid, välikohtud, Saaremaa mäss. Lisaks iseseisvuse kindlustamisele lahinguväljal lõid sõjaväelased kaasa ka sisepoliitikas. Ülemjuhataja Laidoneri volitused mitmes tagalat puudutavas küsimuses olid peaaegu diktaatorlikud ja mõned poliitikud kartsid, et sõjaväelased kehtestavad riigis diktatuuri. Raamat räägibki lähemalt sõjaväelaste rollist Vabadussõja-aegses sisepoliitkas – kuidas tagati kord, suruti maha enamlased, mõisteti kohut, korraldati tsensuuri ning püüeldi poliitikutega ühiste või sootuks erinevate eesmärkide poole.

Romaan käsitleb satiiriliselt tänapäeva Inglismaa ühiskonda, kus käivad käsikäes sõda narkootikumide vastu ja riigiametnike korruptsioon. Erineva sotsiaalse tausta ja saatusega tegelasi ühendab üks tunnus: nende kõigi elud on ühel või teisel kombel seotud narkootikumidega, alates parlamendiliikmetest kuni tänavaprostituutideni.

Enne, kui Elizabeth I andis Francis Drake'ile ülesande ümber maailma seilata, oli „kuninganna piraat", El Draque ehk Draakon, nagu hispaanlased teda kutsusid, ehk kõige tagaotsitum – ja edukam – mereröövel, kes eales meresid kündnud. Punapäine tulise temperamendiga Drake röövis Uuest Maailmast hõbeda- ja kullakoormatega naasvaid Hispaania aardelaevu ning krabas oma kuningannale – ja iseendale – kokku tohutu varanduse. Elizabethi heaks tegi Drake teoks võimatu: aitas vormida Inglismaast, sellest vaesunud ja isoleeritud saareriigikesest, üleilmse impeeriumi.

Paljud on väärtusaktsiatega kena kopika teeninud, legendaarne Warren Buffett teiste seas. Ta on noppinud turult silmapaistvaid ettevõtteid ammu enne seda, kui nende tegelik väärtus aktsiahindadest vastu vaatab. Marcus Hernhag nimetab neid oma raamatus maailma parimateks aktsiateks. Kuigi edu võivad tuua erinevad strateegiad, on just väärtusaktsiatesse investeerimine Buffettile ning tema mõttekaaslastele toonud enim tulu. Väärtusaktsiatega vähendab investor küll riske, kuid mitte tootlust, sobides hästi neile, kes soovivad üsnagi lihtsal viisil riske juhtida. Miks mitte ka traditsioonilisele pensionikogumisele kena alternatiiv tagada. Hernhag rõhutab, et muutuv maailm nõuab investorilt paindlikkust ning võimet aktsiaturu pikki trende ette näha. Oluline on ka mõista ühiskonna ootusi ning suundumusi, et välja sõeluda ettevõtted, mis tegelikult klientidele ja aktsionäridele väärtust loovad. Ta jagab vanameistrite meetodite najal juhatust, millised on väärtusaktsiate strateegiate arengud ja eelised, kuidas leida väärtusaktsiaid kasvufirmadest, millal on õige aeg osta ja müüa ning kuidas riske maandada.

Öeldakse, et armastatu surma korral kaotab inimene osakese iseendast. Vastab tõele: kallid inimesed on kodeeritud otse ajusse, sealsele virtuaalsele kaardile. Kiindumus salvestab end neuronitesse, kuid lähedase surma korral tekib suur segadus. Aju ei saa enam aru, kuhu inimene kadus, sest ajukaardil on ta endiselt alles. Selle vastuolu lahendamine ning uue reaalsusega kohanemine on ajule ränk töö.

„Leinav aju“ otsib vastust küsimusele, mis toimub ajus siis, kui armas inimene meie elust kaob. Raamatu esimene osa keskendub leinale ja selle neuroloogilisele alusele. Miks aju ei saa aru, et lähedane ei tule enam tagasi? Mis toimub meie pisikestes neuronites? Milleks on ajul vaja kaardistada armsaid inimesi ja kuidas ta seda teeb? Kuidas tekib pikenenud leinahäire ja kas seda saab ravida?

