Romaan kirjeldab Vändra ümbruse talurahva rasket elu teoorjuse ajal, alates sündmustega 1841. aastal, inimeste igatsust oma maalapi järele ning talurahva rahutusi.

Mis Pommer teeb? Mis tal muud teha on kui seda, mida ta juba aastaid teinud. Mineval sügisel sai kolmkümmend seitse ajast-aega, kui ta Löövi vallast siia Jaagusillale kolis, isa antud lehma lauta pani, käed kaevul puhtaks pesi ja tundi läks, et talumeeste lastele õigekirja õpetada. Tollal oli Pommer noor aateline koolmeister, kes alateadlikult aimas, et ainult puhaste kätega saab õpetada ilusat, soravat ja korralikku õigekirja. Liiati veel emakeele õigekirja. Tema, kes oli läinud vaimustusega harima isamaa hariduspõldu, seda igisööti, kus kündjal peab olema kümne härja ramm. Ikka teeb ta sedasama - kannab oma risti ja koolutab laste hingi, nii kuidas õppekavad ja kristlik kasvatus nõuavad.

Satiiriline jutustus

"Läänemere isandad" viib meid Eesti muinasaja ühe kangelaslikuma peatüki juurde: aega, mil Läänemerd valitsesid kartmatud viikingid. Ja jutt pole ju mitte üksnes Skandinaavia asukaist, ka Eesti oma pika ja käänulise rannikuga oli viikingite asuala, meie esivanemad olidki needsamad kartmatud meresõitjad, tõelised Läänemere isandad. Küllap kuulsaim episood meie muistsest viikingiajast on seotud Sigtuna vallutamisega 1187. aastal. Sellestki ajaloolisest sündmusest on juttu "Läänemere isandates". Autor oli romaani ilmumise eel teinud tublisti eeltööd arhiivides ja muidugi kohapeal ning on saavutanud üldajaloolise pildi edasiandmisel kiiduväärse tulemuse: asjalikke kirjeldusi leidub romaanis nii saarlaste muistse elu kui uskumuste ja palju muu kohta.