Kogenud juhtide koolitajana on Manfred Kets de Vries avastanud, et enda tundmine ja õnn on omavahel lahutamatult seotud ja et inimene, kes ennast ei tunne, ei suuda ka päris õnnelikuks saada. Ta usub, et õnnelikuks saada sooviv inimene peab elus olulise üle järele mõtlema ja oma prioriteedid ise paika panema.

Mida sina viimati kahetsesid? Kahetsust tunnevad kõik, olgu see siis millegi tegemise või tegemata jätmise pärast. Daniel H. Pink, menukite „Millal“ ja „Liikumapanev jõud“ autor, on nii USAs kui ka ülemaailmselt korraldanud kahetsusuuringuid, milles võttis selle universaalse emotsiooni lähema vaatluse alla. Negatiivsed tunded on terve aju ja küpse mõtteviisi tunnus, samuti väidab Pink, et mõõdukas kahetsus muudab meid paremaks, kuna annab eelduse õppimiseks ja arenguks. Kui meenutame ja isegi võimendame oma varasemaid vigu, aitab see edaspidi langetada paremini läbi kaalutud otsuseid, kasvatada sihikindlust ja parandada sooritust. Negatiivsete tunnete allasurumine lükkab vaid edasi nendega silmitsi seismise hetke ja loob pettekujutelmi, hea pole ka teine äärmus ehk neile tunnetele täieliku voli andmine – see võib viia meeleheiteni. Ennekõike on tundeid tarvis analüüsida, et nende tekitatud ajutine stress enda kasuks pöörata. Võti seisneb tasakaalu leidmises: kuidas käsitleda kahetsust võimalusena õppetunniks, ilma et see meid määratlema hakkaks? Iseennast ei ole vaja vigade tõttu mitte hukka mõista, vaid õppida aktsepteerima. Rohkete kahetsusuuringust pärit näidete najal on Pink paigutanud kahetsused nelja kategooriasse, millest joonistuvad omakorda välja neli peamist inimlikku vajadust: stabiilsus, areng, headus ja armastus. Selgub, et tuumkahetsused on koondunud just käest lastud võimaluste ja täitmata jäetud kohustuste ümber. Kahetsusele õigesti lähenedes on aga võimalik jõuda täisväärtusliku eluni, sulandades meie ees laiuvad kohustused ja võimalused sujuvalt ühte. Autor pakub välja hõlpsasti järgitavad võtted, mis aitaks meil kiiremini ja tõhusamalt endale seatud eesmärkide poole pürgida.

Kas oled mõnes lähedases ära tundnud nartsissisti? Näiteks võib tal olla mõni järgmistest omadustest (aga mitte ainult):

• pideva positiivse tähelepanu ja tagasiside vajadus
• enesekesksus ja omakasupüüdlikkus
• sügavalt juurdunud ebakindlus, mida kompenseeritakse üleoleku, alavääristamise või teiste arvustamisega
• ärevus
• tunne või usk, et ollakse eriline
• siira empaatia puudumine
• eksimuste eest vastutuse võtmise vältimine
• ülepakutud enesetähtsustamine
• suutmatus sõlmida ja hoida pikaajalisi ja tähendusrikkaid suhteid
• sõltuvused ja probleemid liialdamisega
• manipuleerimine suhetes
• vaenulik või agressiivne käitumine, probleemid viha ja raevu kontrollimisega

Kui jah, siis tea: nartsissist ei ole vaimselt terve. See ei ole sinu süü, et ta seda ei ole, ja – see on oluline! – tema ravimine ei ole sinu vastutus. Sina ei ole tema hulluarst. Nartsissismile lihtsalt ei ole ravi. Nartsissistlikust väärkohtlemisest ja kaassõltuvusest on siiski võimalik taastuda ja selleks on olemas vahendid ning sinu taastumine ja areng on sinu vastutus.

Raamat küll tutvustab nartsissismi, aga ei keskendu nartsissistile, vaid nihutab tähelepanu tagasi sinule ja su taastumisele. Psühholoog ja traumaterapeut dr Sarah Davies on taastumisteekonna ise läbi teinud ja oskab sind varustada tehnikatega, mille abil nartsissisti võluväe alt pääseda, saada selgeks, kuidas end kaitsta ja edaspidi nartsissistliku väärkohtlemise negatiivset mõju vältida. Taastumine algab siis, kui suunad tähelepanu tagasi endale: õpi, kuidas endaga armastav, toetav, kaastundlik ja leebe suhe luua.

Sinu aju tähtsaim ülesanne on sind elus hoida. Kuidas ta seda teeb? Nojah, juhib sinu käitumist tunnetega, nii positiivsete kui negatiivsetega. Sinu mõjutamiseks on lubatud kõik nõksud, isegi mälestuste ümberkujundamine. On aga üks probleem – aju on arenenud teises ajas, mil valitsesid teistsugused ohud kui meie praeguses ajas. Sel põhjusel tajume mõnikord ohtu, tunneme stressi või isegi masendust, ilma et isegi päris täpselt aru saaksime, miks.

„Juuniori depressiivne aju” selgitab, kuidas tekivad tunded ja kus need paiknevad. Võib olla nii lohutav kui jõudu andev, kui saame aru, et meil ei ole tingimata midagi viga, kui ennast halvasti tunneme.

„Me ei saa lubada, et tunned ennast pärast selle raamatu läbilugemist paremini, küll aga võime lubada, et saad endast paremini aru – ja seda polegi nii vähe!” – Raamatu autorid