Raamatu teine osa tegeleb leinamisega ning täisväärtusliku elu juurde naasmisega. Leinamise protsessis õpib aju toime tulema maailmas, kus puudub talle tähtis inimene. Vananenud viieastmelise leinamudeli asemel on aluseks uus, aju-uuringutel tuginev leina duaalprotsessi mudel. Leinamine tähendab pendeldamist taastumise ja kaotuse vahel, kohanemist ja komistamist, püsti tõusmist ja edasi minemist. Tähtsad pole mitte üksnes mõtted ja tunded või nende esinemise järjekord, vaid leinaprotsess tervikuna, nii kaotusega tegelemine kui ka sellest taastumine.

Mary-Frances O’Connor on kliinilise psühholoogia ja psühhiaatria kaasprofessor Arizona ülikoolis ning juhatab seal leina, kaotuse ja sotsiaalse stressi laborit. Tema uuringud keskenduvad sellele, kuidas lein mõjutab nii aju kui keha ning oma tööga püüab ta aidata pikenenud leinahäire all kannatavaid inimesi.

„Leinav aju“ on suurepärane raamat, mis aitab meil aru saada leina taustal olevatest neurobioloogilistest protsessidest. Soovitan kõigile, kel oma töö tõttu tuleb leinaga kokku puutuda, kuid ka üldisemalt neuroteadustest huvitatutele.
Juhan Kaldre, psühhiaater

Investori arutule õhinale järgneb tihti põhjatu meeleheide, kirjutab matemaatikaprofessor John Allen Paulos raamatus "Matemaatik mängib börsil", lahates nii investeerimismaailmale omaseid paradokse ja mõistatusi kui ka totaalseks katastroofiks osutunud isiklikku armusuhet WorldComiga aktsiatega. Tänapäeval on WorldCom petuäri sünonüümiks, kuid õndsatel 1990ndate lõpuaastatel oli sel seljas eduka kõrgtehnoloogiliste sideettevõtete kugistaja pintsak. Erinevalt paljudest toonastest internetifirmadest küündis WorldComi käive 25 miljardi dollari kanti, klientide arv aga muljetavaldava 25 miljoni ligi. Kuigi praegu peetakse ettevõtte toonast tegevjuhti Bernie Ebbersit parajaks piraadiks, nähti siis temas vahvat mõõgakangelast. Tehnoloogiaguru George Gilder ise laulis kogu ettevõtmisele tulist kiidulaulu. "Olles juba aktsiad ostnud, hakkasin nagu muuseas mõtlema, et miks mitte osta veelgi rohkem," tunnustab Paulos oma toonast üsnagi arulagedat mõttekäiku. "Ma ei pea ennast õnnemänguriks, kuid sundisin end mõtlemisest loobuma, sundisin end lihtsalt tegutsema ja sundisin end ostma juurde WCOM-i aktsiaid, mis maksid märkimisväärselt rohkem kui need vähesed, mis mul juba olid. Kusjuures need ei jäänud ka minu viimaseks aktsiaostuks," kirjeldab Paulos aega, mil tema ratsionaalne meel ajutiselt areenilt lahkus. Lugejal ei tarvitse siiski peljata lääget kirjeldust sellest, kuidas Paulos püksata jäi. Selle asemel uurib ta nii enda kui ka teiste investorite kogemuse pinnalt investeerimismeetodeid ning probleeme nagu näiteks: kas turg on efektiivne või pigem juhuslik; kas tehnilise ja fundamentaalse analüüsi taga on midagi; kuidas mõõta riski;milline roll on kognitiivsel illusioonil;aga argiteadmisel;millised on kõige levinumad pettused;mida kujutavad endast optsioonid, portfelliteooria, lühikeseks müük ja efektiivse turu hüpotees;kas normaaljaotuse Gaussi kõver seletab turu kohatist äärmuslikku volatiilsust; aga fraktalid, kaos ja teised ebastandardsed tööriistad? Nii nagu tarkus ja rikkus on kaks iseasja, on vahe ka selles, kas teil on õigus või on teil õigus turu kohta, on Paulos veendunud. "Teil võib olla valedel põhjustel õigus ja te võite õige arutluskäiguga jõuda valele järeldusele. Võrrelge seda looga õpetajast, kes palub õpilastel öelda kaks asesõna. Kui keegi vabatahtlikult ei vasta, küsib õpetaja Tommylt, kes ütleb: "Kes, mina?" Börsi silmis on Tommyl õigus ja kuigi ta emakeeles ilmselt "viit" ei saa, teenib ta palju raha."

Nende kaante vahele kogutud viieteistkümne novelli autor vajab küllap põgusat tutvustust tänapäeva lugejale, sest tuntud on Imre Siil ennekõike Eesti Informaatikakeskuse kauaaegse direktori ja e-riigi loojana. Ometi avaldus tema kirjanduslik loomeanne juba üsna õrnas eas ja kolm aastakümmet tagasi Tartu ülikoolis eesti filoloogiat õppides juhatas Siil ka tollast Noorte Autorite Koondist ehk NAK-i.

Olgugi et Imre Siili jutustusi, luuletusi ja humoreske on avaldanud mitmed ajalehed ja -kirjad, on käesolev kogumik esimene iseseisev väljaanne, mis tutvustab talle ainuomast, õrnuse- ja sarkasmisegust jutustajastiili.

Raamat koosneb kolmest suuremast osast, millest kaks äärmist on armsakesed fragmentide või jutukeste kogumid.

Keskmiselt korra kuus astub Tartu Ülikooli geoloogia osakonna uksest sisse uudishimulik kodanik, kaenlas kivikamakas. "Ma leidsin meteoriidi!" teatab ta võidurõõmsalt. Teinekord leiab keegi teravsilm arvutiekraanilt naabri heinamaad uurides sealt kena ümara jälje – ahhaa, meteoriidikraater! Lähemal vaatlusel osutub leid aga metallisulamiks või rändkivi tükiks ning kraater tavaliseks lohuks. Kuidas ikkagi ära tunda taevakivi või selle tekitatud kraater? Kust taolised külalised üldse tulevad ja millest koosnevad? Mis toimub hetkel, kui nad maale kukuvad? Aga miks Maal on kraatreid vähe ja Kuul nii palju? Millest meteoriit koosneb ja miks see üldse tähtis on? Autor alustab taevakivide eluloo jutustamist kosmilistest kaugustest, teeb tiiru mitmel taevakehal ja kõigil Maa mandritel ning uurib viimaks mikroskoobi all taevakivide sisemust. Eraldi peatükk on pühendatud Eesti meteoriidikraatritele ja nende avastamisloole. Jüri Plado kaitses 2000. aastal Tartu Ülikoolis doktorikraadi geoloogia erialal ja töötab praegu geofüüsika ja petrofüüsika vanemteadurina Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis. Ta on ka Eesti Teaduste Akadeemia meteoriitika komitee esimees, The Meteoritical Society ja Eesti Geoloogia Seltsi liige.

„Metsasalu 125“ on Ernst Jüngeri (1895–1998) isiklikel kogemustel põhinev päevikromaan Esimese maailmasõja rindeohvitseri elust Läänerinde kaevikutes. Romaan vastandub nn kadunud sugupõlvest jutustavatele teostele ning on osapõhjuseks, miks autorit tabasid edaspidi ülekohtused süüdistused sõja heroiseerimises ja sedakaudu natsismi esiletõusule kaasa aitamises. Seetõttu oli 20. sajandi üks väljapaistvamaid, pikaealisemaid ja mitmekülgsema elukäiguga saksa kirjanikke tuntud ja tunnustatud eelkõige oma kirjanikutee alguses ja lõpus, kuid vahepealse aja veetis teenimatus poolunustuses. Viimaks avaneb Eesti lugejatel võimalus teha tutvust Jüngeri rahvuslik-alalhoidliku, ent samas mässumeelse, elujaatava ja kaemusliku loominguga.

Amazoni 2018 aasta parim raamat lapsevanema ja perekonna kategoorias. Sageli ei märgata ega mõisteta aktiivsus- ja tähelepanuhäirega (ATH) laste peredes üksteise signaale. Tulemuseks on viha, ärrituvus, haavumine ja kokkukuuluvustunde puudumine. Erinevalt enamikest autoritest on tunnustatud psühholoogil ja terapeudil dr Sharon Saline'il isiklik kokkupuude ATH-ga. Ta kasvas üles koos üliaktiivse ja impulsiivse noorema vennaga, mis oli parajaks katsumuseks kogu perele. Seda osaliselt ka põhjusel, et toonaste arusaamade kohaselt tunnistati peres vaid autoritaarset kasvatamismeetodit, mis lihtsalt ei toiminud. Saline'i kui õe perspektiiv – elu koos pereliikmega, kelle ATH-d ei ravitud – on paljuski ajendiks, miks ta otsustas selle raamatu kirjutada. Lugematud lood, intervjuud ja dr Saline'i aastakümnete pikkune kliiniline kogemus enam kui tuhande noorega on justkui uks varakambrisse, mis on tulvil pereliikmete tundeid, mõtteid ja ideid sellest, milline on elu ATH-ga. Selle kogemuse pinnalt on ta välja töötanud spetsiaalse meetodi – ATH-ga lapse vanemaks olemise viis K-d, mis toetub enesekontrolli, kaastunde, kaasa töötamise, järjekindluse ning koos rõõmustamise põhimõtetele. Tegemist on tõhusa tõenduspõhise teejuhiga, mis aitab perekonnal vähendada stressi, lahendada igapäevaprobleeme ja tugevdada omavahelisi suhteid, mille järele kõik janunevad. Kasulikud harjutused ning kergesti meelde jäävad meetodid pakuvad mitmeid praktilisi strateegiaid, mis tõepoolest toimivad.

Mis eristab imetajaid teistest elusolenditest? Kuidas nad käituma õpivad? Miks on imetajate aju suur? Mida annab neile lõualuu olemasolu? Kuidas muudab imetajaid vanemlus? Miks on nende munandid kehavälised? Miks tekkis endotermia? Missugust infot edastavad imetajatele meeled? Kus paikneb inimene kogu selles skeemis? Bioloog Liam Drew on raamatus põhjalikult ette võtnud tunnused, mis määravad imetajate, sh homo sapiens'i elu, viies lugeja 310 miljoni aasta pikkusele ajaloorännakule. Inimese ja teiste imetajate vahelisi keerukaid seoseid ja sarnasusi on autor käsitlenud teadlase täpsusega, samas lihtsas keeles ja läbi kaasahaarava huumoriprisma, saateks lood isiklikest kogemustest. Võrdlevalt on kirjeldatud sedagi, kuidas evolutsioon lisaks imetajatele teistesse klassidesse kuuluvaid loomi mõjutanud on. Ülevaade algab hulkraksete tekkest, dinosauruste väljasuremisest ja veest välja tulnud kaladest, peatub elusolendite klassifitseerimise arengulool ja evolutsiooniteooriast kantud teaduskatsetel, mille abil teadlased üht või teist hüpoteesi kummutanud on, ning jõuab viimaks ühe kehaosa kaupa välja füüsiliste omadusteni, mis panevad aluse meie käitumismustritele ja suhetele. Kõige selle juures on autor välja toonud ka nii mõndagi müstilist, millele teadlased veel tänini üksmeelset seletust pole leidnud. Selgub, et inimene ei olegi looduse kroon ja imetajatele ainuomased tunnused toovad meid teistele liikidele lähemale, kui võiks arvata.

Selles raamatus lükatakse ümber valitsevad ettekujutused soome fašismi kohta. Üks kesksemaid neist on usk, et otseselt fašismi Soomes polnudki, või et see jäi ühiskonnaelu marginaalseks, veidi koomiliseks lisandiks, liikumiseks ilma pooldajate, mõju ja pärandita.Raamat jälgib soome fašismi kujunemist kahe maailmasõja vahel ja ajal. Nagu nende aatekaaslased mujal Euroopas, püüdsid ka soomlastest fašistid juurutada ühiskonnakorraldust, mis astuks vastu rahvust ohustavale allakäigule, luua uue, harmoonilisema ühiskonna, purustada vastuolusid õhutavad liberalismi väärõpetused.Igal asjal on oma aeg ka ajalookirjutuses. Teatud küsimuste põhjalikum käsitlemine nõnda, et sõnum ka kohale jõuaks, eeldab nii ajaloouurimise kui kogu ühiskonna valmisolekut selleks. See raamat näitab, kui õhuke on piir erinevate, ühelt poolt rahva ühishuvide eest seisvate ja teisalt neid vaid ettekäändeks kasutavate, esmapilgul samuti õigustatud suundumuste ja ideoloogiate vahel. Eesti lugejate jaoks annab lisaväärtust soome ja eesti äärmusrahvuslike liikumiste koostöö kirjeldus, mis sunnib ümber hindama nii mõnegi sügavale juurdunud arusaama.

Kuulsuskultuur ja lakkamatud pildivood lõputult õnnelikest suunamudijatest annavad sulle lubaduse: kui oled edukas ja ajad kokku kuhjaga raha, saab sinust kõige õnnelikum inimene planeedil Maa, kirjutab Steven Bartlett oma bestselleris "Õnnelik seksikas miljonär". Bartlett, kelle askeldusi sotsiaalmeedias ja mujal jälgib üle 2 miljoni inimese, ütleb, et see lubadus on üks suur ja rasvane vale. Kümmekond aastat tagasi oli Bartlett 18-aastane ülikooli pooleli jätnud nooruk, kes näppas nurgapealsest poest toitu. Kõigest seitse aastat hiljem oli temast saanud börsiettevõtte asutaja ja tegevjuht. "Mul oli miljoneid pangas, miljoneid jälgijaid veebis, ma elasin New Yorgis ja reisisin maailmas kolm-­neli korda nädalas äriasjus ringi. Ma peatusin uhketes hotellides, sõitsin esimeses klassis ja sõin parimat toitu." Pealtnäha oli ta õnnelik seksikas miljonär. Ometi jõudis Bartlett jahmatava avastuseni: õnnelikkusest on asi kaugel. "Tegelikult eksisin ma õnnest mõeldes täielikult. Alles siis, kui ma sain kätte kõik selle, mis pidi mind minu arvates õnnelikuks tegema, sain ma aru nii mõnestki elu muutvast tõest õnne tegeliku olemuse kohta. Ma olin ohver. Ma olin tänapäevaste meedianarratiivide, ühismeedias levivate eksiarvamuste ja ühiskondlike tavade ohver," tunnistab Bartlett oma käänulisele teekonnale tagasi vaadates. Bartlett ütleb, et selle raamatu eesmärk on pigistada lugeja peast välja kogu sotsiaalse ajupesuga kaasnev möga ning asendada see praktiliste teaduslikult tõestatud tavatute ideedega, mis aitavad saavutada rahulolu, armastust ja edu, mida me kõik ju tegelikult pööraselt ihaldame ja otsime. Aafrikas, Botswana külas sündinud Steven Bartlett on maailma ühe mõjukaima ühismeediaettevõtte Social Chain rajaja. Kui Bartlett oma firma 27-aastaselt börsile viis, küündis selle turuväärtus peaaegu 200 miljoni naelani. Paljud peavad Stevenit üheks Euroopa kõige andekamaks nooreks ettevõtjaks ja mõtlejaks. Tema taskuhäälingust "The Diary Of A CEO" ("Tegevjuhi päevik") on saanud elustiili, äri ja mõtteviiside vallas üks kuulatuimaid Euroopas.

Miks maitseb vein paremini, kui peame seda kalliks? Miks hindame originaalteoseid kõrgemalt kui nende koopiaid? "Pimenägemine" on neuroteaduse ning vürtsikate turundusnäidete laineharjal kulgev lustakas reis tarbimiskäitumise maailma. Brändilogod, mida näeme; kuulutused, millest uudisvoos mööda kerime; reklaamid, mis ekraanilt vastu kumavad; rakendused, mida igapäevaselt kasutame – need on kõigest tarbimismaailma nähtavaks kihiks. Teine, sügavam kiht, on aga hoolega kujundatud nõnda, et see kasutaks ära aju kummalist toimimist, mis mõjutab meid ilma meie teadmise või nõusolekuta. Neuroteadlane Matt A. Johnson ja turundaja Prince Ghuman heidavad valgust aju ja tarbimise sügavatele vastasmõjudele. Nad annavad turunduse vaatenurgast ülevaate mälestuste ja kogemuste, naudingu ja valu, emotsiooni ja loogika, taju ja tegelikkuse, tähelepanu, otsuselangetuse, sõltuvuse, uudsuse, sümpaatia, empaatia, suhtluse ja teadvustamata sõnumite edastamise neuroteadusest. Teisisõnu, kuidas toimub aju ning kuidas brändid seda ära kasutavad. Tandem väidab, et meie taju on ekslik: me ei koge maailma päris nii, nagu see tegelikult on, mängides turundajatele kätte ideaalse võimaluse. Selle paremaks mõistmiseks sukelduvad autorid viisidesse, kuidas konstrueerib aju meie kogemust igapäevaelust. Maitseb ju koeratoit hõrgult üksnes siis, kui panna sööjat uskuma, et tegemist on jumaliku pâté'ga. Uuringud, muide, näitavad, et selle kulinaarse eksiarvamuseni on vägagi lihtne jõuda. Tempokas, nutikas ja haarav "Pimenägemine" heidab uut valgust sügavalt juurdunud uskumustele ja mõttemustritele, mida brändid eelistuste loomiseks osavalt jälgivad. Johnson ja Ghuman põimivad teadusuuringute tulemused suurepärasteks lugudeks, pakkudes tarbijatele, turundajatele, brändidele või lihtsalt neuro-uudishimulikele piisavalt materjali, mille najal järgmisel kogunemisel säravaid etteasteid teha.

2008. aastal ilmunud dokument, mille autor oli keegi Satoshi Nakamoto, ja sellele järgnenud plokiahela tehnoloogia esimene praktiline rakendus, projekt Bitcoin, jäid tol ajal avalikkuse suurema tähelepanuta. Hiljem, kui teave hakkas tasapisi levima, naerdi projekti üle avalikult – ainuüksi idee, et eksisteerib elektrooniline raha, mida tagab selle emiteerimiseks kulutatud elekter, tundus paljudele naeruväärsena. Seda kuni hetkeni, mil hakati ühe bitcoini maksumust tuhandetes dollarites mõõtma. Aastal 2016 plahvatas massiline huvi plokiahela projektide vastu. Just siis astus see tööstus järgmisesse, vastutöötamise etappi – plokiahelal põhinevad projektid muutsid üha suuremaks ohuks, tekitades konflikte riikide, traditsiooniliste finantsasutuste, vahendajate ja finantsjärelevalve vahel. Tõsi, paljud neist ohtudest olid ka põhjendatud. Kõik on kuulnud sõna "krüptoraha", mis seostub tihedalt plokiahela tehnoloogiaga. Kus see raha tegelikult asub, kuidas see sinna satub, kuidas seda saada ja edaspidi kulutada ning mil viisil on raha pahatahtlike rünnakute eest kaitstud? Et krüptoraha-investeeringutest tulu saada, on vaja kõike seda mõista. Alexander Tsikhilovi raamat "Plokiahel. Põhimõtted ja alused" selgitab tehnoloogiliselt keerulisi ideid nii lihtsalt kui see on võimalik, et ka arvuti- ja finantstehnoloogia kauge lugeja saaks ettekujutuse plokiahela tehnoloogiast ja selle alusel loodud projektide tööpõhimõtetest. Samuti tuleb juttu plokiahela alusel ellu viidud populaarsematest projektidest – peamiselt krüptorahadest, ning tehnoloogia võimalikust kasutamisest erinevates valdkondades. Raamatu teises pooles selgitab autor krüptovaradesse investeerimisega seonduvat. Paljud ihkavad küll krüptoinvesteeringutega suuri summasid teenida, viimata end samas kurssi riskidega, mis sellega kaasnevad ning kuidas neid juhtida.

Raamat annab ülevaate Põhjamaadest keskeurooplase, täpsemalt sakslase seisukohast. Käsitletakse Põhjala võimusuhteid läbi sajandite, kus Taani ja Rootsi kuulusid Euroopa võimumängudes pikka aega suurtegijate hulka, Norra ja Soome olid kuni 20. sajandi alguseni oma võimsate naabrite ripatsiks, Island aga asus nii kaugel eemal, et teda puudutasid Põhjala sündmused vaid tinglikult. Raamat avardab teadmisi Põhjamaade ja Saksamaa suhetest ning sakslaste ja põhjaeurooplaste mentaliteedi erinevustest, käsitledes ka Jante seadust ja teisi kultuurilisi eripärasid.

 

Wall Street Journal bestseller. Aasta parim juhtimisraamat, Amazon, Bloomberg, Financial Times, Forbes, Washington Post. Bill Gates, Daniel Kahneman, Malcolm Gladwell, Dan Pink ja Adam Grant soovitavad. Innovaatiline organisatsioonikultuur on kuum sõna, millega leheveergudel ja konverentsidel paguneid teenida. Ühel hetkel kipub aga innovaatilisus džinni kombel pudelist haihtuma. Inimesed on samad, töökultuur on sama, aga endist innovatsioonipuhangut enam pole. Miks? Suurte inimrühmade toimimise tuum on midagi sellist, mida enamusel on lihtsalt raske mõista, väidab Safi Bahcall. Nokiat tunti 1970ndatel kummisaabaste ja tualettpaberi tootjana. Kolmkümmend aastat hiljem oli Nokiast saanud Euroopa väärtuslikuim firma, kes müüs ligi pooled planeedi nutitelefonidest. Aastal 2004 leiutas rühm Nokia insenere telefoni, millel oli internetivalmidus, suur värviline puutetundlik ekraan ning kõrge resolutsiooniga kaamera. Nad pakkusid välja teisegi hullumeelse idee: netipõhise rakenduste poe. Juhtkond lasi mõlemad projektid põhja. Kolm aastat hiljem nägid need samad insenerid oma ideede materialiseerumist San Francisco laval. Steve Jobs tutvustas iPhone'i. Viis aastat hiljem oli Nokia mängust väljas. Rühmade ja ettevõtete käitumismustri äkiline muutus – samad inimesed käituvad korraga kardinaalselt teisiti – on paras müsteerium. Korporatsioonid väidavad, et suurtel firmadel ebaõnnestuvad asjad põhjusel, et nende töötajad on konservatiivsed ja riskikartlikud: kõige põnevamad ideed tulevat hoopis väikestest ettevõtetest. Aga laske vaid see alalhoidlik suurkorporatsiooni tüüp idufirma uksest sisse, kui lips lendab nurka ja hullumeelseid asju hakkab juhtuma. Sama inimene võib ühes kontekstis toimida konservatiivse projektitapjana, teises aga lahingulippu lehvitava sõdalasena. Sama muster põhjustab ka mateeria veidrust, mida nimetatakse faasisiirdeks. Kui virutada haamriga veega täidetud vanni, plärtsatab see läbi vee. Kui alandada vee temperatuuri külmumise piirini ning seejärel haamriga taas virutada, puruneb veepind kildudeks. Sama molekul toimib ühes kontekstis nagu vedelik ja teises nagu kõva tahke aine. Loogika, mis kehtib ka töörühmade ja ettevõtete puhul. Edukas pööraste ideede toitmine on üks organisatsiooni faase, samamoodi nagu vedel olek on mateeria faas. Mõistes neid faas, mõistame ka seda, miks meeskonnad ühtäkki muutuvad ning kuidas seda üleminekut sujuvalt reguleerida. Täpselt nagu temperatuur reguleerib vee külmumist. Et uuendusmeelsus ei tarduks, tuleb kindlaks teha pisikesed arengud struktuuris ning seejärel jäika töörühma muuta.

Kõige vähem kaitstud koht lahinguväljal on sõduri aju – kõike muud saab soomusega kaitsta, aga mitte mõistust. Seda eriti 21. sajandil, kui füüsilised relvad on asendunud virtuaalrelvadega ning rahulikke elanikke ei ründa mitte ainult sõjalennukid, vaid ka näiteks teleseriaalid. Me arvame, et oskame propagandat ära tunda, kuid tänapäeval kasutab see nii kavalaid võtteid, et keegi ei ole selle eest kaitstud. Raamat lahkab teemat üksikasjalikult: milliseid mõjutusvahendeid kasutatakse, kuidas propaganda toimib, milline on vastupropaganda, keskendudes seejuures eelkõige Venemaa propagandale ja Ukraina õppetundidele.

Eestis on puugihaigusi levitavad puugid saanud viimasel aastakümnel tõeliseks nuhtluseks. Raamatu eesmärk on selgitada puukide ja puugihaigustega kokku puutunud või nende vältimisest huvitatud lugejale puukide elu omapära, seda, kuidas satub inimene nende elutsüklisse, ja sellest tulenevaid terviseohte. Ühtlasi antakse raamatus ülevaade sellest, kuivõrd ulatuslikult on Eestimaa looduses elavad puugid nakatunud inimesele ohtlike puugihaiguste tekitajatega ja kui palju haigestutakse meil puugihaigustesse.

PayPali asutajaid ja esimesi töötajaid peetakse tehnoloogiatööstuse võimsaimaks võrgustikuks. Pärast PayPalist lahkumist on nad loonud, rahastanud ja nõustanud meie ajastu juhtivaid ettevõtteid, mille hulka kuuluvad näiteks Tesla, Facebook, YouTube, SpaceX, Yelp ja LinkedIn. Nad on 21. sajandi innovatsiooni ja ettevõtluse eestvedajad. Elon Musk, Peter Thiel, Amy Rowe Klement, Julie Anderson, Max Levchin ja Reid Hoffman – nende nimed kütavad kirgi: nad on vastuolulised ja samas imetlusväärsed.

Kuid kogu nende mõjust hoolimata on lugu sellest, kust nad alustasid, jäänud suuresti rääkimata. Enne kosmose kommertslendude võidujooksu sütitamist või sotsiaalmeedia hüppelist tõusu olid nad veebimaksete idufirma PayPali tundmatud loojad. Maailma üheks juhtivaks ettevõtteks kujunenud firma loomisel seisid nad silmitsi tiheda konkurentsi, sisetülide, laialdaste veebipettuste ja 2000. aastate laastava .com-i krahhiga. Nende edu oli kõike muud kui kindel.

Auhinnatud autor ja biograaf Jimmy Soni uurib raamatus PayPali rahutuid algusaegu. Sadade intervjuude ja seninägematu materjali abil näitab ta, kuidas kahe aastakümne jooksul pandi algus nii paljule, mis meie tänast maailma kujundab – kiiresti kasvavad digitaalsed idufirmad, sularahavabad valuutad, mobiilsed rahaülekanded jne. Samuti paljastab ta lugusid inimestest, kes jäid küll aupaistest ilma, kuid kes olid PayPali edus kesksel kohal.

„Rajajad“ on haarav lugu leidlikkusest ja teenustest, mis on jätnud pika ja võimsa jälje tänapäeva elule. See lugu illustreerib, kuidas seltskond haruldaselt andekaid inimesi koos vaeva nägid ja kuidas nende koostöö muutis meie maailma igaveseks.